Järjekordne osa sarjast "Tunni ajaga annab imesid teha" ehk kui on vajadus, leiab tihti ka võimaluse. Peale seda, kui sain teada kokkulepitud köiepaarilise ärakukkumisest tegin kõnesid, maile ja msn seansse ning sain viimase laksuga täistabamuse.Tulemusena ei pidanudki Harku karjääri purikaid soolona tegema, vaid seekord ikkagi tavapäraselt turvaliselt.
Varemast tehtud julgestuspunktide otsing osutus kohale jõudnult asjatuks, sest vahepeal oli kopamees kõvasti tööd teinud ja kõik sobilikud asjad hoopis teise kohta viinud. Lõppeks sai kaks suuremat külmunud mullakamakat kokku aheldatud ning vähesele päikese sulatusjõule lootma jäädud.
Kuigi viimasel ajal on meil ebalevad ilmaolud olnud, peavad purikad veel väga hästi kevadele vastu ja ronida on suhteliselt turvaline ja lihtne.
Pealmine kiht on pehmem ja plastsem, kuid
sügavamal on endiselt tugev tihe ja külm jää. Pea iga kirkahoop jääb kinni, kuid samas tuleb vajadusel suht lihtsalt uuesti välja. Ideaalsed tingimused peaks nentima. Järgmine kord, kui sinnakanti normaalse köiega satun, proovin puure kah.
Seekord siis kiirelt mõned erinevad liinid ja tehnikad.
Pildil tehnikanäide, kuidas kitsal purikal (või välisnurgal) tuge ja tasakaalu leida. Aga peab tähele panema, et peale jalgade paika panemist neid seina suhtes enam ei liiguta. Muidu kaob tugi kaunis ootamatult. Parem käsi on siinkohal lihtsalt liikumises ehk siis purika kõrvalt toetust ei otsi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar