Rattamaratoni jaoks vaja ikka ratast sõita

Nädalalõpp oli siis seekord Tartu Rattamaratoni valguses. Laupäeva õhtul Pühajärvele aklimatiseeruma minek tähendas järjekordset lühikest ööd. Väikene vein, snäkid ja alias aitasid aega veeta varajaste hommikutundideni. Kui ükskord voodisse sai heidetud ei thatnud loomulikult uni tulla ja nii oligi, et hommikul mobiili piiksumise peale väga rõõmus meel ei olnud. Loomulikult käis ka elav diskussioon riietuse pikkuse ja paksuse osas. Esialgu otsustasin pikaga minna (hommikul oli vaid +3). pool tundi enne starti aga sai pikkad püksid maha aetud ja stardis olin nagu igal teiselgi suvepäeval. Selle poole pealt läks hästi, sest päike hakkas mõnusalt kütma ja viludaks küll ei läinud.
Sel aastal polnud ühelgi teisel rattamaratonil käinud ja sellist spets maastikutrenni polnud eriti teinud. Sõidukilomeetreid küll natuke on kogunenud, kuid kõik pikemad sõidud on olnud kas lihtsamatel radadel nagu xDreamil või siis piisavate puhkepausidega. Seega, kui 35 km läbi sai ei olnud enam sellist gruppi, kuhu ma oleks saanud hambad külge lüüa ja ennast natukenegi vedada lasta. Kõik panid suure hooga mööda. Et olukord veelgi hullem tunduks hakkas alaselg vaikselt väsimise märke andma. Põhimõtteliselt saigi sealtmaalt praktiliselt omal jõul edasi rühitud (ilma grupisõiduta siis). 20 km enne lõppu läks seljavalu järsku nii hulluks, et pidasin väheke kinni ja üritasin nati võimelda/venitada. Edasi sõitsin nii, et kui tee oli vähegi konarlik või põrutav, sõitsin püsti ja muidu sai rahulikult ilma vajutamata keritud. Istudes lihtsalt ei tahtnud pedaalile vajutada. eiole midagi, tuleb enda sõiduasendit hakata korrigeerima ja sõites regulaarselt seljale puhkust andma.
Rada oli aga normaalne, rohkem metsaalust keerutamist kui enne. Algselt hoiatati küll, et tunduvalt raskem, kuid see oleks kehtinud ilmselt siis, kui enne sõitu oleks hea tugev sahmakas vihma raja püdelaks teinud. Sellise ilusa kuiva ilmaga aga oli "hea" sõita.
Peale sõitu oli kuum saun ja külm õlu nagu rusikas silmaauku.