Tegin testi. panin pirukasse muna, maitseb nagu oleks pirukasse pandud muna. Ehk siis leidsime rootsis tee äärest ühe ronimiskalju, kus lausa polditud rajad olid. Et mitte kohalikega kakluse teemat arutama hakata me kasse kaasa ei võtnud. Mina ainult sokutasin oma kirkad kotti, et võimalusel väheke proovida. Ja võimalust nati oli kah.
Aga täpsemalt siis oli kalju selline positiivse kaldega ja mitu-mitukümmend meetrit lai. Proovisime vähemalt 6-t erinevat rada. Esimene rada oli tossuga paha ronida, kuna polnud tugevaid käeauke, millest tuge leida. Kui aga tegin seda kirkadega, siis tundus palju lihtsam, sest tera püsis kenasti praos ja jalgadele toe otsimine toimus lihtsamalt.
Teine rada oli üldiselt heade käesangadega, kuid pidi vaatama, et mis suunas kuskil kohas koormata, et järgmise sangani jõuda. Seda oli kirkadega juba jupi maad raskem ronida, sest polnud enam pragusid, kuhu metalli kinni väänata vaid pidi ettevaatlikult väikeste nukkide taha paigutama ja seal liikumatult hoidma.
Kolmas oli üldse rohkem sloperite peal ronimine ehk siis hõõrdumisele. Seal ei olnud kirkaga suurt midagi teha.neljas oli selline samblane ja märg ja mudane. Seal ma kindaid ja kirkasid ära ei võtnudki.
Minu viimane aga oli hoopis kuskil kõrval, kus ka sutike negatiivi sees, ja enamus käeauke oli suunaga allapoole ja pealmised pinnad olid kõik ilma jalatoeta kumerused. Seda ma kahjuks kirkadega enam ei proovinud, sest aeg lõppes ja pidi hakkama sööma ja laevale minema.
Kokkuvõtteks siis on radasid, kus kirkadega on lihtsam ja radasid, kus kirkadega on raskem. Kindel on aga see, et kui sul on jalas kassid, siis ei pea jalatoe pärast üldjuhul muretsema. Kuhu paned, sinna ka jääb, Peab ainult enne panemist natuke vaatama, et ikka õigesse kohta saaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar