reede, märts 27, 2009

Lumekoorikut tallamas

Äkki tuli tööl olles meelde, kuidas eile koduaias lumi oli nii kõvaks läinud, et kandis täiesti vabalt ka täiskasvanud inimest. See muidugi andis mulle mõtte kuskile lumisesse kohta minna. Tööl olemisest oli niikuinii juba kopp ees ja tegin väikese mõistusvärskenduse. Ühtlasi tsekkisin üle piirkonna, kuhu varsti enam ei pääse ehk siis seal on väga vesine.
Ega ma täpselt ei tea, aga mälu ja kaardi järgi panin paika umbes sellise trajektoori nagu pildil näha. Aga nagu kiuste olin hommikul fotika kotist välja tõstnud, niiet ei saanud talletada ühtegi neist asjadest mida silmasin. Silmasin aga tunni aja kohta küllaltki palju.
  • Viinapuud, mitte seda botaanilise nimega viinapuud, vaid sellist, kus otsas kasvasid tühjad viinapudelid.
  • kolme kitse, kuna mul oli prodigy kõrva sees, siis nemad nägid enne mind, kui mina neid ja kätte ühtegi ei saanud.
  • mägioja
  • täiesti tutikaid ja korralikke jämedaid plastiktorusid 6 või rohkem meetrit pikad ja ilusti neljakesi koos metsas vedelemas.
  • kevadiselt uimast rästikut, kellele oleks peaaegu otsa koperdanud. Igaljuhul oli elus, selle testisin ära.
  • kalamehe poolt hoolikalt kivide vahele ära peidetud spinningut
Aga maastik oli tore. Niisama käimiseks, sest ronimise seisukohalt võttes on seal täielik null. Küll aga on seal siinseal vinge kivikülv ja nende otsas turnimine mõnus tegevus.
Muu hulgas on see jällegi üks piirkond, mille kohta maaameti ortofoto on kõige parem olemasolev kaardimaterjal. Kui ükskord Tallinna külje all seiklust tehtaks, siis tasub kindlasti sealt miskit läbi juhtida. 

neljapäev, märts 26, 2009

Õhtul karjääris

Eile õhtul Väos oli õhk karge, jalgealune kenasti jääs ja seinas olevad purikad kõlisesid nagu käreda pakasega. Lausa lust oli ronida. Lühtril paar tiiru erinevaid liine ja raskusi ning siis lõpetuseks seal kõrval sutsukene järsema ja peenema purika peal kah korra. Olustik oli igaljuhul kõike muud kui kevadine. Eelmisel korral, kui seal sai käidud oli pilt tunduvalt vesisem ja jääd tunduvalt vähem. Seega ronimshooaeg ei ole veel täiesti lõppenud.
Kevadest annab märku vaid pikenenud valge aeg, mis on ju igati positiivne ilming neile,kes päeval kontorist välja ei saa. Pealamp sai kasutust vaid viimasel tõusul.

Aga karta on, et jääronimisega saab varsti-varsti lõpu teha. Kõigile, kel kirka sügeleb on homme ehk reedel tõenäoliselt viimane võimalus normaalse ilmaga korralikku jääd toksida. Öösel kõvad külmad ja päeval null või suts krõbedam. Kogemus näitab, et karjäärides olevad purikad on vägagi heas konditsioonis ning ka puurida on soovi korral täiesti võimalik.
Edasi aga lubab ilmateade juba sooja ja märga. Vertikaalsed jääd kaovad vihmaga üpris kiirelt ja muutuvad mõnes kohas kärmelt ohtlikuks. 
Rannamõisa lamedad nõlvad muidugi peavad tükk aega kauem soojale vastu.

teisipäev, märts 24, 2009

Olin ülekaaluline

Et siis tegin testi. Panin seljakotti 15 kilo värki sisse. Metallpolte ja liiva ja kive ja ... Täpsemalt siis tegin eksperimenti, kas on mõtet rännakut proovida või mitte.

Igaljuhul kott tundus alguses täiesti meeletult painav ja kuna hetkeolukorra tõttu välja jooksma minna ei saa, siis lihtsalt olin. hommikul 8:30 panin selga tegin kõiki edasisi päevategevusi lisaraskusega.

Esimene tund oli jube. Vajutas sooned kinni ja pea huugas ja iga vähegi kõvem hääl, mida lapsed tegid käis nagu piksenool peast läbi. Tõenäoliselt oli vererõhk laes või miskit sellesarnast. Pulsikella ei leidnud üles, muidu saaks seda jälgida. Pidevalt vaatasin kella, et kas tõesti on vaid nii vähe olnud.

Igaks juhuks pakkisin koti natuke teistmoodi, et oleks ühtlasemalt ja lamedamalt mööda selga ning lisasin kerge pehmenduse selja ja raskuse vahele.

Teine tund oli juba parem. Selg harjus koormaga ja õlad ei sooni enam nii hullult. Ka verevarustus tundub paremini toimivat. Aga tunne on ikka, nagu teeks parasjagu mahutrenni. Õhku nagu jääks suts puudu, teen igaks juhuks veel ühe akna lahti.

Kolmanda tunni lõpupoole on kahtlus, nagu osa liiva oleks kotist välja voolanud. Lapsed kisavad üle terve maja, aga pea pole veel lõhkenud. Küll aga leidis oma otsa sauna termomeeter. Nüüd on lastel leiliruumi keeld.

Neljas tund ja lapsed lähevad ülekäte. Pole eriti mahti oma koorma kohta midagi tunda. Poiss märgas titepotti, plika kõlgub lae all ja kisa on nagu loomaaias ahvipuuri juures. 
Hmm, millegipärast ei kirjuta ma enam seljakotiga raskuse kandmisest.....

Viienda tunni alguseks annab selg märku pikaajalise väsimuse tekkimisest. Samuti taban end aegajalt õlarihmade kohendamiselt ehk siis õlad on kah väsinud ja tüdinud rihmade soonimisest. Särk on seljakoti ja selja vahel juba ammu higist läbi imbunud. Kaalun eksperimendi lõpu kuulutamist.

Kuuendat tundi enam ei tule, aga selle aja peale peaks mul rännak juba läbi kah olema. Panen särgi pessu ja masseerin vaikselt õlgu.

Kevad hakkab juba tulema või?

Otsisime kevade märke Vaskajala veehoidla ümbrusest. Ja kohe mitme tunni vältel.
Ei leidnud.

