Gastein 3. päev

Hommikul proovisime varakult valmis olla, et jõuaks päeva jooksul kindlasti oma eesmärgi lõpuni. Eesmärk oli aga loomulikult piirkonna ilmselt kõige ronitum jääkosk. Mordor on 300m pikk WI5 kosk mis esineb ilmselt kõikidel piltidel mis sealkandis tehakse. Igaljuhul on vähemalt piltide pealt vaadates tegemist laia, pika ja järsu jäämassiiviga. Nüüd oli meil plaanis sealt üles saada.

Liginemine oli siin juba klass omaette. Peale poolteist tundi mööda mäenõlva ülespoole trampimist jõudsime jää algusse, kuid olukord polnud kiita. Jälle kord oli meie ees üks kahene tiim, kes sodi alla ajas. Samas aga tundus kosk olema piisavalt lai ja sopiline, et õnnestuks leida turvalised liinid ronimiseks ning kohad julgestamiseks.

Mina alustasin esimese otsaga.  Panin puure ikka korralikult, kuni üks hetk avastasin, et kohani, kuhu tahtsin baasi teha on veel palju minna, aga minul on vaid loetud arv keermestatud torusid vööl. enne ei tahtnud baasi teha, sest ülevalt paistis päike hoolega seinale ning selle tulemusena oli just minu kohal palju alla kukkuvat sodi. Nii siis pressisin ülespoole jättes puuride vahele hirmuäratavalt pikki vahemaid. 5 meetrit enne soovitud baasikohta aga oli köis pingul mis pingul ning edasi ei saanud enam meetritki. Toppisin siis viimased kaks alles hoitud puuri jaamaks ning hakkasin vihma ja jääsajus julgestama.

Kui teised üles said, siis liigutasime baasi selle puuduvad 5 meetrit ülespoole, mille tulemusena lakkas jääsadu, aga dush läks tihedamaks. Oleks tahtnud sealt kähku edasi saada, aga polnud minu kord. Selles baasis sai tilkuva vee all kükitatud tund ja natuke, kuid lohutuseks võib nentida, et Allanil polnud ronides lugu palju parem. Kogu aeg tuli ülevalt vett ja vilet. Kuna õhk oli hoolimata kiirgavast päikesest kogu aega miinuses, siis moodustus kottide ja jopede ja kapuutside ja köite ja kirkade ja üldse kõige varustuse peale mõnus jääkiht. Sõrmed, mis hoolimata kinnaste vahetamisest silmapilkselt märjaks said muutusid jäiseks ning tuimaks. Vahetasime Peteriga mõlemad poole järgi ronimise peal kindaid, kuid soojus ei tulnud sõrmedesse tagasi. Järgmisse baasi jõudes võis ikkagi kinnastest vett välja väänata.

Hindasime seal olles olukorda ning arvates, et minna on veel vähemalt 3 juppi ja kell on miljon, otsustasime seekord mäele järgi anda.
Laskumine polnud põrmugi parem. Läbimärjad, kuid jäised köied pressivad küll kuidagi shellist läbi, kuid kogu see jama läheb paratamatult kinnastesse ning sõrmed on pidevalt jäises vees. Muutsime vähemalt natukene baasi asukohta, et ei peaks uuesti dushi alla minema. Selle asemel riskime ülevalt sadava jääpudiga, mida tolleks hetkeks on juba vähemaks jäänud. Kolmanda laskumise lõpuks on köitest peaagu kogu vesi välja pressitud ning nad tunduvad juba üsna kuivad. Kaaluvad aga sellest hoolimata poole rohkem kui hommikul. Kirkasid silmitsedes on näha ühtlast jääkihti, millest kinni hoides on ütlemata libe tunne.

Kaugemalt ülespoole vaadates ja oma trassi hinnates selgub, et ronida oleks olnud veel vaid 2 köiepikkust ning ülemine ots oli juba lamedam ning lihtsam. Kas me oleks mõistliku ajaga üles jõudnud ning funktsioneerivate sõrmedega alla tagasi jõudnud ei oska öelda, aga pigem karta, kui kahetseda.
Seekord sai tegutsetud 8 tundi, millest kõndimist suts üle veerandi. Edasi ronides oleks läinud vähemalt 10+ tundi.

Alla auto juurde jalutada oli pikk maa ning ligi tükivad igasugu mõtted. Tahes tahtmata tekib pähe idee alustada veel varem ja teha kiirelt ja korralikult ja lõpuni. Ka järgmise päeva pilvine ilmaennustus tundus selle kose ronimiseks sobivam. Õhtu möödus varustuse kuivatamise ja valmis sättimise tähe all. Ootus oli õhus.