Harku karjääri jää

Käisin uurimas soojal päeval, mistõttu ilmselt polnud jõudnud tõsisemad kohad veel tekkida, kuid enda jaoks fikseerisin ka niiöelda potensiaalsed kohad ära (ei ole siin piltidel).
Praegu aga on seal paar liini, mida võiks kohe ette võtta. Ülejäänusid peaks nädal peale külmalaine algust uuesti üle vaatama ja arvamuse kujundama. Ja siingi on tegemist tegevkarjääriga, kuhu päris niisama hopsti ei soovitaks turnima minna. Ikka enne uurida, kas ja kuidas. Vaatamise päeval muidugi oli seal suht rahulik. Vaid üks kopp ja kaks kallurit tegid kaldapealset mullast lagedaks ja sedagi ühes karjäri nurgas. Ülejänud oli nagu välja surnud. Keset kibedat tööpäeva muidugi.

Julgestuspuntid on põhimõtteliselt kalda peal leitavad, kuid need tuleb ise kaugemalt pikendada. 20-30m peal on üldjuhul juba mingi pidepunkt olemas.

Üks neist on ilma jääta ja jäi pildile vaid laheda väljanägemise tõttu. Üpris ebamugava laiusega pragu. Seda võiks mingi hetk proovida.

Ja head uut jää- ja seiklusaastat teile kõigile.

Raba uurimas

Nädala aega tagasi saime natuke targemaks.

1. kui pole veel väga külma olnud, siis rabas saab jalad märjaks.
2. rabas on vahelduv kandvus. Mõnikord on kindlam astuda jää peale, kui samblakuhila otsa ning vahest vastupidi. Tunni aja komberdamise ajal erilist seaduspära ei tuvastanud.
3. pimedal ajal lambivalgel eristada kuivendusniret kuivenduskraavist on suht lootusetu tegevus,eriti kui kogu metsaalune on vesiseid loike ja vagusid täis
4. Ära aja lobajuttu, kui tegelikult peaksid raja kõrvalt kraavi otsima. Eriti pimedas.
5. Ära aja lobajuttu, kui tegelikult peaksid raja kõrvalt põlluteed otsima. Eriti pimedas.
6. Ära planeeri 3+ tunnist tiiru, kui soovid kodus tagasi olla poolteise tunniga. Niikuinii liigud aeglasemalt, kui algselt planeeritud.
7. Kehv kaart nõuab rohkem tähelepanu maastikul. Ja korrigeerimise võimalusi on väga piiratult.
8. Pimedas on distantsitunnetus veel kehvem kui valges.
   
9. Kui saunas on 70 kraadi, siis ära topi kerise alust pilpaid täis. Olukord võib väga järsult väga kuumad pöörded võtta.

Aga tegelikult oli tore 2 tunnine jalutuskäik kodukandi rabas ja selle läheduses. Eesmärgist muidugi jäime kaugele, aga ometigi sai natuke selgemaks piirkonna pinnavorm ja niiskustase. Uus katse on juba kokku lepitud. Ehk on selleks ajaks raba läbi külmunud ja kannab.

Täiesti ronimata liinid

Kõik 10m kõrgused TÄIESTI ronimata liinid. Noh tegelikult seal nõlva peal tegin mõned WI2 tõusud ja langused, aga need vähe vertikaalsemat laadi asjad on puutumata. Muideks seal laugema nõlva peal väga hea algõpet teha.Ainuke probleem on ülaankru koha leidmine. Läheduses nimelt puid pole ja jääd kah veel nii palju pole, et puuridega baasi teha. Mõne suurema kivilahmaka ehk leiaks.

Kõige rohkema jääga koht on kahjuks täiesti märg. Muidu oleks sinna ehk isegi proovima läinud, aga väike lootus on, et veevool muudab allatuleku kohta ja see läheb kuivemaks.

