BAR 2011 Dundaga

Üle mitme aasta sai jälle lätis seiklemas käidud ning tulemuseks järjekordselt arusaamine, et sinna PEAB tagasi minema.

Start anti, aga öeldi vaid, et kaardi leiate vanast raudtehoone jaamast. Kellelgi polnud aimu kuhu poole peaks jooksma, aga joosti ikkagi. Kõigepealt ühele, siis teisele poole. mina sattusin mingisse võrguga piiratud aeda, kust lauavirna pealt paistis kena läbipääs. Sealt võrkaia august läbi hüpates ei näinud ülemist traati ja panin sinna pead ja rannet pidi otsa. Laup nüüd sinine ja muhklik, randmel veenilõikaja märk ning pöial ei kannatanud koormust mitu tundi.
Kaardi aga saime kätte ning Proovisime ka score-o punkte kokku arvutada. Pranglimine pole aga meie ala ning hakkasime vaikselt suuremate punktide poole liikuma. Mingi hetk rajal selgus, et kui ühe pisikese ära jätame, siis tuleb täpselt õige summa kokku ja peidetud väärtusega punkte polegi vaja võtta. Kui aga rajal ühest niikuinii mööda jooksime,siis selgus, et see asendas täpselt kahte teist punkti.

Legendi jätsime esimeseks jooksuks rataste juurde, sest seal ju midagi olulist polnud. Tuli aga välja, et siiski oli seal inf etapi lõpu kohta, mis meil päris täpselt meeles polnud. Käisime sellel järgi. +4 min.

Enne ratastele saamist otsisime lossihoovist 5 vihjet järgnevate punktide kohta ning asusime kohalikke pinnima, et nende asukohtasid selgitada. Pikapeale saime nägemuse kokku ja hakkasime korjama. Tünnid->Puu->Lossimakett->Autod(sõitsime alguses valet teed mööda +5 min.)->Villavabrik. Seal oli ülesanne, kus pidi kahe hunniku peale kokku lugema unikaalsete toonidega lõngavihid. Uurisime hoolikalt lõngavärvide erinevusi, kulutades palju aega ja saime tulemuse 32.

Rattarogainil ei pööranud tähelepanu 117 ehk peidetud punkti legendile ja väärtusele. Selle otsimisele kulutatud aeg ja energia oli edasise tulemuse kõige suurem mõjutaja. Ajakulu hinnanguliselt +65 min ja tulemusena ikkagi punkti kätte ei saanud.
114 punkti liivakoobaste juurest edasi minnes proovisime leida kaardil kujutatud metsateed. Seda seal loomulikult ei olnud +10 min. Lisaks ununes uus ja vinge taskulamp koti kõrvale maha. Nati aja pärast avastasin ja sõitsin tagasi. Otsingud tulemusi ei andnud ning öö tõotas kujuneda pimedaks. kaotus +8 min.
Enne etapi lõppu nõudis vedamissüsteem oma esimese ohvri. Püksid terved aga kints katki. Kõrvalt vaadates tundus väga valus.


Rogaini lõpetasime ühtede viimaste seas, mis tähendas, et ees võiks palju tiime ja korralikud jäljed olla. Esimesed paar punkti lihtsad. Ainult sõida nii kuis torust tuleb. Pimedaks läks teise/kolmanda punkti vahel. Vahepeal pidi küll ratast puu otsa sikutama, aga meie õnneks polnud seal tol hetkel väga tunglemist.


Jalgsi rogaini pimedas reljeefi täis metsas tegime päris normaalselt.  123 juurde jõudsime peaaegu nii nagu olime planeerinud, aga siiski oli ilmselt selles suur osa õnne. Lõpus muidugi läks kiireks ning saime -2 punkti trahvi. Oma kella järgi küll vaid ühe punkti, aga kohtunike kell on 19 sekundit täpsem :)


40-nes punkt oli keset mittemidagi ütlevat metsa. Igaks petteks oli lisatud ka mingi vana vene kaart, kus paar peenikese katkendjoonega teekest peale joonistatud. Õiget rada otsides tegime oma variandi, mis kulges tihedas võpsikus ja külmas vees. Imekombel kõndisime peale pikka ekslemist ja siia-sinnapoole rügamist täpselt punktile pihta. Vale teevaliku tõttu hinnanguliselt +30 min. Kuidas me lõpuks ikkagi punktile pihta saime ma ei tea, aga üks hetk helkis miski 100m kaugusel ja 10m kõrgusel otse meie ees.
Edasi jällegi natuke lihtsamat orienteerumist, mis oli kompenseeritud raskesti ligipääsetava punktiga. Mööda teed punkti lähistele, siis läbi võsa sügavale orgu, üle jõe, teisest järsust nõlvast üles, punkt, uuesti nõlvast alla, purret mööda üle jõe, võsasest nõlvast üles tagasi tee peale.
42 punkti esimesest karjäärist sai alguses puudesalu kujule tuginedes natukene kaugelt otsitud. Ajakulu +3 min. Teises karjääris aga oli lisaks punktile ka veel lisaülesanne, kus pidime viimase rogaini kaardi tükke otsima. Õnneks olid eelnevad tiimid seal puhta vuugi teinud ning kõik tükid olid piistu pandud. seega jäi meil otsimine ära ning saime täiesti terve kaardi väikese ajakuluga kätte.


Joonorienteerumise algusesse jõudmine oli kaardipildi järgi täiesti tehtav, aga meie panime natukene liiga pikalt mööda kraavi äärt lõunasse ning diagonaalis liikudes olime juba teeotsast möödas. Iga samm mis me mööda võsa rattaid tassides tegime viis meid hoopistükkis sihtmärgist kaugemale. Mingi hetk hiljem saime sellest aru ja suunaga põhja leidsime siiski ka otsitud tee. Kaotust võib siin ilmselt +20 min arvestada.

Joon-foto orienteerumine oli ise aga omamoodi. teekonda jälgida oli lihtne, kuid fotosid pimedas metsas üles leida ja ära tunda mõnel juhul küllalki keeruline. Üks rippuv puu oli vahepeal alla kukkunud ja üks truup oli uue korraliku killustikukatte saanud. Viimane tõi meile ka ühe miinuse (-1 p).



Jõekääru punkt 44 ei olnud mitte teest vasakul nagu algselt arvasime, vaid paremal. Oma ja punkti täpse asukohta selgitamisega kulus nii +5 min. Teekond järgmisse punkti oli minu jaoks arusaamatu. Kompass näitas jumal teab mida, kaart oli nagu 20 aasta vanune niidikera joonis ning lamp oli tuhm. Kuidagi jõudsime kohale, aga mõtte ja ringikeeramise pause tuli ilmselt +8 min jagu.

45->46 võib kokku võtta kui läbikukkunud teevalik. Või noh valisime hästi, aga välja kukkus nagu ikka. Jõest kuni "Koshrags" asulani liikumine koos ringikeeramiste ning ratta tõstmiste ja lükkamistega võttis +9 min.

Nüüd tuli etapp, mille pidime läbima 2 rattaga. Siin oli meil seiklusi palju ning ilmselt moraal langes alla mõistliku piiri.
Kõigepealt  jõe delta punkti ei tahtnud kohe kuidagi läbi vee minna. Olematu ületuskoha otsimisele kulutasime oma +6 min. Hiljem kaotasime mitmel korral oma järje teederägastikus teekonnal 52->47 ning teenisime sellega jälle +18 min. Teine pool läks küll puhtamalt, aga tempo siiski madal. Õnneks läks etapi lõpus valgeks ning üldine tuju hakas kohe tõusma.

Enne järgmisele etapile minekut muidugi pidi veel korra tornis ära käima. Rattaga saime lihtsalt väljapoolt köiega tõmmates, käe SI pidi aga ise torni väliskülge pidi ronima. Eks kõrgusekartus sai seal seljatatud ning esimesed ronimistehnilised liigutused proovitud, kuid lõpuks sai piiks tehtud ning võisime sadulasse istuda.

55-s punkt terviseraja otsas oli imelikus kohas ning sellest panime esimese hooga mööda. Peale punkti võtmist mõtlesime veel alternatiivse väljumise peale, aga see osutus vesiseks tupikuks. Vigade saldo sai juurde +7 min.

Majakani, kust algas 56 juurde viiv matkarada tahtsime minna mööda kaldapealset metsateed, aga poole peale oli keegi sinna viimase 80 aasta jooksul(jah, nii vana kaart oli meil) karjääri kaevanud. Keerasime ringi ja tegime tiiru kruusaka peale. Tulemuseks +4 min. Matkarada ise oli ametlikult suletud totaalselt lagunenud trepi ja laudtee tõttu. Tegime täistiiru peale, millest esimene pool oli mahalangenuid puid täis ning teine pool laudteest täiesti pehkinud ja katki. Järsust kaldaservast lagunenud treppi mööda rattaga uuesti üles ronimine võttis tossu välja. Lõpuni jäi veel 3 punkti, ning kaks rogaini. Aega aga oli meil järgi veel vaid tund:nelikümmend. Otsustasime liikuda mööda punktitrassi nii kiirelt kui võimalik ning vaadata, kuidas kulgeb.



Kohe järgmise punkti juures oli lisaülesanne, kus punkt tuli mahajäetud majast üles otsida. See oli aga pandud katusele ning loomulikult pidi sinna väikese köieülesandega minema. Mina siis julgestasin, juhendasin ning tassisin ratast mööda katuseharja. Vahepeal olin ise kah julge.

Nüüd oli selge, et meil on väga kiire. Panime tuisates edasi ning kuna järgmine punkt jäi niiehknaa tee peale, siis otsustasime selle ära võtta ja sealt otse lõppu kihutada. Otseloomulikult oli see "teepealne" punkt aga puu otsa pandud. Kiirelt hindasime olukorda ning arvasime, et suudame selle ära võtta kiiremini, kui 9 minutiga, mis oleks olnud võtmata jätmise korral miinuste hind. Ma pole küll päris kindel, aga arvan, et saime sellega hakkama. Igaljuhul jäi tiim kes seal enne meid pusis veel peale meidki pusima.

Lõppu sõitsime nii kiirelt kui jõudsime lükates, vedades ja igasugu muid nippe kasutades. Finishisse hilinesime 20:10 ehk siis -7 p. Ühe vahelejäänud punkti eest saime (-3p). Lõppsaldo 16 punkti paigutas meid võistlejaterivi keskele 13-ndale positsioonile. Hiljem lõplikus protokollis olime aga 23 punniga kaks positsiooni ettepoole tõstetud.

Kokku sai siis jamasid arvestatud 206 minuti jagu, mis oleks tähendanud rabarogaini läbimist ning osade viimase rogaini punktide võtmist. Lisaks on need kaotused veel hinnangulised ehk siis träki ja SI aegade pealt vaadates tuleks ilmselt lisagi. Väsimust ja tempo aeglust pole vigade sisse arvestatud ehk siis tugevamaks saades on tulemus veelgi parem. Kõik see aga juba järgmistel võistlustel. Seniks tuleb aga talihooaeg mürinaga peale.

Kogu selle õnnetuste jada lõpuks tuli ka üks rõõmus teade. Keegi ol ikkagi mu lambi sealt koobaste juurest üles korjanud ning korraldajate kätte toimetanud. Ja mets saab jälle valgeks.

Salaca kepp*

Oli plaan, tegin teoks.

Stardipaik enne suuremat sagimist

Kuna tegemist öise ettevõtmisega, siis üheks tingimuseks oli tiimi moodustamine. Sai küll mõeldud nii ja naa, aga lõpuks panin ikkagi lätlasega leivad ühte kappi. Niisiis sai minu paariliseks kohalike oludega tuttav ja  "eriti sitke läti vanamees" Andris Stavro.

Andris

Kõigepealt anti start kanuudele, siis 10 minutit hiljem kahestele kajakkidele ning veel 10 minutit hiljem saime meie sõiduloa. Strateegiat paika pannes lubasin paarimehel alguses tempot teha ja ise siis kuidagimoodi sabas püsida. Eks see minu sõidumaneeri arvestades natike riskimine oli, aga olen kuulnud, et jänesed ei pidanud shampust jooma.

