Kuidas tehnikast sai tempo

Üritus käia iga nädal vähemalt korra süstaga trenni tegemas oleks paari uksevarga tõttu peaaegu luhta jooksnud. Juhtus aga nii, et õnnetute asjaolude kokkulangemisel vabanes üks õhtu ning tegingi plaani. Paadi sain katusele rekordkiirusega ning juba 20 minutiga olin vee ääres ning valmis.

Mõte oli teha tehnika lihvimise õhtu, et end mitte väga ära väsitada. Mõne päeva pärast ju Kaberneeme maraton tulemas ning seal võiks liigesed korralikult toimida. Eks saigi siis proovitud tihedamalt ja lühemaid ning harvemini ja tugevamaid tõmbeid. Kehaga ja jalgadega ja kätega ja õlgadega. Proovisin nii kaua, kuni tempo tõusis ja üllatuseks tõusis isegi pulss. Kui viimastel sõitudel on olnud tegemist, et pump minutis rohkem kui 140 lööki teeks, siis seekord sõitsin korraliku tempoga, tegin tööd kogu kehaga ning koormus püsis. Selle peale loomulikult ei tulnud tehnika lihvimisest enam midagi välja ning edasine oli juba puhas temposõit. Ja parem kah, sest nii kui natuke uimerdama jäin olid imejad kohe platsis ning pistsid nokad sisse. Nii ei jäänudki muud üle, kui kogu aega käte ja kehaga vehkida. Ja niimoodi kuni Tartu mnt silla alla välja. Sinna jõudsin täpselt siis, kui möödus tund ning silla all kükitav kalamees õngega haugi välja sikutas. Tõstsin talle korraks pöidlad üles et tubli töö ning keerasin otsa ringi. Tagasisõit voolu tõttu sutsu kiirem ehk kogu sõit sai tehtud 7 minutit alla kahe tunni. See on juba päris tore tempo ma ütleks.

odav tööjõud*

Jällekord on juuni kätte jõudnud ja see igaaastane päev tuleb oma vääramatu jõuga. Optimist minus tõstis aga taas pead ning saatsin laiali kutsed tähistamaks oma sünnipäeva märjalt ja raskelt. Seekordseks plaaniks oli külalisi räigelt oma huvides ära kasutada ning panna nad tööd tegema. Täpsemalt siis puid saagima ja tükeldama. Et aga ülesanne liiga lihtne ei oleks kupatasin asjaosalised kogu varustusega paatidesse ning Pirita jõe kõige läbimatu lõigu algusse. Hoolimata sellest, et kasutasin inimeste kohalemeelitamiseks sõnu nagu piknik, õlu, saun, lõbus, matk -- hammustas suur osa kutsututest mu hirmsa plaani läbi ja jättis kohale tulemata. Need kes pahaaimamatult kohale jõudsid, topiti kiirelt paatidesse ning allavoolu minema.
20m kaugusel oligi esimene proovikivi. Või tegelt oli seal ikagi puurisu, millest saagide ja oksakääridega pidi endid läbi närima. Plaan oli tekitada igale poole nii lai avaus, et kõige laiem paat ehk siis minu oma läbi mahub. Kui esimene tõke läbitud, ootas sealsamas kohe järgmine ja järgmine ja järgmine ja ....
Üritust planeerides olid eesmärgid suured ning trass ka vastavalt sellele pikaks venitatud. Tegelikkuses aga oli tempo madal ning tõkete lammutamiseks läks hoopis rohkem aega ja vaeva, kui võiks arvata. Nii siis juhtuski, et piknikku ei pidanud me mitte Tuhala luhal, vaid siinsamas algusest mõne jõekääru kaugusel jõeniidul. Vorstid ja koogid aga maitsesid täpselt samamoodi hästi.
Söök ja jooks tõi paadisõidu huvi ka kõigeväiksematele tagasi ning saigi natuke edasi murtud.

Ümmarguselt 5 tundi algusest saabusime sobivasse lõpetamise kohta. Olgugi, et 10 asemel oli läbitud vaid kaks kilomeetrit oli see siiski kõige risusem jõe lõik ning sinna läbipääsu tekitamine vähemalt minu jaoks suure tähtsusega. Võiks ju loota, et ka keegi teine seal sõidab ja tehtud tööst rõõmu tunda saab.

