Omani reis -- esmane ekskursioon

Hommik algas telefonihelinaga. Tuli välja, et me elasime veel egiptuse ajas ja seega pool päeva juba möödas. Kiired söögid hotellis (täitsa nämma), mõningad asjad kokku  ja istusime jällegi meie külalislahke kohaliku autosse. Kindlat plaani polnud, kuid soov oli näha, mis pealinnas ja ümbruses toimub.

Esmajoones viidi meid vaatama kalaturgu. No jah, kilu ja räime seal polnud. Oli hoopis omajagu erinevaid värvilisi ja mittevärvilisi kalu. Sekka mõned kombitsatega asjapulgad ning paar suuremamõõdulist jurakat. Lisaks kalade ostmisele sai seal lasta oma ost ka ära puhastada-fileerida. Selleks oli lausa suurem hulk pakistaanlasi/hindusid kokku kogutud. Lõikelaudade kulumise järgi vaadates oli neil tööd palju. Siinsamas kõrvaltänavas pidi olema ka üks kalarestoran, kuhu saab siit turult ostetud kala küpsetamiseks viia.

Kalahaisu seest suundusime edasi aga riigi tähtsaima mehe kodu kaema. Sultanipalee asub Muscati vanalinnas ning on viimaste aastate jooksul kõvasti ülesvuntsimist saanud. Põhiliselt just palee ümbrus. Kahjuks nii lähedale, kui Kadriorus lihtinimesi ei lasta.

Edasi väikene rõudtrip mööda kaldaäärset maanteed. Ilusad vaated kaljusele rannikule. Saame teada, kus on sadam, kus on sukeldumiskeskus ning ette näidatakse ka üks ilus avalik rand. Vaikselt anti aga mõista, et ujuma minge sinna eurooplaste kohta, mis on "secure" (sissepääs 3 riaali), mitte siia avalikku randa, kus kohalikud kah käivad. Eestlase mõistusele jäi küll nati arusaamatuks, mida mõeldakse turvalisuse all, aga noogutasime igaks juhuks mõistvalt kaasa.
Saime ka õpetust, et kui sõidad mööda müügiputkast, kus müüjaks on hindu, siis võid signaaliga teeninduse autosse tellida, kui aga müüjaks on araablane, siis pole see viisakas.

Tagasi linna jõudes parkisime auto mereääse tee serva ning astusime sisse ühest pealtnäha mittemidagiütlevast kangialusest. Sealt edasi avanes meie ees lõpmatute käikude jada, mis oli mõlemast küljest ääristatud igat sorti käsitöö kaupadega. Enamus muidugi mingi tilu-lilu nagu meilgi kunagi Kadaka turul ainult et India-Pakistani võtmes. Mõistus ei suutnud kohe aga kõike haarata ning esialgu sai põhiliselt info talletamisega tegeletud. Jätsime koha meelde ilmselge tagamõttega siin hiljem põhjalikumalt ringi vaadata.

Sobivalt saabus ka siesta aeg, kus kõik poekesed kinni pannakse ning rahvas põhjusmõtteliselt koju pikutama suundub. Meie võõrustaja oli kah seda nägu, et ta tahaks puhata, aga võõramaalased olid näljased. Kuna olime Omanis, siis tahtsime loomulikult midagi kohalikku maitsta. Kohalike kommete kohaselt sõitsime selleks läbi terve linna, sest sadama pool ei pidavat midagi muud peale india ja sarnaste toidukohtade olema.

Maandusime söögikohas nimega "Restaurant for Omanifood", mis paistis üllatavalt araabialik. "King fish" ja mingi riisi asi läks 2,4 riaali, maitses hea ja oli tubli kõhutäis. Niiöelda magustoiduks kutsuti meid "parima sõbra" juurde. Tegelikult oli see siis üks neist mitmetest keldris asuvatest suitsuurgastest, kus araabia mehed käivad salaja sishat (vesipiipu) imemas. See pole küll päris minu teema, aga kogu selle kõrvale käiv ilmselgelt "turvalises" keskkonnas käiv jutt andis mingit arusaamist, mismoodi kulgeb ühe omaani "pintsaklipslase" (pole neil ei pintsakut ega lipsu) rutiinne tööpäev. See tundus igaljuhul suht lühike ja pikkade ja tihedate pausidega.

Nüüd tegime ühe pisikese pausi, et meie võõrustaja saaks koju magama minna. Meie ühtede õigete eestlastena aga siestat ei pidanud vaid tegime selle asemel ühe väikese jalutuskäigu hotelli juurest sadamani ja tagasi. Selle aja peale oli siesta läbi ning meie endid läbinisti higiseks ajanud. Otseloomulikult nõudis selline hetk kohe ujuma minemist. Kohalikku innukusega sõidutati meid jällegi linna teise serva ning ühe koha peal siis näidati, et seal kaljunuki taga on üks tore ja varjatud abajas, kus on sobilik (poolpaljana) ujuma minna. No me siis läksime. Ja ujusime. Kuni päike mere taha ära vajus. Pildil toimuv dws oli tore, aga lõppes sulpsatusega kohe, kui üks krabi serva tagant mu sõrmi uudistama tuli.