Peale stardikäsklust hakkas ilge veevulin ning proovisin eesotsas liikuvale Andrisele sappa saada. Õnneks oli jõgi käänuline, sest muidu poleks ma tema pika ja sirge paadi ning kulpaeru tempos püsinud. Nii me seal siis üheste parve eesotsas liikusime. Tema kiirete tihedate tõmmetega ees ja mina võimalikult kiiluvees olles ja aeglaste pikemate tõmmetega järel püsides.
Õhtu aga läks iga minutiga hämaramaks ning ühel hetkel mõistsin, et ei saa enam kurvide lõikamisega jõudu kokku hoida, sest pimedusest võib suht äkki mingi takistus välja hüpata.

Järgnevad kaks tundi möödusid võideldes ning eespool startijaid kinni püüdes. Enamus oli otsustanud liikuda lambivalgel, kuid meie tiim hoidis vähemalt esialgu tuled kustu. Nii oli kallaste ja taeva järgi hea sõita ning ei pidanud kogu aeg pead keerutama ning kaldaid otsima. Vaid mõningatel hetkedel sai kahtluse korral prozektor sisse lülitatud ning jõge valgustatud.

Toredad kivitornid keset jõge.
Kaugelt vaadates paistsid nagu kanad.

Niisiis sai umbes kahe tunni pärast mu jaks otsa ning võtsin tõmbele rakendatavat jõudu vähemaks. Üllatuseks aga ei jäänud ma mitte maha, vaid liikusin edasi samas tempos. Lihtsalt tehnika muutus ökonoomsemaks. Järjest tihedamaks muutusid hetked, kus mina "murdsin lainet" ning mingist hetkest alates oligi positsioon vahetunud.


Kui kell sai üks, olime möödunud kõigist kanuudest ning eestpoolt ei olnud enam tükil ajal miskit näha olnud. Jõgi oli laisk, hallid toonid ümberringi ning eks väsimus hakkas kah vaikselt saabuma. Tabasin ennast tundelt, et küll oleks nüüd hea magada. Viki sild andis märku, et vaid 9km oli jäänud poole maani ning seal saab korraks süstast välja ronida ning jalgu sirutada. Võtsin seega eesmärgiks enne seda mitte magama jääda.
Staicele tammi kohin, valguspulgad kaldal ning peagi olime süstadest väljas ning lohistasime need kaldast üles söögipunktini.

Menüü oli lätipärane. Soe tee ja leib hammastele läbimatu peki ja sibularõngastega. Võtsin tassi teed ning ühe leiva, millelt sibulad kohe maha nühkisin. Peale esimest hammustamise proovi sõin leiva alt ära ja peki poetasin põõsasse kohalikele kutsudele leidmiseks. Tühja kõhu lohutuseks võtsin veel ühe tassi teed.

jook, kompass, kaart

Peale tammi uuesti vee peale saades tundus öö veel eriti pime olevat. Kaldaid enam ei näinud, taevas oli tume ning jõgi oli kuidagi kitsamaks muutunud. See kõik tingis selle, et pidin ikkagi lambi süütama. See omakorda tingis aga selle, et lambivihust väljapoole ehk küljele ja kaugemale kui 50m midagi ei näinud ning õigel kursil püsimiseks pidi pidevalt peaga vasakule-paremale vehkima. Samuti pidi iga aerutõmbe ajal vaate otse ette suunama, sest vastasel juhul pimestas aerulabalt peegelduv valgus räigelt silmi.

Uni peale sirutuspeatust enam ei kimbutanud ning hakkasin just rütmi sisse saama, kui sõbrake tagatpoolt miskit kisama pistis. No eks ma siis otsisin sõbrakese aeru tumedatest vetest jälle üles ja ootasin kuni ta paadi tühjaks kallab ja uuesti sisse ronib. Kogu see protseduur võttis omajagu aega ning peale seda toimus tuntav tempomuutus. Kahjuks mitte kiirema poole. Edasine oli vägagi rahulik kulgemine, ainult pea tegi lambiga vasakule-paremale saagimisliigutusi ja otsis kaldaid. Kui meil sai läbitud ümmarguselt 70km oli juba nii valgeks läinud, et isegi Andris julges oma lambi ära kustutada ning hõikas rõõmsalt, et "Nightmare is over" Natukene sai ta sellest julgust juurde ning toimus kerge tempomuutus paremuse poole. No nii õige pisut.

Mis puu see punane on?

6 kiltsa enne lõppu hakkas aga merelt puhuv vastutuul rolli mängima ning tõmbas tempo veelkord natuke alla. Oma aja võttis ka kalavõrkudest (peaaegu et tamm) ringi tassimine ning siis oli juba lõpp enamvähem paista. Või noh oli paista meri, mis oli lõpu algus. Selle lõpu alguses oli siis veel üks lõik külgsuunas tulevat murdlainetust ning murdlainetuses muuli ääres randumine. Selle lõpu osaga oli mu paarilisel ning tema seedimisel sekeldusi, aga tiimitööna saime kuidagimoodi kaldale. Nüüd oligi jäänud vaid 200m kajakkide tassimist ning võis rõõmsalt käed pea kohale tõsta ja hüüda "jessss".

Läti pargikujunduselement

Seekordne saak oli üheste kajakkide "jüras kajaki" esikoht. Kogu aeg 95km läbimiseks 10:24 mis teeb keskmiseks kiiruseks tublid 9,23km/h Kuna eesmärgiks sai võetud 9+ , siis võib ürituse õnnestunuks lugeda. Siin muideks on veel peatused ja ümbertassimised sees ehk tegelik liikumiskiirus väheke parem. Üldarvestuses jõudsime lõppu viiendana ja loomulikult polnud meie ees peale kaheste paatide kedagi ehk siis esikoht oma paadiklassis oli käes.

Ise arvan, et kaks kahest kajakki oleks veel olnud püütavad, kuid selleks oleks pidanud ka teise poole trassist korralikult sõitma.

* Kui mu uus kuuevarbaline sõber mulle kärbseid pähe ei ajanud, siis kuidagi niimoodi peaks seda ürituse nime tõlkima.

Pikk ja pime plaan

Enne väljamaale minekut on kõva eeltöö tehtud. Nüüd peab ainult korraliku valgustuse ja hea tiimi leidma ning võibki paugutama hakata. Vähemalt ära ei tohiks küll eksida. Pikkused on õiged (mööda jõge), aga alguspunkt tõenäoliselt mitte. Samuti on lõpp  täpsema info puudumisel märgitud umbmääraselt.

Huvi korral võimalus ka natuke parema resoga kaarti saada.

100+ kajakiga ehk Gauja maraton

Võtsin ennast lõpuks kokku ja käisin ära 100km kajaki maratonil. Toimus see Lätis ja jõeks oli Gauja ehk siis eestlaste seas tuntud kui Koiva jõgi.

Start Valkast 9km kauguselt suht suvalisest kohast metsas. Öösel autoga sinna jõudmine muidugi oli juba omaette üritus. Ja arvestades seda, et õhtune söök piirdus vaid mõne pelmeeniga, mis suutsime Viljandis kohalikest puupüsti täis pubis manustada ja vähesest magamisest ja kesisest hommikusest sättimisajast ja piskust pudrueinest oli tunne stardis suhteliselt normaalne.

Kõik enne starti oli muidugi kiire-kiire, Ja ma peaaegu et oleksin jõudnud kõigi teiste startijatega samaaegselt udjama hakata, aga meil oli tiim. Noh et pidime kahekesi koos sõitma ja Sibulapoiss ei jõudnud õigeks ajaks valmis.

Kui põlled peal ja tüür vees, saime liikuma nii minut-paar peale ametlikku algust. Aga mis loeb see väikene kadu, kui ees on ootamas kümmekond tundi.

Esimesed kilomeetrid olid tuimad. Õlad naksusid ja ei olnud üldse veel valmis, aga rahulikult tehes muutusid liigutused sujuvamaks ja mingit jama ei tekkinud.

Eesmärke oli mitu, millest esimene oli juba sooritatud. Meelitasin lisaks endale veel kellegi seda värki proovima. Teine eesmärk oli sõita koos, et kumbki end üksikuna ei tunneks ega igavuse kätte ära ei kõngeks. Etteruttavalt peab ütlema, et ka see sai enamvähem täidetud. Minul sai küll aegajalt vee silitamisest kõrini ja tegin ka mõned tõmbed vahele, aga eks siis sai jälle järgi oodatud. Positiivne oli muidugi see, et sain rohkem süveneda tehnikale ja keha ja käte hoiakule, kui täiega tõmmates. Negatiivne aga see, et pidin kauem aega paadis istuma.