P.S. Kaks saagi kolme kummipaadi ja ühe süsta vahel jagamiseks oli ilmne alaarvestus. Kui kunagi peaks analoogset korrastustalgut organiseerima, siis saage peab olema rohkem ja kirvest pole vaja kaasa võtta.

* töötasu natuuras ja 130 kraadises kuumas õhus.

Väga oluline ühendus

Kui kasutada ronimismaailma väljendeid, siis eile õhtul tegin ära ühe olulise lingi. Nimelt sain lõpuks ometi sõidetud Pirita jõe minu hinnangu alusel kõige raskema lõigu. Ja seda nii vastu kui pärivoolu.

Algus siis Kiili, Rae ja Kose valla ristist ning suunaga ülesvoolu. Sama trassi olen sealtpoolt proovinud vähemalt kahel korral ning alati on järgmise teeni jõudmiseks aega puudu jäänud. Seekord aga olin varustatud enda valge käekesega koostatud kaardiga ning korralikult lookeid ja suundi jälgides sai edenemisel kogu aeg silm peal hoida. Nii vähemalt on mingi ettekujutus, kui palju veel lookeid teha ja kas tasub end allesjäänud aja sees edasi pressida. Nüüd peale "välitöid" saab veel täiendavaid parandusi teha ning olukord muutub veelgi paremaks. Kui aga antud lõigul võrrelda openstreetmap'i ja meie kohalike veebikaartide olukorda, siis minu puhul pole enam kaksipidimõtlemist. Proovin ka edaspidi plaanitavate sõitude alused kaardid eelnevalt(ja järgnevalt kah loomulikult) korrastada ja kasutada vabavara kaarti.

Esimene üllatus oli teise kurvi taga, kus varasemalt paiknes kahe kolmveerand meetrise läbimõõduga puutüve koosmõjul tekkinud läbimatu tõke. Nüüd aga oli seal alles vaid üks paariline ning teine paiknes sadakond meetrit allavoolu. See tähendab seda, et lagunenud oli ainuke tõke, mille lammutamisega ma ise kohe kuidagi ei oleks hakkama saanud. See lisas indu juurde ning edasised pugemised ja murdmised ja tõukamised ja tirimised ei tundunud enam nii hirmuäratavad. Kahel korral aga pidin siiski ka süstast välja astuma, et puukuhilatest üle saada. Mõlemas kohas oleks piisanud väikesest saest, aga millegipärast põlgasin poes Fiskarsi pisikest aiasaagi uurides hinda vähe kalliks ning seekord seda vahendit mu varustuses polnud. Tundub aga, et peab selle väljamineku siiski mingi hetk tegema.
Ühel hetkel peale toomingapuust läbi ragistamist avastasin, et paat on pealtpoolt helesinisest hoopis valgeks muutunud. Muu lehe ja oksarisu oli suht ühtlase kihina toomingaõitest kaetud. Kahju ainult, et fotikat vee peal kaasas ei olnud, sest hiljem polnud kamoflaazist enam suurt midagi järgi jäänud. Vaid mõni leht ja oksatükk ning paadi põhjas sopane vesi.

Kui möödunud oli ümmarguselt 2 tundi jõudsin ma kohta, kus olin juba varem viibinud. Seda siis teiselt poolt ja pärivoolu sõites. Veel 20 minutit hiljem olin autotee ääres, kust ilusti ka valge inimene ligi saab. Edasi oleks olnud veel mõne käänaku jagu pugemist ja ragistamist enne kui silla alt läbi ja vabasse vette jõuab. Selleks aga mul enam aega ei jätkunud ning keerasin otsa ringi. Küll aga on minu kontos nüüd Pirita jõe kõik lõigud Kose-Uuemõisast kuni mereni.

Pärivoolu sõit nagu ikka on kiirem ja lihtsam. Lisaks voolu abile oli mul kasutada teadmine kust ja kuidas läbi pääseb ning "keegi" oli ka veele jäävaid takistusi juba õgvendanud.

Mingi hetk pani kobras saba ning siis mõtlesin, et proovin vähe vaiksemalt võtta ja järgmisele elukale enne saba panemist pilgu peale visata. Nii ma siis tegin tükk aega rahulikke ja vaikseid liigutusi, et sulistamisega mitte väga loomi hirmutada. Ise muidugi piilusin kogu aeg ringi, et kustkohast see elukas nüüd välja hüppab või missugune ujuv puuront on tegelikult kopranina. Pikapeale hakkas tähelepanu hajuma ning tõmbed rohkem solisema. Eks jõgi muutus kah käänulisemaks ning manööverdamine nõudis oma tähelepanu ja jõulisemaid tõmbeid. Kobras va elukas aga märkas mind ikkagi alles siis, kui olin talle juba selja keeranud (möödunud) ning pani siis suure padinaga vette. Mina muidugi olin veel uimasem, sest nägin jällegi vaid vesist sabaotsa ja lainetavat vett. Küll aga nägin lugematul hulgal kopraradu ja isegi mõne selgelt savi sisse talletunud jälje.

Ja tuttpütt partidel on pojad. Pisikesed lapilised sulepallid sibavad mööda vett. Kaheksane pesakond oli. Alles noored ja lollid, ei oska veel sukeldudes paadi eestki peitu pugeda. Aga kui neid enne nahka ei panda, siis küll nad jõuavad suve jooksul õppida. Eks lähen mingi aeg ja kontrollin, kas ja palju neid alles on.

Tagasi kühveldamine võttis aega vaid tühised tund ja 25 minutit. Suur ajavahe tingitud ilmselt suhteliselt asisest voolust ning takistuste läbimise kiirusest.

Veel üks tähelepanek, et enne sõitu oli kartus, et selle kevadine suur sääseuputus saab mulle jõel saatuslikuks. Ja ilmselt olekski mind elusast peast kõige naha ja karvadega pintslisse pistetud, kui juhuslikult poleks päev varem ilm jahedaks läinud ning peaaegu et vihma sadanud. No see peaaegu oli selline kergelt seenaka moodi mittesadamine. Tulemusena igaljuhul polnud vee peal sääski ollagi, vaid mõne koha peal, kus pidin väga kalda ääres võsa seest läbi trügima suutis mõni tüüp oma londi mulle naha vahele ajada. Isegi hämardumise aegu, kui tavaliselt vee kohal kõiksugu sitikatest kubiseb oli rahulik ning suud silmad putukavabad. Seega on mul tegelt täitsa hea meel, et ilm meil selline natuke sandivõitu on.

hommik jõel

Juhtus nii, et pidin öösel tööle minema. noh nii, et eelnevalt sai umbes tunnike magada. Mingi hetk tuli peakolu sisse selline mõte, et kui tööülesanded ükskord päikesetõusu aegu otsa saavad, siis pole enam mõtet magama minna ja niisama konutamise jaoks on kah veel nati varavõitu. Mõtlesin siis sutsu ja tulemusena viskasin paadi katusele ning asjad võtsin kaasa.
Kuigi päikesetõusuks välja ei saanud, oli siiski tööga ühele poole saades tavalise laupäevase ärkamiseni aega veel mitmete tundide jagu. Kuskil poole seitsme ajal hommikul leidsin end siis ühes mitmetest Tartu mnt ja Pirita jõe ristumiskohtadest süsta ronimas. Lõiku Siniallikatest Kose-Uuemõisani või õigemini Kose-Uuemõisast siniallikateni olen varem läbinud, kuid see oli kolmekesi kanuus ning võistlusolukorras. Paar käänakut tulid tuttavad, aga üldiselt oli kõik uus.
Esimene pool vastuvoolu algas ilusti, kuid juba 4-5 käänaku järel näitas pirita jõgi oma tõelist palet. Oksad siin ja tüved seal. Seal vahel slalli tehes aga õnnestus mul tervelt esimesed 25 minutit ilma väljumata takistustest mööduda. Edasi tuli siin seal ikkagi jalg maha panna ja paat ringi vedada Kus olid jämedad paljakssöödud tüved, kus peenemat oksarisu. Nii mõneski kohas aga sai ka paadis olles juurikaid ees ära liigutatud. Tunne oli selline, et mida lähemale tsivilisatsioonie, seda risusemaks jõgi muutus. Mis selle põhjus võiks olla ei oskagi välja tuua. Igaljuhul muutus jõgi üks hetk väga madalaks ning kiirevooluliseks ning käänaku tagant paistis kauaoodatud sild. Kuna juba 10 minutit tagasi saabus aeg tagasipööramiseks, siis tegin seda nüüd. Lülitasin sisse kiirema käigu ning pärivoolu manööverdamise reziimi. Tagasiteest pole mainida muud kui, et kaldale põikasin vähem kui teistpidi suunal ehk kolmel korral ning alguspunkti tagasi jõudsin kiirelt.
Vastuvoolu 1:50 ja pärivoolu 1:10
Aga hommikune sõit on omamoodi. Ämblikuvõrgud on hommikusest kastest pärlendavad, linnud siristavad ja laksutavad kui oleks vaja kogu maailmale midagi väga tähtsat kisada ning õhk on kuidagi ... teistmoodi mõnus. Magamata öö muidugi andis kogu järgneva päeva tunda.

