Esimene ohver jõejumalale

Kui taevast enam midagi alla ei tilkunud, tõusis rinnus kihk midagi teha. Jätsin siis naise ja lapsed maha ja läksin paati loputama. Seekord oli mul õigel hetkel meeles ja krabasin katlamajast ka ühe sae moodi asja kaasa.

Seiklus algas hetkest, kui keerasin Tartu mnt pealt maha ja üritasin väikeste põlluteede abil õigesse kohta jõe äärde jõuda. Lisaks sellele, et heinamaad olid vee all, oli ka tee vett ja muda täis. Peaks vist maasturi peale mõtlema. Autosõit lõppes suht sopamülkas, aga õnneks paistis jõgi juba lähedalt.

Vett on palju, ikka tunduvalt rohkem, kui eelmistel kordadel. Suve jooksul on aga ka palju risu jõe peale jäänud ning ellmine kord läbitav takistus oli nüüd nii tihkelt kinni, et pidin ringi tassima. Edasine oli tänu kõrgele veeseisule paremini läbitav ja mõnes kohas kasutasin ka saagi, et läbipääsu tuleviku mõttes veelgi paremaks teha. Kuni ühel hetkel jõudsin läbimatu tõkkeni.
Kõigepealt saagisin läbi ühe palgi, aga see ei mõiganud, siis sakutasin nati ja saagisin veel, et ava tekitada. Juhtus aga nii, et midagi andis järgi ja olin solpsti vees. näpud leidsid õnneks kuskilt roikalt tuge ja hetkega meenus puusanõks, mis mind veepiirist ülespoole aitas. Käes olnud saag aga oli rabinas jäänud jõejumalale andamiks. Loomulikult oleks olnud mõistlik saele eelnevalt nöör taha ühendada, aga eks siis järgmine kord ja järgmise saega. Väänasin kindad natuke kuivemaks, manööverdasin end voolus ja kitsastes oludes ringi ja udjasin tuldud teed tagasi.

Kui olin juba lõpusirgele jõudnud panin tähele, et talv hakkab tulema, sest õhus on vaikus. Ei mingit ritsikate siristamist või lindude vadistamist. Keegi ei krabista põõsas ja isegi tuul ei sahista puulehtedes. Ainult aerult tilkuva vee helin ja kaugusest vaikselt kostuv teemüra segab täielikku vaikust. Istun veel mõned minutid ja kuulatan vaikust. Vool kannab vaikselt ja ei pane läbiligunenud riideid tähelegi. Nüüd on juba päris pime ja peab hakkama kodu poole minema. Autosse pakkimine toimub lambivalgel. Mõnus.

Elu Mudel

Seiklus, mis see on? Eks igaüks kirjeldab seda omamoodi ja kuni siiamaani oli see minu jaoks kaunis umbmäärane. Nüüd aga leidsin ükspäev internetist mudeli. Lihtsa, aga suht täpse seletuse. Ja ei saa kohe muudmoodi, kui pean selle ka siia üles riputama, et nati selgitada seikluse mõistet.

Natike peab ehk sel määral mõistet laiendama, et kompetentsi alla kuulub ka teostuslikud aspektid ja riski alla ülesande keerukus üldisena, mitte ainult otsesed ohud tervisele ja varale.

Minu meelistegevused langevad sinna seikluse, tippkogemuse ja ebaõnnestumise piirkonda. Lihtsalt mina nimetan ebaõnnestumist kah seikluseks. See on lihtsalt natuke teistmoodi ehk siis osaliselt nagu pealesurutud seiklus, kui ei suuda eelnevalt kõike ette näha ja alahindad ülesande või keskkonna keerukust. Või siis jah teed mingi lolli vea.

Aga lõbus on sellegipoolest.

Mis ühe jaoks on seiklus, võib teise jaoks olla tüdimus ja kolmanda jaoks kaos ja häving.Seega soovin kõigile seikluslikke ebaõnnestumisis, sest ilma ise läbi tegemata ei saa ju teada, kustmaalt sinu jaoks see piir jookseb. 

Midagi teistsugust

Tükk aega polnud kindel, kas on mõtet sellest kirjutada, aga kuna läks lahti teema kirkadega siseseinal ronimisest, siis lastulla.

