Keava-Peetri rattasõit

Rongiga Keavasse sõit kulges peaaegu probleemideta. Noh kui see välja arvata, et ma vale rongi peale sattusin ning pidin Sakus ümberistumise tegema. Noh ja see ka, et meid viisakalt esimesest klassis välja visati ning tagasi alla lihtrahva juurde suunati.

Start umb 19:00 ning loomulikult oli tuju hea ja hoog üleval ning kohe esimesest keeramisest sai mööda tuhisetud. Alguseks sattus kohe metsalõik, kus ka paar mahakukknud puu ületust ning alt ronimine. siis kruusakat ning üle heinamaa ning läbi elektriakarjuste keava mägede radadele. Korralikud künkad võtsid isegi rahulikult kulgedes võhmale. Peagi võis proloogi kaardi kõrvale lükata ning süveneda põhitrassile.

Võtmelõik Järlepa raba juures.

Edasine rada kulges mööda järkjärgult väiksemaks muutuvaid teid kuni ühe metsalõikeni. Kitsed olid seda hoolikalt kasutanud, kuid sai ka rattaga enamvähem sõidetud. Mõned mudasemad ja okslikumad kohad talutasime. Nüüd jälle sama muster vähenevate teede osas kuni Ingliste asulani. Edasine kuni Atla jõeni sisaldas omajagu asfalti, suures osas kruusa ning natukene poole meetriste rööbastega metsavaheteed. Jõe juures aga ei pööranud kaardile piisavalt tähelepanu ning potensiaalne lõige jäi proovimata. Selle asemel lisandus kilomeetrite viisi auklikku kruusateed. Järlepa juures sai mõisaaiale autiir tehtud ning ujumisrannas sättisime endid valmis võtmelõiguks. Läheneva hämaruse tarvis võtsime ka lambid välja, et vajadusel saaks kohe kasutsele võtta. Ees ootas 3 kilti rabamaastiku, kus ei pidavat mingit läbipääsu olema.
Orto ja erinevate kaartide ja sisetunde najal kaardile tõmmatud joon aga juhatas meid kenasti mööda Angeja oja äärt kulgevat rada aina edasi ja edasi. Minek oli küll pehme ning künkliku pinnase tõttu aeglane, aga täiesti sõidetav. Vaid lõpus enne tee peale välja jõudmist tuli ühe juurikalise võsa vahel nati tugevamalt pressida, et jalga ei peaks maha panema. Greit saksess.

Loomulikult põikasime läbi ka Pahkla maastikult. Tegime angaaris kaja, väntasime mäe otsa ning külastasime kivide kuningat. Miinimumprogramm, ilma milleta Pahkla kaardilt läbi sõita ei tohi.

Vasak või parem?

Edasine sõit pidi olema suht kruusaralli vaid kahe nikerdamisega. Tegelikult oli kruusakas mitmes kohas selline pool pinnastee ning mõnes kohas ka päris puhtakujulne pinnastee või juba peaaegu singel. vahele muidugi mahtus ka üks paari kilomeetrine vältimatu asfaldilõik.  Muideks Kurna ehitatavas tunnelis on lõputu kaja. Ei ole nii, et hõikad ja siis tuleb sealt hõige või paar vastu. Iga asi mis heli teeb kordub lihtsalt lõpmatu arv kordi aina vaiksemalt ja vaiksemalt nii kaua, kuni kõrv enam ei erista. Väga omamoodi efekt.

Päris plaanitud lõppu Peetri kooli juurde ei hakanud sõitma, sest seltskond vajus laiali ning igaüks pani oma voodi suunas ajama.

Minul tuli  82 km, 5:39:24
Tõusumeetreid oli maastikust tingituna küll minimaalselt, aga vahelduv trass korvas selle täiesti. Samuti oli suur erinevus orienteerumises enne ja peale päikeseloojangut. Jälle kord peab nentima, et kogu maailm muutub päikesevalguse kadumisega ikka hoopis teistsuguseks. Natukene võiks selles vallas juba kogemust olla, aga ikka ja jälle kerkivad üles  ühed ja needasamad jamad suuna ja kauguse ja ümbruse tajumisega.

Seda ka veel, et kevad on sellise treti tegemiseks palju sobivam aeg kui sügis. Nimelt on taimestik veel tärkamata ning rattaga saab vabalt ukerdada põllu äärtes, heinamaal ning isegi metsas ja rabaserval. Nii mõneski kohas oleks suvel läbipääs oluliselt raskendatud. Eesmärk teha võimalikult maastikune sõit  õnnestus minu arust päris hästi. kes soovib see proovib. Hea meelega võin jagada ka valmis nikerdatud kaarte. Tressi kulgemist saab vaadata siit

Bouldertool?

Sellest on palju aga mööda läinud, kui ühtedest innovaatilistest kõverikest, millega saab siseseinal kirkadega ronimist imiteerida, juttu tegin. Siis hulga aega tagasi jõudis üldsusele uudis, et see toode on eilne päev. Hoopis uuem ja popim on Schmoolz. Paksu verd ja kaklemist, kumb parem, on UK pinnal palju. Aga see pole veel kõik, ameeriklased teevad ikka kõik enda järgi ning sealtmaalt on vahepeal tulnud kah üks analoogne toode nimega Dry Ice. Ja laste mõõtu Icicles. Hinnad on inglastel 65£ ja ameeriklastel 99$. Mitte just väga odav lõbu.

Ühesõnaga mul oli juba ammu plaanis ka endale midagi taolist meisterdada. Isegi jooniseid olen mitu korda teinud ja välja printinud, kuid saagimise-viilimiseni pole kunagi jõudnud. Nüüd kus töö-kodu trajektooril avati Ronimisministeerium ja näpud esimestest ronimistest täiesti katki, oli lausa hädavajalik see toiming ette võtta.

Esimene samm leida internetist profiilvaade olemasolevatest originaalidest õnnestus peaaegu ehk siis 2/3. Uurisin puurisin, mõõtsin skaleerisin ning lõpuks joonistasin ikkagi natike erineva variandi enda käe järgi.

Teine samm teha käepideme toorik õnnestus väga hästi. tegin kaks erinevat ning kujundasin täpselt nii nagu hästi kätte sobis.  Lõplik valik toimus pimetestimise teel ning käedublanti kaasates.

Kolmas samm tooriku järgi sabloon ning selle pealt kujutis vineerile üle kanda ning välja saagida. Materjaliks kasutasin kodusest ronimisseinast üle jäänud veekindlat 22-st vineer. Kuna mul freespinki pole, siis see on kõige aeganõudvam protsess.

Neljas samm ehk viilimine ja lihvimine on juba nati loominguline tegevus. eriti just käepide tuleb teha nii, et see oleks mugav, kahelt poolt kasutatav ning sile. Mida paremini on eelmine samm tehtud, seda lihtsam ka see.


Järgmisena lõikasin katki ühe vana rattakummi (Panaracer speedblaster 26x1.95) ning meisterdasin sellest kummiaasad. Siis veel vineeri otsa auk, ning poldiga kummiriba sinna külge. Testrippumised andsid kinnitust, et kumm peab ning kohe katki ei rebene.
Käelise tegevuse peale kulus 4 tundi, kuid töövõtete selgeks saamisega muutub kiiremaks.

Aga ükski asi pole valmis enne, kui on läbitud korralik testimine. Mis muud kui ministeeriumi külastama. Kuigi radade tegemisel pole selliste asjanduste peale üldse mõeldud, saab mõnes kohas siiski ronida. Suurema naudingu saamiseks tuleb aga ilmselt ise käed külge lüüa ning sobivatest nukkidest sobilikud rajad ehitada. Vaatame mis välja kukub.

Aga jubinatest: Käepide on mugav, kannatades rippumist isegi mu praeguste totaalselt rakkus näppudega. Ülemine käepide pole küll nii hea, aga see polegi mõeldud pikemaks rippumiseks. Kui tahta, võib selleks sobiva uue käepideme teha. Leidis kinnitust internetis leviv kuuldus, et käevahetuse ajaks tuleb tõesti hambaid kasutada, kuna pöidla või õla peale rippuma panna pole üldsegi hea. Samas on aga vars puust ning täiesti sobiva suurusega.
Kiirelt leitud lahendus kummiaasade jaoks polnud kõige parem. Peaks olema rohkem kummisemad, et nukkidega paremini haakuks ning natikene jäigemad, et lonti ei vajuks ning kuju hoiaks. Ka vastupidavus on tähtis faktor, sest pool tundi turnimist kulutas serva kummist puhtaks ning pidamine muutus veelgi väiksemaks. Võib kasvõi originaalkummid tellida, kui muud varianti ei leia.

Wenger czech adventure race

Niisiis sattusin suvel tsehhi seiklema. No võistluse raames ikka, mille kontrollaeg oli 55 tundi.

Esimene nii pikk ning minu suurim hirm on ikka ja endiselt jalgade niiskusele ja hõõrdumisele vastu pidamine. Seekord sai varutud hulgaliselt sokke ning plaastreid. Õnnetuseks muidugi unustasin koju koti, mis sisaldas lisaks eelmainitutele ka kõiki sööke ning põhilist lambiakude tagavara. Sõit Tsehhi poole sisaldas seega suures koguses närveerimist ja shoppamist. enamus puuduolevast sai asendatud.

Stardist toimus jagunemine ning meie paar suundus rattaringile. Ringivariandi asemel proovisime otse mööda väiksemaid radu minna ning need olid ikka järsud. Lisaks ei saanud ka päris õigele teeotsale pihta ning tuli nati metsa all ragistada. Aga ka edasine trass oli suht karm. Olgugi, et tegu matkarajaga ning osaliselt isegi rattarajaga oli sõitmine keeruline. Tõusunurk lihtsalt oli kivikänkraid ja puujuurikaid täis rajal niivõrd karm. Ja seda nii üles kui allasuunal. Viimane kolmandik etapist muidugi läks lennates, Mööda asfalti ning allamäge oli lausa lust vahetusala poole kihutada.
etapp 1:15 11km 456tm

Peale pisukest puhkust panime ratastega edasi ning koheselt tuli jälle tõusudega rinda pista. Õnneks oli esimene ots mööda kõvakattega ehk sutsuke lihtsam. Teises punktis oli ette nähtud koobastes ronimine. Väga kihvt oli ronida mööda kitsukesi ja sopilisi käike paarkümmend meetrit maa alla ning siis jälle üles tagasi. See oli minu jaoks esimene mitteturistikas koobas ning tahtmine ka edaspidi selliseid kohti avastada tuli koheselt peale.

Teekond kolmandasse oli valdavalt ülesmäge, kruusakas/kivikas ning käänuline. Kaks väikest laskumist mis vahepeal ette tulid lõhkusid ühe tiimiliikme rehvi (2 korda). Enne punkti veel üks tõsisem ratta lükkamise tõus. Järgmisse vahetusalasse liikumine oli küll valdavalt allamäge, aga poole peal hakkas paduvihma sadama ning mõnusus kadus hoobilt.
etapp 33km ~1000tm

Järgmine etapp oli minu lemmik. Rattaga singlitel http://www.rychlebytrails.eu/en/ tulistamine. Alguses muidugi tuli tulistada ülesmäge, aga doktor weismanni rajale jõudes muutus ka see nii nauditavaks, kui üks ülesmäge väntamine vähegi olla saab. Biskupsky rada oli mõningate huvitavate tehniliste lõikudega, aga tõsine fann hakkas pihta hoopis Superflow-ni jõudes. See allamäge kulgev rada võttis meil kokku ligi tund. Sisaldades lugematul hulgal künkaid, kaldkurve, droppe ja kõiksugu kujutletavaid rajaelemente. Sealt alla tulles teadsin, et kogu see ülesmäge rühkimine on end kuhjaga ära tasunud ning kui ei oleks võistlus, siis teeksin teise ringi veel.
etapp: 20km 588tm

Lükkasime rattad hunnikusse, kerge saiake kõhtu, kofola sisse ning jalgsietapile. Lisaks kogu aeg mäest üles ja alla trampimisele tuli selle etapi kestel teha läbi bols-cross rada. See oli siis takistusrada ronimiste, laskumiste ja ujumistega, mis võttis ümmarguselt pool tundi. etapi vahepealsed viis punkti asusid karjäärides kaljuseinte all, kuhu pidi liginema ujudes ning mida rohkem öö poole, seda külmemaks see vesi muutus. Paar viimast ujumist ka juba pimedas.
etapp 5h 650tm

Ees ootava 90km rattaraja algus oli taas singlitel. Seekord küll mitte nii üles ja alla, aga pimedas. Tempo oli sellest tingituna ka sutsu rahulikum. Kell oli mäletamist mööda kuskil 3 öösel, kui peale pikemat laugemat asfaldietappi tuli mulle üllatusena puhkepaus ühes bussipeatuses. Tegelikult oli see meie edasise kulgemise algus ehk siit edasi oli tegemist pigem kulgemise kui võistlemisega. Põhjuseks tiimiliikme probleemid kõhuga(tervisega) ja selle pidamisega. Reljeef läks järsult karmiks ning kõhuhäda röövis viimsegi energiavaru. Loomulikel põhjustel polnud seda energiavaru võimalik ka kuidagi täiendada ning nii me siis teosammul ja pidevate pauside najal edasi liikusime. Hommik ja päikesevalgus tõi küll natukene eluvaimu tagasi, aga suurt midagi see ei muutnud. Kriitiline pilk kaardile ja ajagraafikule ning jätsime vahele jalgrattaetapi viimase punkti. Hoolimata sellest liikusime eelviimasest vahetusalani 3 tundi.
etapp 9h 85km 1677tm

Haige kobis bussi magama, ülejäänud toimetasid rahulikult söögi ja varustusega. Mingil hetkel sai siiski üheskoos otsustatud vaadata kuidas kõht vastu peab ning jalgsietapile edasi liikuda. Mälu järgi olime vahetusalas suts alla kahe tunni.

Jalgsietapp algas otseloomulikult mäe otsa ronimisega ja siis alla ja siis jälle üles ja siis alla ja siis jälle üles. Ühesõnaga ühel meist oli kõht täiesti tühi, juurde süüa eriti ei andnud, palavik hakkas tõusma ning kui me peale pikka astumist mingi bussipeatuse juurde jõudsime, hakkas roppu paduvihma sadama, siis võtsime lõplikult vastu otsuse, et haigus oli seekord tugevam.
etapp 5h 20km 882tm

Kokku ~30h

Jalad olid ok, aga jalgsikilomeetreid väga palju ei tulnud. Järgmisele pikale üritusele lähen seega jällegi vastu teadmatusega, kuidas jalad pikalt märjana olemisele vastu peavad.

Seiklustreening

Kulutasin hulga aega ja vaeva raja ja kaartide atte valmistamisele. Orgunnisin vahetusalad ning vahendite transpordi. Võtsin töölt päeva vabaks.
ja siis saan teada, et kaaslasi ei tulegi. Pekki ma ütlen, nii seda asja ei jäeta.

Saatsin ikkagi asjad minema ning hommikul olin üksi stardijoonel. või noh peaaegu, sest üks töllakas oli suure sagina peale kaardid ja kompassi koju unustanud.
Niisiis 45 minutit hiljem olin üksi stardijoonel ning panin kella käima.

Eesmärk oli teha üks pikem seiklustreening jooksu, ratta ja uisuga. Kaks esimest ala maastikule laiali pandud punktidest läbi liikudes ja viimane lihtsalt kulgedes. linnulennuliselt oli jalgsi osa 16km ja 10kp, ratast 35 ja 16kp ning uisku siis veel 25km otsa.

Hiiu tänavatel liiklemine oli soojenduse eest, kuid kolmandasse punkti otsustasin seikluse nimel minna prügila tagant metsast. Ega mina ei teadnud, et seal pole enam aeda ja et künka ümber on kena teekene tehtud. Panin ikka täiega läbi võssi ja alles tagumises otsas sain mõnisada meetrit ka inimese kombel liigutud.Prügilast punktini oli vahepeal aga poole ulatuses laudtee tehtud ning ülejäänud kena jalgrada.

3->4 tundus kaardi järgi lihtne, aga 2/3 peale jõudes selgus, et kaardil olevad teed on hiljutisele kinnisvaraarendusele jalgu jäänud ning nüüd on seal mingi aiaga piiratud tööstusala. Mis muud kui sukeldusin võssi. Neljandast väljudes aga valisin ekslikult otsetee, oletades, et sealt majade vahelt ikka kuidagi läbi saab. No ega ikka ei saanud küll. Selle asemel sain pikalt ragistada dr.Livingstone'likus padrikus.

Viienda ja kuuenda vahel ma loomulikult mööda raudteed ei läinud, vaid panin kõik trumbid sellele, et kaardil näidatud kohas ka päriselt mingi sillakene oleks. No tegelikult ma lihtsalt ei uskunud, et see kraav nii lai ja vett täis on. Oli. Ja esimene sild oli juba aastaid tagasi lagunenud ja veepõhja vajunud. Teine asus küll peaage kellegi õues ja polnud ka just teab mis seisukorras, aga venitasin end sealt kuivade jalgadega üle.

6-> 7 etapp sisaldas endas jõe ületust. Loomulikult oleks olnud lihtne mööda teid liikuda ja sillast üle minna, aga see on nõrkadele. Mina panin otse sinnapoole, kust ortofoto järgi mingi potensiaalne ülesaamise koht paistis. Enne seda muidugi pidi aga ületama hobusekopli ning nii kui kabjalised mind üle traadi nägid astumas, tulid koheselt suure jooksuga mind tervitama. Tegin mõned põiked ja sain sealt ilma rautamata tulema. Jõgi oli suht kitsas ja maha langenud puid täis. Kohe esimeses kohas sai sobiva tüve kaudu üle marsitud.

Kaheksandale liginesin idast mööda kraavi. Keegi usin inimene oli sinna nimelt tee teinud, mida ühelgi kaardil polnud. Aitähh. Kahjuks aga ei läinud see tee enam üheksanda poole ning seal tuli vesises metsas jalad peaaegu märjaks teha. Jalgsi osa lõpuni veel tee ja põllujooksu, punkt lagunenud veskist ning tuligi vahetusala.

Jooksutossud kotti, rattatossud jalga, pampers püksi ning ratta selga.

Kohe esimese risti järgi oli aed ees. Väikse ringiga sai aga taas rajale. Oleks ma aga nii tegija olnud, et õigest rajat kinni hoian. Ei. Mina panin muidugi otsejoones kellegi hoovi poole ning siis imestasin, et kuidas siis nüüd niimoodi. Siis veel nati õigest teeotsast möödasõitmist ning nati heinamaa forseerimist, kraavi ületust ning olingi esimeses sõõrikeses kohal.

Järgmine vahe oli planeeritud mitme valikuga. Kaalusin küll seikluse mõttes korra ka "otse" minekut, aga sai siiski paremalt ringi vuditud. Kuid seegi variant kadus lõpus päris pisikestele rajakestele. Tekkis tunne, et maastikku on tänasel rajal vist parasjagu. Punktist väljudes astusin katki keti ning oli käes aeg näpud õliseks ja kett lühemaks teha. Antud isendil oli see juba kolmas lüli vahelt välja võtta. Positiivse noodina peab mainima, et iga korraga muutun üha osavamaks.

Peale ketivahetust oli otsustuskoht. Kas turvaliselt põhjapoolt mööda teid või seikluslikult  lõuna poolt üle heinamaa ja jõe? Õnneks pääses "mõistus" võidule ja valisin jõe ületuse. See oli kindlasti aeglasem, kuid valides jõe ületuse vahel kas üle asfalteeritud silla või paljajalu libedatel kividel põlvini jääkülmas vees solberdades ja ratast õlal kandes, on ju igaühele arusaadav kumb on fannim ja pikemaks ajaks meelde jääb.

Vahepeale üks lihtsam punktivahe ning siis jälle otsustuskoht, kas mööda teed või heinamaa ja metsarada. Haa, muidugi metsarada. Või vähemalt olin sellel teel, kuni astusin järjekordselt oma keti katki. Seekord lappisin ilma lüli vahelt võtmata ära ja otsustasin, et väntan nüüdsest ettevaatlikumalt ning alustan seekord mööda teed sõitmisega.

Tugamanni sillast Humala linnakuni oli kaks turvalist teed. Üks põhjast ja teine lõunast. Millegipärast võtsin ma aga pähe, et usaldan 2006-nda aasta rogaini kaarti ning lähen otse sealt vahelt mingite katkendjoonte järgi. No ütleme, et oli seiklust. Rabasihti mööda rattaga sõitmist ja ukerdamist, ületamatu rabakraavi ületamist, tihnikus rattaga jalutamist, jändrike vahel sõitmist ning künklikul heinamaal pressimist. Kõige selle peale olin nii audis, et tsivilisatsiooni ääremaile jõudes ei jaganud ööd ega mütsi ning ei taibanud ära, et kaardi peale märgitud tee on tegelikult kinnikasvanud metsavahe. Linnakusse punkti järele sõitsin seega auringiga.

Järgmised kaks punktivahet olid kaardi järgi lihtsad, kuid looduses polnud vähemalt pooli neid radasid olemas või olid nad nii raskelt märgatavad ja mitte eriti sõidetavad. Kõige rohkem oli siinkohal abi kompassist, mis andis enamvähem õige suuna. Ülejäänud oli juba arvamine ja oletamine ja ehku peale minemine. 18-nda punkti eel oli veel kinnisvaraarendus kah jõudsalt juuri ajanud ning osa kaardi peale mägitud teedest asendas nüüd kellegi õu. Panin sealt mööda kraavipõhja liikudes ja läbi võsa kompassi järgi tee poole ning punktini läksin suure kaarega.

Vahepeal mõned lihtsamad jupid, kuid Keila-Joa rannas suutsin end teederägastikus täiesti kapsaks hammustada. Lihtne arusaamatus kruusa ja asfaldi olemusest läks seal teederägastikus maksma omajagu edasitagasi sõitmist, kuni mingite majade järgi ennast paika sain.

Hea meel on aga selle üle, et Naage järsakus oleva koopani suutsin ülevaltpoolt liginedes hästi pihta saada. Kuna olin üksi, siis lisaülesanne jäi ära, aga koht oleks selleks sobinud küll.

Etapi lõpuni oli jäänud veel üks jõe ületus, mille kohta puudus jällegi teadmine, et kus ja kas. Mõte oli aga selline, et lähen ja vaatan, kas on puid või koolmekohta või midagi. Oli olemas nii madalik, kust oleks saanud ilmselt tugeva voolu kiuste ümberkukkumata läbi kahlata kui ka risti üle jõe ulatuv puu. Valisin viimase, kuna see omas suuremat potensiaali vette kukkumiseks ja üleni märjaks saamiseks. Kuigi tuiasin vahepeal ühes käes telefon ja teises ratas, ei juhtunud midagi kahetsusväärset ning nati aja pärast olingi viimses punktis.

