Sirvisin siin vanu pilte

Aasta siis oli 2005 ja jääronimine kui harrastus oli minu jaoks vist kolmandat aastat aktuaalne. Nüüd tagasi mõeldes, et mis asju kasutada sai ja kuidas see kõik toimis tundub nati kohutav. Kuid ronides oli tuju ikkagi alati hea. Nüüd, kui vahetus välja viimane, kuid suhteliselt tähtis osa varustusest sellelt pildilt on täiesti paslik teha see väikene tagasivaade.

• Peas munakoor ehk siis tugev aga ka väga raske ja ebamugav nõukaaegne kiiver. Kasutasin aastaid enne kui midagi paremat muretsesin.
• käes pika varrega oma tehtud kirkad. Siiamaani väga head valikud, kui põhitegevus on löömine. Sarnaseid olen kasutanud kogu vahepealse aja kuni praeguseni. Nüüd siis lõpuks ometi upgreid kahe käepidemega  kirkade maailma.
• kinnitun köie külge vööga, mis on ilmselt vanem kui mina. Lisana õmblesin ise külge varustusaasa. Raudselt 22kN rated (yeah sure).
• Jalas nõukaaegsed seanahast saapad, mis olid kobakad, ebamugavad, hõõrusid, ja olid kohutavalt rasked.
• Köis tundmatut päritolu nõukaaegne. Abiköiena kasutusel. Hiljuti sai sellega ühte autot mudaaugust välja sikutatud. Venis küll.
• Kassid on siin juba "tänapäevased" Camp ice rider'id, kuid enne neid ronisin veel vene platvormkassidega, millel lühikesed vertikaalsed konksus esikihvad.

Praegu on aktiivses kasutuses vaid see karabiin, mis vööl ripub ja sedagi vaid ülaköie ankruna, kus terast vaja.

Vanarahva Ennustused

Hilinenud õnnevalamine tõi üllatusena külmast veest nähtavale kaks peenikest piklikku eset. Mul on suured kahtlused, et see on kuidagi seotud mu personaalse golficaddy eestisse saabumisega. Eks näis, kas see tõele vastab või mitte, kui lumi sulanud ja muru roheliseks läinud on. Seniks aga tuleb mängida golfi eesti moodi ehk kirkad vööle ja jääd toksima. Hmm, on saanud juab mitu aastat omale õnne valada, aga mitte kordagi pole tekkinud midagi kirkat meenutavat. Ilmselgelt on see üks õnnetu tegevus.

Päästetööd Ida-Viru moodi

Kolmapäeval 08.02.2012 käisime seltskonnaga Idavirus jääd ronimas. Koht oli ilus ja ronijate jaoks nagu loodud. Ronisime siin ja seal ning enesetunne oli hea. Juhtus aga nii, et ilus päev lõppes hoopis teistmoodi, kui arvata oli. Kogu see protsess oli uudne kõigile osapooltele ning kindlasti oleks saanud teha midagi teistmoodi või paremini.

Olen siinkohal sündmuste käigu kirja pannud  nii nagu see paistis minule. Päästmisoperatsioonide käigus kadus ära ka mu fotokas (nüüdseks leitud) ja põhijutt tehtud mälu järgi ilma piltide pealt mõõtkava ja täpset olukorda vaatamata. Loodetavasti on kõigest sellest kirjeldusest tuleviku tarbeks mingit abi. Kas või selle kandi pealt, et päästmine on ka Eesti tingimustes täiesti võimalik stsenaarium ning vajalikud oskused peaks kõik selged olema. Kasuks tuli see, et meid oli kokku 5 ehk piisav hulk operatsiooni majandamiseks. Ja kindlasti on kasu olnud igakevadistest päästevõistlusest Rannamõisa pangal. Ilma selleta oleks ploki meisterdamine ja raami liigutamine kauem nuputamist nõudnud. Niisiis mis juhtus....

--------------------------------------------
 Ronisime Toilamõisa joast 150m ida suunas oleval jääseinal. Võtsime ette parempoolse natuke lamedama serva ning ühe liini, kust oleks saanud lõpus diagonaalis mööda laugemat nõlva täitsa üles serva peale ronida.

Mina alustasin ja ronisin 4 puuriga nii umbes 15 m kõrgusele, seal otsustasin külmetavate sõrmede tõttu tagasi alla tulla. Tegin mõned asted allapoole kuni puurini ja laskusin täitsa alla.

kuigi minu pandud puurid jäid seinale, otsustas Tõnis minna sama liini pidi paigaldades oma puurid. Ta jõudis samale kõrgusele 5 puuriga ning klikkis igaks juhuks ka minu viimasena paigaldatud puuri. Sealt ronis ta edasi ja pani umbes ühe inimpikkuse järel veel ühe puuri. Sealsamas oli väike puhkekoht, kus pidi hea seista olema.

punasega märgitud edasine köie
kulg ja sinisega viimased puurid

Väikese puhkuse järel otsustas ta ronida veel viimase mõni meeter jääd, misjärel sein muutus laugemaks ja jäävaeseks.  Vasakul pool, kuhupoole jäi ka laugem väljumine, oli alt vaadates rohkem ja paksemat jääd, aga Tõnis ronis otse üles jõudes kirkad panna juba laugema osa peale, aga jalad olid veel püstisel seinal.