Selle asemel leidsime vahelduva tugevusega lumekooriku ja selle kooriku all oleva kuni poolemeetrise lumekihi. Poole peal proovisime, kas staatilise köiega saab üle jõe minna. Kuna vett ei olnud ehk siis jääkiht oli piisavalt paks, siis sai. Igaks petteks ja oskuste kontrolliks sikutasime köie ka pingesse ning saatsime ükshaaval kõik soovijad üle. Kuna ühel pool jõge olev köieots sai nati liiga peene puu külge, siis köis oli täpselt nii pingul, kui palju see puu paindus ehk siis väga pingul ei olnud. Vesises olukorras oleks jõe keskel saanud osaliselt allveesõitu nautida.
Pingutamise käigus sai üks jumar ribadeks tõmmatud ning ülesõidu ajal testitud seljakottide kulumiskindlust. Sellest tingituna mul nüüd soovinimekirjas jumar ehk haarats.

Peale metsas kalorite kulutamist loomulikult varude täiendamine ja muu jura.
Muuhulgas sai vaadatud, kuidas saab ühe repsujupi ja karabiiniga mööda rippuvat köit üles minna. Edasiste rekordilöömiste tarvis oleks siinkohal vajalik märkida, et tippaeg on hetkel teisena startinu käes 2:16 üles ja 4:31 alla tagasi. Rohkem proovijaid ei olnud, aga juba ähvardati täiustatud meetoditega aeg üle lüüa. Kuna saunalised jätsid ukse taha ka mõned tarbimata õlled siis julgen ka rekordi lööjale tagasihoidliku auhinna välja panna.

esmaspäev, märts 23, 2009

kevadised purikad

Järjekordne osa sarjast "Tunni ajaga annab imesid teha" ehk kui on vajadus, leiab tihti ka võimaluse. Peale seda, kui sain teada kokkulepitud köiepaarilise ärakukkumisest tegin kõnesid, maile ja msn seansse ning sain viimase laksuga täistabamuse.
Tulemusena ei pidanudki Harku karjääri purikaid soolona tegema, vaid seekord ikkagi tavapäraselt turvaliselt.
Varemast tehtud julgestuspunktide otsing osutus kohale jõudnult asjatuks, sest vahepeal oli kopamees kõvasti tööd teinud ja kõik sobilikud asjad hoopis teise kohta viinud. Lõppeks sai kaks suuremat külmunud mullakamakat kokku aheldatud ning vähesele päikese sulatusjõule lootma jäädud.

Kuigi viimasel ajal on meil ebalevad ilmaolud olnud, peavad purikad veel väga hästi kevadele vastu ja ronida on suhteliselt turvaline ja lihtne.

Pealmine kiht on pehmem ja plastsem, kuid
 sügavamal on endiselt tugev tihe ja külm jää. Pea iga kirkahoop jääb kinni, kuid samas tuleb vajadusel suht lihtsalt uuesti välja. Ideaalsed tingimused peaks nentima. Järgmine kord, kui sinnakanti normaalse köiega satun, proovin puure kah.
Seekord siis kiirelt mõned erinevad liinid ja tehnikad. 
Pildil tehnikanäide, kuidas kitsal purikal (või välisnurgal) tuge ja tasakaalu leida. Aga peab tähele panema, et peale jalgade paika panemist neid seina suhtes enam ei liiguta. Muidu kaob tugi kaunis ootamatult. Parem käsi on siinkohal lihtsalt liikumises ehk siis purika kõrvalt toetust ei otsi.

laupäev, märts 21, 2009

Kas nüüd on kõik tehtud?

Algselt püstitatud eesmärgid olid enamvähem sama tasemega, mis lõpuks välja kukkus. Loomulikult ei jõudnud kõike teha ja suur eesmärk Hydnefossen lükkub kusagile tulevikku. Lihtsalt ei olnud sellist tunnet, et tahaks 200 kilti autoga sõita, mitu tundi kosele ligineda, siis konstanteerida, et äkkki ikkagi on minu jaoks liiga raske, paar tundi autoni tagasi jalutada ja siis jälle 200 kilti sõita. Aga Hemsedali võib kohe omaette reisi teha millalgi, seal läheduses ka teisi tehtavaid jääkoskesid.

Nüüd aga tehtud tegudest.
3 eesmärki linnukesega, Mael amfikas käisin kah ära, aga sinna võib veel millalgi tagasi minna selle Haugsfossen WI6 peale.
Kaks koske sai olukorda hinnates ära jätta ja mõnda ei jõudnud mitte vaatamagi. Aga õnneks sai viimase päeva pingutusega kogemuste latti jälle nati kõrgemale tõsta. Mitte küll päris puhta ronimisega (üks lahtikukkumine ja puhkus), aga kogemust see ei vähenda.

Vaepeal tekkis küll tunne, et Rjukan on end ammendanud, aga tegelikult on seal ronimist veel küll, lihtsalt tahaks vahelduseks (või lisaks) midagi natuke uut ja huvitavat. Eks vaatab mis järgmiseks aastaks välja mõtleb.

Kõik selleaastased rjukani jutud

reede, märts 20, 2009

6. Hirmus...vinge...rahulolu

Kõik algas sellest, kui eelmisel õhtul hakkas kõrvu lause "Kui kegi köie sinna üls viiks...." Mõtlesin hetke ja plaan saigi valmis. Juvsoyla WI6. Eelmisest aastast, kui seal kõrval ronisin, mäletan vaid et oli kollakas ja meeletult pikalt püstloodis. Ja et juurdepääsuks tuli tükk aega mööda järsku lumenõlva tõusta. Kohale jõudes sai selgeks,et see kõik on tõsi ja lisaks oli esimene ots ronimist vaja teha pea olematu julgestusega kaljunukkidel kõlkudes.
Kõige hullem aga oli see, et enne meid oli sinna jõudnud üks kolmene seltskond ning kõigepealt pidime niisama ootama ning kui ronima saime hakata oli aegajalt veel tõsine oht ülal ronijatest pudeneva jääga pihta saada. Aga eks see lisas vürtsi.

Esimene köiepikkus algas kalju peal turnimisega. Ei olnud vertikaalne, aga lumine ja kirkadele koha leidmisega oli aegajalt tegemist. Diagonaalis üles liikumisel sai 15m peale esimese frendi ja natukenegi julgust. Veel 15m ja jõudiski jääni, kuhu suure kergendustundega sai pikk puur uputatud. Edasine oli selline vertikaalsete juppidega ja puhkekohtadega sein. Raskeks tegi ronimise aga pidev ülesse vaatamine ja langeva jääsodi eest varjumine. Samuti pidi mõningad kohad, kust jääd rohkem kukkus hirmkiiresti läbi ronima, et pihtasaamise ohtu vähendada. Kui alt tuli sõnum, et köit on veel 5m sais elgeks, et loodetud kohta ei jõua ja ronisin sutsukene tagasi,mugavama ja turvalisema koha peale.