Eelnevalt olin kaardi ja ortofotodega tööd teinud ning kokku klopsinud mingi rattaralli moodi asja. Spidokat mul muidugi polnud, kuid pikkuseid oskasin niisamagi umbes ära arvata. Probleem kerkis aga sealt kust seda oodatagi ei osanud. Nimelt oli keegi vahepeal tee asemele oma maja ehitanud. Nüüd ei saanud edasi ei mööda tänavat ega ka kuskilt kõrvalt, sest kes on Vääna-Jõesuu suvilarajoonis kunagi ekselnud, see teab, et ilma korralike juhisteta sealt laburündist elusana välja ei pääse. Õnneks olin ma endale kuskile kaardi servale igaks juhuks ka väikese tänavate skeemikese jätnud ning pääsesin pisikese auringi järel kadudeta vahetusalasse.

Rattatossud jooksutossude vastu, rullid näppu ja väike sörk asfaldi otsinguile. Vaid alla kildi tuligi joosta, kui sai uuesti tossud kotti toppida ning rullidele asuda. esimesed 2,8 km tänavat ja maantee serva mööda ning siis edasi juba kergliiklustee kuni tallinna piirini. teekond ühest kergliiklusteest teiseni oli väga krobeline ja vaevaline, aga kui juba suund astangu poole sai, oli veeremine mõnus. Rulli esimesel otsal sai mõeldud, et küll on hea, et see trass just nii pidi sai tehtud. Kõik puhta allamäge ja täitsa sobilik lõpuponnistuseks. Nüüd aga selgus, et see viimane viis kilti oli kõik puhta ülesmäge. Algas astangult ning sujuvalt tõusis kogu aeg kuni Hiiul asuva finishini välja. Ütleme nii, et võttis nati hingeldama küll.

Telefoni aku sai tühjaks nati enne ratta lõppu, kuid selleks ajaks oli liigutud 6:21 ja 76km. Sinna ratta lõpp, rull ja nipetnäpet otsa ning tuligi 110km kokku. Aega kulus kogu ürituse peale 8 tundi ja 7 minutit. Selliseid üritusi peaks tihedamini tegema.

Hooaja lõpupauk - rajad

Hooaja lõpupaugu rajad said proovitud ning tagasiside oli hea. Kes tahab, see läheb ja proovib ise järgi.

1. Esimesed 6  tsooni kivil sisaldas rajavalikuid ja siis 10 järgmist jääl nati lihtsamat liikumist. Vahepealne üleminek kitsa traaversiga sai nii mõnelegi saatuslikuks.

2. Jäärada sai tehtud võimalikult paljude elementidega. Alguses külje peale koormamine, pikk aste üles kõrvale, kitsalt diagonaalis ronimine, kitsalt otse üles, madal traavers ning lõpuks üks pikem sirutus koos külje peale koormamisega. Viimase tsooni oleks pidanud 10-20 cm kõrgemale tegema, sest tundus kuidagi liiga lihtne.

3. Pidi olema kõige lihtsam kivirada, kuid üllatuslikult tuli sinna üks krutski sisse. 8..9-ndast tsoonist edasi liikumiseks pidi kasutama kas kehvade jalgadega külje peale koormamist või proovima õnne läbi vajuva praoga. Siin aitaks ilmselt külje peale suunatud inverted stein pull, aga ole mees ja leia see õige asend üles. Top on viimastest kriidijälgedest järgmise suure riiuli peal.

4. Pragu, mis köitis tähelepanu juba esmasel külastusel. Külmakraadidega oli muda ja savi täis, aga praegu suht tühi. Ülemine ots ebamugava laiusega, kus kirka toetust pole niisama lihtne leida. Enamus rajast on kergelt negatiivse kaldega. Nii alt, kui ülevalt pikendasin rada vingema tulemuse saamiseks paremale poole. Seda peaks veel nati puhastama ja siis uuesti provima.

5. Peaaegu piiranguteta rada, kuid järgib väga selget sinkavonka kulgevat kaljuserva. Siin on ühes-kahes kohas stein-pull abiks ning ka ülemine näiliselt positiivne seinaosa pole niisama lihtne.

Kaks viimast oleks survepesu kasutamise järel väga ilusad rajad ka suvel ilma kirkadeta ja sussiga ronides.