Mingi hetk kuulsin hüüet et ma kukun. Olin millegipärast eelnevalt valmis vaadanud koha kuhu hüppan ning kui 3-4 sekundi pärast toimus kukkumine, siis hoidsin köit ja hüppasin tahapoole. Jõudsin umbes 2 m allapoole enne kui köis mu kinni pidas.

Seinal nägin, et viimane puur hüppas koos jäätükkidega seinast ning Tõnis langes nii 7m jagu allapoole jäädes minu viimase puuri peale rippuma.. Kõik paistis okei, kuid Tõnis ütles peaaegu kohe, et "Jalg läks".

Ma ei mõistnud kohe mis see tähendab, ja hoidsin teda paigal kui tulid sõnumid luumurrust, siis asusin vaikselt allpoole laskma nii, et saaks seljal mööda jääd libistada. Teised jõudsid just samal ajal meie juurde ja üritasime paigutada Tõnise horisontaalsele pinnale, matt ja seljakotid alla ning jope sooja hoidmiseks peale. Signaalid olid selles suunas, et veri valgub saapasse ehk siis sääres on lahtine luumurd. (Hiljem selgus, et lahtist luumurdu siiski ei olnud. ilmselt mingi närv tekitas selle vere saapasse voolamise tunde)

Esimene mõte oli võtta matt, see jala ümber kerida, kõvasti nööridega kinni ja siis Tõnis üles vinnata. Teine idee oli kasutada kirkasid, matt läks esialgu külje alla soojustuseks.


Korjasime kirkad ja slingid kokku, et mingit jala fikseerimist teha. Peteri läks servast kaugemale merejääle levi otsima ja päästeametisse helistama, mina võtsin (tol hetkel teadaolevalt ainukese) haaratsi, mõne vahendi ja hakkasin nati kõrval olevat staatilist julgestusköit mööda serva peale ronima. Raske, aga tuli pingutada. Üles jõudes oli kell 15:05 mis tuletas mulle meelde, et pidimegi hakkama umbes sel ajal asju kokku sättima, et õigeks ajaks Tallinna tagasi jõuda. Nüüd aga oli kiire hoopis teise asja pärast.

Sikutasin teise köie kah üles ja sättisin sobilikku ülestõmbamise kohta paika. Ühe julgestuseks ja teise plokiks. Ploki jaoks tõmbasin alt kannatanu varudest lisaks veel ühe rulliku ning mini-traxioni. Sättisin kõik valmis ja jooksin vastu päästetöötajatele,kes millegipärast ei tahtnud autotee pealt lumme astuda ja panga serva poole kõndida. Autotee ja õnnetuskoha vahel umbes 500m lumist heinamaad ja üks 1,5m sügav kraav. Viimane takistas hiljem ka ATV liginemist. Suht autotee juures sain ühe päästjaga kokku ja nähes tal käes pehmet kandekotti, küsisin, kas raami ei olegi ja kas teil valuvaigistit kah on. Mõlemat pidi saama. Seega läksime tagasi üles tõmbamise kohta, et saaks alumistega suhelda ja ehk hakata üles sikutama.

Tegelikult oleks pidanud ISE minema päästeauto juurde, võtma raami ja selle ISE õigesse kohta viima, sest alternatiiv võttis omajagu aega. Niikuinii ei saanud enne ju tõmbama hakata, kui raam all ja kannatanu seal küljes. Mõte lihtsalt ei töötanud. Samuti oleks pidanud ISE minema tee peal seisva kiirabiauto juurde ja ütlema, et mul on vaja kannatanule valuvaigistit, sest alternatiivina tuli see peale pikka edasitagasi raadiosuhtlust alles selleks ajaks, kui kannatanu oli all juba raamile seotud ja peaaegu valmis üles sikutamiseks. Ehk siis ligi tund aega hiljem soovitust.

No mingi aeg sai raam alla saadetud ja siis jäi üle oodata kannatanu raamile sidumist ja ette valmistamist. Seda ilmestasid päästjate rahvusvähemuse keeles toimuvad vaidlused, kannatanu valukarjed, politseiniku "nipiga" küsimused ning pidevad meeldetuletused, et miks ma nii serva lähedal kuskil küljes kinni pole. Aegajalt jälle klikkisin ennast kuskile julgeks, aga sättimist oli siin ja seal ning igale poole lihtsalt ei ulatunud.

Vahepeal kui kisa valjuks muutus, jooksin meedikule vastu ja võtsin valuvaigisti süsti, mille taskust leitud kaamerakotiga alla saatsin. Süst kintsu, viimane tekk peale ning raam tõusuks valmis. Ploki köie otsas olid 4 tursket päästjat, aga kuidagi raskelt tundus tulevat. Mina olin serva peal ja hoidsin köit serva äärel oleva tüve peal õiges kohas ning loomulikult aitasin ka natukene tõmmata. Kuskil poole peal tegin plokile ühe haru juurde, et lihtsamini läheks.
Julgestuse suhtes olin vahepealsel ooteajal politseinikule juhtöörid andnud ning see sujus plaanipäraselt ilma minu vahelesegamise vajaduseta.