Teine lõik ei pidanud eriliselt keeruline tulema, aga mingi hetk sattusin valiku ette, kas minna lihtsamat rada ja ronida täpselt eesliikujate all või tõmmata vasakule serva peale, kus tõotas keerulisemat ronimist olla. Kuna jääga pähe saada ei tahtnud upitasin end vasakule, kus jää oli õhuke, kalju sile ja asend selline, kus tasakaalu 3 punktiga niisma lihtsalt ei olnud võimalik saavutada. Võimlesin seal kalju ja jää vahel, viimasest puurist 3m ülevalpool tükk aega enne kui kuidagimoodi puuri paika sain ja edasi julgesin ronida. Rammusad liigutused august välja saamiseks ja jalgadele toe saamise nimel üles vinnamiseks. Siin oli üks neid kohti, kus parem oli eelmisest puurist veelgi kõrgemale ronida, kui hakata julgestust sebima, sest eesronijad olid jällegi pea kohal. Tegelikult jõudsin kohe ka positsioonile, kuhu oleks tahtnud eelmise köiepikkusega jõuda, niiet ehitasin sinna jällegi jaama. Nüüd siis paiknesin jäämassiivi vertikaalse osa keskel, kuid võrreldes alumise juba läbitud osaga oli ees ootav jupp järsem ja tunduvalt vähemate puhkekohtadega. Nagu üks suur jäme purikas. Jaam ise oli seal purika sees asetsevas koopas. Väga mõnus koht kisselli joomiseks ja küpsiste nosimiseks.

Otsi, pisikesed täpid oleme meie.Kui eesronijad olid kadunud võtsime ette kolmanda ja viimase köiepikkuse. Esimesed 10m natuke lihtsam ehk küll püstloodis, aga trajektoori valids sai ka puhkekohti leida. Siis aga tuli täisvertikaalne jupp kõva ja sileda jää ning vähimagi puhkevõimaluseta. Iga liigutus mis tegid pidi olema tehtud kirka varre küljes rippudes. Esimesed puurid sujusid, aga mingi hetk tekkis probleeme kirkade jäässe saamisega ja see oli hirmutav. Sõrmedega ei jõudnud enam kirkast korralikult kinni hoida ja pidevalt kordamööda käsi vahetades ja puhata üritades kandus ühe käe jõuetus ka teisele edasi. Mingi hetk olin kehva asendi tõttu meeter poolteist ka allapoole ronima. Õigemini küll vaikselt vajusin ja üritasin kirkasid järkjärgult allapoole seina paigutada. Sellest situatsioonist aga sain pisikese puhkusega üle ja proovisin uuesti ülespoole punnida.
Jõudsin mingi 2m puurist ülespoole, kui parem kirka seina sisse ei tahtnud jääda. Tulemusena vasak käsi "rikkis".
Hetk, kui näpud kirkavarrelt libisesid ja teine kirka seinas polnud väljus mu huulte vahelt kerge karjatus. Moment hiljem sain ise kah aru, et mida kuradit ma siin karjun. Tegelikult ju põhjust pole, sest viimane puur pidas kukkumise vähimagi vääratuseta kinni. Eks esmane reaktsioon on ikka kerge paanika, eriti veel elu esimese jää peal toimunud altjulgestusse kukkumise puhul. Peab ainult õnnelik olema, et see tunne kestis vaid napid pool sekundit.

Nüüd aga olin 5m allpool oma teisest kirkast. Peale pisukest pukehetke ja käteraputamist võtsin koostöös ühe kirka, julgestaja ja jääpuuridega ette 5 meetrise matka ülespoole. Igaks juhuks vahetasin välja ka puuri, mille peale olin kukkunud, kuid välimuse järgi poleks seda küll vaja olnud.

Peale pisukest puhkamist läbisin ülejäänud 10m vertikaalset seina juba natuke rahulikumalt. Väiksemad sammud ja hoolikad kirkapanekud vahelduva ennetava käteraputamisega. Käigu pealt paar puuri seina ja olingi praktiliselt üleval. Kuigi paari viimase aastaga on mu kõrgusekartus natukene taandunud, siis ega ma seal üleval enam alla väga vaadata ei tahtnud. Baasini jõudmiseks veel mannetult lamedana tunduv 10m. Aga alles eelmisel aastal juhtus seal intsident, kus sellel lamedal lõigul kaotati tasakaal ja paarikümnemeetrine õhulend sai teoks. Olin ettevaatlik.

Aga kokkuvõtvalt oli selleaastase rjukani reisi viimase päeva ronimine selline:
Alguses koske vaadates oli hirmus.
Siis algust ronides oli täitsa normaalne.
Siis keskel langeva jää eest varjudes ja trikke tehes oli jälle natuke hirmus.
Siis viimases baasis üleelatu üle mõtiskledes oli vinge.
Siis oli natuke aega ronides toredalt kõhe.
Ja siis oli kukkumiseelselt jänes püksis.
Siis oli paanika.
Ja siis kohe oli rammestus.
Siis oli teotahe ja siis oli töövõit.
Lõpuks oli meeletu rahulolu.

teisipäev, märts 17, 2009

Paarisronimine jääl

Loos oli soodne või siis mitte hull, sest startisime viimastena. Selleks aga pidime oma stardijärjekorda tundide kaupa ootama ja loomulikult tuli jahedus ja tüdimus kallale.
Plaane lihvisime peaaegu kuni stardini ja võib öelda, et tuli täiesti konkurentsivõimeline plaan.

  • punased sõõrikesed -- kohtunikujaamad
  • tumepunane -- fikseeritud kohtunikuköis
  • roheline -- puuridega tõus
  • kollane -- laskumine
  • sinine -- pendli panemine ja tegemine
- Mina puuridega üles. hmm, all 15m lauge nõlva peale neli puuri on ilmselge raiskamine, aga nõuded on nõuded.
- Enesejulgestus, kohtunikujulgestus maha, shell jaama, köis sisse tõmmata, julgestus peale.
- Urmas järgi, võttes puurid seinast.
- Urmas libisevaga järgmisse jaama, mina julgestan.
- Urmas enesejulgestusse, köis enda küljest maha, kohtuniku karabiinist läbi ja enda külge tagasi.
- mina võtan shelli maha, Urmas tõmbab sisse, shell jaama ja julgeks.
Siinkohal pudenes mul shell näpu vahelt ja kui köis oli sisse tõmmatud ronisin sellele alla järgi, siis üles köieni tagasi.
- järgnen Urmasele jaama libisevaga. enesejulgestus.
- minul oli pool köit seljas, teine ots urmase küljes ja vahepealne rippus allapoole, kuhu pidime laskuma.
- tegin enda juurde keskkoha ligidusse sõlme, ja see baasi. Sinna külge Urmas laskumiseks oma shelli. Mina panin oma shelli külge Urmase vööst lähtuva ja karabiinist läbi jooksva köie.
- Urmas laskus baasini ja mina julgestasin
Siinkohal oli meil köie pikkuse arvestus vigane ja Urmas ei jõudnud baasi. tegin üleval köit kaks korda sutsuke pikemaks. Siia kulus ilmselt kõige rohkem mõttetut aega. Oleks pidanud kohe köie lahti harutama ja see oleks probleemi lahendanud.
- Urmas paneb baasi ekspressi, sinna köie, libisev tugiköiele, vabastab shelli ja liigub järgmisse baasi.
- Mina harutan ülejäänud köie lahti (viskan rulli alla)
- haarav peale, shell peale, enesejulgestus eraldajaks, laskun.
- enesejulgestus, sõlm otsast ära, köis alla sikutada, sõlm uuesti otsa, ekspress baasist maha.
Siinkohal võtsin enne maha ekspressi ja ei saanud hakata köit alla tõmbama, vaid pidin laskma selle endale tagasi lähemale visata.
- Urmas paneb järgmisele köiele valmis haarava ja jumari, tõmbab minu köie sisse ja julgestab mind enda juurde.
- Möödun , ja tõusen jumari ja haarava ja libisevaga tugiköit mööda.
haarav oli siin lindist ja see keris ennast natike jumari vahele raskendades niimoodi edasiliikumist
- Enesejulgestus, köis maha, karabiinist läbi, köis tagasi, haarava maha, jumar maha, laskumine tagasi. libisev maha.
- Urmas hoiab, libisev maha, mina pendeldan järgmisse baasi.
- Enesejulgestus, köis läbi tõmmata, shell baasi, hoian, Urmas pendeldab üle.
- Urmase enesejulgestus, köis maha, sõlm maha, köis läbi tõmmata, sõlm tagasi ja köis tagasi.
- Urmase julgestus shellist maha ja minu oma asemele, mina jumari ja haaravaga üles. enesejulgestus.
- köis vööst maha, läbi karabiini, ja köit sisse võttes ots alla visata.
- Shell baasi ja urmas üles julgestada.
Eelmise baasi segadustes oli Urmasele jäänud ka minu shell, panin kiirelt UIAA sõlme.
-Urmas paneb shelli laskumisköiele ja mina julgestan ta alla.
nüüd selgus, et Urmas oli kah shelli kukutanud ja meil polnud kahte laskumisvahendit. Kuna topeltköiega on hea ikka shelli omada, siis baasist UIAA maha, Urmasel UIAA laskumisköiele, shell jaama ja läkski laskumiseks.
- Mina katkun kõik asjad kõikidel köitelt maha ja vööle.
-Mina panen peale haarava, shelli, enesejulgestus maha ja eralduskarabiiniks
- laskumine, kama köielt maha ja jooksuga asjad üle finishijoone
Laskumise vahel korjasin lumest üles veel ühe viimases jaamas sebides näppude vahelt pudenenud karabiini. Seega varustusekaotust ei tulnud.

Lisaks saime veel ühe trahviminuti selle eest, et alguses ronima hakates polnud Urmasel köie teine ots vöösse kinnitatud. Tegelikult julgestuse seisukohast midagi ei muuda, aga kui nii siis nii.
Igaljuhul saime 5 minsaga lakki ja õigustatult. Sellise kobistamise ja jamamise peale oleks mark olnud parimat aega tahta. Kahju ainult heast plaanist mille ära käkkisime. Aga teisele kohale millegipärast mahtusime (väga suure varuga peab mainima). Ilmselt oli asi mitmete tavapäraste köiskondade puudumises.

Kui nüüd tõmmata paralleele pärismaailmaga, kus kell ei ole põhiline, siis on pilt tohutult erinev.
- puuridele kohta eriti ei otsinud, kuid usun, et iga puur mida keerasin oleks mu siiski ka vertikaalse seina peal kinni hoidnud.
- julgestuseks ei kasutanud autoblocki, ilma milleta alates käesolevast hooajast mind ilmselt pikal trassil ei näe.
- ronimine ühe kirkaga(ronimisvaheniga) on ikka saadanast.

esmaspäev, märts 16, 2009

5. Produktiivne päev

Vastupidiselt eelnevale päevale sai nõuks võetud lühikese liginemisega rajad. Seega loomulikult silla juurde, kus lihtne koskedeni jõuda ning valik on suhteliselt mitmekesine.
Esimesena Vemorbrukfoss west WI5 Piiblis märgitud küll 2 köit, aga tegelikult saab ühe 60m köiega hakkama. Sama kehtib ka järgmise kose kohta. Samal ajal meiega ronisid ka mingid hollandlased ja meile jäi ehk sutsu laugem parem serv. Mälestused väga püstisest jääseinast taandusid esimeste puuridega, aga võibolla mul oli lihtsalt hommikune eufooria. Igaljuhul sai kiirelt üles ja ilme erilise punnitamiseta. Isegi puuride keeramised olid ilma suuremate puhkamisteta.

Teisena sai tehtud kergem juba eelmisel aastal vallutatud Vemorbrukfoss ost WI4. Käesoleval aastal veelgi lihtsam tänu lõpuni ulatuvale jääle. Ja kuna see suhteliselt populaarne rada, siis jääsein oli tihedalt kirkaauke täis. Vali ainult sobiv auk, anna kerge kõps peale ja rohkemat polegi vaja.

Kuna aega ja tahtmist (vähemalt minul) veel oli, siis kõmpisime suts ülesvoolu plaaniga võtta üks nati pikem WI5. Esimese valiku peal oli juba 2 köiskonda ning nad liikusid aeglaselt seega läksime ümber nuki ning vastu vaatas meile Sabotorfossen WI5 3 köit. Tagantjärele oli väga hea valik. Algus kergem ja lühem WI3 köis. Siis täispikk 60m WI4 lõik, mis kulges tavpärasest tunduvalt huvitavamat rada. Jäänõlval ronimise asemel oli siin vaja turnida 1,5-2m laiuses ja käänulises kaljupraos, mille põhjas sopiline jää. Viimase baasi jaoks olid seinas poldid, aga oleks väga edukalt ka puuridega saanud.
Viimane lõik puhas WI5 ehk siis vertikaalset jääd mööda üles ronimine. Ja vaade oli seal ronimise ajal mõnus, kogu org laius selja taga. Ainuke miinus kogu rajale on tema suur populaarsus, mis väljendus suurtes aukudes ja astmetes. Kindlasti oleks sanud palju parema elamuse ja kogemuse, kui oleks pidanud täiesti puutumatut jääd ronima. Aga hoolimata sellest soovitan antud rada kõigile, kes sinna satuvad ja WI5 taset ei karda.