Ülejäänud on sellised peenemad nired ja õrnemad purikad, mida võiks turvalise süsteemiga proovida. Ülaankrud on igal pool enamvähem läheduses olemas. Suurem probleem hetkeseisuga on aga purikate mitte üles välja ulatumine ehk siis lõpus peab natuke kaljupragusid ronima. Ja see on seal pudise seina tõttu natuke ohtlik.


Ja nüüd miljoni krooni küsimus: Kus kohas need liinid asuvad? Piltidel oleva maastiku järgi peaks arvamine suht kerge olema.
Tehke oma pakkumised.

Delikaatsed purikad ja ussitanud liivasein

Täna ei tahtnud keegi minuga ronima tulla. Aga õnneks oli mul uus väike paarimees Muvo T200, kes vajalikul hetkel inspireerivaid sõnu kõrva sosistas.

Niisiis selle "talve" esimene jää sai tehtud solo toptrope. Ja ma ei kasutanud enam haaratsit, aga midagi sarnast, mis vähe paremini köiel liikus ja ehituselt vähe tugevam tundub.

Algus kuni purikateni lihtsalt kergete kõpsudega kirka otsad õhukesse jäässe ja kassi kihvadel üles poole astuda. Purikate alumine ots suhteliselt jäävaene ja pudi. Keskel aga sai ka juba kirka korralikult sisse lüüa.
Enne aga, kui üle jäänuki jõuad lõpevad ära kohad, kuhu kirkasid panna ja nii oligi, et toetuspunkt kirka näol oli ühel hetkel kuskil põlve ja hargivahe vahelises piirkonnas. Seal tuli siis haaratsisüsteem peale panna ja üles kahlata.

Päris paarilisega on ikka julgem ja mõnusam, kuid saab ka niimoodi.

Tegelikult oleks kõigepealt paremat kätt olevat liini pidanud proovima, kus jääd rohkem ja minek lihtsam, aga nagu näha sai ka kohe raskemaga alustades hakkama. Jää ootab järgijaid.

P.S. see teine lähedalasuv liin oli vahepeal ära sulanud. Õnneks nägin seda alles siis, kui olin üles baasi teinud ja üle järsakunuki laskunud. Haa..

ahjaa

Tahtsin öelda, et jää on "kohal". Mitte küll suursugune ja mõnus, aga õhuke ja sopane. Esialgu olen vaid Rannamõisas vaatamas käinud, aga eks mujal ole samalaadne seis. Küll aga on juba praegusest pildist näha, et maapinnas on vett palju ja kui vähegi külma peab(ja juurde tuleb), siis sel talvel tekib ka kõrgemaid purikaid. Loodetavasti ei juhtu nii, nagu eelmisel aastal.
Aga kõigest hoolimata jäid silma mõningad kohad, kust saaks ehk sopasena üles roomata, aga ega see pole ikka päris jääronimine. Pigem midagi "mixed" kanti, ainult et kivi asemel on liiv ja savi ja vahest harva ka mõni liivakivi serv. Et siis mõned liinid, mida võiks hetkel ette võtta, kui köie hoidja ja aja leiaks.
See on ehk kõige lihtsam ja allatuleku kohast kohe ümber nurga. Ülemine ots ilma jääta, aga peaks mööda serva saama liikuda.


Natuke sadama poole ja siin on jääd juba sutsuke rohkem. Aga ikkagi peab kirkasid vaid õrnalt toksima ja jalga asetama.



Kui aga liikuda üks 700m ida poole leiab sellise koha. Sisenurk on kergelt jäässe läinud ja mööda seda annaks üles minna küll.

Ja kes proovib, siis kirka peab väga terava otsaga olema, et jääd asjatult ei lõhuks ja õhukeses kihis pidamist pakuks.

cena 28 kop.

Aga ahned kapitalistid on sinna peale kleepinud hinnasildi 47 krooni. Igaljuhul saan nüüd laua taga istudes ja autos sõites vaikselt kummi väänata.
Kunagi lapsepõlves sai sellise kummirõngaga hoolega nagistatud ja ega nende tugevamatega jäi ümmarguselt 50 korda vist piiriks. Eile sai esimese hooga sadakond surumist mõlema käega ja pold hullu midagi. On aga tunda, et vasak on nõrgem. Lähitulevik ilmselt toob väsinud käed, aga nati kaugem tulevik ilmutab käsi, mis enam nii lihtsalt kirkast lahti ei lase.
Ainuke allikas, mille hetkel harjutusteks leidsin on hoopis võitluskonstide harjutamiseks, seega peab hakkama ise midagi välja mõtlema.

Et siis kes soovib, see leiab vastava attribuudi Tallinnast Liivalaia tänaval asuvast Dünamo poest. vähemalt vanasti oli tal selline nimi. Mujal pole nagu silma hakanud.

Võistlusrajad vol. 2

Siin on tegelikult kaks rada. Mõlemad näivad alguses lihtsad ja tegelikult ongi, aga pikkusest tulenevalt on kätele kurnav ning kui härja vastupidavust ei ole ja seinal puhata ei oska, siis on lõppu jõudmisega raskusi. 5-s rada siis joone alt ja jalad kuhu iganes. Lõpupoole muutub sein libedamaks ja pragu imelikumaks, aga siiski leiab jalale piisavalt tuge ja lõpp saavutatav. 50% lõpuni. Kuna pikk rada, siis ajaliselt jõuab teha vaid mõned katsed.
Ülemine rada on tegelikult natuke lihtsam, kuid puudub hea puhkamise koht ja seega tuleb panna algusest lõpuni. Jalgadel on väga hea(välja arvatud täiesti lõpus), ja kirkadel kah suured riiulid. Lõus ainult tuleb kasutada väiksemaid ja pudedamaid servasid või siis teha pikem diagonaalis alla sirutus. 37% jõudis lõpuni. Arvestades, et see oli suurel enamusel viimane ronitav rada, siis käed juba väsinud ja läbimisprotsent selle võrra madalam.

Algselt mõeldud kui üks kergemaid radasid, kuid ajapikku kasvas sellest välja üks vahepealne variant. Keerukat on sellel rajal kahes kohas. Alguses jalgade üles saamine ja lõpus viimase nuki peale saamine, kui jalgade all on vaid ligane ja astmevaba sein. Ja selle viimase sirutuse planeerisin ka sutsuke pikema, et ikka punnitamist oleks. Aga 87,5% ronijatest jõudis õnnelikult pärale. Alumine jalgade tsoon oli seinal vist tegelikult natuke suurem, kui joonisel, aga mitte oluliselt.

Vot see oli kohe alguses planeeritud mul rajana, mida ehk ei ronita lõpuni või siis eristatakse siin nõrgad tugevatest/osavatest. Selle tõttu ehk ka natuke pikem.
Algus on "lihtne" Hoiad kirkadega tasakaalu ja astud mööda nukke. Muidugi pead kõigepealt leidma need imetillukesed nukid, kuhu taha see kirka tasakaalu hoidmiseks panna. Kes ei taibanud, siis siin oli vöö kõrgusel horisontaalne pragu, kus vähemalt kahte kohta sai ilusti tugeva hoova paigutada.
Siis tuli aga upitada end ümber välisnurga libedavõitu seinale, kus kirkakohad olid suti väiksemad ja jalgu pidi seinale liimima. Niimoodi mööda seina üles roomamine paari meetri jagu, kuni saab kirka horisontaalprakku kinni väänata. Nüüd jääb veel üle jalgadele enamvähem toed leida ja kaks täpselt mõõdetud sirutust teha ning top on käes.
Läbimine 0%, Vimane tsoon 12,5% ja eelviimane tsoon 12,5%

