Igaljuhul kott tundus alguses täiesti meeletult painav ja kuna hetkeolukorra tõttu välja jooksma minna ei saa, siis lihtsalt olin. hommikul 8:30 panin selga tegin kõiki edasisi päevategevusi lisaraskusega.
Esimene tund oli jube. Vajutas sooned kinni ja pea huugas ja iga vähegi kõvem hääl, mida lapsed tegid käis nagu piksenool peast läbi. Tõenäoliselt oli vererõhk laes või miskit sellesarnast. Pulsikella ei leidnud üles, muidu saaks seda jälgida. Pidevalt vaatasin kella, et kas tõesti on vaid nii vähe olnud.
Igaks juhuks pakkisin koti natuke teistmoodi, et oleks ühtlasemalt ja lamedamalt mööda selga ning lisasin kerge pehmenduse selja ja raskuse vahele.
Teine tund oli juba parem. Selg harjus koormaga ja õlad ei sooni enam nii hullult. Ka verevarustus tundub paremini toimivat. Aga tunne on ikka, nagu teeks parasjagu mahutrenni. Õhku nagu jääks suts puudu, teen igaks juhuks veel ühe akna lahti.
Kolmanda tunni lõpupoole on kahtlus, nagu osa liiva oleks kotist välja voolanud. Lapsed kisavad üle terve maja, aga pea pole veel lõhkenud. Küll aga leidis oma otsa sauna termomeeter. Nüüd on lastel leiliruumi keeld.
Neljas tund ja lapsed lähevad ülekäte. Pole eriti mahti oma koorma kohta midagi tunda. Poiss märgas titepotti, plika kõlgub lae all ja kisa on nagu loomaaias ahvipuuri juures.
Hmm, millegipärast ei kirjuta ma enam seljakotiga raskuse kandmisest.....
Viienda tunni alguseks annab selg märku pikaajalise väsimuse tekkimisest. Samuti taban end aegajalt õlarihmade kohendamiselt ehk siis õlad on kah väsinud ja tüdinud rihmade soonimisest. Särk on seljakoti ja selja vahel juba ammu higist läbi imbunud. Kaalun eksperimendi lõpu kuulutamist.
Kuuendat tundi enam ei tule, aga selle aja peale peaks mul rännak juba läbi kah olema. Panen särgi pessu ja masseerin vaikselt õlgu.
5 kommentaari:
"Vajutas sooned kinni" - vilets kott või viletsasti selga pandud.
Kott tuleb panna selga, seejärel tösta puusadele ning tömmata üle köhu olev rihm nii kövasti kinni kui kannatab. Edasi kannad kotti mitte ölgadega vaid puusadega. Kuidagi ei saa ölad soonida. Lihtne ja mugav :)
Jutt on siis jooksukotist, millel pole pehmendusi ja tugesid ehk pole tegelikult mõeldud nii suure raskuse tassimiseks.
Puusadele võiks seda isegi toetada, aga sellisel juhul võib jooksmise ära unustada. Vähemalt minu jooksusammu juures hüppab kott seljas siia-sinna ja senimaani olen sellega normaalselt joosta saanud vaid siis, kui õlarihmad suht pingul.
Aga proovida muidugi võib.
ma arvan, et siis tasub mõelda jooksusammu muutmise peale. pikamaa sörgi samm võiks olla just selline rahulik, mitte üles-alla hüplev.
a noh, mul kerge teoretiseerida. tegelt võiks ju ise sama asja ära proovida enne teise mehe blogis mölisemist :)
No ma nüüd tegin ka. Panin 15 kg seljakotti ja kandsin tunnikese (olen täna haige lapsega kodus). Käes hoida suht raske, aga seljas nagu ei tunnegi: midagi ei sooni, pea ei huuga...
Sul on ikka mingi vale kott. Mul on väike "päris" seljakott, fjällräven campus ace 30. Olen sellega nii rogainidel ja xdreamidel küllalt jooksnud, mugav. A ta pole muidugi nii tilluke kui need paariliitrised Salomoni paunad.
Postita kommentaar