Peteri tuli raamiga kaasa nagu see ikka mitmetel päästevõistlustel on läbi proovitud ning sai oma ülesandega väga hästi hakkama. See polnud mingi liivakoti vinnamine, vaid raamil oli kannatanu, kelle mistahes liigutamine seotud valuga. Seega igas mõttes ülim ettevaatlikkus.Hilem sain teada, et enne lõplikku sikutama hakkamist keerati kanderaam teise küljega seina poole, et jalale võimalikult vähe ärritust tekitada. Iga pisiasi loeb.

Viimane lõpp raami üle serva sikutamiseks on alati keeruline. Seal oli aga ülemine ots veel eriti karniisi moodi ning negatiivse seina ülaosas olid veel turritavad juurikad ja muud segavad elemendid. Siin oleks vaja läinud linti, millega kõrgemale puu otsa panna lisatugi, aga kõik üleval olevad lindijupid olid juba kasutusel. Proovisin improviseerida köiest, aga see ei töötanud. Vähemalt mitte nii nagu tahtsin ja lootsin. Pika pusimise peale saime kanderaami peapoolse otsa juurikate tagant välja ja servale. Siis polnud enam palju vaeva, et ka ülejäänud üles upitada.

Edasi läks Tõnis minu uue ja ilusa kollase köiega kanderaami külge seotuna juba päästjate hoole alla. Suund Kohtla-Järve haiglasse. Meie aga asusime süsteeme maha võtma ja asju kokku sättima. Kell oli mäletamist mööda 16:40 kanti ehk õnnetusest oli möödunud umbkaudu 2 tundi. Märkimist väärib kindlasti seik, et väljas oli vähemalt -15 kraadi.

Nüüd paar tähelepanekut, mis pole minu omad vaid mida on mulle rääkinud teised asjaosalised.

Tõnis:

Keskel on puuri väljatulemisest tekkinud auk

viimane puur oli korralikult sees. Kogu aeg puurides tuli otsast jääd kuid see oli purikas. Ilmselt jää oli nõrk ja purunes.

Jalad olid vertikaali peal ja ülespoole polnud kirkasid enam võimalik hästi panna. Mul käed väsisid ära. Lasin ise mingi hetk lahti, et kukkuda. Arvasin, et ise lahti lastes on kukkumine kontrollitum ja vigastuseoht väiksem. Loomulikult ei arvestanud, et võib nii hullusti minna. Ikka ja jälle peab meelde tuletama, et tuleb lõpuni pingutada. Ma oleks sealt oma auke pidi alla roninud, aga kirkad olid liiga kõvasti jääs ja ma ei saanud neid lihtsalt kätte. Oleks pidanud kasvõi enesejulgestusotsa ümber kirkade konksu panema.

Mul on jalgadel külm. (kui kanderaam hakkas üles jõudma)

Mul oli kogu aeg kohutavalt valus. valuvaigisti ei aidanud üldse. Vähemalt mina ei saanud sellest üldse aru. Talutavamaks läks siis kui poisid olid mind raamile asetanud ja Kirill sidus vigastatud jala saapapaelad terve jala saapa külge. Järgmine süst tehti haiglas kui mult hakati saapaid jalast võtma kuid ka see ei tundunud mõjuvat.. Alles siis, kui tehti haiglas otse luu vahele tuimestus, hakkas mõjuma.

Päästjate liige/brigadir
Näe jääb juba rahulikumaks ja käed enam niimoodi ei värise. Järelikult süst mõjub, shokk on üle läinud ja jäänud on ainult valu (kui süsti panemisest oli 10-15 min möödas)

Nagu alati on selliste juhtumite puhul kohustuslik osa:
Mida oleks pidanud tegema teistmoodi/kiiremini/paremini?

• Plaan peab olema. Mitte tormata kohe esimest ettejuhtuvat asja tegema, vaid kogu asi läbi mõelda ning siis teha üks kord ja korralikult. Nagu öeldakse: "Kiirusta aeglaselt!"
• Pea igal esmaabi käsitleval koolitusel räägitakse, et liiguta murtud jäset võimalikult vähe. Üks kord ja korralikult. See osa jäi meil puudulikuks. Oleks pidanud tegema alguses rohkem valu aga jala tugevalt fikseerima. Samas Tõnis arvas hiljem, et see võibolla polekski olukorda paremaks teinud.
• Ploki köie oleks pidanud juhtima läbi puu küljes rippuva karabiini ehk siis serva kohal kõrgemale tõstma. Lihtsustab tunduvalt viimase otsa keerukust ning serva pealne hõõrdumine on kah väiksem. Aega selle paika sättimiseks oleks olnud küll.

Meediakajastust tegi kõigepealt Postimees kes muidugi uskus päästeameti pressiasendaja juttu ning kirjutas midagi valastest alla rullumisest ja ise päästeametisse helistamisest. Selles jutus oli tõde ainult niipalju, et päästjad tõmbasid ta köitega üles (keegi pidi ju käskluse peale köiest sikutama) ja kannatanu toimetati jalavigastuse tõttu kohtla-järve traumapunkti. Järgmiseks päevaks on teksti muudetud ja täiendatud, kuid tegelikku olukorra kirjeldust seal loomulikult pole.


Delfi on umbes sama informatiivne.

Jälle laua taga

Nagu juba mitmel aastal on tavaks saanud, siis puhkuse ajal ma ei kriba. Lihtsalt pole aega, viitsimist ja tahtmist ennast arvutiklaviatuuri taha istutada. Hiljem peale puhkust saab siis natuke viidatud asjadele millega vahepeal on hakkama saadud.

Seekord ei räägi ma ühestki võistlusest.
Ma ei kirjelda isegi ühtki matka või marjulkäiku.
Isegi isiklikest sportlikest saavutustest ei proovi ma teile teada anda.
Kõik need tulevad ehk hiljem, kui on sobiv hetk.
Praegu lisan siia alla vaid ühe pildi, mis peaks lühidalt kokku võtma selle, mis juhtus mu selleaastase puhkuse esimestel päevadel.
Elu on lill.

Pigi mu arm

Juba teab mis ajast on eestis teeehitusel kasutatud pigi. ikka nende pisikeste kivide omavaheliseks sidumiseks. On ju pigi selline ollus, mis hoiab kõikidest teistest asjadest kõvasti kinni ja lahti ei lase. Teada on ka see, et soojal suvepäeval muutub see pigi pehmeks ja määrivaks.

Eilse sooja päeva puhul leidsid kolm parajates aastates põngerjat, et see musta värvi kleepuv ollus on hiiglama hea maskeerimisvahend ning sellega käed ja jalad (ja muud kehaosad) kokku määrides on nii tore sõrmi nagistda ja üksteist "böö.."'tada. Millega nad aga ei arvestanud, oli see, et õhtu saabudes ei lase neid sellises olekus tuppa mitte üks normaalne lapsevanem.
Esimene katse oli küünelakieemaldiga. Kasu ei miskit. Neeger jääb ikka neeegriks.

Peast käisid läbi veel lahusti, bensiin ning naabri käest laenatav auto pigiplekkide eemaldusvahend. Kuna üks neist põngerjatest oli meil laenuks, siis ei julgenud päris bensiinileotisega pihta hakata ning otsisin katlamaja riiulite sügavusest välja kunagi sinna unustatud spets kätepuhastusvahendi. Karm keemia, mida kasutatakse töökodades räige roka maha saamiseks. Ma pole juba aastaid käsi nii mustaks saanud, et seda oleks vaja läinud.

Edasine tegevus meenutas ühes küljest traumapunkti tuba oma vatipatjade ja tupsutamistega ning teiselt sõjavangide ülekuulamistuba palja ihu, vooliku ja külma veega. Sinna vahel mahtus räige piinamiskamber hammustavate sitikatega, keda ei tohtinud (pigiste) kätega eemale ajada.

Ilmselt on nüüdsest need kolm inimhinge oma pigiga mäkerdamise õppetunni kätte saanud.
Lõpp hea, kõik hea.

Pilt siit

Lihtsalt üks nädalalõpp

Reede: koju sigines uus pereliige. Väike, karvane ja neljast otsast pisikesi teravaid küüsi täis.

Laupäev: Tegin ära "Ajanihke". Nimi loomulikult sellest, et teeks nagu kõike norm kiirusel, aga seinal edenemist väga pole. Kell aga on juba omasoodu kuskile kaugemale eest ära läinud. Olude sunnil ehk siis liiga väheste puuride olemasolul sai trassi keskele tehtud vahejaam.
Juba vähem kui kolme nädala pärast tuleb aga palju pikemaid marsuute ronida ning selleks ajaks peab baasidega majandamise palju kiiremaks ja ladusamaks saama.

Selgus, et värske pereliige ei oska ise kausist juua. Abivahend lusika näol aitas natukene lõppeesmärgile lähemale. Mõninga nipitamise järel lakub juba kausist, aga lusikas peab sealsamas joogi sees olema.

Pühapäev: Panin vanadele saabastele uued paelad. Väga imelik näeb välja.
Karvakeral pole ikka veel õiget nime ja ilma lusikata juua ikka veel ei taha/oska. Küll aga saabus talle häärber ehk 3 korruseline treening/magamis/mängimiskeskus. Lõpuks jõudsin nii kaugele, et saagisin ja viilisin välja uued sõrmekonksud. Nüüd veel kiire installimine, karbiini augu puurimine ja saabki kirkadele julgestusnööri taha riputada.

Esmaspäev(-a varahommik): Auto oli millegipärast paksu jääkihi all. Hommikul kell 4, kui teised veel õndsat und peaksid nautima seda häälekalt kraapides imestasin, et keegi naabritest mulle juba midagi kurja ütlema pole tulnud. Kuna sadas jäidet, siis oli tööle sõit "huvitav". Õnneks polnud peale keset teed parkivate kallurite ja lund kühveldavate koppade muid objekte, millele otsa libiseda.
Ja nagu ikka sellistel varahommikustel puhkudel, oli kohvimasin rikkis.

Minu Monika lugu

Neljapäeva õhtul 23 paiku oli vaja hakata mõtlema kojusaamise peale. Taksojärjekorrad pidid aga olema tund ja rohkem ning sellele ma väga ei panustanud. Võtsin siis kergelt aja maha ning lasin alkokaloritel vaikselt ära põleda. umbes kell 1 jõudsin õnnelikult autoni ning hakkas mõnus ja lustlik teekond kodu poole.
Kuigi Monika (lumetormi nimi) oli oma tõelist palet juba paar tundi näidanud, siis Tallinna teed olid mõnusad. Lumest peaaegu puhtad ja kaasliikljetatest tühjad. Isegi tartu mnt oli puhas. tuiskas küll nii, et teed väga ei näinud, aga takistavat lund polnud ollagi.

Kõik muutus aga tol hetkel, kui ma suurelt teel maha keerasin. Esimesel ristil 50m kaugusel oli rekka risti ning paar autot ootas sabas. Peale mõningat olukorra hindamist sai labidaga paar strateegilist liigutust tehtud ning läbi rammitud. Minu jäljes tuli veel paar masinat. Nüüd õnnestus peaaegu pool kilti tuisuvaalude rammijat ja lumeujukit mängitud, kuni jõudsin sappa ühele kõhu peal istuvale tagaveolisele bemmile. Õnnetu masin oma õnnetu juhiga. Aitas vaid see, kui labidaga kõhualune vall ära lõhkuda ja madalamaks kraapida ning 4 meest tagant lükkamas. Hinnaguliselt poole tunniga saime selle 100m läbitud ning teised masinad said mööda.

Sõita polnud aga palju, sest juba 200m kaugusel oli järgmine õnnetu kraavi vajunud ning teda sealt välja sikutav maastur blokkis niigi kitsa läbipääsutee. Jällegi oli abi labidaga õigest kohast kraapimisest ning kambakesi tagant lükkamisest. Veel mõnisada meetrit edasi otsustasid eesliikuvad autod aga ära keerata ning loomulikult oli vaja selleks kõigepealt teele seisma jääda ning sissesõit lumest natikenegi puhtaks kraapida. Mina aga pidin selle tõttu ootama ning hiljem hangest läbi rammima. See hoo kaotus ja äkiline tuisuhoog, mis nähtavuse täiesti nulli keeras oligi põhjuseks, miks ma kahe kõrge hange vahelt läbi ei mahtunud Kui tuisk mõne aja pärast hajus, nägin mõlemal pool autot hange ning ees ja taga kitsast pilu. No ikka kitsam, kui minu auto. Massin ei liikunud ei edasi ega tagasi.

Labidas kätte ja kõhualust puhastama. Varsti sain ürituse mõttetusest aru ja hakkasin kõrvale parkimistaskut kühveldama. Väikese labidaga on see ikka nöök küll. Mingi aeg jõudis järgi paar asjalikumat masinat ning ka vastu tuli üks päris kõrge põhja ja asise jõuga kastikas. See mind siis 100m edasi tõmbaski, kuhu sain oma auto paremini tee pealt ära parkida.

Peale poolt kilti vantsimist jõudsin lõpuks kella 3 ajal öösel koju. Aknad aga olid sealkandis kõik pimedad, sest voolu oli emake loodus ära võtnud juba hulga aega tagasi. Niisiis viskasin veel mõned jämedamad notid kaminasse, kraapisin oma jäised teksad jalast ja pugesin voodi. Seda, et järgmisel hommikul pole vaja tööle minna ja saab kauem magada arvasin umbes täpselt 100 protsendiliselt.

Hommik. Mobiil lülitas oma plärakasti ikkagi käima, sest tema teadis, et on tööpäev. Taevas muutub heledamaks ja üks varajane naaber oli lumelabidaga väljas. Kuskil kaugemal oli näha optimistliku naabri autotulesid, aga need pandi varsti kustu tagasi. Kobisin uuesti magama.

Lapsed hakkasid kolistama. Õnneks pole elektrit ja telekat mängima ei saa panna. Piilusin veel korra aknast välja, aga muutunud polnud midagi. Tagasi magama.

Kui kargud lõpuks all, siis esimese asjana läksin potiga õue ja tõin nati "puhast" lund. Kohvi krt oleks ju vaja, aga meie pumbamaja käib elektriga ning elektrit põle. Priimus, gaas, tikud, kohvi....

Selgus, et päkapikk oli suures tuisus kaduma läinud ning laste sokid olid tühjad. Luiskasime siis midagi rasketest ilmaoludest ja loodetavast hilisemast saabumisest. Varsti oligi päka salaja ära käinud ja soki sees olid maiustused olemas. Huhh...

Vahepeal sai ka saunakerisele tuli alla tehtud, et lava peal saaks lund sulatada. Oli ju tarvis vetsus kuidagimoodi need pruunid julgad oma teekonnale ära saata.

Ja siis tuli aeg vatid selga toppida ja õue lund kühveldama minna. Tormipüksid, jope, kapuuts, buff, müts, kindad. Õues on muidugi tore. Lumi tuiskab nii ja naapidi. Üldiselt ikkagi näkku, aga pikapeale saab rajatud läbipääs tänavani ja hulk aega hiljem ka "suure" teeni. See muidugi on samas või siis õite natukene hullemas seisus kui eelmisel öösel. Peale pikka aru võtsin siiski lumelabida ühes ja kõndisin autoni.

Auto ei olnudki lumme mattunud, järelikult lootus on. Olin mõnd maasturit näinud juba sõitmas, seega võtsin hoo sisse ja .... kõhuli lumes. Et siis auto mitte mina. Ega muud kui kaevasin keskmist valli madalamaks ja nii ma sealt jõnksu haaval kodupoole tulin.

Terve päev oli rookimist ja sumpamist. Siis kui päike ära kadus tuli jälle küünlad välja otsida ning jätkata kamina ja kerise kütmist. Õnneks tuli pooltutvuse kaudu elekter tagasi kuskil 18 paiku ning siis sai ka vett. Seega tuli ära teha see kogu päeva mõeldud saunategu. Poiss sai elus esimest korda leiliruumist õue lumele viidud. Vaatab, mis sellest saab.

Sahk sõitis suurt teed mööda nats enne magamaminekut, seega järgmisel päeval oli lootust liikuma saada.

40 .. 4 vaid 24 tunniga.

Olen nüüd reisilt tagasi ja proovin uuesti järjele saada.
Keskkütte katel arvas, et tema enam käima ei lähe. Brr...Otsin kapist villaseid sokke ja proovin tehniku vähem kui nädalaga kohale meelitada.
Veekindel fotokas arvas, et ta ikka ei ole niiväga veekindel. Vaatame, mis garantiipoisid arvavad.
Auto tootjad arvasid, et mu autol võib fataalne viga küljes olla ja kutsusid ta tagasi kontrolli.

Pangakontol on toimunud suuremat sorti tühjendus.
Kodune külmkapp on ikka väga tühi. Isegi peale esmast poeskäiku.
Nurgas on suur pesemata riiete kuhi, aga kütmata majas pesu kuivatada on enesetapp.
Tööl on vahepealsete nädalatega tegemist vajavate asjade kuhi kõrgemaks kasvanud.
Meilide hunnik vajab veel ülevaatamist.
Reisimuljed on osalt paberil ja osalt fotokas ja osalt peakolus. Peaks need kuskile ühte kohta majandama.

*Pealkirjas mainitud numbrid on välistemperatuuri muutuse omad.

Küsimus on pakendis.

Ükspäev sattusin poolkogemata vaatama dok filmi nimega plastic-planet. Algus oli selline uinamuina ja kuulatav-vaadatav, aga ei midagi erilist. Seesama vana "plastik siin ja plastik seal". Kõike seda näen ma looduses liikudes isegi. Aga mida edasi, seda rohkem hakkas kooruma plastikust midagi muud ja toodi välja info, millest mul polnud aimugi. Kui film läbi sai oli mul tunne, et mida ma nüüd siis tegema peaks? Lihtsalt niisama seda infot unustada ei saa, aga mingit lootust, et annab elujärge parandada või muuta kah ei antud. Kõik jämedad otsad on kuskil keemia ja plastikutööstuse käes ning sealt neid juba kätte ei anta. Ja kui antaksegi, siis keskkonnas on väljatoodud andmete kohaselt juba nii palju plastikut ja sellega kaasnevaid aineid, et isegi kui hoobilt kõigest uuest lahti saaks ei juhtuks meie eluajal midagi. Meie ülesandeks jääb vaid oodata ja loota, et inimeste sigimisvõime täiesti ära ei kaoks või siis oraganism selle s***ga kuidagi kohaneks. Kui kunagi peaksin veel mõne (lapse)lapse saama, siis kaalun tõsiselt klaaspudelite kasutamist. Kuigi, midakuradit see ikka mõjutab, kui kõik muu siin maailmas me ümber on sellestsamast kahtlaseid aineid täis plastikust.
Natuke selline tunne, nagu oleks vaadanud Al Gore kliimasoenemise filmi ainult et teisel teemal. Ametlik leht on kahjuks keeles mida mina eriti ei mõista, ja muud infi pole mingil imelikul põhjusel väga leida. Plastikutootjate poolne vastulöök aga on loomulikult korrektselt vormistatud ja kõiki kahtlusi "kummutav"...
Ma tõsiselt loodan, et filmi sisu on ühele poole kallutatud, sest vastasel juhul on asi ikka täiega sealsamuses.
Lõpu poole oli lõik, kus tuli külla nn. PR tüüp, kes rääkis et tegelt pole asi üldsegi nii hull ja kõik on kontrolli all. Seda lõiku vaadates tuli nii karjuvalt meelde film "Thank you for smoking". Dziisas. Soovitan ka seda vaadata, et kompott oleks täielik.

Nüüd ma arutlen omaette juba mitmendat päeva ja ei oskagi kohe muud midagi teha, kui kirjutan siia selle posti ja soovitan teistel kah vaadata. Kindlasti vaadake ja mõelge, sest see on info, mida peaks teadma. (Isegi kui see 100% õigeks ei osutu)

Ära tee!

Hoiatuseks talvistele ronijatele: "Ära tee nii nagu pildil näha." Kui õues on külmakraade rohkem kui 5 võib see väga kurvalt lõppeda. Tookord oli väljas vesine ja huuled jäid terveks, aga ...

Kui valvejoodikud hakkasid laiali vajuma oli minulgi aeg end kodu poole sättima hakata. Õnnetuseks polnud kellelgi võimalust mind kodule lähemale transportida ja nii ma siis astuma hakkasingi. Ilm oli mõnus: külm,  kuiv ja tuuline. Alguses mõtlesin, et jalutan vähe ja siis kutsun takso, aga esimesed lõigud möödusid kiirelt ja mõnusalt ning muudkui astusin edasi. Muu hulgas leidsin, et Järvevana ääres on alternatiivrada. Linna poolses servas majade ja tee vahel läheb puude vahel kena lumine jalgrada. Ma küll ei tea, kuidas seal suvel liikuda saab, aga öösel paksu lumega oli seal väga kena. Maalilisusest innustatuna ei raugenud hoog isegi peale veerenni risti, kust maalt alates oli vaja mööda teeserva liikuda. Aga kuna mul oli vaja veel rahaautomaadi juurest läbi käia, siis tatsasin rõõmsalt ülemiste poole edasi. Enne olin sunnitud veel kõrvad korralikult sisse pakkima, sest külm tuul hakkas mütsi serva vahelt sisse uluma.Ja ega siis poldki enam midagi, lennujaamast mööda, ja veel mõned kilomeetrid mööda maantee äärt. Päris äärest loomulikult ei tahtnud ja nii saigi läbi paksu lume kõrvalteele sumbatud, kus vähe mõnusam edasi sooja koduse voodi poole astuda.
Kaks ja veerand tundi keskmist koormust ja õhtu jooksul alkoholist omandatud kalorid olidki peaaegu et kulunud.

Üks legend vähem

Täna hommikul oli nii mõnus karge ilm, et plaanisin siia midagi motiveerivat ja rõõmsat kirjutada. Selle asemel aga pasundab kogu maailm ühest järjekordsest kurvast sündmusest. Kes vähegi jääronimisest huvitub, siis Guy Lacelle nimi on kindlasti silma jäänud. Põhiliselt nime teinud just solo ronimistega. Tema kontosse kuulub ka minu üks suuri eesmärke Hydnefossen Hemsedalis.
Seekord siis õnnestus mingitel suvalistel tegelastel käivitada laviin, mis rahulikult puhkava jääronija kaljult alla pühkis.

Situatsioonist ka väikene selgitav videolõik nähtaval.

Moraal, kui oled trassi läbi roninud ja sätid puhkama, siis hoia igaks juhuks silmad lahti, sest äkki varitseb kuskil ootamatu oht.
Foto: Guy Lacelle solomas (www.johnevansphoto.com)

Jälle läbi

Ja ongi puhkus läbi. Nüüd jälle päevad läbi klahvide taga ja ehk tekib aega ka nati tegmistest kirja panna. On saand kajakiga mõned korrad jõel ja merel käia, metsas ragistada ja teed otsida nii ratta kui jalaga ning ka paarist võistluse moodi üritusest osa võetud. Põhiaur aga läks seegi kord maja ja aia kõpitsemisele. 4 nädalat puhkust on selgelt liiga vähe, et saaks midagi asjalikku korda saata ning samas kõrvalt veel ka maailmaavastamisega tegeleda.
Aga kokkuvõtvalt võib kogu asja illustreerida järgneva pildiga.

Ööfilm: Into the Wild

Vaatasin eile õhtul filmi. Täitsa tore oli ja ilus ja mõtlema panev. Harjumatult pikk, aga mitte karvakestki lohisev. Kuskil poole peal tekkis kaisuloomaga diskussioon, mille tulemusena formuleerisin mõttetera. Umbestäpselt sarnase mõtteterani jõudis filmi peategelane tund aega hiljem, vahetult enne ainulaadset kogemust inimese elus.

Aga väärt mõte oli, vaadake ja mõelge ka Into The Wild

Popp teema

Et siis eile õhtul sai tund aega trenni tehtud. Kühveldasin lund tee pealt eemale. Täna hommikuks oli osa tagasi tulnud ja läks veel 20 min. keskmise koormusega füüsilist tegevust enne, kui sai hakata linna poole vurama.
Veerenni raudteeülesõidul oli mingi anarhia. Tõkkepuud olid all, aga autod vuristasid sealt vahelt läbi. Tundus sutsu kahtlane tegevus, aga peale pikalt mõlemale poole vaatamist eeldasin, et ju on elektroonika nässus ja läksin massiga kaasa. Tükk aega hiljem raudteega paralleelselt sõites kuulen tagant vedurivilinat. Ju siis ikka päris nässus ei olnud.
Selleks, et poiss lasteaeda viia pidin valima uue tee, kuna minu tgavapärase trajektoori peal oli suur buss end risti hange keeranud. Ja kui ma lõpuks õigele tänavale jõudsin, selgus, et silmapiiril pole ühtegi parkimiskohta.
Õnneks olin hommikul meeltesegaduses lumelabida autosse visanud ja nüüd saigi sõiduvahend keset teed seisma jäetud ja suurde hange üks paras parkimisplatsi koht sisse kühveldatud.
Tööle jõudsin vaid 40 min tavapärasest hiljem, mis poole ulatuses oli tingitud kauem magamisest.

