Maltatal 2. päev

Superfeucht esimene köis

Otsustasime võtta sihiks superfeuch WI4  Pikk ja väsitav tõus kose alla nõudis väheke hingetõmbamist, aga niikuinii pidi sutsu ootama, sest palju köiskondi oli ronimas ning jääd pudenes pidevalt ja üpris ohtlikult. Nati olukorda jälginuna valisime liini ning Allan alustas esimse köiega. 75-80 kraadine astmeline sein kulges viperusteta. Massipsühhoosist ajendatuna sai baas küll liiga madalale, aga köie järgi sikutamine olla järsku väga vaevaliseks muutunud.

Teise köiega pani minema Peteri ning see oli vähe lamedam jupp kuni järsu osa jalamini. Parem ja ühtlasi lihtsam pool oli mitme grupi poolt juba hõivatud, seega võtsime vasaku. Kirjade järgi WI5 jupp langes seekord minu saagiks. Üritasin pidevalt jälgida jalgade paigutust ning tasakaalu. Niimoodi liikudes sai puurid paika ning vaikselt ülespoole liikudes ka raskest kohast üles. Purika taha sai pika lindiga puur ning siis järgmisele jupile. Veel mõned meetrid püstist seina ning ülejäänud juba lihtsam jää. hinnanguliselt päris nii raske ei olnud nagu pageritel, aga altjulgestuses järsu jää ronimist tuletas meelde küll. Päris õiget tunnet ikka veel pole, kõik käib natukene ebalevalt.

Köieots on praos
kapitaalselt kinni

Viimast laskumist tehes õnnestus köis ühte prakku totaalselt kinni tõmmata. Täieti arusaamatu, et köieots saab niimoodi kinni jääda. Polnud sõlme ega midagi. Sõbralikud kaasronijad, kes just esimesel köiel tegutsesid aitasid otsa lahti. See päästis meid endid esimest juppi uuesti tegemast.

Gamseck esimene köis

Kuna aega tundus olema, siis otsutasime teise kose veel teha. Selleks aga tuli kõigepealt alla vantsida ning siis uuesti natuke kõrvalt üles. Kõva nõlvatrenn tuli päeva peale kokku. Kuna esmase valiku peale hakkasid just ronijad minema, siis sai seekordseks sihtmärgitks Gamseck.
Selle kose ronimise põhirõhk oli allalangeva jää eest peitumine. Esimesel köiel pidi Peteri liikuma parempoolset õhukest jääd mööda ja purikate alust nõlva mööda.

Gamseck teise köie ülemine pool
ja edasine laugem osa

Teine köis tuli minul teha ning see kujutas endast nii 80-85 kraadist umb 5m laiust seina. Kuna paremal serval, kus oli normaalsema paksusega jää, juba ronis üks paar, tuli minul terve naha huvides püsida vasakul pool. Kogu see köis oli hirmus. Mitte füüsiliselt raske ega ülemäära keeruline, aga puuri polnud õhukese jää tõttu kuskile keerata ning see mõjutab isegi kindla ronimise puhul tahes tahtmata kogu sooritust. Vaatasin seal julgestuse tegemise mõtetega nii kõrval asuvaid okkalisi põõsaid kui ka mõningaid purikaid, aga kasutamiseni ei jõudnud. Ikka ja jälle ronisin veel pool meetrit kõrgemale, et seal paistab natukene paksem jää olevat. Eks mõned korralikud puurid sain kah paika, aga paljud jäid küsitavaks.  Üles jõudes olin läbi nii seest kui väljast ning jaama poltide pärast kahe teise tiimiga kisma löömise asemel ehitasin rahulikult kõrvale puuridest oma baasi.

Edasine paistis lihsam ja korralik jää nati rohkem, kui köie pikkuse jagu. Leppisime kokku, et Allan läheb ja me lihtsalt järgneme, kui köis otsa saab. Lõpuks ronisime simuna rohkem kui kaks köiepikkust, mille käigus mina suutsin ajutiselt kaotada oma shelli, eesronija järjekordselt oma lõua katki teha ning sääremarjad täiesti pakuks ronida. Jää oli seal paks ja väga hea. Ühes kohas külm ja kõva nagu klaas, teises kohas voolava vee tõttu plastne nagu savi. Üles jõudsime veel valges, aga juba esimesel laskumisel hakkas hämarduma.

Kolmanda laskumise lõpus suutis Allan kohmitsedes oma pealambi alla visata (see kõige järsem koht) ning kui alla tõmmatava köie ots meist hooga mööda tuhises pani see laksaki vastu minu kuppu(kiivrit) ning otseloomulikult arvas seal küljes olev lamp selle peale paremaks tööleping lõpetada. Nüüd jäi meil kolme peale üks lamp. Kaks esimest laskusid tähistaeva valguses, viimane kontrollis kõik üle ja tuli viimasena. Järgmise baasi lähedusest lumest tuli õnneks välja ka enne alla pudenenud lamp, kuid valgust ta enam tol õhtul näidata ei tahtnud. Viimane laskumine sama skeemi alusel ning oligi jäänud vaid nõlvast alla auto juurde jalutamine. See muidugi võttis puuduliku valguse tõttu nati rohkem aega.

Tagasi auto juures olime peale 9 tundi rassimist kuskil 19 paiku. Kamba peale kaasas olev liiter teed oli otsa saanud juba mõnd aega tagasi.