Õppepäev ning lõpulugu

Kuna enamusel oli plaanis puhke või suusapäev ja ise olin juba põhilised eesmärgid ära teinud, siis pakkusin ülejäänutele välja võimaluse, et näitan mõned liigutused ette ning mölisen nende pihta.
Paar soovijat leidus mistõttu suundusimegi Krokanisse. Sai tutvutud üles ja mujale liikumise tehnikatega. Jutud sellest, kuhu lüüa kirkat ja miks/mida peab ronimisel KOGU AEG mõtlema ning jälgima.
Kõige selle tulemusena sai mulle selgeks, et õpetada on raske. Seinal olles pole ronijal meeles praktiliselt mitte ühtki õpetussõna ja kui sa ka alt midagi hüüad, siis ikkagi kipub asend ja liigutused kuidagi omatahtsi minema. Sest nii on seinal olija arvates lihtsam/kiirem/turvalisem/arusaadavam. Selle käigus aga ununeb effektiivsus, jõud, tasakaal, tegelik kiirus ja tegelik turvalisus. Kõige tähtsam on aga siiski jää lugemine ja aru saamine, kuidas konkreetses kohas oleks mõistlik liikuda. Saab ka nii nagu pildiseerial, aga selleks peavad tugevad käed olema.

Kui aega ja viitsimist on, siis võtan mõni kord kodumaal kätte ja proovin kedagi õpetada. Muidugi juhul, kui üldse leidub mõnd sobilikku kandidaati.
Video muideks on sellise õppimise/õpetamise juures abiks materjal, kuna on selgelt võimalik näidata, kuidas üks või teine asi tegelikult välja tuli.

Viimasel päeval aga ei tulnud ühtki sobivalt head sihtmärki pähe, mistõttu valisime lühikese liginemisega linna keskuses oleva "Tjønstadbergfossen"-i. Paberite järgi WI4 ja 3-4 köit. Kuna alustasime hilja, siis enne meid oli seina ääres kohad sisse võtnud 3 köiskonda. Õnneks oli kosk lai ja me saime kuidagimoodi mööda vasakut serva ülespoole liikuma hakata. Kui meie mõlemad olime esimese baasini jõudnud(mis oli konkurentidest kõrgemal), pusisid need alles omi asju. Sven pani ülespoole minema ja mul oli siis aega natuke jälgida, et kuidas teised rahvused seda jääronimise asja ajavad.
Kohutav.

Tõenäoliselt oli tegemist ülimalt kogenematute köiskondadega ning nende arusaam täiega vigane.

1. Julgestati täpselt ronija all ehk kõik jää mis pudenes tuli julgestajale otse pähe. Valus.
2. Kirkad olid ilusti vöösse julgestatud, kuid mitte kirkade vaid ronija julgestamiseks. Mis tähendas seda, et löödi kirka jäässe, siis tõmmati nöör lühikeseks ja puhati selle peal, siis löödi järgmine ja tõmmati lühikeseks ja puhati selle peal.
3. Kogu jaamas julgestamise ajal ei näinud mitte üht sammu, kus kirkad oleks olnud paigutatud vaheldumisi, aga nägin mitut (kahe kirka)samasse kohta löömist.
4. Absoluutselt kõik puurid keerati nööriga kirkas rippudes ning peast kõrgemale.
5. Kolmest seltskonnast kahel oli 5m eesronija kukkumine. Üks neist oleks peaaegu julgestajale kassiga pähe kukkunud, teisel jäi meeter puudu. Selle peale pidi üks paar seinalt taanduma ja kodu poole lonkama.

Aga siis pidin juba ise edasi ronima ning filmi lõpp jäi nägemata. Küll aga sai ka meie rajal kino, sest Sven oli suht jäävaesest kohast üles minnes ühe psühholoogilise julgestuse meisterdanud. Mul läks kohe tuju heaks. Tehtud pilt lubati tuleviku tarbeks õppematerjaliks võtta. Ülejäänud köiepikkus oli sama lihtne nagu esimene ehk siis lihtsalt nõlvast kirkade najal üles astumine.

Viimane köis oleks tavarada pidi olnud umbes samasugune, aga ma ei pidanud vastu ning keerasin korraks paremale ära ehk siis lülitasin eeskavasse ühe püstisema koha, mis viis meid ilusa viimase baasini. Siit oli näha linn ja uduselt läbi lumesaju paistev oru vastassein. Kissell ja aprikoosid olid head.

Kui meie laskumisega ühele poole hakkasime saama, siis olid ülejäänud kaks köiskonda juba viimasele tõusule jõudnud. Ilmselt jõuavad nad siiski enne pimedat turvaliselt alla tagasi.