Kolmas eesmärk oli teha nii, et me mõlemad sõidaksime raja kontrollaja sees läbi. Ka see sai tehtud, kuigi esimene kolmandik oli kahtlusi vahepealsesse kontrollpunkti õigeaegselt jõudmise suhtes. See oli 37 km peal ja ette nähtud 5 tunnist ja 10 minutist jäi veel õnneks 30 minutit varuaega.

Eesmärgiks võiks lugeda ka soovi saada "hea" lõpuaeg, aga see jääb mõneks teiseks korraks. Seekord kulus 14 tundi ja 24 minutit, mille sisse jäi kaks kergendus- jalasirutuspeatust, üks söögipeatus ja üks lambiotsimispeatus.

Sõit ise oli tegelikult tore. Sai näha kuidas läti jõeäärsed paistavad ja kuidas elu kulgeb. Alguses aeglase vooluga rahulik jõgi, Strenci kohal oli 10km ulatuses ka kiiremat voolu mõne väiksema kärestikulise kohaga.

Siis jällegi rahulik jõgi kuni Valmierani, kus oli lühidalt nati teravam koht ja püsti pandud slallisõidu väravad. Edasi oli kõik suhteliselt lame ja vaikse vooluga, aga vaheldust pakkusid aegajalt mööda libisevad kõrged järsud liivakaljud. Mõneti kollased, mõneti punased. Mida lõpu poole, seda kõrgemad ja suursugusemad. Ühes kohas avastasin, et liivakivisse oli kraabitud sõna "ESTONIA".

Üks selle jõe omapärasid kindlasti põhjavormid ehk siis liivamadalikud ja järsud üleminekud madalalt sügavaks ja seda nii piki kui ristijõge. Kogu aeg pidi jälgima, et sõidad sügavas vees, muidu võttis hoo maha ja manööverdamine muutus väga tuimaks. Üldiselt sõitsin nii, et svert oli mõne sentimeetri võrra väljas, siis hoidis lihtsamini kurssi, kuid lubas veel suht lihtsalt suunda muuta.

Kuskil 15-20km enne lõppu sai päikesevalgus otsa ning edasi tuli rabeleda käsikaudu. Tähendas see seda, et silueti järgi vaatasid, et kaldasse ei põruta ja kui aer põhja kraapis, siis said aru, et oled madalikule liiga lähedal ning tuli rohkem väliskurvi poole hoida. Lambist oli kasu vaid niipalju, et kui kajakiga kuskile otsa põrutasid , siis lülisid valguse sisse, vaatasid lähiümbrust ja vett ning said aru, kui hull asi on. Üldjuhul sai siis selgeks, kas oled otsa sõitnud

• saarele
• puurondile/kännule
• madalikule

Ja siis rapsid end lahti, ja kustutad tule. Mina vähemalt ei saanud lambiga sõita, sest siis nägin vaid lambivalgust ja ei saand ööd ega mütsi aru, kuhupoole see jõgi läheb. Ehk oleks nokamütsist abi olnud.

Eelnevalt kodus kompileeritud ja välja prinditud kaardist oli tohutu abi. Esiteks oli endal kogu aeg mingi lisategevus, mis hoidis meeli ühesugusest liigutusest nüristumast. Teiseks ei oleks ette kujutanud, et kuidas ma oleks teadnud, kuskohas on lõpp, kui mul puudub info oma asukoha kohta. Kohutav moraalilaks oleks olnud teadmatuses aerutada.

Tegelikult aga oleks pidanud lätakad ise sellise kaardi kokku klopsima ja allalaetavaks tegema. Minu üllitisel mõõtkava sutsu suurem, kui 1:100000 ja selle järgi oli enamvähem talutav liikuda Vahepeal ei suutnud küll kaardi ja päriselu jõnkse kokku viia, kuid antud juhul polnudki see nii tähtis. Cutoff on küll kaardil sutsukene valesti märgitud.

Ametlik leht: http://www.laivas.lv/temas/pasakumi/289774/

Ja kaardi tegemise käigus leidsin tiptop kaardisaidi, kust läti kohta väga head kaardid saadaval. Jääb vaid loota, et tulevikus ka Eesti kohta midagi analoogset tekiks.