Rjukan 2011 kokkuvõte

Kogu muljete kirja panemisega läks seekord palju aega, aga nüüd on sellega ühel pool. Aga eks muid tegemisi on suurepäraste klimaatiliste tingimuste tõttu selle võrra rohkem olnud. Prooviks nüüd aga kogu asja lühidalt enda jaoks kokku võtta.


Ronisin seekord Sven'iga paaris ning koostöö sujus vägagi hästi. Vahest oli küll probleeme köiesignaalide lugemise ja edastamisega, aga eks see oli alguse asi ja mõnes kohas ka trassi omapärast tingitud. Küsitavad situatsioonid lahendusid aga kõik õigesti ehk siis turvaliselt.
Ees ronimisi tegime peaaegu pooleks, kuid enamus "häid" pikkusi jäi siiski õnneks mulle. Ilmselgelt "veteran"iks olemise plussid.

Koosronimine on ajavõit, aga seda peab tegema läbimõeldult ning mõlema ronija nõusolekul ning arusaamisel. Üksteise all ronides seda pudeneva jääsodi tõttu väga teha ei tohiks.

Tehtud sai kronoloogilises järjekorras:

• To menn og et foster WI4 4,5 köiepikkust
• Bolgen WI3 4,5 köiepikkust, koosronimine
• Verdens Ende WI5 3 köiepikkust
• Rjukanfossen WI4 2 köiepikkust
• Nye Vemorkfoss WI5 2 köiepikkust
• Sabotorfossen WI5 2,5 köiepikkust
• Lettvann WI2 3 köiepikkust, ropeless solo.
• Haugsfossen WI6 2 köiepikkust
• Isroser WI3 4(3) köiepikkust, koosronimine
• Tjonnstjadbergfossen WI4 3 köiepikkust

Tegemata jäi kaks planeeritud asja, mis pidevalt ähvardava lumesaju tõttu plaanidest välja jäid.

• Gausta marathon WI3 17 köiepikkust
• Jailhouse WI4  ja skuffelsen WI5 mõlemad 3 köiepikkust

Reisiseltskonna teised liimed ronisid veel:

• Tracy's eyes WI3 1 köiepikkus (peaaegu kõik peale meie)
• Blindtarmen WI4 2 köiepikkust (Peteri, Allan)
• Fabrikfossen WI3 5 köiepikkust (Jaan, Tarmo)
• Kvitaa WI2 9 köiepikkust (esimesed 3 Toomas & Co.)

Võib juhtuda, et midagi jäi välja.

Loodetavasti leian ma endas tahtmist, viitsimist ja ettevõtmist mingit muud sihtkohta orgunnida, sest praegu on küll tunne, et ma ei taha enam Rjukanisse.

Aga nati ka asjadest.

Petzl'i caritoolid on plastmassikäkid. Muidu nii mugavad ja vajalikud asjad muutuvad aga jääronija vaenlaseks, kui värav lahti jääb või hoopistükkis tagurpidi väändub (juhtub väga lihtsalt). Ma ise ei pannud tähelegi, kui puur jeehat pani. Õnneks leidis Sven selle siiski lume seest üles.
Vastutasuks päästsin mina Sveni kassikoti, lindi ja karabiini, mis ta erinevates kohtades ronides alla viskas.

Katsetasin jaama tegemiseks snake cord'i ehk siis köiejuppi, mille mõlemas otsas aasad. Jupi maad paindlikum kasutus, kui lindil, aga eneserahustuseks vahetan ilmselt praeguse 7mm väheke toekama vastu välja.

Reisiks meisterdasin endale ka kirkade julgestusslingi. Kuna mul ei õnnestunud kuskilt saada meetri kaupa müüdavat torulinti (laius kuni 16), siis viimases hädas otsisin kõik oma varud välja ning sõlmisin kahest leitud jupist miskit kokku. Üks jupp sinine teabmisajast pärit väga pehme põimega ronimislindi moodi asi ning teine vana katkise jalgrattakiivri must lõuarihm (rippumist kannatas). Lisaks kaks ehituspoest saadud 7mm karabiini ja üks teadmata katkemistugevusega pöörits. Kumm mis lindi sisse sai aetud on pärit abakhanist, sest sealt leidsin kõige parema venivusega isendi: hinnanguliselt 150%. Karabiinidele võiks lisakummid külge panna, mis hoiaks neid kirkade küljes hüplemast ja pööritsat võiks poes paremini valida, aga muus osas on täiesti töötav attribuut. Kasuks tuli juba 25 sekundit peale esimest korda kasutusele võtmist (hoidis kirkat 50m allapoole kukkumast). Maksumus linte mitte arvestades alla 7€