Õhtul tutvusime veel kohaliku kaubandusvõrguga ning võiski päeva lõppenuks lugeda. Muidugi kohaliku arusaam korralikust poest oli natuke erinev meie omast, seega võtsime ükshetk kätte ja lahkusime meile ette näidatud keskusest ning proovisime omal käel õnne. Lõppes asi sellega, et võtsime takso ning lasime endid viia Carrefour poe juurde. 1 Riaal ja tükk aega autosõitu hiljem olime alguspunktist mõnesaja meetri kaugusel teiselpool kiirteed, kus tõepoolest asuski sellenimeline pood. Nüüd saabus õnn meie õuele koos kõige sellega, mis seal poes pakuti.

Omani reis -- Egiptuse kolmnurksed kivihunnikud

Jõudsime Kairosse ja ilm oli soe. See oli küll 2 öösel, aga kindalsti üle 25 kraadi. Kahjuks aeti meid kohe bussi ja terminali. Seal toimus esimene rööv ehk egiptuse viisade eest pidime 25 euri letile viskama. Täpse raha puudumisel saime veel kohalikku paberit vahetusrahana tagasi. Loomulikult kirve kursiga.
Esialgne plaan oli käsipagasit (seljakotte) kaasas vedada ning linna peal tähtsamate vaatamisväärsuste ümber tiir teha. Selgus aga, et saime siin ka suure kohvri oma kätte ning nüüd oli vaja sellega midagi ette võtta. Valikuid suutsime välja mõelda kohe rohkem.

1. Teeme kohe varajase checkini järgmisele lennule ja saame niimoodi kohvrist lahti. Õnnetuseks aga saab seal sisse tsekkida vaid 2 tundi enne lennu väljumist.
2. Anname kohvri pakihoidu. No igas normaalses transpordisõlmes peaks selline olema. Isegi Tallinna rongijaamas on. Kairo Lennujaam pole aga nähtavasti normaalsete transpordisõlmede nimekirja arvatud ning seetõttu pole seal ka oma pakke kuskile jätta.
3. Võtame takso ja põrutame mõnda hotelli, kuhu ehk õnnestub 10-ks tunniks oma kohver turvaliselt ära paigutada.

Mingi rikka tüübi kodu

Kogu selle mõttetegevuse ja sagimise käigus kurtsime oma muret nii ühes kui teises kohas ning sealt koorus välja veel üks variant. Võtame juhiga auto, mille pagassis meie kohver "turvaliselt" pesitseb. Neid asju pakkus seal lennujaamas mingi niiöelda ametlik turismiagentuur või asi. Otseloomulikult polnud seal fiks hindasid, vaid kohe algas meie moosimine ja meelitamine. Kauplemine algas 120$ juurest. ning pool tundi ja mitmeid huvilisis hiljem olime jõudnud 180 kohaliku ehk umbes 380 eeguni. Mis ilmselt oli ikkagi räigelt üle makstud.

Proovin eemalolevat nägu teha
ja müügimeeste piiramisrõngast
kuidagi välja pääseda

Kõigepealt sõideti meid mingisse töötajate parklasse, kus siis tutvusime oma autojuhi ning sõiduvahendiga. Öösel kell 4 oli liiklus hõre, aga sama või isegi veelgi hõredam oli ligipääs vaatamisväärsustele. Nati piilusime valgustatud suuri kenasid maju ning säravaid mosheesid. Kuskil 5..5:30 paiku jõudsime Giza kanti mingisse suht kõrvalisse majadevahelisse hoovi, kus meiega liitus kohalik kaameliajaja/giid. Eesmärgiks loomulikult meile suure raha eest väikene retk maha müüa. See aga polnud meie plaanidega kooskõlas ning seda me seal järgmised vähemalt pool tundi kestva ajupesu ürituse vahele korduvalt mainisime. Põhiline argument muidugi oli see, et püramiidid on kaugel kõrbes ning sinna on pikk maa jalutada ning ilma sõiduvahendita ei jõua kuskile ega näe midagi. Väike kahtlus hakkas muidugi tekkima, aga jäime endile kindlaks. Kui müügiagendist lahti saime leppisime juhiga kokku, et võime kuni söögikohtade avamiseni autos rahulikult pikutada.
Siis väikene söök kuskil tänava ääres ning kell 8 kui värav lahti tehakse saame vaikselt kivihunnikute poole jalutama hakata. Magasime tunni-kaks, otsisime meeletu liiklustihedusega peatänaval söögikoha, einestasime, vahetasime eurosid kohalikuks pahnaks ning peaaegu õigeks ajaks jõudsimegi püramiidide ala väravasse. Muu hulgas jäi meie juht veel vales kohas parkimise eest lubadest ilma ning pidi vahepeal minema sellega jahmerdama.


