Hooaja lõpupauk 15.03.2014

Kui talv hakkas talve moodi minema, sai enda jaoks mõeldud, et kui ikka korraldaks sel aastal midagi. Et koht on ju hea ja potensiaali pikkade ja raskete radade jaoks nagu on. Siis aga tuli see mis tuli ning ilm keeras täiega pekki. Mingisuguse ime läbi on aga senimaani natukene jääd alles ning ma arvan, et osa sellest püsib ka tuleva laupäevani.

Niisiis otsus on tehtud ning see hooaeg saab lõpetatud ühise toksimisega Tallinna kandi kõige äkilisemas jääronimiskohas.

Aeg 15 märts algusega kell 11:00 Kes osaleda tahab peaks muidugi juba 10:30 kohal olema, sest siis jääb rohkem aega toksimiseks.

Kavas on teha flash stiilis üritus ehk siis kõik ronivad kõiki radasid, paneme tulemused kirja ning excel arvutab siis võitja välja. Praeguse seisuga on näha, et saab teha ühe jääraja. Ühe mixed raja ning siis lisaks veel 2-3 kivi peal turnimist. Sealsed kivirajad on ütleme nii et ... teistsugused. Kindlasti tasub proovida.

Kuna aga materjali on seinal vaid õite vähe järele jäänud ning koht on ametliku poole pealt kesiselt ligipääsetav (et mitte öelda suletud), siis seadsin osalejate arvule piiriks 16 ning katsub vaikselt ja viisakalt hakkama saada.

Kes ennem jõuab, see saab enne kirja. Kui 16 on täis, siis on 16 täis ja kõik.
Osalemissoovist anna teada kas mulle meilile, pane end kirja näoraamatus või anna mulle mingil muul viisil teada.


Nagu ikka, peab osalejal olema endal kiiver, vöö, kassid ja kirkad.

Osavõtutasu ei hakka küsima, aga kui keegi toksib kirka või kassiga vastu köit, siis tuleb maksta osavõtutrahvi 3€.

Kui keegi osalejatest veel seda "salajast" kohta ei tea, siis küsige julgelt ja juhatan kohale.

Teletorni vallutamine

Lõppeks ometi olin sel ajal eestis, kui toimus Teletorni trepijooks. Panin nime kirja ning läksin kohale. Kaks päeva enne olin teinud jooksuotsa, mis sääred valutama pani ja ühe jala suur varvas tuikas, aga muud häda pold. Kuna nii pika trepi peal kogemus puudub, siis otsustasin alguses võtta rahulikult.

Kõigepealt, see teletorni trepp on vastik. Lühikesed jupid, kitsad käigud ja keeramised. Esimene vahekorrus (3) tuli nii kiirelt, et ei saanud arugi. Millegipärast võtsin seal siledal pinnal kah rahulikult ja ei jooksnud eriti.

3-13 korrustel sain kuskil poole peal enamvähem töötava sammutiheduse ja rütmi kätte, aga seda ei saanud kaua nautida, sest 13 tuli jälle vahekorrus, kus natikene horisontaalset pinda. Edasine oli ühtlane trepp, mis oleks võinud ka ühtlase sammuga minna, aga seekordseks takistuseks olid ettejääjad ehk siis aeglasemad eespool startijad, kellest sai mööduda vaid trepimademel ning sealgi tuli rütmi paus teha. Seda juhtus siis lausa kolmel korral.

Jama oli veel see ka, et tõustes ei teadnud, kui kaugel see finish on ehk siis kui palju peab veel jõudu säästma. Igaks juhuks ei julgenud väga pressida ning lõpus oli natikene poolik tunne. Jalad olid küll väsinud, aga mitte nii palju et oleks pidanud istuma või lamama. Ühesõnaga polnud tühi.

Küll aga oli järjekordselt vere maitse suus ja hingetoru vigane. See treppi mööda tulek kuivatab ikka kõik asjad seestpoolt nii ära, et lausa vastik. Paari päevaga ehk saab sellest üle, kui külmetust peale ei saa.

Kõik see kõlab nagu virisemine ja rahulolematus, aga tegelikult läks ikka hästi. Eelmise aasta tulemustega võrreldes on esimene ots oma aegasid nii 15-30 sekundi jagu parandanud. Osa tuleb sellest kindlasti ka kogemuse najalt, et mida oodata ja kuidas joosta.


Minu aeg tuli 5:54 mis üldkokkuvõttes 10-nes ja oma vanuseklassis M30 kolmas. Minu ette platseerus kaks jooksjat vaid 2 sekundilise eduga. Oma hinnagul oleks võimalik praeguse treenituse juures ehk 10 sekundit ajast maha võtta küll. Kas see ka tegelikult õnnestuks pole aga kahjuks võimalik testida.

Üldvõit tuli seekord aga lausa ajaga 5:14. Vot see on tase, milleni küündimiseks läheb kaua aega ja vaeva.

Tulemused
Ametlik Tallinna tõusujooksude sarja leht

Keklinna kant

Tallinna kesklinnale kõige lähem ronitud jääliin asetseb nüüd kesklinnale tunduvalt lähemal. Tegemist on ilmselt kohaga mida enamus Tallinnlastest on talviti silmanud. Meie lähenemine võttis 5 minutit, ainult et polnud vist päris seaduslik. Saaks aga ka otse autost seinale hüpata.

Kaugemalt vaadates on see pikem ja püstisem ja mõnusam kui tegelikult. Seekord läks 3 puuri, aga oleks võinud ka ühega. No kahega saab juba päris julgelt ronida. Aga kuna algselt oli plaan kolm panna, siis panin kolm. Jää on piisavalt paks ja üleval on baasi jaoks miljon sobilikku objekti.

Teistele seda trassi ei soovita, sest loodetud kick jäi olemata. Ronida saab, aga kui, siis väga ettevaatlikult, et autoteele jää- ja muid tükke ei pudista. Püsib praeguste ilmaolude puhul ilmselt veel nädal-poolteist

Õhtune lõõgastus

Õhtul kell 19 start ja 21:30 finish. Vahepeal ei ole vaja teha muud, kui jutte kuulata, merd vahtida, pildistada ja kalasuppi süüa.





Kuna tuult ei olnud, siis sõitu ei saanud, vaid hulpisime niisama tallinna sadama ja linnahalli vahelisel alal.

xDream avaetapp Tallinnas

Start.
Esimene jooks läbi vanalinna ja mööda joont kulges pulss punases. proovisin aga siiski joonest kinni hoida, sest vahepeal tundus, et osad jooksevad ühelt ja teised teiseltpoolt maja. Ilga jama, kui oleks seal massi järgi joostes vale punkti võtnud. Ilmselt aga mingit hajutust polnud ning rullialasse jõudes oli sagimist väga palju.

Me polnud just väga esiotsa ligidal ehk rullitades tuli kõvasti slaalomit teha. Minek oli aga hea ning järjest sai kolmestest puntidest mööda uhatud. Piritale rattaalasse jõudes olime enneolematult kõrgel 11-ndal kohal.

Sõitma hakates oli meil väikene peataolek ja üksteise silmist kaotamine, mis maksis koheselt pool minutit ning hiljem veel lisaaega punktide juures sabas seismise arvelt. Üldiselt läks rattaetapp normaalselt, kuid paar mitte nii head rajavalikut tuli sisse. 10 tuli minu jaoks liiga vara, mistõttu kohmetusin natuke kaardi kohal enne kui teiste tiimide järel metsa tormasin. 12-13 tulime põhja poolset risust rada mööda ning 15 juures ei leppinud tiimisiseselt kokku, kas võtame rattad punkti kaasa või mitte. Kui rattad maha jätsime ja teletornis ära olime jõudnud käia, olime kohal 15.


Ainuke ala, kus me füüsilise vormi pärast kohti kaotasime oli jalgsietapp ning kaotus toimus mägisel alal peale botaanikaaeda. Õnne meil kah väga polnud ning katakombides punkte otsides kulus konkurentidest omajagu rohkem minuteid. Esimese punkti leidmisel muidugi moodustati punkti ümber koheselt külakuhi ning löögile pääsemine polnud lihtne. Teise peilisin ma tasakesi teise korruse kaugema toa nurgast välja, käisin otsisin tiimikaaslased üles, hiilisime uuesti vaikselt tahatuppa, tegime piiksud ja hiilisime mittemidagiütlevate nägudega maa alt uuesti päikesevalguse kätte. Koht oli siis 19.

Edasine sisaldas palgikandmist ning kanuud, mille kestel säilitasime stabiilselt oma kohta. Olenemata küsitava väärtusega strateegilisest lükkest esimese kahe kanuupunktiga ning tuimast kühveldamisest sillaaluse punkti korjamiseks. Heameel on mul selle üle, et kõige pikem mõlamise ots oli meil hea ajaga ehk siis kätega tõmbamise jõudu nagu oleks.

Rullitamine tagasi kesklinna poole oli muidugi mõnus. Kuigi jalg väga tugevalt enam tõugata ei jõudnud ja jook oli kotist otsa saanud, sai B raja ratturite tuules natukene kergemalt liikuda. Mulle küll ei meenu, et oleksime mõnest tiimist mööda pannud, aga kuidagimoodi saime selle etapiga veel kohakese ettepoole.

Joonorienteerumine vahetusalast vanalinna oli nati teise kujuga, kui teistpidisel suunal ning ühes kohas tekkis kerge segadus. Mõõtkava polnud päris hoomatav ning kulus vist paar lisaminutit enne kui endas arusaamisele jõudsin. Punktid saime aga kätte ning keegi meist mööda ei tuhisenud.

Linnateatri hoovi piire, Patkuli trepid, Toompea, Harju mäe nõlv ning olimegi tagasi Vabaduse väljakul, kus meid ootas ees veel kolm lisaülesannet. Igaüks sai ühe katsumuse ning minu liisk langes ronimisseinale. Ma nüüd ei tea, kui palju võib SI vaheaegasid uskuda, aga neid aegu vaadates selgub, et meie tiimi tõukerattaja sai mööda kahest tiimist ning lõpetasime 16-nda ajaga. Kuna aga meie erinevalt mõnest teisest ei saanud ühtki trahvi, sai lõplikuks kohaks siiski 14, mis on hooajale meeldiv algus.

Ise jäin rahule, kuna suurt jama rajal ei teinud. Kokku ehk kogunes vigade arvelt 8-10 minuti jagu lisaaega.

Ja kui võistlus läbi, siis tegime uuesti väsinud näod pähe ja käisime kõik korra õhupadja peale hüppamas. See paistis ka teistel tiimidel läbihammustatud nipp olema.

Jäine neljapäev

Kui on saada, siis tuleb võtta. Selle moto järgi orgunnisin endale ilmateate järgi viimasel külmakraadidega päeval ühe tööst vaba päeva. Ja mis te mõtlete, et selle vaba päevaga siis tehakse? Ei, kodus pikalt põõnata ei ole mahti. Kõhtu punnis täis süüa ja rahulikult võtta kah mitte. Selle asemel tuleb kaasa haarata kotitäis rauda, köis ja head sõbrad ning suunduda jääd otsima.

Plaan oli grandioosne ja sisaldas vist kõiki jääliine Tallinna ümbruses. Reaalselt võttes oli lootus jõuda Väosse, Harkusse ja Türisallu. Kõigepealt jõudsime Väosse ning peale pikka munemist ja kõige varajasemat linnukest oodates oligi seina alla jõudes kell juba 9 läbi.
Kõigil käed jalad otsas ja tugevad/terved mehed ei hakanud me ülaköiele aega raiskama. Üks julgestamas ja kaks puuridega ronimas hakkasime seina idapoolsest otsast pihta ning tegime järjest linnukesi tehtud jääliinide taha.
Kui me aga põhiprojektini jõudsime, olid käed väsinud või sõrmed külmad (või mõlemat) ja nii ta siis jäigi natukene poolikuks. Aga ega ta tegemata jää. Talv on alles ees ja plaan see liin käesoleva talve jooksul kindlasti alistada.

