
Sumpasime.
Ronisime.
Sumpasime.
Põgenesime lumelaviini eest.
Sumpasime veel.
Ja oligi 3 tunnikest läinud. Vahepeal uurisime ka pilte topost ja GPS träkki, aga palju targemaks ei saanud. Igaljuhul olime gepsu järgi jõudnud juba sellisele kõrgusele, kust edasi minna oleks olnud mõtetu. Ümbruse ja piltide kokkusobitamise üritused andsid meile mõtte, et ilmselt peame räigelt vasakule tõmbama. Meie õnneks olid ka kohalikud metsaelanikud (hirved vist) umbes sama trajektoori kasutanud ning nede jälgedes oli nati lihtsam liikuda.
Ühes kohas kohtusime ka tegelase endaga. Magas teine rahulikult ühe lamedama koha peal. Igaljuhul kui ma tahtsin talle minna tere ütlema, siis ta kargas püsti ja tegi kähku vehkat.
Valele poole krt. Seega edasi tegime jälle natuke maad ise jälge.
Ja ühel hetkel hakkas kaugelt puude vahelt midagi sinist paistma, mis lähemale jõudes osutus meie otsitud kose ülemiseks otsaks.
Suur rõõm juhatas meid mööda järsku metsast, kivist, risust ja lumist nõlva allapoole, kuni jõudsimegi kena sinise jää alumisse otsa. Aega oli siiamaani kulunud ümmarguselt 5 tundi. Kibekähku varustus vööle, köied külge ja üles.

Siis selline lame nõlvake, mis oli allavalguvast veest totaalselt läbiligunenud tehes jää maksimaalselt plastseks. tõusunurk kordagi vertikaalseks ei muutunud ning ronimine oli lihtne nagu kevadisel Rannamõisa jääl. Köis loomulikult hea baasi kohani ei ulatunud ning tegin võimalikult kuiva koha peale puuridest baasikese.
Just siis, kui olin valmis järgmist üles julgestama, selgus tõsiasi, et järgmisel on jalg viga saanud ning loobub ronimisest. Kuna meid oli kolm, siis sain ikkagi järgmise üles julgestada.
Mõned arvamused vahetatud, olukord hinnatud, võtsime vastu otsuse ronimine lõppenuks kuulutada ning tulime esimesest baasist uuesti alla. Heitnud pilgu katkisele jalale sai otsus õigeks kuulutatud ning alustasime pikka lumist laskumist tagasi auto juurde. Kui üles tulime ringiga 5 tundi, siis alla läksime otse ja peaaegu tund. Lumi oli jällegi "sinnamaani" ja see jõesäng oli loomulikult kõiksugu suuruses kive täis lükitud. Noh meie maal nimetatakse sellise suurusega kive kaljudeks ja võetakse need kaitse alla, seal aga olid vaid takistused teel. Teele jõudes selgus, et hommikul olime üles mäkke keeranud napid 100m enne õiget kohta eelmiseset "ojasängist" ning õigest kohast oli tegelikult kosk ka tee pealt natuke näha.
Aga nüüd tuli ette võtta veel traumapunkti tee, sest 5senti pikk ja pool senti sügav lõikehaav iseenesest kokku ei lähe. Kui siis ainult teibiga ja see ei tundunud tsiviliseeritud maal just eriti proffesionaalse lähenemisena. Tund ja 500 NOK hiljem oli jalg jälle otsa õmmeldud ja võiski päeva lõppenuks lugeda.

2 kommentaari:
teil ei olnud isegi autos ühtegi lumelabidat kaasas?
aga kui keegi reaalselt lume alla oleks jäänud, kasvõi sellise väikese varingu alla?
Kuigi seda on raske uskuda, siis me läksime sinna siiski jääd ronima. Ja 5 tunnine approach sellistest kohtadest ei olnud üldsegi plaanis. Ja ega ülejänud kohad sealt raamatust kah pole sellised, kus peaks metsikult kuskil laviiniohtlikes kohtades sumpama. Mis ongi just Rjukani võlu. Aga meil näed läks seekord niimoodi.
Postita kommentaar