4. Mehed metsas

Oi ma valisin neljandaks päevaks hea koha. Sama alguspunktiga WI4 ja WI5. mõlemad 3-4 köit ja plaan oli alustada WI4'ga ja siis aja olemasolul teha veel teine järgi. Niisiis "Jailhouse Ice" oli meie selle päeva sihiks. Kuna tegemist mitte eriti käidava kohaga, siis olime moraalselt valmis ka natuke lumes sumama ning see hakkas pihta juba autole parkimiskohta otsides. Kuigi raamatus oli mainitud lausa kahte parkimiskohta, siis kohapeal polnud haisu kummastki. Peale natukest tee äärt edasi-tagasi kõmpimist ja arutamist koukisin auto küljest kaks plastikdetaili ning alustasime lumevalli sisse parkimistasku tegemisega. Seega enne, kui auto pargitud sai olid meil juba riided läbihigistatud ning kindad lumes möllamisest läbimärjad.
Liginemiseks oli ette nähtud 45 min ning kirjade järgi tuli mööda jõesängi ülespoole liikuda. Hakkasime siis mööda paksu lumega kaetud järsku nõlva ülespoole liikuma. Aegajalt oli ka mingeid jälgi, aga need olid rohkem metsaelajate tehtud ning mingil hetkel suundusid need meie arvates väga valele poole. Seega hakkasime ise üles ja paremale liikuma.
Sumpasime.
Ronisime.
Sumpasime.
Põgenesime lumelaviini eest.
Sumpasime veel.
Ja oligi 3 tunnikest läinud. Vahepeal uurisime ka pilte topost ja GPS träkki, aga palju targemaks ei saanud. Igaljuhul olime gepsu järgi jõudnud juba sellisele kõrgusele, kust edasi minna oleks olnud mõtetu. Ümbruse ja piltide kokkusobitamise üritused andsid meile mõtte, et ilmselt peame räigelt vasakule tõmbama. Meie õnneks olid ka kohalikud metsaelanikud (hirved vist) umbes sama trajektoori kasutanud ning nede jälgedes oli nati lihtsam liikuda.
Ühes kohas kohtusime ka tegelase endaga. Magas teine rahulikult ühe lamedama koha peal. Igaljuhul kui ma tahtsin talle minna tere ütlema, siis ta kargas püsti ja tegi kähku vehkat.
Valele poole krt. Seega edasi tegime jälle natuke maad ise jälge.
Ja ühel hetkel hakkas kaugelt puude vahelt midagi sinist paistma, mis lähemale jõudes osutus meie otsitud kose ülemiseks otsaks.

Suur rõõm juhatas meid mööda järsku metsast, kivist, risust ja lumist nõlva allapoole, kuni jõudsimegi kena sinise jää alumisse otsa. Aega oli siiamaani kulunud ümmarguselt 5 tundi. Kibekähku varustus vööle, köied külge ja üles.
Esimesed 15m lumine ja kaljune, kuhu julgestust ei saanud panna ja kirkat lüüa kah mitte.
Siis selline lame nõlvake, mis oli allavalguvast veest totaalselt läbiligunenud tehes jää maksimaalselt plastseks. tõusunurk kordagi vertikaalseks ei muutunud ning ronimine oli lihtne nagu kevadisel Rannamõisa jääl. Köis loomulikult hea baasi kohani ei ulatunud ning tegin võimalikult kuiva koha peale puuridest baasikese.
Just siis, kui olin valmis järgmist üles julgestama, selgus tõsiasi, et järgmisel on jalg viga saanud ning loobub ronimisest. Kuna meid oli kolm, siis sain ikkagi järgmise üles julgestada.
Mõned arvamused vahetatud, olukord hinnatud, võtsime vastu otsuse ronimine lõppenuks kuulutada ning tulime esimesest baasist uuesti alla. Heitnud pilgu katkisele jalale sai otsus õigeks kuulutatud ning alustasime pikka lumist laskumist tagasi auto juurde. Kui üles tulime ringiga 5 tundi, siis alla läksime otse ja peaaegu tund. Lumi oli jällegi "sinnamaani" ja see jõesäng oli loomulikult kõiksugu suuruses kive täis lükitud. Noh meie maal nimetatakse sellise suurusega kive kaljudeks ja võetakse need kaitse alla, seal aga olid vaid takistused teel. Teele jõudes selgus, et hommikul olime üles mäkke keeranud napid 100m enne õiget kohta eelmiseset "ojasängist" ning õigest kohast oli tegelikult kosk ka tee pealt natuke näha.
Aga nüüd tuli ette võtta veel traumapunkti tee, sest 5senti pikk ja pool senti sügav lõikehaav iseenesest kokku ei lähe. Kui siis ainult teibiga ja see ei tundunud tsiviliseeritud maal just eriti proffesionaalse lähenemisena. Tund ja 500 NOK hiljem oli jalg jälle otsa õmmeldud ja võiski päeva lõppenuks lugeda.
Kokku siis 6 tundi lumes sumpamist, ja pool tundi ronimistegevust WI3 vesise jää peal. Elu esimene lumelaviin ja jubeda väljanägemisega haav. Tegelikult oleks see "Jailhouse Ice" WI4 (ehk mida ronima hakkasime) teisel köiepikkusel huvitavaks läinud. Kõrval olev Skuffelsen WI5 aga oli tollaste ilmaolude tõttu nirus seisus,mis tähendas vertikaalse kardina olematust. Külmema ilma ja tagasihoidlikuma lumeolu puhul oleks tegu täiesti mõnusa kõrvalise ronimiskohaga. 45 minutit lähenemiseks on aga topos küll räigelt alla pakutud.

Päästevõistuse järelkaja


Kõigepealt ütlen, et võistlus on läbi, kohad jaotatud ja olgu see tulemus õiglane või mitte, enam mingit muudatust ei toimu ja ei pretendeerigi sellele. Muideks õnnitlused kõigile võitjatele.

Ametlikud tulemused: JK alpiklubi lehel
Ja pildid sealsamas.

Siinkohal aga tahasin ära tuua oma nägemuse asjade kulgemisest ja probleemidest öise päästetööde korralduslikust, kontrollivast ja täidesaatvast poolest. Ma pole oma eluaastatelt just väga kopsakas ja pole kõrgmäestike kogemust, ega ütlegi, et olen tark ja osav, aga siiski on mul omad kogemused ja oma arvamus ja pole omast arust just väga mõistmatu loom. Ja suhtumine, et vanemal/kogenumal on alati õigus ei pruugi igas kontekstis vett pidada.

Kõigepealt peab raudselt eraldama kaks erinevat tahku. Reeglistik ja selle täitmine ning nn. "best practice" ehk siis kuidas peaks mägedes neid tegevusi tegelikult tegema. Võistlustel on kõige aluseks esimene pool, mägedes aga teine. Ükskõik kuidas ka vaadata, ei saa teha võistlusi, kus pole reegleid.