Umbes aastake tagasi tuldi välja prototüübiga tootest millel nimeks "Figfour". Peale seda on siitsealt ikka ja jälle midagi asjast kuulda, kuid ei midagi suurt. Katsuda ja vaadata saab seda esialgu ilmselt vaid UK pinnal ja seega pole mul aimugi, kas reklaamjutt ka tõele vastab ja mida see asi tegelikult teha võimaldab. Lubaduste ja testkasutajate sõnade järgi on võimalik suht pisikeste nukkide otsas rippuda ja vääga erinevat moodi koormata. Demovideoid ja pilte leiab guugli kaudu.
Idee iseenesest on aga lihtne ja sageli on just lihtsad asjad geniaalsed. See märgiti ära ka "innov-ex" 2009 tulemustes, mis viis suht kiirelt ka rahastaja leidmiseni.

Seega kui on soovi siseseinal "kirkadega" ronida, siis üks variant oleks endale muretseda komplekt figfour'e ja siis ei saa keegi enam kobiseda, et rikud seina ära. Infot tellimise kohta saab alpkit lehelt, aga hinda ja täpset tarneaega ei oska veel kahjuks öelda. Ähvardavad jaanuaris produktsiooniga välja tulla, eks siis saa ka täpsemat infi.

Teadlik kirkakasutus

Täna olen puuk ja edastan põhiliselt vaid materjali, mille keegi teine on kokku pannud. Aga hästi on pannud. Ehk siis siin on mõningat kirjeldust koos pildimaterjaliga, kuidas kirkat draituulimises kasutada. Põhivõtted on ära seletatud, aga nagu ka mainitud, on vastavalt seinatüübile veel lugematult palju erinevaid variatsioone, kuidas konkreetses kohas kirka seinale asetada.
Põhiline muidugi, et draituulimises on ka lõualuud tähtsad ja kirka vars võiks olla strateegilisest kohast teibitud.

Meie paekiviseinte horisontaalpragude jaoks võiks lisada veel sideways steinpull (p) Kirka on praos niimoodi, et tera ots on prao alumisel serval ja pea on surutud vastu ülemist. Kirka on seina suhtes lapiti ja koormus küljele. Illustreerivat pilti hetkel ei leidnud, aga kui meelde tuleb, siis millalgi klõpsin ja riputan üles.

Edu katsetamisel.

Pommiaugus soppa loopimas

Panin köie Astangul pommiaugu nurgast alla ja laskusin. Samal ajal aga kraapisin kirkaga seinalt sammalt, mulda, savi ja lahtisi kivitükke. Kogu seda jama on seal ikka palju ja ega puhtaks küll ei saanud. Peamised kirkakohad on aga niipalju ära puhastatud, et sodi silma ja krae vahele ei tule ning selle võrra siis ronimine lihtsam. Suur eend on aga minu meelest vägagi ehku peal ja kõige õigem oleks see strateegilise kangitõmbega sealt alla kukutada. Siis vähemalt pole ohtu, et see hiljem kellelegi peale kukub. Sein muidugi muutuks selle tegevuse tagajärjel kardinaalselt. Altpoolt vaadates seisab kogu lahmakas vaid kitsa pudise serva najal.

Üle poole tunni seinal ning hakkasin mõtlema uuesti üles saamisele. Laisk nagu olen ei viitsinud ringi minna ja sättisin ühe solo toprõubi valmis. Tulemusena sain teada, et olen paari aastaga nati ikka arenenud. Kui juba niimoodi üles saab, siis ju see ikka üks lihtne rada ole.

Edasi proovib seina veel nati samblast ja sodist puhastada ning mõned vingemad rajad ära teha. Mõtteid igaljuhul on.

Talvine kõrvemaa

Liiapeksist peale ja aegviidust maha oli plaan. Algus läks hästi. Goretex tossud hoidsid jalad kuivas ja bahillid tegid lume tõrjumisel oma töö, et ka üle serve mingit jama sisse ei tulnud. Siis aga tuli suursoo oma osaliselt lagunenud ja osaliselt veealuse jäise laudteega. Kui üle tossuserva vesi ei ulatunud oli hea, aga kui põlvini sisse kukkusin polnud mingist membraanist enam tühjagi kasu. Enamus matkarajast oli jäljetu ehk siis lume sisse sai ise oma kenad tallamustrid vajutada ning selle võrra rohkem energiat kulutada. Kui kaks ja pool tundi oli silgatud jäime hetkeks hüpetega eemalduva kitse valget perset vahtima ning uuesti liikuma hakates selgus ühe kaasas olnud põlve töötahte puudumine. Sellest andis ta ka valuaistingutega märku ning sinna siis jäigi matkaraja talvise läbimise test pooleli.