Kui nüüd kokku lugeda,siis igaüks sai vist 3-4 puurimist ja mõned järelronimised. Paarituarvulise seltskonna ja hilise stardi kohta üpriski hea tulemus.

Päev polnud aga veel päris läbi ning võtsime vastu riskantse otsuse sõita Türisallu sealset olukorda piiluma. Aega oli küll napilt, aga hea õnne korral jõuaks isegi õigeks ajaks poisile trenni järgi.
Niisiis kui kohale jõudsime polnud keegi veel parkimisplatsi lumest lahti kaevanud. Seega jäi auto tee äärde.
Sumpamine läbi lume servani.
Vana tuttava kadaka lume alt välja kaevamine.
Poole seina peale laskumine.
Baasi tegemine
ja alla sõit.

Pilt mis avanes, ei meenutanud kuidagi jää puudumist. Pigem oli teda rohkem, kui eelmise hooaja lõpus. Kahjuks oli pime ja märg ja aega vähe, mistõttu väga ringi ei vahtinud. Tegime oma tõusud ära ja üles tagasi. Viimane lõpp on muideks lumega nati lihtsam, kui ilma, sest alumist otsa pole vaja ronida ja üleval on rohkem tuge. Vahele muidugi oleks tahtnud ühe frendi panna, aga see oli nagu ikka kotiga seljas mitte vööl.
Üleval tuli kadakas jälle lume alt välja kaevata, sest eelnev auk oli vahepeal juba lund täis tuisanud. Ilm igati päeva kohane.

Aga loo moraal on selles, et ära usu, mis küla peal räägitakse, jääolusid tuleb ikka ise vaatama minna.
Tsivilisatsiooni tagasi jõudsin 3 minutit enne poisi trenni lõppu. No on täpsus.

Väo karjäär

Kaart Googlemapsis
Väo karjääris olev jää on tegevkarjääri lõunaseinal ning tekib peaasjalikult karjäärist välja pumbatava vee kraavist pärit veest. Kui pumbatakse, siis on sein märg, kui ei, siis on kõik kuiv ja krõbisev.
Seina all on üldjuhul suur ja sügav lomp, aga talvel on see tavaliselt jääs. Küll aga on seina poolne äär tihtilugu alla voolava vee tõttu lirtsuv. Paksema lumekatte korral on reaalne läbikukkumise oht, kuna lumi ei lase jääl piisavalt paksuks muutuda.
Jääliine on seinal lugematul hulgal, kuid altjulgestuses on ronitud vaid osad.
Kõrgus on tervelt kilomeetri pikkuse seina läänepoolsel otsal umbkaudu 12 ja idapoolsel mõned meetrid vähem.

 1. Pumbajaam WI4
Kõige idapoolsem kosk lõunaseinal. Moodustub üldjuhul igal aastal, kuna sealsamas kõrval on üks karjäärist vee välja pumpamise koht.
Jää on piisavalt paks lõpuni välja.

2.  ronimata

3. Jõmmu WI3
Ülemine ots olenevalt oludest kas õhuke jää või suisa kivipudi.

4. Nuikapsas WI4

5. Põdramaja WI4
ülemises otsas on jää vaid vasakul.

6. Ajanihe WI4+
40m lai sein, mis pea igal talvel on paksult jääs. Siin on keregemaid ja raskemaid kohti, aga kõik on WI3 või WI4.
Eraldi märkimist väärib üks liin, mis kulgeb traaversina mööda jääpurikaid ühest servast teise.See on senini pikim puhas jääliin Eestis.

EDIT 07.02.2012: Seoses täitetöödega karjääris on siit edasi kirjeldatud jääliinid kadunud. Ajaloo huvides jätan pildid ja kirjeldused alles.

7.Jäme WI3
Nimi ütleb kõik. Palju jääd ja suht ühtlase kvaliteediga. Ülevalt positiivne kallak. Heal aastal on jää üles välja.

7-5. Peaaegu valmis WI4. Alumine kolmandik õhukese ja peenikese pürikaga jää. Põhipurikas hakkab umbes 3m kõrguselt. Viimased meetrid pole enam päris vertikaalne, aga jää on lõpuni.

8. Peakapsas 
heal aastal on jää ülevalt alla. mitte niiväga heal aastal on ülemine veerand kuiv.

9. Lühter WI4 12m ülemine ankur tuleb teha teispoole valli (10m) põõsasse või veel kaugemale üle kraavi betoonposti külge.

10. nimetu WI4 Alumine ots õhuke mööda seina olev jää, üleval korralik.

10-5 Väike valaste WI4+ püstine ja ühtlane jää.

11. nimetu WI4

12. Algaja õnn WI3 Üks kõige varasemalt tekkiv jääliin Väos. Asub 15m Lühtrist paremal. Tavalisel talvel on see ehk WI4 ja vähe keerulisemalt julgestatav, aga 2010/2011 hooajal on lund ja vett ja jääd nii palju, et raskusaste langeb. Puurid saab keerata mugavalt ja ronimine on astmelt astmele.

Väo on in.

Ma valetasin. Enese õigustuseks pean ütlema, et tahtmatult. Ma tõemeeli uskusin, et nädalaga ei teki veel piisavat ronitavat jääd. Ja nii ma siis ütlesingi, et kui hästi läheb, siis jää tuleb ehk järgmisel nädalal.
See oli eelmisel nädalal.
Laupäeva õhtul tuli mõte hommikul varem kargud alla ajada ja väike jalutuskäik teha. Isegi lumesaju lubas ilmateade järgi jätta ja päikese välja ajada. Panin isegi asjad õhtul enamvähem valmis, et hommikul lihtsam oleks. Kella helisemise peale aknast välja piiludes paistis aga ikkagi tihe pilvkate ning lumesadu. Lootusetuses keerasin tagasi magama.
Pealelõunal oli aga juba paar korda vilksamisi päikest näidanud ning hooti oli isegi lumesadu järgi jäänud. See ajas mind asju uuesti kokku panema ning loodusesse.
Betooni tänav oli lahti aetud, aga parkimiskohta loomulikult mitte. Pole hullu, kui lumelabidas autos. Kott selga, räätsad alla ja minekut.
Vajun sisse vaid kuni põlvini. Lumi on hästi kohev ja ei paku isegi räätsaga erilist tuge. Siiski on lihtsam, kui ilma. Karjääri servale jõudes on hea meel, et köie ja kirkad kaasa võtsin, sest avanev vaade on jäine. Koheselt oleks ronitavad paar erinevat liini ning kivi appi võttes veel mõned. Valin välja kõige jämedama ning sean üles väikese tugiköie.

Üleval on lumine. Keskel on märg ja all on suisa vesine. Jalgadele leiab tuge vaid hästi seina äärest, sest sügavale lombile pole veel jääkoorikut peale tekkinud. Sätin seal serva peal omale julgestuse valmis ning proovin ronida kah. Köis on vahepeal pulgaks muutunud ning haarats ei kipu liikuma. Poole seina peal on sõrmed jääs. Liigun vaikselt ülespoole pidevalt sõrmi liigutades ning julgestusega võideldes. Kõigest hoolimata arvan üleval peale kinnaste vahetust, et sellest ei piisa ning laskun uuesti alla.

Teine kord on sõrmed soojemad, aga liin natuke raskem. Tulemus on sama ehk jõuan üles kogu varustusega. Algus on tehtud, ja tunne on .... mitte väga külm.

Kaks tundi autost autoni. Hulganisti lumes sumpamist ja nati ronimist. Kui nüüd enam hullult lund ei saja, siis liginemise rada on sisse tambitud ja üks parkimiskoht ära roogitud. Pole muud kui andke aga minna. Karta on, et Harku karjääris on seis midagi analoogset, aga seal on parkimiskoha sisserookimine raskem.

Tänavaäärne jää

Täna ei viitsinud kaugele minna. Kontori aknast vaatasin, et noh sinnasuunas ja 300m peaks piisama küll. Ja piisas. Täiesti uus, seni avastamata ja ronimata sein. Sooloüritus ja kohe tegin järgi ka korduse.
Sündis liin "Vabrikupood" WI4 pikkust 5m ja kõik 90kraadise nurga all.
Kes soovib võib kah teha, aga nüüd on augud ees. Ahjaa, enne leidke ikka õige koht üles. Vihjeid võin anda, kui ilusti küsite. Esmajärjekorras saavad vihjed antud analoogsete purikate vihjete vastu.

Kui kõik majaomanikud nii hoolsalt purikaid kasvataks oleks ju hiiglama tore eksole?

Vertikaalsed uisutunnid

Väo seinal on kah jääd olemas(19.dets seis). nati vähem, kui harkus, aga pikemalt ehk siis sein on kõrgem ja jää on lõpuni välja. Lühter pole veel eriti valmis, aga ülaköies saab ronida küll. Kõrval aga on rohkem(laiemalt) jääd, kui eelmisel aastal.

Seekord kontos 6 tõusu, millest 2 olid vähe teravamad ja viimane vaevaline.
Teravate hulka jääb parempoolse vasak joon, kus toksida polnud väga kuhugi, aga õnarusi ja purikaid, kuhu taha kirkad sobitada leidus parasjagu. Esimene pool oli lihtne, aga kui käed väsima hakkavad, muutub pisikeste nukkide kasutamine keeruliseks ja vaja tampima hakata. See aga omakorda väsitab veel rohkem ja ... Vimane lõpp üle jäävaese eendi kõrge astega.
Teine erilisem liin lühtri kõrvalt pisemat jääd mööda. Alt vaadates kirka ja jala asetamise riiuleid piisavalt ja eks ta enamvähem nii oligi, aga kuna ronida tuli kuidagi diagonaalis üles, siis tasakaalu säilitamiseks tuli vahepeal imelikke asendeid võtta. Võibolla oli see täiesti mõtetu, aga seal murdekohas, kus pidi verikaalsest diagonaalliikumise peale üle minema tundsin tarvidust üks jalg kohe väga kõrgele tõsta. Ilmselt saaks ka lihtsamalt, aga antud hetkel oli vaateväli piiratud ja umbes rapsima ei tahtnud hakata.

Viimane tõus üles servale sai tehtud kõikse parempoolsemat mööda ja rasket seljakotti tarides oli tunne, et käed õigemini küll vasak käsi ei talu pidevat pinget.

Trenni peab tegema, pole midagi muud öelda.

Lumekoorikut tallamas

Äkki tuli tööl olles meelde, kuidas eile koduaias lumi oli nii kõvaks läinud, et kandis täiesti vabalt ka täiskasvanud inimest. See muidugi andis mulle mõtte kuskile lumisesse kohta minna. Tööl olemisest oli niikuinii juba kopp ees ja tegin väikese mõistusvärskenduse. Ühtlasi tsekkisin üle piirkonna, kuhu varsti enam ei pääse ehk siis seal on väga vesine.

Ega ma täpselt ei tea, aga mälu ja kaardi järgi panin paika umbes sellise trajektoori nagu pildil näha. Aga nagu kiuste olin hommikul fotika kotist välja tõstnud, niiet ei saanud talletada ühtegi neist asjadest mida silmasin. Silmasin aga tunni aja kohta küllaltki palju.

• Viinapuud, mitte seda botaanilise nimega viinapuud, vaid sellist, kus otsas kasvasid tühjad viinapudelid.
  
• kolme kitse, kuna mul oli prodigy kõrva sees, siis nemad nägid enne mind, kui mina neid ja kätte ühtegi ei saanud.
• mägioja
• täiesti tutikaid ja korralikke jämedaid plastiktorusid 6 või rohkem meetrit pikad ja ilusti neljakesi koos metsas vedelemas.
• kevadiselt uimast rästikut, kellele oleks peaaegu otsa koperdanud. Igaljuhul oli elus, selle testisin ära.
• kalamehe poolt hoolikalt kivide vahele ära peidetud spinningut

Aga maastik oli tore. Niisama käimiseks, sest ronimise seisukohalt võttes on seal täielik null. Küll aga on seal siinseal vinge kivikülv ja nende otsas turnimine mõnus tegevus.

Muu hulgas on see jällegi üks piirkond, mille kohta maaameti ortofoto on kõige parem olemasolev kaardimaterjal. Kui ükskord Tallinna külje all seiklust tehtaks, siis tasub kindlasti sealt miskit läbi juhtida. 

Õhtul karjääris

Eile õhtul Väos oli õhk karge, jalgealune kenasti jääs ja seinas olevad purikad kõlisesid nagu käreda pakasega. Lausa lust oli ronida. Lühtril paar tiiru erinevaid liine ja raskusi ning siis lõpetuseks seal kõrval sutsukene järsema ja peenema purika peal kah korra. Olustik oli igaljuhul kõike muud kui kevadine. Eelmisel korral, kui seal sai käidud oli pilt tunduvalt vesisem ja jääd tunduvalt vähem. Seega ronimshooaeg ei ole veel täiesti lõppenud.

Kevadest annab märku vaid pikenenud valge aeg, mis on ju igati positiivne ilming neile,kes päeval kontorist välja ei saa. Pealamp sai kasutust vaid viimasel tõusul.

Aga karta on, et jääronimisega saab varsti-varsti lõpu teha. Kõigile, kel kirka sügeleb on homme ehk reedel tõenäoliselt viimane võimalus normaalse ilmaga korralikku jääd toksida. Öösel kõvad külmad ja päeval null või suts krõbedam. Kogemus näitab, et karjäärides olevad purikad on vägagi heas konditsioonis ning ka puurida on soovi korral täiesti võimalik.

Edasi aga lubab ilmateade juba sooja ja märga. Vertikaalsed jääd kaovad vihmaga üpris kiirelt ja muutuvad mõnes kohas kärmelt ohtlikuks. 

Rannamõisa lamedad nõlvad muidugi peavad tükk aega kauem soojale vastu.

Õhtune toksimine

Sattusime jälle väikse seltskonnaga pimedal ajal Väo karjääri. Alustasime sama koha pealt, aga nüüdseks oli vahepealne auk kinni kasvanud. Ainult, et see kinnikasvamine oli kuidagi imelikult toimunud. Tekkinud purikas oli üks pool meetrit paks,aga koosnes tervenisti väiksematest eraldi seisvatest purikatest, mille tulemusena tuli jalaga toetust otsides meeletusuured augud sisse tampida. Kirkale leidis üllataval kombel selliselt seinalt väga hästi tuge. Ühest korrast ronimisest esialgu piisas ja kompunnisin uue liini.

Sealsamas kõrval vaid 15m kaugusel oli valmis saanud kitsam purikas, mis algas meter poolteist maapinnast ja lõppes kuskil seal 12m peal. Algus natuke keerulisem puuduliku jää tõttu, vahepeal lihtsalt püstine sein ja lõpus selline, kuidas nüüd öeldagi, keerulisem koht mittetavapäraste jääformatsioonide tõttu. Sisisime seal paar korda.

Nüüd otsisin puurid välja ja sikutasin kiirelt esimeselt jäält köie alla, et ei oleks ümbermõtlemisvõimalust. Puurid ja ekspressid vööle, mõni lint kah kaela ja vööle ning tuld.
Kuna see uus tekkinud purikas oli ebanormaalse konsistentsiga, siis sinna mingit julgestust panna ei oleks õnnestunud. Vähemalt ei usu, et sellest kasu oleks olnud. Niisiis panin esimese puuri Augu alla nii üles kui võimalik ning siis ronisin nii kõrgele, kus leidus normaalset jääd. Tähendas see muidugi seda, et enne teise puuri valmis saamist kukkudes oleks alla välja jõudnund ning köis oleks veel siiski lõdvaks jäänud.
Enivei, seda ei juhtunud ja veel paar puuri hiljem olin õnnelikult üleval.
Käesoleva aasta esimene korralik altjulgestusega ronimine. Ja kuna see oli esmakordne, siis:

