Oi, mammud!!!

Eile oli see tähelepanu vääriv õhtupoolik, kus suutsin naiska panna orienteeruma. Nimelt tehti Raul Reiman'i mälestuseks väikene orienteerumisüritus Harku metsas ning mõtlesin, et millal veel oleks parem aeg peret metsa meelitada, kui mitte praegu. Tehtud-mõeldud. Paar minutit enne 18:00-i, kui start pidi kinni pandama jõudsime stardipaika, vahetasin nati riideid, aheldasin väikese poisi kõhukotiga endale külge, suurema tirtsu võtsin käekõrvale ja kompassi ning SI pulga andsin kohe heaga käest ära. Stardist jõudsime 10m kaugusele,kui läks lahti üks suur mustikate söömine. Ja ega siis Tirts ei tahtnud edasi minna, kui saab ise põõsa küljest mammu võtta ja natuke pläkerdades suhu toppida. Tegelikult olidki edasiviivateks motivatsiooni allikateks vaid eespool lubatavad suure(ma)d ja magusa(ma)d mustikad ning piiksumasinaga piiksu tegemine. Piiksumasin oli siis SI jaam, mis pulga toppimisel last rõõmustas. Tund ja 8 minutit ning olimegi 12-st punktist 5 ära võtnud. Jee, meie pere esimene ühine orienteerumine. Järgmisel aastal võib juba rogainile mõelda :)
Aga metsas oli tore, seened pungitasid oma kübaraid sambla seest välja, pihlakad punetasid ning mõnes kohas oli ka mustikaid kämblaga suhu ajamiseks. Peaks ikka millalgi pikemalt metsa sattuma.
Niisama, ilma mingi kiirustamiseta omaette olemise jaoks oleks aega vaja.