Reeglite poole pealt oli meil juhend, mille ma muideks läbi töötasin ja mille järgi toimisin.
Probleemi tekitavaks manöövriks oli siis laskumine, mille meie tiim lahendas alla laskmisega (julgestuse koha pealt samaväärne alla ronimisega, mis oli juhendi järgi lubatud). Ja ei tasu tulla ütlema, et teise koha peal juhendis ei olnud seda mainitud, sest see näitab ainult juhendi lugemise ja koostamise oskamatust. Ma ei näita kellegi peale näpuga, aga nädalavahetuselt lihtsalt otsiti mingit punkti, millega meie kohtunikele ootamatut tegevust keelustada. See selleks.

Punkt, mida meile ette heideti:
"Võistlejad laskuvad fikseeritud laskumisköiel kaheksa, karabiinpiduri või dülfriga ja ülemise julgestusega".

Ma ei tea küll kõikide tiimide kohta öelda, kuid tõenäoliselt kõik või vähemalt enamus oleks pidanud selle punkti järgi samad trahvid saama. Nimelt ei mahu siia kirjelduse alla tugiköiel laskumisvahendi ja haaravaga laskumine. Seega ühe ja sellesama juhendi punkti järgi anti ühele tiimile 40 minutit, aga teised pääsesid puhtalt.

Ahjaa, jutt, et sellist asja pole varem tehtud ja pole kindlasti lubatud on jama. Kaks aastat tagasi, kui olid eelmised jääpäästmised, oli mul käitumisjuhistes (oma lahtikirjutatud tegutsemisjuhis, kes, mida, millal ja millega teeb) täpselt samasugune laskumismeetod välja mõeldud ning arvata on, et me selle ka ellu viisime. Tol korral ei mäleta, et oleks mingit suurt kära tõusnud. Aga eks sellest on ka tükk aega möödas ja kes seda enam mäletab eks...

Tegelikult harjutasime esimesel treeningul ka meie seda laskumisvahendi ja haaravaga laskumist, aga hilisemal (igaksjuhuks veelkordsel) juhendi läbitöötamisel osutus see keelatud tegevuseks ja otsustasime võistlusel kasutatud meetodi kasuks. Julgestuse koha pealt on need pea sarnase riskitasemega, sest mõlemal juhul on kandjaks üks köis. Tõsi siinkohal võib vaielda valitud kiiruse/turvalisuse suhest, aga allalaskmise kiirus valitakse niikuinii vastavalt olukorrale ja seda me ka tegime. Pluss veel see, et meie meetodi puhul tegeleb kõigi turvamisega üks inimene ja ühte sedasama liigutust ja süsteemi kasutades on vea tegemise tõenäosus väiksem, kui sedasama liigutust teevad 4 erinevat inimest. Kumma meetodiga tiim kiiremini alla saab ei ole eriti oluline, sest need on antud aja raamides suht samaväärsed.

Aga ise olime enda sooritusega rahul ja eesmärk hea aeg saada sai täidetud. Järgmine tuli mälu järgi 15 minutit hiljem. Tulemus kokkuvõttes ei tulnud küll nii hea, aga see polnud meie teha ja elame selle üle.


P.S. Loodetavasti ei võta keegi midagi isiklikult. Mul pole midagi kellegi vastu, vaid aegajalt kui ma olen etteantud reeglite järgi õigesti käitunud, siis eeldan ka vestluskaaslaselt kaasamõtlemist ja selgitus/arutlusvõimet, mitte stampidesse kinni jäämist. Ja küsimustele vastus a'la "Nii lihtsalt tehakse ja kõik." ei ole normaalne. Ainuke sisulist asja puudutav vestlus toimus hiljem lõkke ääres, kus selgus, et ühte köit kasutada on igaljuhul vale ja reaalses elus peab kasutama vähemalt kahte köit. (Halloo kohtunikud...) Järgmisel korral katsume siis teistmoodi.


neljapäev, märts 12, 2009

3. Pikad linad ja pingviinide paraad

Oi see vaidlus oli tuline. Miskell siis ikkagi peab tõusma, et õigeks ajaks mäkke(tippu) jõuda. Alguses paistis kaks leeri, mis hiljem sujuvalt üheks koondus. Tulemusena oli kell 1:00 äratus ja 2:00 panime autole hääled sisse. Plaan aga oli jõuda päikesetõusuks Gaustatoppeni tippu ning seal mõned ilusad pildid teha.
Nagu ikka heade plaanidega, läks seegi suhteliselt omasoodu. Parklast üles harja peale jõudsime suure varuga, aga ilm oli hoolimata ennustusest meie vastane ning kuhjas pilved täpselt selle koha peale, kus tavaliselt peaks sinine taevas ja päike olema. Seda hoolimata sellest, et mäkke tõustes olid tähed kenasti näha.
Nagu ikka puhus seal üleval räige tuul, mis natukenegi mittehoolika olemise peale aluspüksid lund täis tuiskas. Õnneks polnud kellelgi meist labidat meenutavat asja kaasas ja nii me saime oma väikeste kätega lumekoobast ehitada, kus natukenegi tuulevarju saada. Sooja teed ja kisselli ju teadupärast tuule käes ei rüübata.
Harja peal tipuni ja tagasi kõndimine oli fun. Või siis oleks kõigile fun olnud, kui tuul oleks vähe ühtlasemalt puhunud ja seal serva all oleks kivirahnude asemel pehme lumi olnud. See-eest oli tore ees liikuvat köiskonda vaadata, kui tuul keerutas kord ühelt ja teiselt poolt ning kogu köiskond oli käpuli maas (peale ühe, kes ei julgenud põlvi maha panna ja tagumikku upakil hoidis). Muidu oli liikumine selline aeglane ja rivis nagu pingviinide paraadil ikka.
Nüüdseks,kui päike juba kõrgemal hajusid ka pilved justkui näitamaks, et tegelikult on siin taga see sinine täevas ja päike ikka olemas.

Tagasi alla sai jällegi väga lihtsalt ja kiirelt. Perse maas ja kirka piduriks käes tuli 9 inimkelku selle aasta pikima vastlaliuga mäest alla. Ma juba hirmuga mõtlen, et kuhu ma küll kõik need pikad linad sügisel panen. Vabariigi aastapäeva puhul aga ei viitsinud keegi enam minuga sel päeval ronima tulla ja selle asemel sai niisama läheduses ringi tatsatud ning õhtul "väike" tervitusnaps võetud. Hoolimata varajasest äratusest oli hiliste tundideni putkas elu sees, mis vaikselt hääbus, kui seltskond turaka reeglite suhtes kokkuleppele ei jõudnud.

*enda kaamera jätsin muidugi putkasse sooja, seetõttu laenasin kaasvõitlejate klõpse.

2. Kus me küll ronisime?

Otse maja taga kaks korda kiviga visata ja olekski kohal olnud. Kuna aga meil ulatuvad jalad maani välja, siis oli ees sügava lumega nõlv. Sinna läkski esimesed poolteist tundi füüsilist vaeva.
Edasine oli juba lihtsam. Mõnikümmend meetrit õhukese jää peal turnimist(katkendjoon) ja olimegi raja alguses.

Esimene köis oli sissejuhatuseks, üldiselt lamedam, aga ühes kohas ka väikene vertikalane jupike, mis andis edasisesks hea enesekindluse. Lõpus ei jõudnud küll hästi hea jaamani ja pidi 7 meetrikest koosronimist tegema. Ehk siis köie alumises otsas teine ronija ja mõlemad ronivad sama tempoga vahel vaid puurid. Kui ülemine kukub, siis alumisel ei juhtu suurt midagi. Kui alumine kukub, siis sikutab halbade olude kokkulangemisel ülemise ronija kuni eelmise puurini. Lamedama nõlva peal annab selline liikumisviis kõva ajalise võidu. Meie puhul polnud sein selle koha peal kõige järsem ning võit palju parema baasi koha näol oli suur.

Teine köis lihtsam ja seda osaliselt ilmselt ka teisena ronimise pärast. Vähemalt jõudis heasse baasi, kus normaalne olla ja julgestada.

Kolmanda alguses aga oli jupp jääd, mis andis sellele kosele WI4 raskusastme. Peaaegu vertikaalne jää 10m ulatuses. Pani vere käima ja mõtted liikuma. Kahjuks oli see aga ka raja suht lõpp ja edasine oli lamedam, vähese jää ja mõnede imelike liigutustega. Kui ei oleks olnud altjulgestuses oleks ilmselt suht mage lõpp. Aga miski pole läbi enne, kui oled turvaliselt koiku serval ja libistad õlut. Meil oli selleni veel 3 köiepikkust lumist ja jäist laskumist, mis õnnestusid täiesti normaalselt.

Algselt oli mõte ronida trassi "Trefirefemman" WI4 ja selle arusaamisega olin ma kuni antud postituse tegemiseni. Nüüd aga selgub täpsemalt toposid ja pilte uurides, et me panime 50-100 meetriga mööda ehk siis ronisime antud trassist väheke paremalt. Topos loomulikult selle kohta mingit nime ega raskusastet antud ei ole. Hinnanguliselt on aga peaaegu sama pikk ja raske, kui sihitud rada.

Eelmise päeva passimise järel päris hea trass. Natuke küll lühike aga sai varem õhtule ja sööma.

kolmapäev, märts 11, 2009

1. Paikapanemise päev

Mael amfiteater on silmas olnud juba 2 aastat ja mõlemal korral plaanidest kuidagi kõrvale jäänud.
Seekord suunasin plaane nii, et jõuame sinna kohe esimesel päeval. See polnud tagantjärele vaadates ehk just kõige arukam käitumine, aga vähemalt said kõik esimesel päeval teada, millega neil Rjukanis tegemist tuleb teha ning milleks nad võimelised on.
Esialgsest plaanist moodustada 3 eraldi köiskonda ja omaette ronida tuli kohe loobuda, sest ajaliselt poleks see kuidagi välja mänginud. Juba koskedeni jõudmine pika tõusu ja paksus lumes laskumise tõttu võttis kuni 2 tundi aega. Teist pea samapalju pidi ka õhtuks autode juurdetagasi jõudmiseks varuma.
Isroser West WI4 pildil keskmine liin. Pilt muideks kuskilt internetist otsitud, kuna oma galeriist hetkel mingit normaalset pilti ei leidnudki. Meie ronimise ajal oli suts vähem lund. Esimene köis oli lamedavõitu, aga selle korvas õhuke jää, mille sisse ei olnud väga hea puure panna. Paar esimest sidusin lintidega, siis kasutasin mõned lühemad puurid ja siis tegin pikema traaversi paksema jää peale. Esimene baas mitte-eriti mugavas kohas, julgestasin sinna kaks järgmist. Kui ka teine baas oli tehtud ja ma sinnapoole hakkasin suunduma, oli esimesse veel kaks liiget lisandunud. Ehk siis senise tempo juures oleks võinud kõik laabuda. Tegelikult aga kujunes nii, et kui mina jõudsin kolmandasse baasi, polnud vist ei esimesse ega teise kedagi muud liikunud ning algas üks aeglane inimeste ükshaaval üles julgestamine. Tulemusena loobusid pooled seltskonnast üles rühkimisest ning laskusid uuesti alla. teine pool aga sai edukalt 4 köiepikkust tehtud ja esimese linnukese kirja.

Ja paksus lumes allapoole sumbates nägin ma lumes üht kollast jubinat vedelemas. Korjasin üles, sest mis tast ikka loodust risustama jätta.

teisipäev, märts 10, 2009

Sissejuhatus Tyresö-s


Olin Stocki ümbruse kohta mõningad pointerid saanud ja selle taustal üritasime mõned draituuli kohad üles leida ja ära proovida.
Leidsime, aga koht paistis rohkem kaljuronimise pleisi, kui draituuli moodi olevat. Väga negatiivne ja väga olematute nukkidega. Vähemalt minu silma jaoks. Igaljuhul sai kuskil nurga peal olevale praole ülaköis paika sätitud seal mõned korrad nagistatud. Kõrval oli ka üks negatiivne rada, kuskeegi väga kaugele ei jõudnud ning põhiprao (kust lõpuks kõik üles jõudsid) kõrval kah üks huvitava algusega liin. See alistus viimasel katsel, kui olime hakanud juba asju pakkima.

Aga vahepeal oli vaja elu huvitavamaks muuta,milleks sai üks liin negatiivse prao kohale sätitud. Alguses väga ilusad asendid ja täpselt mõõdetud kirkaasetused. Siis mööda kergelt jäist pragu ülespoole kuni ankruni. Paar liigutust jäi tegemata, ju ma siis lihtsalt olen nii nõrk.
Pimeduse saabudes tegime veel väikese jalutuskäigu teise lähedalolevasse "crägi" ja kui oleks alguses teadnud, oleks pidanud selle valima. Rohkem pragusid ja meie seltskonna tasemele sobivaid radasid.

esmaspäev, märts 09, 2009

Scoutsrännak


26.03.2009 toimub järjekordne scoutsrännak, kus saaks oma kevadise vormi proovile panna. Minna või mitte minna? 15 kilone kott ja 30km ei tundu siin laua taga istudes just väga kole. Ja piiraeg 9min kilomeetri peale on ikka omajagu palju. Mitte küll päris kõndimistempo, aga jooksuks oleks seda kah palju pidada. Eks ma topin oma seljakotti 15 kilo jagu liiva ja teen ühe testkulgemise. Huvitav, kas seljakotiga põnni kandmine kvalifitseeruks? Kuskil 15 kilo kanti ta ehk isegi on. Vaevalt muidugi, et ta viitsib 4 tundi jutti mu kukil vagusi istuda ja vaikselt nohisedes loodust ja linnulaulu nautida. Oleneb muidugi märgitud trassist, aga arvan, et endale pakuks Pakri poolsaare maastik vaatamist küll.
Lisaks antakse veel iga nati aja tagant vett ja teed ning isegi suppi. Ning selle kõige eest ei küsita punast krossigi.

