4. päev - tipupäev ja vana võlg

Äratus kell 04:45
Söök, jook, riidesse, vajalikud asjad kaasa ja sutsti olime umbes kell 07:00 mäe all parklas valmis üles astumiseks.
Selleks hetkeks oli ilm küll kergelt udune/pilves, aga ilus.
Tuul muidugi tuhises nagu jaksas, aga me ei lasknud end sellest häirida.
Tee oli tuttav ja lumi oli lausa nii kõva, et kandis kenasti ka meie tiimi raskemaidki liikmeid.
Ilm oli enamvähem soosiv kuni üles jõudmiseni. Ja isegi laskumist sai alustada suhteliselt normaalsetes tingimustes, kuid poole mäe pealt keeras asi täiesti lumetormiks ära, niiet nähtavus kadus ja tuul tahtis riided seljast puhuda.
Kolm tiimi liiget olid mäkke ka laskumisvahendid(suusad, laua) tassinud. Üks suuskaja loobus kohe alguses laskumisüritusest, teine suuskaja alguses küll proovis, aga siis pani uuesti kassid alla ja vantsis kurvalt omal jalal mäest alla. Laudaja oli aga hoolimata nähtavuse puudumisest ja mitte eriti headest lumetingimustest vapper ja tuli sealt mäest plaanipäraselt alla.
Eelmisel aastal sai sealt mäest hästi pikka liugu tehtud (nii 500 vertikaalset meetrit). Sel aastal aga oli mäekülg nii jääs, et tagumikul oli konaruste peal nats valus ja hoog läks väga kiirelt väga suureks, seega piirdusime ehk pooles mahus liu laskmisega.
Küll aga sai erinevalt eelmisest aastast korralikult tehtud nõlval kirkaga hoo pidurdamise harjutusi. Lased ennast libisema ja kui hoog liiga suureks kisub, siis väänad aga end keharaskusega kirkale peale ja tõmbad teravikuga jäisesse lumme pikad pidurdusjäljed. Peale nii põhjalikku harjutamist ei ole küll karta, et kuskil võiks pidama saamisega probleeme tekkida. Liigutus on suhtkoht käpas.

Ahjaa... Kuna oli naistepäev, siis tegin mäel ka ühe lillepildi. tegelt tegin neid rohkem ja palju ilusamatest lilledest, aga ilmselt on mingi jama minu kaamera või pildistamisoskustega, sest ühtegi normaalset välja ei kukkunud.

Autost autoni oli 6:45, aga sinna sisse mahtus ka nati ootamist ja passimist.

Aga sellega polnud veel päev läbi, sest aeg oli alles lõunas. Eelmisest aastast näris mind üks ebaõnnestumine, mille ärategemise olin endale omaette eesmärgiks võtnud. Saigi siis enne valguse kadumist veel üks suts Krokanis tehtud ja proovitud M6 või siis õigemini D6 rada "Two assholes & five nice bolts" Peab nentima, et kuigi oli raske, siis sel korral sain raja korralikult tehtud. Seina peal olev viimane karabiin ei tahtnud küll korralikult töötada, aga ega ma siis kehvem ei saa olla, kui üks närune mittetöötav karabiin...
Pildil ronib keegi tundmatu sama rada.

Õhtu lõpetuseks aga tegime veeprotseduure ehk siis Rjukanisse on ehitatud veekeskus 25m basseini, liutoru, saunade, mulli ja muude vannide ning vee kohal sirguva ronimisseinaga. Loomulikult ujusime ja üritasime võtta viimast norrakate meelest igati vingest saunakerisest (elektrikeris millel kive vaid näpuotsa jagu, peaks neile järgmine kord mõned kingiks viima). Ja otseloomulikult sõitsime mööda toru alla ning ronisime mööda libemärga ronimisseina. Ja kui juba ronimiseks läks, siis ega ilma vette kukkumiseta ju ei saanud.

Õhtuks oli kogu sellest siblimisest toss nii väljas, et kugistasime nati sööki ja kohe kotile. Jälle üks 17 tunnine tegus päev seljataga.