Ja kaart on värskelt openstreetmap keskkonda tekitatud jupist eksporditud. Nüüd peaks käänakud õiged olema ning kaardi ja looduse kokkuviimine lihtsam.

Pragu on proovitud

Nädala algusepoole sai siis pirital uus koht ette võetud.
Ütleme nii, et vertikaalset pragu on ikka hoopis teistmoodi kirkadega ronida, kui muud värki, mis eestimaa kaljudel leidub. koha leidmine ja koormamine ja kehaasendi hoidmine. Ja siis veel lae nurgas olev pragu. Sinna on kirkat kohe nii mõnus panna ja siis kogu keharaskusega seinast eemale kangutada. Kokkuvõttes oli kohe kahju, et aega nii vähe ja sein nii madal. Aga altjulgestuses võiks normaalselt tehtav olla küll.
Ja väljakutse mõttes sai siis ka prao kõrvalt (nr 2) "siledat" seina ronitud. Hoopis midagi muud ja iga kirkaasetus tuli ülima hoolikusega hoida, sest muidu on naksti nuki tagant maas. Pildilt paistab küll räigelt positiivne olema, aga tegelt vist nii ei olnud.
Aga äkki mõni kobedam ronija teeb ära liini mis jääb nr 1-st veel paremale poole? Äärest on kinnivõtmiskohti kül. Nii käe kui kirkaga. lihtsalt enne ronimist oleks kaval lahtine pudi alla visata.

Üks väljavaadatud koht on nüüd veel proovimata, aga ega ta kauaks nii ei jää.

Talihooaja alustamine

Leidsin aega. Õigemini küll läksin jõhkralt oma ajakava kallale ja saagisin sealt nüri saega hea tüki. Aga tulemuseks tund-poolteist ronimist ja drytooli pirita panga all. Esimene ports aega kulus autoga võimalikult lähedale saamisele, mida tegelikult ei saanudki, sest üks jõletusuur sopane lomp oli ees. Siis kulus veel palju aega koha valimisele ja köie panekule, ikkagi esimene kord seal.
Ja siis läkski lahti.
Kõigepealt niisama number 2 juurest. Sein alguses väga pudine ja iga koha pealt tuleb kivitükke (lahmakaid) ja sodi. Aga vähemalt lae nurgatükk ei liikunud ja praost sai kenasti koormata. Tegelikult oli ainuke keeruline koht sealt lae kohast üle saada, sest ülevalpool polnud väga mingit haaramise kohta.
Ja siis kirkadega. Jällegi oli keeruline koht seal järsust kohast üles minemisega. ei osanud ülevalpool kirkadele mingit head kohta leida ja käed väsisid kiirelt. Mingi pisikese nuki taha aga siiski jäi ja hops jalg eendi peale, raskuskese õigeks ja jalg sirgeks. Peaks "figure-of-four" liigutust harjutama, sellega saaks sealt palju vähema vaevaga ja kindlamini üles. Hiljem, kui aeg juba läbi hakkas saama, üritasin sealt veel kord kirkadega üles saada, ning pudenesin justnimelt sealt eendi juurest köide.
Ja siis veel see liin number 1 juures. Käed sain eendi peale, kuid edasi tekkis tõrge. Tõrge kestis tükk aega ja lõppes köies. Teen tõrkeületamistrenni ja siis proovin uuesti.
Et järgmisel korral jälle mitte asjatult aega kulutada sai üle vaadatud ka kohad kust köit peaks alla riputama. Teisel pildil siis üks tulevikueesmärkidest.