Kas nüüd või mitte üldse. Käes oli meie reisi viimase päeva hommik. Kell 4:30 olime voodist väljas ja kolistasime oma varustusega mööda maja ringi. Kiired söögid, mis olime lasknud perenaisel külmkappi valmis panna ning 5:30 olime autos ning enne kuut saime juba hakata mäest üles vantsima.
Kose alla jõudsime juba valges, kuid taevas oli kerges pilvevines, mis andis lootust. Tänaseks teadsime alumise osa kohta täpselt, kuhu paneme baasid ja kuidas ronime. Tunnet oli ja hakkasime pihta.
Esimene jällegi minule ning seekord nati lühemalt, et poleks vaja teha simu ega sattuda dushi alla. Jää oli kuiv ja mõnus ronimine läks ideaalselt.
Teine natuke lühem ja lamedam jupp Peterile. See päädis baasiga nati kõrgemal, kui meie eelmise päeva ürituse esimene jaam. Täpselt järsu (veel järsema)osa alguses.
Järgmine ehk kose võtmelõik tuli seekord minul ronida ning selle üle oli mul ainult hea meel. Sein ei tundunud väga järsk ja puuride jaoks oli pea igal pool piisavalt head jääd. Vihma ei sadanud, jäätükke ei pudenenud ning väga külm kah ei olnud. Käes olid mul endiselt kindad, mida mõtlesin kasutada ainult liginemisel ehk kokkuvõtvalt oli tunne väga bro. Kogu lõigul oli ainult üks koht, kus ei saanud tugevalt jalgadele toetuda ning nende abil end üles tõugata. Need kaks meetrit tuli siis käte jõuga ronida. Mida ülespoole jõudsin, seda selgemaks sai, et hea jää pole alati igas mõttes hea. Kui on võimalust, siis ikka pannakse ja mida pannakse, seda jääb vähemaks nii ka seekord ning ükshetk avastasin end järsul lõigul vaid nelja puuriga. Viimased julgestuspunktide vahed jäid jälle liiga pikad, aga kuidagimoodi tuli ju hea jaama koha peale jõuda. Lõpupoole oli sein veitsa lihtsam, kuid kirkade jaoks tuli siiski hoolsalt kohti valida. 15m kukkumist ei ole ühesti asendist just väga mõnus ning tuleb teha kõik selleks et seda vältida.
Viimased kaks puuri jällegi jaamaks ning sikutasin teised kah üles. Siinkohal võtsin teadlikult nati rahulikumalt ning paigutasin asjad jaamas käepäraselt. Julgestusjaam keskel, kaks kirkat kummalgi pool, millele hakkasin köisi eraldi peale lappima. Tulemuseks töötav süsteem, millelt lihtne suht vähese ringitõstmisega edasi ronima hakata. Tänu sellisele lähenemisele kulub baasis vähem aega ning pikal trassil liikumine oluliselt kiirem.
Allan hakkas juba hommikurammestusest üle saama ning võttis järgmise jupi. Kallak polnud enam nii püstine, kuid aegajalt tulid ka järsemad lõigud vahele. Järgi ronida igaljuhul oli lihtne. Vaheldumisi käsi ja jalad, teine käsi ja jalad, puur välja ja jälle algusest peale. Baasi jõudes oli soe kenasti sees, võtsin kõikvõimalikku varustust kaasa ning panin kohe edasi viimasele jupile. Siin oli vaid üks vertikaalse loomuga koht ning see oli kohe alguses ning hästi lühike. Hiljem selline WI3 loomuga jää kuni lõpuni. Kui lõpp juba paistis, hakkas ka köis otsa saama ning tegin peaaegu viimasele jäänukile viimaste vööle jäänud puuridega baasi. Edasi polnud enam kuskile minna.
Laskumise tegi Allan ühes kohas nati huvitavamaks, aga muidu selline tavaline abalakovist abalakovisse tilkumine. Aega ainult kulub 5 laskumise peale hirmsasti.
Autost autoni kulus seekord 10 tundi ehk ronimine toimus kindlasti kiiremini, kui eelmisel korral. Kogu päeva jooksul polnud aga mingit ohutunnet, et ülevalt kukuks jääd või et
puurid välja sulaks. Samuti puudus igasugune sarnasus eelmise päeva
vesise olekuga. Jää ning ilm olid ideaalsed. Isegi ilmateates lubatud lõunast algav lumesadu
oli kuskile kaugemale ära läinud ning meid ei seganud. Ja muidu iga päev meid seganud kaasronijad olid seekord kuskile mujale läinud ning kogu Eisarena oli vaid meie päralt. Igati kordaläinud
päev.
Ja ideaalne punkt meie jääronimisreisile.
esmaspäev, märts 19, 2012
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar