Metsaradade hirm

Peale pikka uurimist ja erinevate variantide proovimist olen leidnud oma uue(kellegi vana) ratta. Nimeks suhteliselt hästi minu psühhotüübiga sobiv nimetus: Author Introvert. Masin küll juba hea mitu aastat metsaradadel sõitnud, aga tähtsamad jupid kõik vahetatud või siis heas töökorras. Kõige tähtsam on aga ratta kaal, mis käega katsudes on hoomamatu. Isegi naisuke ütles selle kohta "ühe sõrme ratas". Ütleme nii, et peale seda, kui oma vanalt saanilt igasugu jubinaid(pedaalid, sadulakott, porikad, pump, kaardialus, ...) ümber tõstsin muutus ratta kaal oluliselt suuremaks. Aga lapse abiratastega kolakas on endiselt kaalukam.
Pühapäeval saab teada, kuidas vokk ka võsas ragistamisele vastu peab. Enne aga peaks natuke uut tüüpi käiguvahetussüsteemi käe sisse harjutama. Endiste tavaliste shimano trigerite asemel on nüüd rapidrise ja dualcontrol lingid.

Teadmisi on vaja edasi anda

Vahepeal sai likvideeritud üks aasta vanune võlg ehk siis tiimikaaslastele väikene köiekoolitus korraldatud. Ei midagi keerulist, vaid sellised põhilised elemendid, mis seiklusvõistluste käigus ette võivad tulla.
Loomulikult laskumine. Alguses nii, et julgestuspunkt kuskil kaugel üleval ja väga lihtne end vaikselt köiele lasta ja tunne kätte saada. Pärast juba ülevalt kaljuserva pealt nii, et köie kinnitus jalgadega ühel kõrgusel. Ja ikka haarav julgestuseks küljes.

Teiseks mööda köit üles minemine. Alguses mööda kallakut ühe haaratsiga(haarav bäkapiks). Hiljem ühe haaratsiga mööda vertikaalset ja libedat seina mis harjutas puusanõksu. Siinkohal andsin edasi ühe väikse nipi, kui seinalt üldse tuge ei saa ja teist haaratsit pole.
Ja siis veel tõus kahe haaratsiga vabalt rippuval köiel (ilma mingisuguse seina peale toetumise võimaluseta).
Ja et asi liiga igav ei oleks siis panin lõppu veel ühe tehnilisema harjutuse vabalt rippuval köiel kahe zumaariga tõusmise pooleli jätmine ja alla laskumine ehk siis kuidas köiel rippudes intelligentselt ja turvaliselt oma liikumissuunda muuta.

Peab nentima, et kõik õnnestus peaaegu et plaanipäraselt. Oleks aega rohkem olnud, oleks veel mõned huvitavamad asjad teinud, aga ehk mõni teine kord. Jääb ainult loota, et käesoleval aastal tuleb tiimile edasi antud teadmisi ka praktikas kasutada.

Reguleerime reguleerimatut.

Sõidan mina rahulikult hommikul tööle ja aeg hakata üle tee minema.
Roheline tuli hakkas vilkuma, aga ma jõuan rattaga veel ilusti üle tee sõita. Sellega ma aga tõesti ei arvestanud, et üks ilusti puhtaks pestud pärlmuttermustas maastikuautos tüüp kavatseb tuima näoga enne jalakäiate rohelise vilkumise lõppemist ja loomulikult ka enne autodele punase tule roheliseks vahetumist gaasi anda. Õnn, et mu ratas praegu nii juust on ja pedaalile tugevamalt vajutamine vaid ketti üle viskab. Muidu ehk oleks kiiremini sõitnud ja auto alla jäänud.
Maasturioperaator aga lasi surrdi küljeakna alla ja pahandas minuga valjuhäälselt: "Kurat sa pead ju tee ületamiseks ratta seljast maha tulema!"
Ee, kas tõesti, kui ülekäik on fooriga reguleeritud? Pigem oleks pidanud mina talle käratam, et sa pead ikka enne rohelise tule ära ootama, kui reguleeritud ülekäigurajale sõidad!

Vot sellised tüübid rallivad hommikuti järve kandis pärnu maanteel.

Ära mõlast lahti lase...

Eelmisel nädalal olin audis. Suisa leviaugus, kui koolitusel olemist ja interneti puudumist nii võib nimetada. Aga see-eest sai kolmapäeval (või oli see siiski neljapäeval) üle tüki aja jälle kummipaadile õhk sisse puhutud ja väheke raftingut tehtud.
Jägala all siis, sest ega mujal eestis (Tallinna lähistel) ju sellist vetemöllu ei leia.
Kahekesi paadis ja nii 4 korda. Kõik korrad oli paat lõppu jõudes ääretasa vett täis ja hargivahel rippuvad elutähtsad organid loksusid külmas vees.
Aga see polnud veel midagi. Ühes augus nimelt toimus meil ebastandardse kaalujaotuse ja ebapiisava kiiruse koosmõjul selline asi, et uuriti järgi mismoodi see paadipõhi ka välja näeb. Õnneks hoidis käsi ikkagi nöörist kinni ja juba 200m pärast olimegi jälle mõlemad paadis.
Aga tegelikult on raftimine tore. Eriti väikese paadiga, mida laine ikka loksutab ja mida annab ka ise kuskilepoole mõlaga nügida. Muidugi kui minna kuskile tõsisema jõe peale, siis peab ka tõsisem alus olema, aga kodukamaral kõlbab minu punn küll.