6. Hirmus...vinge...rahulolu

Kõik algas sellest, kui eelmisel õhtul hakkas kõrvu lause "Kui kegi köie sinna üls viiks...." Mõtlesin hetke ja plaan saigi valmis. Juvsoyla WI6. Eelmisest aastast, kui seal kõrval ronisin, mäletan vaid et oli kollakas ja meeletult pikalt püstloodis. Ja et juurdepääsuks tuli tükk aega mööda järsku lumenõlva tõusta. Kohale jõudes sai selgeks,et see kõik on tõsi ja lisaks oli esimene ots ronimist vaja teha pea olematu julgestusega kaljunukkidel kõlkudes.
Kõige hullem aga oli see, et enne meid oli sinna jõudnud üks kolmene seltskond ning kõigepealt pidime niisama ootama ning kui ronima saime hakata oli aegajalt veel tõsine oht ülal ronijatest pudeneva jääga pihta saada. Aga eks see lisas vürtsi.

Esimene köiepikkus algas kalju peal turnimisega. Ei olnud vertikaalne, aga lumine ja kirkadele koha leidmisega oli aegajalt tegemist. Diagonaalis üles liikumisel sai 15m peale esimese frendi ja natukenegi julgust. Veel 15m ja jõudiski jääni, kuhu suure kergendustundega sai pikk puur uputatud. Edasine oli selline vertikaalsete juppidega ja puhkekohtadega sein. Raskeks tegi ronimise aga pidev ülesse vaatamine ja langeva jääsodi eest varjumine. Samuti pidi mõningad kohad, kust jääd rohkem kukkus hirmkiiresti läbi ronima, et pihtasaamise ohtu vähendada. Kui alt tuli sõnum, et köit on veel 5m sais elgeks, et loodetud kohta ei jõua ja ronisin sutsukene tagasi,mugavama ja turvalisema koha peale.

Teine lõik ei pidanud eriliselt keeruline tulema, aga mingi hetk sattusin valiku ette, kas minna lihtsamat rada ja ronida täpselt eesliikujate all või tõmmata vasakule serva peale, kus tõotas keerulisemat ronimist olla. Kuna jääga pähe saada ei tahtnud upitasin end vasakule, kus jää oli õhuke, kalju sile ja asend selline, kus tasakaalu 3 punktiga niisma lihtsalt ei olnud võimalik saavutada. Võimlesin seal kalju ja jää vahel, viimasest puurist 3m ülevalpool tükk aega enne kui kuidagimoodi puuri paika sain ja edasi julgesin ronida. Rammusad liigutused august välja saamiseks ja jalgadele toe saamise nimel üles vinnamiseks. Siin oli üks neid kohti, kus parem oli eelmisest puurist veelgi kõrgemale ronida, kui hakata julgestust sebima, sest eesronijad olid jällegi pea kohal. Tegelikult jõudsin kohe ka positsioonile, kuhu oleks tahtnud eelmise köiepikkusega jõuda, niiet ehitasin sinna jällegi jaama. Nüüd siis paiknesin jäämassiivi vertikaalse osa keskel, kuid võrreldes alumise juba läbitud osaga oli ees ootav jupp järsem ja tunduvalt vähemate puhkekohtadega. Nagu üks suur jäme purikas. Jaam ise oli seal purika sees asetsevas koopas. Väga mõnus koht kisselli joomiseks ja küpsiste nosimiseks.

Kui eesronijad olid kadunud võtsime ette kolmanda ja viimase köiepikkuse. Esimesed 10m natuke lihtsam ehk küll püstloodis, aga trajektoori valids sai ka puhkekohti leida. Siis aga tuli täisvertikaalne jupp kõva ja sileda jää ning vähimagi puhkevõimaluseta. Iga liigutus mis tegid pidi olema tehtud kirka varre küljes rippudes. Esimesed puurid sujusid, aga mingi hetk tekkis probleeme kirkade jäässe saamisega ja see oli hirmutav. Sõrmedega ei jõudnud enam kirkast korralikult kinni hoida ja pidevalt kordamööda käsi vahetades ja puhata üritades kandus ühe käe jõuetus ka teisele edasi. Mingi hetk olin kehva asendi tõttu meeter poolteist ka allapoole ronima. Õigemini küll vaikselt vajusin ja üritasin kirkasid järkjärgult allapoole seina paigutada. Sellest situatsioonist aga sain pisikese puhkusega üle ja proovisin uuesti ülespoole punnida.
Jõudsin mingi 2m puurist ülespoole, kui parem kirka seina sisse ei tahtnud jääda. Tulemusena vasak käsi "rikkis".
Hetk, kui näpud kirkavarrelt libisesid ja teine kirka seinas polnud väljus mu huulte vahelt kerge karjatus. Moment hiljem sain ise kah aru, et mida kuradit ma siin karjun. Tegelikult ju põhjust pole, sest viimane puur pidas kukkumise vähimagi vääratuseta kinni. Eks esmane reaktsioon on ikka kerge paanika, eriti veel elu esimese jää peal toimunud altjulgestusse kukkumise puhul. Peab ainult õnnelik olema, et see tunne kestis vaid napid pool sekundit.

Nüüd aga olin 5m allpool oma teisest kirkast. Peale pisukest pukehetke ja käteraputamist võtsin koostöös ühe kirka, julgestaja ja jääpuuridega ette 5 meetrise matka ülespoole. Igaks juhuks vahetasin välja ka puuri, mille peale olin kukkunud, kuid välimuse järgi poleks seda küll vaja olnud.

Peale pisukest puhkamist läbisin ülejäänud 10m vertikaalset seina juba natuke rahulikumalt. Väiksemad sammud ja hoolikad kirkapanekud vahelduva ennetava käteraputamisega. Käigu pealt paar puuri seina ja olingi praktiliselt üleval. Kuigi paari viimase aastaga on mu kõrgusekartus natukene taandunud, siis ega ma seal üleval enam alla väga vaadata ei tahtnud. Baasini jõudmiseks veel mannetult lamedana tunduv 10m. Aga alles eelmisel aastal juhtus seal intsident, kus sellel lamedal lõigul kaotati tasakaal ja paarikümnemeetrine õhulend sai teoks. Olin ettevaatlik.

Aga kokkuvõtvalt oli selleaastase rjukani reisi viimase päeva ronimine selline:
Alguses koske vaadates oli hirmus.
Siis algust ronides oli täitsa normaalne.
Siis keskel langeva jää eest varjudes ja trikke tehes oli jälle natuke hirmus.
Siis viimases baasis üleelatu üle mõtiskledes oli vinge.
Siis oli natuke aega ronides toredalt kõhe.
Ja siis oli kukkumiseelselt jänes püksis.
Siis oli paanika.
Ja siis kohe oli rammestus.
Siis oli teotahe ja siis oli töövõit.
Lõpuks oli meeletu rahulolu.