Võistlusrajad vol.1

Alguses kirkad puu küljes ja jalg/jalad puu all nukil.
Mööda nurka üles, kus pole häid nukke. Mööda pragu paremale ja siis diagonaalis alla kuni maapinnani välja. Alumine pool juba pisemate servade abiga. Edasine paremale liikumine raja kõige raskem osa negatiivsuse ja pisikeste nukkide tõttu. Ja enne lõpp veel sirutus prakku ja siis lõpunukile, koos pikema jalaastega. Sellel rajal pole jalgadega eriti probleeme. häid servasid on piisavalt tihedalt. 25% ronijatest lõpuni


Üks lihtsamaid radasid, kuid liigub kõrgelt ja on kerge kartusfaktor juures.
Otse üles on head servad, ülemine äär on korralik ning ka alla tulemine on lihtne. Alumise kaare tegemine on ehk natuke väiksemate nukkidega, aga pikakäe mehed ulatasid kahjuks kaks tsooni vahel jätma. Rajameistri praak mis muud. Ja kogu ulatuses on jalgadel väga head tuge leida.
75% ronijatest lõpuni


Lühike aga keerukas. Asimene horisontaalne jupp on lihtsamate killast,kuid pikal haardel kasutati mitmeid variante. Tagurpidi kirka alumise nuki taha, nagu see algselt plaanitud oli või siis järgmisse tsooni ja teravik prakku nagu see paljudel välja tuli. Antud pildil on see pragu rajast väljapool, aga millegipärast jäi raja märkimisel sisse.
Siis tuleb veel üks kirka korralikult horisontaallõhesse kinni saada ja meeletu sirutus lõpunuki suunas, mis seekord kellelgi korralikult ei õnnestunud. Viimane sirutus on ka selle poolest keerulisem, et pole väga head jalatuge millelt tõugata. 0% ronijatest lõpuni, 50% viimasesse tsooni.

Omapärane rada peaks mainima. Ja just nimelt jalgade poole pealt. Algasendist jalgade järgmisse tsooni samiseks tuli neid päris kõrgele upitada. Ning paremale ronides pidid jalad kogu aeg kaunis kõhu all olema, et üldse seinal olla.
Kõige keerulisem oli aga ühendada see käte tööga ehk siis kirkad ülemisse tsooni kinni saada.
Noh ja kui see õnnestus siis kuidagi kägarasendis paremale lõpu poole roomata. 25% ronijatest lõppu.

Läks korda

Võistluslik pühapäev kaljul läks suures joones korda. Paljud reganud jäid küll tulemata(kaks neist andis enamvähem vabandatava põhjuse), aga kes tulid said ronida 8 toredat rada ja kolm parimat neist "vastikut" finaalrada.
Kokkuvõtteks peab nentima, et rajad tulid paraja raskusega. Ei olnud ühtegi rada, mille oleks kõik võistlejad lõpuni roninud ning ei olnud ühtegi võistlejat, kes oleks kõik rajad lõpuni roninud.
Ja kogu pundi peale jäi kaks rada, mille lõpuni ronimine käis kõigile üle jõu. Mõlemal muideks puudutati lõpunukk ära, aga mõlema kirkaga fikseerimist ei toimunud. Seega rajaplaneerimise seisukohast olen rahul. Radade jutt koos joonistega tuleb hiljem.

Finaalrada sai pandud auku (algus 4-nda raja algusest ja lõpp 5-nda raja alguses) ja vaid ühe normaalse kirkanukiga otse augu kohal. Minul ebaõnnestus, Taavi sai sutsuke(15cm) kaugemale, aga Johannes leidis hea prao, kuhu kirkad korraliklt kinni jäid ning jõudis hea nukini. Edasine luhtus lahti tulnud kivi tõttu.

Tulemused:
1. Johannes Vind (66)
2. Taavi Mikker (54)
3. Viljar Grauen (71)
4. Ahti Seier (49)
5. Sven Oja (47)
6. Kaisa Rebane (42)
7. Arvi Jõers (41)
8. Kaisa Nõges (32)