Gastein 1. päev

Hommikul pakkisime Maltatalis oma asjad kokku ning seadsime suuna Bad Gastein-i poole. Juba poolel teel oli ilmastik muutunud lumevaesest ja sügisesest pildist lumiseks ja talviseks. Kuigi meie sihtkohas on maailma hetke kõige raskemaks hinnatud jääkosk, polnud linnapildis mingitki viidet, et siin võiks toimuda jääronimise aktiviteeti. Kõik kohad olid täidetud suusatajate ja laudajatega.

Oma esimese päeva jaoks olime välja valinud midagi lühema liginemisega, kuid me polnud arvestanud suure lumekogusega. Kui parklast väljuv rada veel natukene kandis, siis üle silla edasi liikudes muutus lumi aina sügavamaks ja pehmemaks. Mida nõlvast üles poole sai trügitud, seda raskemaks edasiliikumine muutus.

Meie väljavalitud kosk polnud ilmselt päris see, mida topo järgi soovisime, kuid asus natukene lähemal. Antud oludes oli see suur pluss.
Esimese lihtsama köie või siis õigemini kaks/kolm köit tegime simuna. Kallak oli tagasihoidlik, kuid lume tõttu raske. Minul olid õnneks kahe inimese jäljed juba ees.

Teine köis algas järsema lõiguga, aga edasi oli jällegi lumist ala. Peteri sai mõlema jupiga hästi hakkama.

Viimane lõik, mis langes mulle, oli natukene teistsugune. See algas lumise kallakuga mis pani mahlad hästi tööle ning tegi kindad täielikult märjaks. Lume lõpust aga algas järsem purika osa, mida ilmestas kogu ulatuses õhuke jää. Jää ja kalju vahel lahises pidevalt vesi ning aegajalt tekkisid pealmisse kihti augud, kust oli tagatoas toimuv  ilusti näha.

Kõige hullem oli kogu aeg tühjusse puurida. mingi hetk sattusin peale järsemat juppi ilusa astme peale, kus samas kõrval oli kena paks ja sinine jää. Üle tüki aja sain ühe korraliku puuri paika. Hea tunne kestis täpselt nii kaua, kuni hakkasin edasi liikuma ning täpselt sinna, kus ma seisin tekkis üks ilmatu suur auk.  Kui oleksin seal 30 sekundit varem tormakamalt trampinud, oleksin kukkunud kalju ja jää vahele vesisesse tühimikku. Paar meetrit langemist oleks olnud kindlustatud. Minu õnneks aga lisaks korralikule puurile ka veel  kirkad ning jalad seinal. hiilisin siis august mööda ja õhukest jääseina pidi üles.
Päris jää üleval oli loomulikult näha, kuidas vesi paksu lume alt tuli ja sügavikku kadus. Viimane lõik enne korralikku baasi oli paksu lume all olev pinnas ja kalju. Päris lame ei olnud ja julgusest jäi puudu. Leidsin selle paksu lume alt ühe peenikese vitsa nöol, millele lindi ümber toppisin. Õnneks seda kukkudes ei testinud. Viimased 10-15m olin köie otsa lõppemise tõttu roninud simuna.

Allaminek oli sama raske kui üles tulek. Paks lumi ja krussis köied. Ja kuna tegmist oli suht harva ronitava kosega, siis laskumisaasasid pidi ise ehitama. viimane laskumine jäi 10m liiga lühikeseks. Ronisime, aga sealt oleks võinud täitsa vabalt ka otse alla paksu lume sisse hüpata...

Hoolimata pealtnäha lihtsast rajast kulus kogu ürituse peale 6 tundi. Kõige hullem on asja juures aga see, et me ei tea tänaseni, mis koske me ronisime. Võib aga arvata, et seal ronimist oleks pidanud silla juures oleva sildi sõnul üldsegi vältima.