Jooksutrenni pole teinud juba ammust aega, sestap võtsin nüüd viimasel tööpäeva lõunal ette ühe väiksema sissejuhatava otsa. Kuigi tulemas kosutav ja tegemisi täis puhkuseaeg ronisin ma täna millegipärast kohta, kus kepsude murdmine pole mitte väga keeruline. Ühesõnaga käisin vaatamas, kas ja kuidas saab mööda mere äärt vabaõhu muuseumist mööda hiilida.Esimene ots kiviklibul/liivas ja natuke kividel turnimist. Enamuses graniit, sekka liivakivi kamakad. Edasi lõik suuremaid rahnusid mis liivakivist ja puude vahel läbi hüppamist. lõpus jällegi väiksemad erinevat sorti kivid, mis edasi jõudes juba paeseguseks muutusid. Kokku kahe kildi jagu rannaheeringat. Loomulikult saaks ka edasi, aga seekord aeg piiratud.
Siinkohal oleks paslik märkida, et mulle ei meeldi liivakivi. Kui graniit on kuivalt väga hea pidamisega ja märjalt natuke ebakindel, siis liivakivi on kuivalt hea, aga kui vähegi niiskust, siis tekib sinna peale õhuke limane kiht, mis ilma vähimagi hoiatuseta jalad alt viib. Halb asja juures on, et see liivakivi ei tundu eriti kuivama. Lainet ei olnud, ja päike paistis. Pealtpoolt oli kõik tore, aga toetudes oli libe. Mitmed korrad sain käpa mudaseks. Seetõttu langes suuremate rahnude juures ka tempo suht madalaks ning fun'i vähem.
Kui kivid on kuivad, siis soovitan, kui mitte, siis on ümbruskonnas palju paremaid rannalõike, kus rahnude peal kalpsamist harjutada.