Nüüd on dilemma, kas minna lõuna ajal ronima või mitte. Reedelgi oli seal üks õnnetu rekka mäe peale ära surnud ja tekitas ummikut. Karta on, et täna on olukord hoopis hullem.

läks napilt

See piima joomine tasub ennast ikka ära küll ma ütlen. Juba mitmendat korda on peale jubedat matsu röntgenpilt mulle terveid luid näidanud. Seekord oli ilmselt kõige napikam.
Tahtsin üht metallpulka peenemaks viilida, ja panin ta selleks trelli otsa.
Trell kruustangide vahele ja pöörded põhja.
Mingi hetk andis aga kinnitusdetail järgi ja trell tegi vehkat. Pidurdades hoogu vastu minu labajalapealset. Töödeldav detail igaljuhul oli korralikult ja täielikult krussis.
Õhtul sai kõvasti jääkuubikuid tarbitud ja ühe jala peal hüpatud (traumapunkti ja tagasi).
Öösel eriti magada ei saanud, aga hommikuks on asi niipalju paranenud, et saab peaaegu juba jala peale toetuda.
Päeva siiamaani raskeim osa lapse lasteaeda viimine. Teine korrus ikkagi.
Nüüd istun vaikselt oma töölaua taga ja loodan salamisi, et keegi mulle köögist kuuma kakaod toob.

Tea, kas peaks nüüd ronimises väikese pausi pidama....

Kollased kübarad

Käesoleval aastal on nii palju kukeseeni söödud, et ilmselt ületab see kogu mu elu jooksul söödud kukekate hulga. Mis tegelikult tähendab seda, et varemalt pole seda tegevust eriti olnud. Noh, lapsed suuremaks kasvanud ja saab nendega juba metsas käia ja on ka mõned potensiaalsed kohad leitud, kust aegajalt ikka miskit leiab. Viimase rogaini ajal sai finisheeritud suure seenekotiga ja pool nädalat hiljem olin moraalseks toeks naisele ja tassisin ka lapsed üle rabakraavi metsa seenele. Laenatud säärikutesse oli aga keegi mootorsaega augu sisse teinud ja tunne oli nagu oleks ühes jalas vett täis kummik. Ee.. oligi vist.
Igatahes on hakanud seente mõõt juba kergelt täis saama ja peaks proovima neid kuidagi talveks säilitada. Kunagi sai proovitud külmutada, aga need ei kõlvanud kuskile. Huvitav kas purki saab panna.., Peaks vist proovima, sest egas muidu külmkappi õlle jaoks ruumi ei saa.

Öösel laulmas

Me kõik olime seal. Ja laulsime.
Kui oli laul "Maa tuleb täita lastega" Oli meie pere noorem põlvkond matil(maa peal) siruli ja magasid õndsat und. Ka lähemas ümbruses oli sama asja näha, niiet ülesanne täidetud. Aga niikaua, kuni nad üleval püsisid, kuulasid ja vaatasid ja olid imetoredad. Oleks tahtnud mälestuseks mõne pildi teha, aga fotikat polnud.
Oleks kirjutada rohkemat, aga nii suure asja jaoks pole õigeid sõnu. On vaid tunded.

Mutid auku

Ma ise olen uurinud ja minu käest on mitmel korral uuritud, et kuidas muttidest lahti saada. No see probleem on kindlasti iga aiaomanikku mingil ajal vaevanud. Lausa nii palju, et käibel on igasugu nippe ja meetodeid, kuidas kurjameid kättte saada või ära hävitada. Alustades kasutatud kassiliivast ja mutipeletist, kuni autosumpsi käikudesse ühendamiseni välja.
Eile sai selgeks meie muru terroriseerinud muti kurb saatus, mis annab maailmale juurde veel ühe tõhusa mutihävitusmeetodi.
Mõned ajad tagasi sai alustatud ajapostide aukude tegemist. Laenutusest puur, ning sellega lasta maa sisse auk läbimõõduga 20cm ja sügavusega umb 1m. Kuna ilm meil siin na vihmane, siis ei läinudki kaua aega mööda, kui augud vett täis sadasid ja sellised sügavad kaevud moodustasid. Kui lastel oli konni vaja, siis sai neid sealt aukudest, ning eile siis oli lisaks konnadele ühes augus ka meie mutt.
Niisiis, kui teid tüütavad mutid, siis puurige muti käigu kohale sügav auk, ning laske sinna uppumise jagu vett sisse.
Jõhkramad tüübid võivad vee asendada põhja asetatud teravate ogadega.
Aga mina hakkan nüüd poste panema.

Oeh

Proovisin mis ma proovisin, aga tähtpäevaks seemet mulda ei saanud. Veel on 20 kanti mulda laiali kärutada, rehaga enamvähem ära siluda, libistiga mõned kiiremad tiirud teha, üle rullida, külvikuga seemet laotada, seeme mulda rehada, rulliga üle kimada ja siis kasta.
Tundub nagu ei miskit, aga tegelikult on tulevik tume.
Täna igaljuhul proovin lahedamalt võtta ja nati funnida ja grillida ja niisama lebotada. Homme olen juba vanem ja targem ja eks siis paneb uue hooga edasi.

Aga midagi toredat kah tänasesse päeva ehk siis nüüd lähen kirkadega eesti pankrannikut lõhkuma.