Täna mõtlen, et kas jalad on puised lumes sumpamisest või hilisemast öösel klubis karglemisest, ühed trennid mõlemad.

HDB 2009 Finaalrada

Kuna tegu oli bouldering võistlusega, siis oli igati "asjakohane", et finaali raja planeerisin üllatusena kõrgele seinale ja köies ronimisena. Millegipärast olid kõigil ka vööd igaks juhuks kaasas ja nii ei pidanud isegi vöö vahetamisele ronijate vahel aega raiskama.

Igaljuhul olid inimestel juba kojukippumise mõtted peas ja proovisin kiirelt köied üles ja raja paika saada. Seetõttu tõmbasin seinale vaid ühe joone: selle,mis näitas kuhumaale peab lae all ronima enne kui kirka üle serva võib upitada. Ülejäänud seina pind koos oma pragude ja riiulitega oli vabalt kasutatav, mis muutis juba lae alt üles jõudnul edasiliikumise suht lihtsaks.

Kuna inimesi oli niikuinii vähe kohale jäänud, siis sai kõigile soovijaile antud võimalus rada proovida. Tulemus näitas, et need kes said kvalifikatsioonis paremini hakkama jõudsid ka siin kõrgemale. Esimesed venitasid julgestusköied parajaks ning näitasid stiilseid kukkumisi,

Allpool siis kolme parima tulemused liikuva pildina niipalju, kui enda kaamerast leidsin. Kõigi kolme seinal püsimise ja edasiliikumise tehnika on omanäoline, kuigi hoolikalt vaadates näeb ka samu liigutusi.

HDB 2009 Kaheksas rada

Sellel rajal oli vaid üks keeruline koht. Aga sellest üle saamiseks tuli sinna mööda pisikesi nukke tippida ja jalad tsoonis hoida.Nurga peal olev hea nukk aga asus eelmistest nukkidest suht kaugel ning sinna püsima jäämiseks tuli lahendda tasakaaluprobleem. Keeruliseks tegi raja kitsas keskkoht, kust tuli läbi ronida jalad kõhu all. See oli jõukohane vaid hilisemale võitjale, kuid väljaspool tsooni jala kasutamise tõttu ei saanud siit täispunkte, vaid piirduti neljaga. Ülejäänute laeks jäi 3 ja 2 puru.

HDB 2009 Seitsmes rada

Mitmekülgselt raske proovikivi, mille aluseks on eelmise aasta üks raskemaid (läbimata) radu. Aga... tegin selle hoopis teistsuguseks ühe pisikese nipiga. Nimelt hakkab nüüd rada paremalt ülevalt. Lisaks sai veel üks tsooni osa välja jäetud, et pikakäe mehed ei saaks tsoone vahele jättes eelist.

Raja planeerimisel sai edukalt üksikuid raja elemente proovitud(pelgalt raja planeerimise mitte harjutamise mõttes), kuid võistluse ajal ei õnnestunud mul millegipärast kolmandasse tsooni kinni haakida. Eks see oli ka raja kõige raskem liigutus ja sinna jäigi enamuse tulemus pidama. protokolli järgi sai siit edasi vaid 2 ronijat.

See oli ka ainuke rada, mille tsoonid hakkasid pihta nullist ehk siis paljalt algasendi eest punkti ei saanud. See ja eelmine olid võistluse kõige karmimad rajad.

HDB 2009 Kuues rada

Vot see on rada, mis on rada. Siin saab teada, kellel on kätes rammu ja kõhus lihaseid, samal ajal teravad silmad ja hea mälu. Pikk ja raske rada, mis oli mõeldud proovile panema parimate ronijate võimed. Nii pikal rajal oleks pidanud tegema rohkem tsoone ning tsooniarvestus olema vähe suurema ulatusega, aga ühtluse huvides ka siin punktid 1-6 ja 10.

Kuigi raja esimene osa on diagonaalselt tõusvas joones, püsivad jalad siiski maapinnale väga lähedal ja kukkumine tähendab üldjuhul vaid prügist selga. Pigem ongi probleeme jalgade üleval hoidmisega, et mitte maad puutuda.Eriti keeruliseks teeb olukorra veel pidev kerge seina negatiivsus ehk põhiraskus langeb kätele ja keha tugevamate lihastega saab vaid natuke tasakaalu hoida.

Kuna rada on pikk tuleb nukid valmis vaadata ja kiirelt ronida, sest kaua ei jõua ju keegi seinal rippuda. Nukid pole kah üldjuhul kuigi suured ja seega peavad liigutused olema rahulikud. Seekord aga piisavalt häid ronijaid kohal ei olnud ja saak kaks 4-ja, üks 3 ja ülejäänud 2-ed näitab, et oleks ehk võinud mõne suurema nuki sisse jätta.

See rada tuleb võtta pikemaajaliseks projektiks.

HDB 2009 Viies rada

Ühekülgne ja seetõttu kas lihtne või keeruline. Kogu nipp oli pisikesi nukke pidi vähehaaval ülespoole nihkumises. Kohtadest puudust polnud, kuid samas olid nad kõik piisavalt pisikesed, et kõrvade vahel olev häirekell võib pinisema hakata. Viimane tsoon on juba vähe suuremate äärtega. Erinevus teistest radadest oli kindlasti kitsus ehk siis jala kõrvale asetamine tasakaalu hoidmiseks ei olnud võimalik. Küll aga aitas raskuskeskme sättimiseks külje vahetamine.

Seda võib vabalt ka üksi ronida, kuna asend on kogu aeg püstine ja kukkumine toimub väga suure tõenäosusega jalgadele.

HDB 2009 Neljas rada

Tegin natuke laiema raja, et tekitada erinevaid läbimise variante. Millegipärast aga juhtus nii, et vasakul küljel oli keskmises tsoonis kirkakohtade põud ja lootus sealt üles saada kustus mul suht kiirelt. Keskelt ei hakanud proovima kuna see oleks sisaldanud pikka ülessirutust kehvalt nukilt. Seega kõige "lihtsam" tundus võtta parem külg. Tasakaalupunkti manageerimine ja väheste kirkakohtade kasutamine viib siit servast peaaegu üles välja. Jalgade tsoonis hoidmine on probleem. Pea meeles, et ka küünarnuki, põlve ega puusaga ei tohi väljastpoolt rada toetust otsida.

Paar päeva hiljem käisin proovimas, kas olid rajad ikka nii hullud, kui algselt tundusid. See vähemalt oli. Kuigi leidsin palju uusi kohti kuhu kirkat toetada ja mitu erinevat liini mida mööda teoreetiliselt üles saada on siiski parem serv kõige lihtsam. Mõne katsega, mis tegin aga seekord lõpuni ei jõudnud. Video lõpust ähmaselt näha, kuidas kiiver päästab hullust muhust.

HDB 2009 Kolmas rada

Sel aastal panin rohkem rõhku tehnikale ja üles ronimisele, mitte käsivarte jõule ja suurte nukkide otsas rippumisele. See siin on hea näide. Vähe liigutusi, aga pisikesed nukid ja hea raskuskeskme paigutus on äärmiselt vajalikud.

Kõik algab algasendist, millest vale asendi korral edasi liikuda on keeruline. Paar normaalset nukki ja siis lõpus väiksemad. Viimases tsoonis midagi silmaga nähtavalt head ei ole, mistõttu üritasin mina sealt võistluse ajal üle hüpata. Ühel korral peaaegu õnnestus, aga see oli ka kõik. Tulemuseks üks viimane ja neli eelviimast tsooni.

Nüüd hiljem võtsin uue strateegia ja polnud mingit probleemi lõpuni ronida.

Trepid-trepid-trepid

Eile õhtul sain jälle ühe uue kogemuse võrra rikkamaks. Panin end kirja trepijooksule ja viisin ka plaani ellu. Trass oli korruste 2 ja 21 vahel ning astmed vähe kõrgemad, kui tavalisel korrusmaja trepil.

Esimesed 2 korrust läksid sammude paika seadmisele. Mitu astet korraga? Mis astmetele pöörangul jalad panna jne. Esimest korda tõstsin pilgu kümnendal. Siis 13-ndal, kus oli ka juba jalas ja hingamises midagi tunda.

16 korrus muutusid jalad "nõrgaks" ja pidi pöörangutel rohkem kätega sikutama, et hoog ei raugeks. Kuskil siinkohal tuli sisse esimene hetkeline kõnnisamm, kuid sundisin end sellest üle.

