3. päev - Svaddefossen WI4

Pikk ja raske päev oli.
Kõigepealt koseni jõudmine oli omaette teema. Nagu roniks hästi kõrge maja treppe mööda, kogu aeg aste või kaks vahele jättes. Samal ajal on seljas umbne jope, kiiver, rauda täis seljakott, üle õla pikk köis ja vöö peal kogu aeg võsa külge kinni jäävad kirkad. Algusse jõudes voolas higi roppu moodi ja võhm juba väljas. Aga asi alles algas.
Esimene jupp tuli nn. võsaronimist, ehk siis jää oli kaunis vesine ja voolavas olekus ning panime ühe köiepikkuse kõrvalt mööda kaljut ja taimestikku. Järgmine oli selline rohkem kõndimine, kui ronimine. Tegelikult poleks ehk köit vajagi olnud, aga ega turvalisuse pealt kokku ei hoita.
Nüüd aga hakkas alles õige ronimine. Kõigepealt üks WI3 raskusega lõik, mis lõppes väga tuulises kohas kose paremal serval. Baas oli kitsas ja sääremarajad olid pidevalt kassi esihammastel seismisest pinges. Sealt edasi ronimine oli mõningas mõttes isegi kergendus.
Edasi tuli aga antud raja kõige raskem lõik. Ja mitte ainult selle pärast, et palju oli vertikaalset osa või et ronimise ajal tahtis tuul sind seina pealt minema puhuda ning loopis sulle pidevalt pisikesi jää ja lumetükke näkku vaid eelkõige selle pärast, et väga palju oli selliseid kohti, kus ronid purika peal ja sinna kirkat lüües kostab selline sügav tümps, mis jääd roninuile tähendab vaid üht. Jää pragunes ja kohe-kohe kukub alla.
Kaunis hirmutav oli situatsioon, kus olin 5-10m purikale kuskile keskele puuri pannud ning üleval otsas kostus jälle kord see õõnes heli ning visuaalse efektina nägin, kuidas minust pool meetrit ülevalpool tekkis purika sisse horisontaalne läbiv pragu. Ja kui siis sirutasin nii palju, et järgmine kirkahoop maandus ülevalpool seda pragu, et vähekenegi kindlust saada, siis seal kordus sama asi.
Selline asjade kulg võib ka vapramatel kõhu õõnsaks võtta. kuidagimoodi roomasin sealt purikast üles jääd nii vähe kui võimalik aga nii palju kui vajalik lõhkudes ja koormates.
Järgmine köiepikkus viis jällegi sellist lihtsamat WI3 juppi mööda üles ühe astangu peale, kus sai juba mugavamalt olla ja julgestada ning viimane lõik üks veelgi lihtsam osa, et lume peale puudeni välja jõuda.
Nüüd olime üleval, aga katsumused ei olnud veel läbi, sest alla pidi kah veel saama. Esimesed laskumised läksid normaalselt. Köied läksid küll omavahel pidevalt sassi ja kuna olid sama värvi köied, siis olli harutamine keerulisem, aga üldiselt polnud hullu midagi.
Viimast korda köit alla sikutama hakates aga keeldus see kategooriliselt liikumast. Ei õnnestunud ei üht ega teist pidi asja liikuma saada ning ainuke võimalus oli uuesti üles ronida ja probleemne koht üle vaadata. Zumaari ei olnud kaasas. Panin siis mingi haarava köiele ja tegin väheke (35m) drytoolingut. Kahe köie ühendussõlm oli end kahe puu vahele kinni kiilunud ja takistas liikumist.
Eiolemidagi, peab hoolikamalt laskumisköisi sättima, et selliseid jamasid vältida. Õnneks oli tol hetkel ülesminek suhteliselt lihtsa koha peal, aga mõne teise koha peal ...

Korra sattus see allatõmmatud köis veel puntrasse ja jäi kuskile oksa taha kinni ehk siis tuli veel korra asja harutama ronida, kuid seekord õnneks mitte väga kõrgele.

Ja oligi jäänud veel vaid mööda nõlva alla autoni vantsida. See oli küll lihtsam, kui ülestulek, kuid arvestades pikemat maad ja rägastikulisemat keskkonda ja pimeduse saabumist oli katsumus vähemalt sama ränk.

Autost autoni jõudmiseks kulus meil vaid tühised 10 tundi, küll oli putkasse jõudes hea näha, et soe toit oli peaaegu et valmis ja sai end lõdvaks lasta.