Esimene köis Peterile ja alt vaadates tundus kõik okeilt minevat. Baas paremal pool järsema osa all. Profiil selline lamedam ühe pisikese järsema nukiga.
Teine jupp jäi minu kanda. Kuna vasak serv, kus oli palju taskuid ja valmis toksitud astmeid, tundus pideva ülalt tuleva jäärahe tõttu ohtlikuna, sai liigutud paremalt. Siit oli minek oluliselt järsem ning puutumatu jää tõttu toimetamist rohkem. Sealgi aga oli valikuid. Kas purikaline, aga jalgadele loomulikke toetuspunkte pakkuv või tugeva jääga aga siledam liin. Proovisin alguses esimest varianti, kuid kirkad ei tahtnud hästi kinni jääda ja tuli palju taguda. Taganesin nati ning teist varianti proovides oli edenemine parem. Õnnestus leida head kirkaasetused ja mõne puuriga saigi raskest kohast üle. Olin selle järsu koha peal väga kaua, sest mõtteülesanne "Kuidas saada lihtsalt üles?" ei tahnud kuidagi lahenduda. Õnneks olen suutnud nati omandada (ja meelde tuletada) seinal puhkamise tehnikat. Edasine oli juba lamedam "põõsa" alt ning kitsast kuluaarist läbi ronimine. Viimast tegin nii kiirelt kui võimalik, et jällegi ülalt tuleva jääga mitte pihta saada.
Viimane köis jäi Allanile. Alt vaadates paistis positiivse seinana, kuid järgi ronides oli keskel ka vertikaalset osa, mis ei tundunudki ülemäära lihtne. Ülaköies muidugi polnud pilt enam nii jube, kui kaks päeva tagasi. Siinkohal juhtus selline asi, et Peteri kirka rihm otsustas ennast omapäi lahti haakida ning samal ajal otsustas kirka käest lahti minna ning sügavikku kukkuda. Pingsa jälgimise peale jäi teine pidama tükk maad allpool meeter enne järgmisest järsakust alla langemist. Laskudes saime selle kenasti kätte.
Kuna alustasime see päev sihilikult hiljem, siis rohkemat midagi teha ei jõudnud. Samas oli ka puhata vaja ning järgmise päeva kolimise jaoks asjad ja mõtted valmis sättida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar