Öine heegeldamisklubi kokkutulek

Seekordsel öistel päästevõistlustel tuli kanderaam teha ise. Tõuke selleks andis ilmselt hiljutine sündmus idavirus. Selline punumise oskus võib aga mõnel ehk edaspidises elus kasulikuks osutuda ning võibolla elugi päästa. Kõik võtsid seda kui üht mõnusat võistluse elementi.

Tõsteaasa kinnitus.

Sündmuste käik algas kanderaami ehitamisega, mille tarvis puuroikad olid olemas. lisasime omalt poolt kolm kirkat, millel igalühel sidumiseks küljes kaks kahemeetrist repsujuppi. Siis üks ümmarguselt 15 meetrine 6mm repsujupp, millega punusime  kanderaamile põhja. Ettenähtud 10-ne risti täissaamiseks pidime seda veel lisajupiga pikendama, aga põhiline ajakulu oli seal siiski see, kui mul ei tulnud korduvatel katsetel seasõrg kuidagi välja. Nüüd veel kaks kruusakotti raamile, ning nööridega kinni. Peab tunnistama, et oma sõpra vist nii tugevalt raami külge ei seoks, aga samas pole ükski mu sõber siiamaani veel kahes tükis olnud. Viimase jupina läks raami külge tõsteaas, milleks olime eelnevalt ette valmistanud nelijala. ehk siis topeltaas, millest väljus iga kanderaami nurga jaoks üks köieots. Sõlm kenasti keskele ning otsad nurkadesse kinni. Raam valmis nii umbes 10 minutiga.

Nõlvast üles minek nagu tavaliselt: julgus puu ümber ning neljast nurgast jupi kaupa üles tõstmine. Raami tassimine oli aga seekord raske. Jämedad raami pulgad, täissöönud paksuke kannatanu ning kehv füüsiline vorm. Puhkasime tihti, vahetasime pooli tihti ja aega läks palju, aga tehtud saime. Ühes kohas läbisime ka "mägioja" ning edasine rada tuli läbida märgade jalgadega.

Ootan üles tõstmist

Järgmisena sai tehtud mõned vigastatud tiimiliikme sidumised, peale mida suundusime kanderaami tõstmise juurde. Seekord sai esmakordselt (minu jaoks) kasutatud pikka plokki ehk rull kanderaami küljes ja köis jooksis ülesalla. Nii saab tõsta maksimum pool köiepikkust, kuid pole seda pidevat plokisüsteemi taasi tõmbamist. Samuti olin esimest korda kanderaami saatja. Ilmselt nende kahe asja koosmõjul läks meie raam nõlvast sujuvalt ja kiirelt üles.

Üles tõstmise algus

Järgmisena võtsime ette raami tugiköiel alla laskmise. Mina olin viimane laskuja ehk nägin alumise otsa asju vaid kaugelt, aga pilt oli sujuv. Ja piisavalt kiire, et mingit asjatut passimist sellest aastast nagu ei mäletagi. Laskumine topeltköitel oli aga vaevaline, sest köis oli juba nii palju mööda liiva ja mulda liikunud, et asi ei liikunud enam korralikult shellist läbi.

Kui mina alla jõudsin, oli kanderaam juba pulkadeks lahti ning oli jäänud veel köiskond kokku koguda, nööriga kinni siduda ja jooksuga Tabasalus ära käia. Mererannas esimesed 300m jooksime, siis sai jaks otsa ja kõndisime. Aegajalt pragusid ületades ning libedal jääl uisutades. Kogu aeg pidid otsime optimaalset trajektoori, et ei liiguks libedal jääl ja ei läheks liialt paksu lume sisse ning hoiaks eemale salakavalatest pragudest ning õhukestest kohtadest.
Üleval serva peal vaheldumisi libe jää ja lumepudru. Vaid viimased 300m sai normaalse asfaldi peal sörkida.

Viimase asjana seekord vigastatud tiimiliikme seljas alla laskmine. Kohustuslik element siinkohal topeltköiega topeltkarabiinpidur. Kõige peenem ja elastsem köis oli seekord ainuke variant, mis kahekordsest pidurist kuidagimoodi läbi jooksis. Napilt saime kätte prääniku ehk siis aja alla kolme tunni. Koos trahvidega (peale med trahvi pole aimugi, mille eest) tuli aeg 3:05 mis kindlustas käesoleval hooajal esikoha.

Mõned pildid on klõpsitud minu aparaadiga ja osaliselt tõmmatud siit.

Tulemused  Vaheajad tunduvad kole kahtlased, aga väga ei julge vaielda kah. Väga ebatõenäoline, et meie viimane "jooks" oli 20 min kiirem kui teise koha oma.