Seekord saadi selised tulemused:

1. Erkki: TOP, TOP, 9, 8, TOP
2. Peteri: TOP, TOP, 7, 7, 10
3. Meelis: 8, 5, 8, 8, 11
4. Joosu: 7, 11, 6, 7, 12
5. Sven: 7, 11, 6, 5, *

Hooaja lõpupauk 15.03.2014

Kui talv hakkas talve moodi minema, sai enda jaoks mõeldud, et kui ikka korraldaks sel aastal midagi. Et koht on ju hea ja potensiaali pikkade ja raskete radade jaoks nagu on. Siis aga tuli see mis tuli ning ilm keeras täiega pekki. Mingisuguse ime läbi on aga senimaani natukene jääd alles ning ma arvan, et osa sellest püsib ka tuleva laupäevani.

Niisiis otsus on tehtud ning see hooaeg saab lõpetatud ühise toksimisega Tallinna kandi kõige äkilisemas jääronimiskohas.

Aeg 15 märts algusega kell 11:00 Kes osaleda tahab peaks muidugi juba 10:30 kohal olema, sest siis jääb rohkem aega toksimiseks.

Kavas on teha flash stiilis üritus ehk siis kõik ronivad kõiki radasid, paneme tulemused kirja ning excel arvutab siis võitja välja. Praeguse seisuga on näha, et saab teha ühe jääraja. Ühe mixed raja ning siis lisaks veel 2-3 kivi peal turnimist. Sealsed kivirajad on ütleme nii et ... teistsugused. Kindlasti tasub proovida.

Kuna aga materjali on seinal vaid õite vähe järele jäänud ning koht on ametliku poole pealt kesiselt ligipääsetav (et mitte öelda suletud), siis seadsin osalejate arvule piiriks 16 ning katsub vaikselt ja viisakalt hakkama saada.

Kes ennem jõuab, see saab enne kirja. Kui 16 on täis, siis on 16 täis ja kõik.
Osalemissoovist anna teada kas mulle meilile, pane end kirja näoraamatus või anna mulle mingil muul viisil teada.


Nagu ikka, peab osalejal olema endal kiiver, vöö, kassid ja kirkad.

Osavõtutasu ei hakka küsima, aga kui keegi toksib kirka või kassiga vastu köit, siis tuleb maksta osavõtutrahvi 3€.

Kui keegi osalejatest veel seda "salajast" kohta ei tea, siis küsige julgelt ja juhatan kohale.

Setesdali ronimised vol.1

Esimene päev sai ronimiseks valitud Coyote falls ja White wolf. Mõlemad paberite järgi WI4 ja pikkused vastavalt 195 ja 125 meetrit. Tegelik pikkus ilmselt jääolusid arvestades lühem. Esimene tuli 3 köit, millest teine oli simuga nati pikem ja kolmas nati lühem.  Liginemine lühike. Jää seisukord esimesel köiel suht napp, aga ülevalpool parem. Alla jõudes oli veel aega piisavalt ning otsustasime teise kiirelt simuna ära teha. Mina panin siis ees minema ning lamedamapoolsel, kuid imeõhukesel jääl turnides sai kuskile poole köie peale esimene otsapidi välja jääv lühike puur pandud. Edasi läks nati paremaks ning lõpus järsema osa peal sai juba nati tihedamalt ja pikemaid puure kasutada.

Ülejäänud päevavalgust kasutasime mööda orgu ülesalla sõitmiseks ja potensiaalsetele koskedele pilgu peale viskamiseks. Palju paistis selliseid,mida raamatus ei olnud, kuid samas olid paljud raamatus olevad ronimiskõlbmatus seisukorras. Kokkuvõttes siiski hoolimata väga nigelast ilmastikust sel hooajal olid paljud kosed korralikud ja loodetavasti ronitavad.


Järjekordne päev tuli sulailmaga. Seks puhuks olime plaaninud minna vähe kõrgemale ning proovida, kas suudame leida Gloppefosseni, mille peal kaks kõrvuti asetsevat WI4+ rada. pikkused mõlemal sinna 150m juurde.
Liginemine läbi paksu lume, kuid ei olnud väga pikk ja ei hakanud räätsasid võtma. Oleks pidanud. Servalt laskudes paistis, et vett voolab hirmsasti ja pritsib laialt igasse ilmakaarde. Hoolikamalt vaadates paistis paar potensiaalset liini, kus jää vähe kuivem ja paksem ja kannatab ehk ka ronija raskust ja puurimist.

Alumine lihtsam pool mis oli ilmselt sinna 100m kanti läks simuna. Jaam naeltest kaljupragudesse, kuna kõrval olev jää oli väga märg ja dushi all. Teise poole võttis Allan vesise purika pealt. Pärast kinnitas tõsimeeli, et ei olnud õhuke, yeah right. Lisaks purika kohale oli märg ka see mis sealt edasi tuli. Igalt poolt voolas ja pritsis kogu köiepikkuse jagu. A võibolla oli see tingitud sellest, et jää oli auguliseks toksitud ja igast august tuli pahinal vett välja.

Et kõik võrdselt jaguks, tegime teise seti veel. Seekord sain mina simus järgi ronida ning ülemist nati asisemat juppi ees liikuda. Liin mille võtsin kulges kuskilt keskelt. Vesi lahises mõlemalt poolt ojadena, aga seal vahel oli vähemalt kaugemalt vaadates kuiv ja paks jää. No paks ta oli, aga kuivuse koha pealt jääksin eriarvamusele. Kuigi lootsin äkilisemat, oli järsku osa sellel jupil mõne meetri kaupa ja paaris kohas. Serva peal olev pooleldi pehkinud kask sai ka teist korda julgestusjaama ametiga hakkama.



Hommikul ärgates oli endiselt nigel ilm. Kellad olid aga nati varasemaks helisema pandud, sest tänase päeva plaanis oli eelmisel õhtul kaugelt piilutud suur ja nimetu kosk Ruafjell seinal. Liginemist sinna tund+

Esimese kümne meetriga sai selgeks, et autost välja kougitud räätsad on hoolimata vähesest lumest ja tallutud koorikust seekord  väga abiks. esimesed 40 min mööduski mööda ühtlaselt tõusvat teed vantsides. Lihtne, kuid samas nii tüütu. Edasine liginemine kujutas endast räätsade jaoks liiga järsku nõlva mööda üles udimist. Alguses metsa vahel lumes. Siis metsa vahel jääl. Siis veel natukene metsa vahel nati sügavamas lumes. Siis juba hõredama võsa vahel väga sügavas lumes ning lõpuks ei olnud ka mitte peenikesi oksi, millest kinni võtta, et ennast sügavas lumes ülespoole sikutada.

Foto: Allan Valge

Trassi algus ise oli umbes samasugune lumes sügamine ja mingite jäätutsakate otsimine. Poole köie pealt jõudsin jää peale ning 40m vähem ja rohkem kaldus jääd mööda liikumist hiljem  jõudsin kohta, mis alt poolt vaadates paistis väga hea jaama pleiss olema. Kaitstud oli ta küll, aga jalgealune oli kaldus tugev jää ning olemine oli säärtele päris väsitav. Kui ma sinna üksinda julgestama jäin tikkus külm ligi. Peale polnud midagi panna ja ainuke võimalus sooja saada ol ennast liigutada. Nii ma seal siis tegingi jääkuubikuid. Enne ronimisloa saamist valmis uhke tantsuplats ning hambaplaginat polnud enam väga kaugele kuulda. Teekond järgmisse jaama oli lihtne, kuid näpud polnud need mis nad oleks pidanud olema. Õnneks oli nüüd väga hea koht, kus ma sain tuule käest purikate tagusesse riietuskabiini pugeda, vöö maha võtta ning omale kotist ühe soojema riideeseme jope alla toppida. Elu on ikka lill.

Viimane köis oli hoopis teistsugune. Natukene järsem ta oli, aga erinevalt eelmistele pehme  ja märja jääga juppidele oli nüüd ees hoopis külmem ja rabedam. Tegu polnud küll purikatega, aga selline väga imeliku ehitusega jää, mis polnud päris ühes tükis. Ma pole küll päris kindel, kas nüüd õige võrdluse toon, aga äkki oli tegemist spray-on jääga. Ülevalpool oli väga palju just sellist tuule poolt seinale ja okstele puhutud jääd. Tugeva põhjatuulega tekib taoline asi ka meie pankrannikutel, kui alla tilkuv vesi tuule poolt okstesse ja kõrval asuvale seinale kantakse. Igatahes oli ka ülemiseks jaamaks valitud mänd paksu jääkihiga kaetud.

Laskumisele kulus kolm pikkust ning alla jõudes oli täpselt selline kellaaeg, et oleks jõudnud ühe sutsaka veel teha. Probleem aga selles, et kõrval oleva kose "Screw loose" algus paistis olema väga jäävaene. Lubasin häälekalt, et kui puurimiseks piisavalt jääd ei leia, tuleme alla. Tegelikult aga mõtlesin, et mul on ju kaks naela kah kaasas...

Lumises ja jäävaeses kuluaaris ülespoole liikudes sain ühe põõsa slingistatud ning kuskile vahepeale mingi küsitava väärtusega naela toksitud. Järsema koha alguses aga oli minu ja õhukese jääkihi vahel täiesti sile ja ilma jääta kalju, kust üle ei saanud/julgenud/osanud. Proovisin ka kitsast kuluaari praost üles ronida, aga seal tundis minu julgus puudust frendist, mis putkas voodi küljes rippus. Loobusin kuskil poole marsuudi peal ja 10m enne korraliku jääni jõudmist.