19-20 jõudsin järgi 30 sek. varem startinule ja põhjusmõtteliselt sikutasin end käsipuust, et jalad ikka edasi jõuaksid astuda.

Viimasel korrusevahel olid pigem pikad astumised kui trepist üles jooks.

Kõik see käis nii kähku, et isegi pulss ei jõudnud üles minna. 174/184 on mul pigem tunnisel intensiivsel jooksul. Küll aga taandub pikema treeningu järgselt normaalsele tasemele küllalt ruttu. Seekord läks pikalt-pikalt enne kui ühes minutis alla 100 tukse jäi. Selliselt lühikeselt sutsakalt ootasin muidu nati suuremaid numbreid.

Lisaks tuli kõigest sellest ligi räme köha, mida nüüd kuidagi ravida üritan.

Kõik see aga tasus end ära, sest keegi teine osavõtjatest ei suutnud end nii tugevalt tagant sundida. Võitsin kogu ürituse tugeva 4 sekiga järgmiste ees. Lõpuaeg 1:22 kopikatega

HDB 2009 Teine rada

See rada oli mõeldud lihtsana. Pikk küll jah, aga mitte raske. No et vähemalt pooled selle lõpuni ronivad.

Tegelikult oleks ilmselt roninud kah, aga juhtumisi sattus nii, et esimese otsa nukid polnud hästi tunnetatavad ja neid pidi käsikaudu taga otsima. Ja kui kuidagimoodi algusest ennast läbi punnisid, olid käed väsinud ja ei jõudnud enam kaugemale. Kes suutis kiiremini ja paremini pisikesi nukke leida ja meelde jätta, see jõudis kaugemale. Mina lõpuni ja kolm võistlejat neljandasse tsooni.

Ilmselt üks selliseid radu, mis tundub lihtsana, kui on nati rohkem aega end olukorraga kurssi viia. Stiilinäitelt vaadates ei tundugi ju nii raske eksole?

HDB 2009 Esimene rada

See rada sündis kiirelt. Vaatasin seina, ja kohe tuli tahtmine teha üks tasakaalu ja sirutustega läbitav rada. Siin pole vaja käte otsas rippuda, vaid põhiline on säilitada tasakaal ja kirkade asetus seinal.

Kokku vaid 5-6 kirka asetust ja ülejäänu on puhas jalgade ja tasakaalu töö.

Omapärane on siin kirkade horisontaalne asetus ning keskmisest praost möödumine. Üles-aste on võimalik ka traditsioonilisema liigutusega teha, kuid videos nähtav on lihtsam.

Minul tuli välja kolmanda korraga, aga aeg sai kahjuks juba otsa. Keegi teine keskmisest august edasi ei saanud.

Ahjaa, punasega on algselt planeeritud, roosaga tegelik rada. Sama tähistust kasutan ka teiste radade skeemidel.

2009 Drytool Boulderi Tulemused

Kuigi alguses oli kurb vaadata vaid mõningaid võistlejaid, tilkus neid mõne aja pärast juurde ja kokkuvõttes ei olnudki kõige hullem.

Natuke jamam oli panus aga rajameistri poolelt ehk siis radade raskused polnud päris hästi paigas. Vähemalt selline mulje jäi mulle endale küll kõhtu kripeldama. Vaid kaks rada sai ajalimiidis päris lõpuni ning enamus punkte olid väiksemapoolsed. Kuid oli ka napikaid, kus viimane tsoon saavutati, aga imenati jäi lõpust puudu.

Radade poolest oleks nii mõneski kohas võinud suuremaid nukke kasutada ja tsoonide vahemaid lühendada. See kõik tegi nati ettevaatlikuks ning finaalrada sai seetõttu liiga vabatsooniline tehtud. Tulemuseks kaks raja lõpuni ronijat, ehk siis situatsioon, mis mulle raskusronimise juures kohe üldse ei meeldi. Eks seetõttu polnud meeles ka aega võtta. Hiljem kodus video pealt aega vaadates sai siis selgeks, kes oli kiirem ja protokollis esimesel real peaks paiknema. Siit on nii mõndagi õppida.

Aga lõplikud tulemused siis niisugused:

1. Andres Hiiemäe (32) 1:52
2. Viljar Grauen (44) 2:15
3. Arvi Jõers (30)
4. Sven Oja (26)
5. Kristjan-Erik Suurväli (25)
6. Tõnis Peljo (21)
7. Marina Zuravljova (20)
8. Erik Jaaniso (18)