Lõdvestuspäev drytoolinguga

Öine sõit läbi Norra ja Rootsi oli minu jaoks suhteliselt udune, kuid peale seda, kui olime paar tundi kuskil tee äärses parklas maganud ja peale kerget hommikueinet edasi sõitsime oli plaan Stockholmi päeva asemel teha väikene matkake kuskil looduses. Üritasime ka ühes vahepealses linnas i-punkti külsatada, et selles suhtes abi saada, kuid otseloomulikult oli see pühapäeviti kinni ning info asemel viitsime hoopis hulga aega linna peal ringi tiirutades. Edasi hoidsime lihtsalt sõites silmad lahti tähistatud matkaradade ja kaljude/rändrahnude suhtes. Esimene koht, kus midagi silma hakkas oli umb 55km lõpppunktist mingi jõe kaldal. Seal paistis kõrge ja suhteliselt paljas kalju olema, täpselt teisel pool jõge päikesepaistel. Peale kohalike partide dresseerimist panime siis vajaliku kama kokku jategime väikese retke kaljudele. Jõest viisid üle kaks autosilda, millede all olid niiöelda hoolduskäigud. Sellist mööda me siis üle jõe põrutasimegi.
Kalju, mille leidsime ei olnud küll pikalt vertikaalne ja üldsegi mitte eriline ronimiskalju, kuid natukeseks lõdvestuseks sobis küll. Põhiline, mis seal ronimise raskeks tegi, oli Kasside puudumine ning räigelt libe sambla ja mudane kalju. Kassid nimelt olid meil teise natuke teist teed pidi sõitnud autosse jäänud ning meil oli vaid 4 kirkat, 2 vööd, köis ja mõned abivahendid. Seega ronida tuli suhteliselt käte peal, sest arvestatavad jalakohad olid suurte vahedega ning mitte eriti kindlad. 2 tunni sisse mahtus 4 erinevat rada. Üks neist suhteliselt "boulder" mõõtu ehk siis õieti ronides umbkaudu 5-6 kirkaasetust. Kui aga ei tea mida ja kuhu panna, siis läheb aega minuteid ja hulganisti proovimist ning sobitamist. Eriti tore oli ronida natuke alla 10 meetrist lõiku, kus oi kahe jala peale kokku umbes 6 normaalset jalakohta ning osasid neist sai kasutada vaid külje pealt koormates. See nõudis head tasakaalu, eelnevat läbimõtlemist ja kindlat kätt. Üldse on mulle selline tunne jäänud, et kalju peal kirkade ja kassidega ronimine annab tegelikult jääronmise tehnikale väga palju olulist juurde. Sellega õpib käsi õiges asendis ja stabiilsena hoidma ning jalgade asendit hoolega kontrollima. Jää peal pole ju erilist vahet, kuhu ja kuidas sa jala või kirka paned, kuid kalju peal pead täpselt arvestama, mis suunas sa koormad, kuhu su keharaskus kandub ja kuidas sa võid oma käsi või jalgu koormamise ajal liigutada. puutepunktid kaljuga on lihtsalt nii väikesed, et vähimgi vale liigutus võib sind seinast eemaldada.
Järgmine kord, KUI on sarnase ajakavaga Rjukanisse minek, siis esimese Stockholmi päeva asemel läheme hoopis drytoolingut tegema. Fun garanteeritud.

Teiste Rjukani reisiga seotud juttude otsimiseks kasuta seda linki