teisipäev, märts 03, 2009

Olgem mugavalt julged

Senimaani olen pikkadel radadel ronimisel kasutanud tavalist shelli. Kong chuy tube või mis ta nimi oligi. Ei ole hea. Isegi kui köied ei lähe jäässe ja ei takerdu shelli, on järgneja ülesjulgestamine seotud suure riskiga. Olles nuki taga ei tea sa mis teeb ülesronija, millal ta puhkab, millal ta ronib või kaua see veel kestab. Aga sina pead kogu aeg katsuma, kas köis pingul. Kui ei ole, siis sisse võtma ja alati vaba otsa pinges hoidma, et kukkumise puhul miskit hullu ei juhtuks. Rääkimata sellest, et see lahtine ots peab olema tagasi keeratud ehk siis teise üles julgestamisel tavaliselt üles,mis on kätele vägagi väsitav. Lahti lasta, kas siis pildistamiseks või soojema jope pealepanemiseks või asendi mugavamaks muutmiseks või baasis asjade korrastamiseks ei ole lubatud.

Seetõttu oli mul kindel plaan muretseda endale autoblock süsteemiga julgestusvahend. Lisaks tavalisele belay plate tüüpi lisavahendile(kong gigi), mida oleks suhtlihtne kodus käepärastest vahenditest teha, on kaubandusvõrgus olemas Petzl Reverso3 ja BD ATC-Guide. Kaubandusvõrgu all ei mõtle ma praegu eestit, sest Matkaspordi müüja isegi ei teadnud mis see reverso3 on ja Trekkeris oleks tellimisega kauem läinud, kui mul oli aega oodata. Kõik kaardid mängisin stockholmi poodidele, kust läbisõidul plaanisin midagi kaasa haarata. Nägin ja katsusin mõlemat, aga valisin ATC-Guide-i. See on küll vähe raskem, aga ka vastupidavam ja natuke universaalsem. Ka jäik karabiini tross tundus parem. Ja mainimata ei saa jätta, et sain asja kolmandiku võrra odavamalt, kui konkurendi.

Ka lihtsalt shellina kasutades on see tükk maad parem, kui mu endine. Köied ei kiilu ja läbilaskvus ei olene niivõrd palju köie jämedusest ja jäikusest.
Hoopis teine dimensioon oli aga järelronija julgestamisel. Esiteks ei ole muret vaba otsa kramplikult kinni hoidmisega, seda teeb seade sinu eest, vaja ainult köit läbi sikutada.
Teiseks on niimoodi võimalik julgestada korraga kahte järgnejat ja see vähendab trassil kuluvat aega tublisti. Eriti oluline vahe kiiruses on kolmekesi ronides.
Kolmandaks leidsin, et veel ühe haaratsi ja karabiini(rulliku) lisamisega saab vägagi kiirelt ja lihtsalt lukustuva ploki ehitada. Hädaolukorras saaks niimoodi isegi kannatanu praost välja sikutada. Esialgu kasutasin vaid hädalise ronimise lihtsustamiseks

Igaljuhul leidis mu ost kaaskannatajate seas tunnustust ja ehk on lähiajal trekkerile tellimust tulemas.

esmaspäev, märts 02, 2009

Rjukani reisi lühikokkuvõte

Oli häid ja halbu päevi.
Halval päeval oli ilm plussis, lähenesime kosele 5 tundi ja saime ronida vaid ühe köie jagu märga, pehmet ja lamedat WI3 jääd, käisime põlve õmblemas ning munesime niisama.
Heal päeval sai tehtud WI5, WI4 ja siis üks 3 köiene WI5.

Esimesel päeval rootsis draituuli.
Esimesel päeval kohapeal 4 köiene WI4, kus enamus rahvast paika pandi.
Vara-vara-vara hommikune tõus Gaustatoppenile päikesetõusu piltide tegemiseks sai oma ootuspärase pilvise ja tormituulese lõpu.
Downjacket disco jäi millegipärast ära.
Viimasel päeval aga tõstsin nati jälle oma taset tehes esimese WI6 raja(3 köit) ja sain esimese altjulgestuses lahtikukkumise jääpuurile.

Seltskond oli tore ja kuigi oleks tahtnud rohkem ja huvitavamaid radasid ronida peab üritusega rahule jääma. Eks reisi kestus paneb paika, kui palju jõuab teha.

pühapäev, märts 01, 2009

Kuhu minna, mida teha?

Ürituste kalenderplaan
Ehk panen siia kirja üritused kus osalemist võiks järgneva aasta jooksul kaaluda. Tõenäoliselt täiendan seda listi kui uutest huvitavatest asjadest teada saan.

2009
  • 10-11 Jaanuar Icebug 2009 -- 25h talvine seiklusvõistlus. Seekord Virumaal.(TEHTUD)
  • 21 veebruar Nõmme seikluspargi jääronimiskarikas. Kahjuks olen siis reisil.
  • 14-15 märts Künnapi jääronimisvõistlused(TEHTUD)
  • 26 märts Scoutsrännak 30km tähistatud rada 15kilo kotiga.(töistel asjaoludel jäi ära)
  • 18 aprill Võhandu maraton -- 100km kanuu või süstaga. (ehk järgmisel aastal)
  • 19 aprill Jõelähtme rattamaraton (11 apr avatud rada)
  • 2 mai Alpinistide kevadjooks Liiapeksi-Aegviidu
  • 21-24 mai TietoEnator Adventure 2009 -- põhjamaade seikluse championship rootsis 60-85h (Eestlased käisid)
  • 5-7 juuni "Keen 36h" Matkasport (Saaremaal käidud)
  • 10-11 juuli ArcticCircle24 -- Pealpool polaarjoont toimuv seiklusvõistlus. (Magasin regamise maha ja kohad said täis, aga eestlased käisid)
  • 22.08 Paluküla orienteerumismaraton - mustvalgel vanal kaardil 30km.(täisrajast jäi mul nati puudu, üks lõpetaja.)
  • ??? 21-23 august Latvia Adventure Raid -- Läti 36h seiklus. (Ei jõua)
  • 12.09 Paatsalu maraton -- 18km kajakiga merel
  • 26.09 Läti pikk aerutamismaraton (Gauja Maraton 105km tegin läbi)
  • 18. oktoober Bike xDream Kõrvemaal
  • 1 november 11:00 Drytool bouldering 2009 Harkus
  • 30.10-01.11 november Bike adventure raid -- läti rattaseiklus (ei jõua)
2010
  • 20-21.08 BAMM 2010 -- Rootsi mägine 2 päeva orienteerumismaraton