"Lühter" WI4 12m

Päeva lõpetuseks jalutasime veel sutsuke ida poole ning jõudsime karjääri seina keskel asuva suure ja laia jäämoodustiseni. No sinna võib terve Künnapi klubi ära mahutada, kui peaks tahtmist olema. Võimalikke liine on tohutult ja jää on paks. Sein iseenesest tundus küll vähe madalam olema, kui taga nurgas, aga mitte palju. Võtsime ühe lihtsama liini, mida mööda kõik riburada pidi üles läksime (tuli jälle 3 puuri panna) ja saigi päev(õhtu) otsa.

Muideks see viimane koht oli karjääri prozektoritest nii vingelt valgustatud, et pealampi polnud vajagi. Pilti aga seal ei teinud, sest lihtsalt ei leidnud fotikat tol hetkel kotist rauakola alt kobades üles.

Öine jää

Tegelikult mitte päris öine, aga oli pime ja öö lähenes. Kõik algas sellest, et eelmise aasta lõpupoole sai käidud skautimas ja tulemuseks oli teadmine potensiaalsetest vertikaalsetest jääliinidest. Aegajal on jälgitud ilmateadet ja kaugelt seinale pilk peale visatud, aga nüüd viskas üle ja ajasin pundi kokku. Õhtul peale tööd ja lastega arsti juures käimist viskasin asjad autosse ja kimasin treffpunkti. Seekord lähenesime ülevalt poolt ja peale seda kui ma olin seltskonna valesse kohta juhatanud, pikalt läbi lume sumbanud ja kraavi ületuskohta otsinud jõudsime õigesse nurka.

Baasiks sai ühe pajuvõsa ja vana betoonist aiaposti tasakaalustatud aasake ja sealt siis laskumine tundmatusse. Jää oli täiesti kuiv, kergelt purikaline, aga piisavalt paks, et normaalselt ronida. Ühes kohas oli küll väikene vahe sees, aga muutiski nati huvitavamaks ja tekitas tasakaalu hoidmise koha, et pikalt sirutatud saaks.
Mulle jäi siis au esimesena ronida ning ega ei kurda. Alumine jupp 3m lihtne, kuid siis oli üks meeter poolteist ilma jääta ja sealt pidi kuidagi ilma pea kohal olevaid purikaid alla toksimata üle saama. Kõigepealt jalgadega piisavalt üles astuda, et püsti tõustes ulatuks kirkat ülemise jää külge äsama. Löögid pidid aga olema kerged, sest purikas kõmises kaunis õõnsalt. Hilisematel ronimistel oli ees olevate aukude tõttu juba palju lihtsam ronida, aga esimesel korral oli august üle saades kätes pinget rohkem, kui tohiks. Eks põhjuseks soojenduse puudumine, oskamatus kirkadega ringi käia (ikka veel) ja pisuke kartus kah, mis omakorda sunnib kirkasid sügavamale tampima.
Kokku on jää kõrgus kuskil 12-13m kanti millest viimane meeter ehk oli astmeline.
Teist korda sai tehtud paremalt küljelt, kus auk vähe pikem, kuid seinal oli mingi õhukene jääkirme, kuhu sai jalgu toetada ning külje peale koormates sai purika taga kirkat hoida.
Ja siis veel natuke ja oligi kojuminekuaeg käes.

Eriline asja juures oli loomulikult ka see, et ronimine toimus pealampide valgel. Kui aga korralikult järgi mõelda, siis ega eriti vahet pole küll. Vähemalt minu lambiga on haardeulatuses kõik kenasti näha ja saab ka natuke kaugemate asjade kohta infot. Keeruline oli ainult alguses õige koha ülesleidmine. Järgmise korra tarbeks sai õige liginemistee üle kontrollitud ja ka üks teine jää koht maamärgiga paika pandud. Väo karjäär ootab meid tagasi.

Ahjaa, kui külma ilmaga pilti teed, siis ära samal ajal hinga.