Krdi valelikud kohalikud ma ütlen. Nii kui valgeks läks, paistsid iidsed kolmnurksed ehitised kohe ära ning polnud need midagi kuskil kaugel kõrbes. Siinsamas 5 minuti jalutuskäigu kaugusel hoopis. Jama muidugi selles, et vahepeale oli ennast sättinud meeletu hulk enesemüüjaid ning nende pidev müügipressing oli väsitav. Kui poleks seda segavat faktorit, siis võiks sinna teine kordki minna püramiide uudistama, aga seekord oli meil niigi vähe aega ja julgelt pool sellest kulus kellegi tõrjumisele ja eemale peletamisele. Lisaks pidi oma trajektoori nii sättima, et sinu ja kohaliku vahele jääks vähemalt üks turist või paarkümmend meetrit, vastasel juhul oli jälle kümme korda "no" vaja öelda.

Püramiidid ise muidugi võimsad, aga milegipärast arvasin, et need ehituseks kasutatud kivid oleks pidanud suuremad olema. Tippu ronida ei lubatud ja sisse minemiseks kahjuks aega nappis nii siis tegime väikese tiiru, piilusime ka sfinksi nati lähemalt ning suundusimegi suht varsti takso juurde tagasi, mis meid väikese tiiruga lennujaama viis. Ummikus passimine jäi olemata ehk oleksime võinud poolteist tundi kauem ringi jalutada, aga ettevaatus eelkõige.

Kairo uusrajoonid moodustasid mustreid

Siit jäi veel kiire vahepeatus araablaste peolinnas Bahreinis ning kell 22 õhtul saime hingata lämbet omaani õhku, mis ei lõhnanud pooltki nii hullult, kui Kairo oma.
Hea üllatusena oli Margiti kohalik sõber siiski meile lennujaama vastu tulnud ning viskas meid hotelli ära. Selgus, et olime esimeseks ööbimiseks valinud Omani vanima, kuid siiski vägagi korraliku ja mitte "väga kalli" hotelli Mutrah. Vajusime suht kiirelt linade vahele ära.

Oman'i reis -- Eellugu

Kuskil pea aasta tagasi oli hetk, kus tekkis vägev soov kuskile minna. Margiti värsked kontaktid aasia ja araabiamaadega muidugi olid selle ajendiks ning suunajaks ning sealtkandist saigi otsitud sihtmärki. Midagi kindlat ja suurt aga otseselt mõtteis polnud. Kuni ühel päeval sattusime pakkumise otsa, millest ei saanud keelduda. Lennukipiletid Oman'i ja tagasi vaid 6 tuhhi eest oli nagu kingitus. Mõned tunnid vaagimist, eluolu korraldust ning piletid said ostetud. Tuli küll palju ümberistumisis ja lennujaamades ootamist, aga plaanisime neid vahepeatusi sisukalt kohapealse eluga tuvumisel kasutada. Ajaks valisime tol hetkel sügisese perioodi, kus temperatuur juba nati talutavam võiks olla ehk seal 30 kraadi piirimail.

Kodus oli üks raamat Omani kohta, millest huvipakkuvad osad sai kiirelt läbi loetud. Lisaks mõned taustinfot pakkuvad raamatud islami kohta. ning loomulikult guugel see määratu infoallikas. Pikapeale tekkis enamvähem aimdus, et maa kuhu suundume on oma looduse poolest väga rikas ning vaadata ja kogeda on seal kuumast mererannast jaheda mäeni, pisikestest sibavatest putukatest suurte kaameliteni ning korallidest majesteetlike merekilpkonnadeni. Lisaks oli igal pool mainitud külalislahket omani rahvast ja mõnusat olustikku.

Esialgu plaanitud 2 nädalat ei tundunudki enam nii pikk aeg olevat. Kalendrisse sihtkohti ja vaatamisväärsusi lisades sai graafik tihe.

Siinkohal peab tänama eestlasi, kes oma omani reisidest reisikirjad netti riputanud ning sellega info otsimist nati kergendasid. Samuti on tripadvisorist sihtkoha kohta ühtteist asjalikku leida.
Kõige rohkem peab aga tähelepanu pöörama Omani valitsuse suurtele pingutustele oma maad promoda läbi kõikvõimalike turismialaste veebilehtede. Eks nad valmistuvad aktiivselt perioodiks, kus nafta pole enam majanduse alustalaks ning riiki peab mingi muu allikaga rahastama. Nende õnneks on materjali selleks piisavalt.

Kõige selle tulemusena oli reisi alguseks paigas enamvähem ajakava koos sihtmärkide ja GPS kaartidega. See kõik oli aga teoreetiline, sest kohapeale jõudes sai plaane kohe ja kardinaalselt ringi tehtud. Etteruttavalt peab aga ütlema, et enamus plaanitud kohtadest sai külastatud ning reis oli igati oma kulutusi ja vaeva väärt.

Proovin siia kirja panna meie teekonna, muljed ning infot erinevate majutus ja sihtmärkide kohta. Võibolla on mõnel tulevasel reisijal sellest infost mingit kasu.



View OMAN trip in a larger map