Abalakovit on tegelikult lihtne teha. Seda peab harjutama ning sellesse peab uskuma. Puur ainult peab terav ja õige hambuvusega olema, et liigselt ümbritsevat jääd ei murendaks. Candela on minu näpitud tööriistadest kõige praktilisem. Puhastab puure, kinnitub vööle või puuri sisse, lõikab nööri, omab konksu. Ja on kollane, mis teeb vöölt ja kotist leidmise lihtsamaks. Kui ta ainult nii kallis ei oleks, siis soovitaks kõigile. Kel rahast kahju, siis aitab ka tavaline traadijupp, millel ühes otsas aas vööle riputamiseks ja teises konks köie läbi tõmbamiseks.

Õppepäev ning lõpulugu

Kuna enamusel oli plaanis puhke või suusapäev ja ise olin juba põhilised eesmärgid ära teinud, siis pakkusin ülejäänutele välja võimaluse, et näitan mõned liigutused ette ning mölisen nende pihta.
Paar soovijat leidus mistõttu suundusimegi Krokanisse. Sai tutvutud üles ja mujale liikumise tehnikatega. Jutud sellest, kuhu lüüa kirkat ja miks/mida peab ronimisel KOGU AEG mõtlema ning jälgima.
Kõige selle tulemusena sai mulle selgeks, et õpetada on raske. Seinal olles pole ronijal meeles praktiliselt mitte ühtki õpetussõna ja kui sa ka alt midagi hüüad, siis ikkagi kipub asend ja liigutused kuidagi omatahtsi minema. Sest nii on seinal olija arvates lihtsam/kiirem/turvalisem/arusaadavam. Selle käigus aga ununeb effektiivsus, jõud, tasakaal, tegelik kiirus ja tegelik turvalisus. Kõige tähtsam on aga siiski jää lugemine ja aru saamine, kuidas konkreetses kohas oleks mõistlik liikuda. Saab ka nii nagu pildiseerial, aga selleks peavad tugevad käed olema.

Kui aega ja viitsimist on, siis võtan mõni kord kodumaal kätte ja proovin kedagi õpetada. Muidugi juhul, kui üldse leidub mõnd sobilikku kandidaati.
Video muideks on sellise õppimise/õpetamise juures abiks materjal, kuna on selgelt võimalik näidata, kuidas üks või teine asi tegelikult välja tuli.

Viimasel päeval aga ei tulnud ühtki sobivalt head sihtmärki pähe, mistõttu valisime lühikese liginemisega linna keskuses oleva "Tjønstadbergfossen"-i. Paberite järgi WI4 ja 3-4 köit. Kuna alustasime hilja, siis enne meid oli seina ääres kohad sisse võtnud 3 köiskonda. Õnneks oli kosk lai ja me saime kuidagimoodi mööda vasakut serva ülespoole liikuma hakata. Kui meie mõlemad olime esimese baasini jõudnud(mis oli konkurentidest kõrgemal), pusisid need alles omi asju. Sven pani ülespoole minema ja mul oli siis aega natuke jälgida, et kuidas teised rahvused seda jääronimise asja ajavad.
Kohutav.

Tõenäoliselt oli tegemist ülimalt kogenematute köiskondadega ning nende arusaam täiega vigane.

1. Julgestati täpselt ronija all ehk kõik jää mis pudenes tuli julgestajale otse pähe. Valus.
2. Kirkad olid ilusti vöösse julgestatud, kuid mitte kirkade vaid ronija julgestamiseks. Mis tähendas seda, et löödi kirka jäässe, siis tõmmati nöör lühikeseks ja puhati selle peal, siis löödi järgmine ja tõmmati lühikeseks ja puhati selle peal.
3. Kogu jaamas julgestamise ajal ei näinud mitte üht sammu, kus kirkad oleks olnud paigutatud vaheldumisi, aga nägin mitut (kahe kirka)samasse kohta löömist.
4. Absoluutselt kõik puurid keerati nööriga kirkas rippudes ning peast kõrgemale.
5. Kolmest seltskonnast kahel oli 5m eesronija kukkumine. Üks neist oleks peaaegu julgestajale kassiga pähe kukkunud, teisel jäi meeter puudu. Selle peale pidi üks paar seinalt taanduma ja kodu poole lonkama.

Aga siis pidin juba ise edasi ronima ning filmi lõpp jäi nägemata. Küll aga sai ka meie rajal kino, sest Sven oli suht jäävaesest kohast üles minnes ühe psühholoogilise julgestuse meisterdanud. Mul läks kohe tuju heaks. Tehtud pilt lubati tuleviku tarbeks õppematerjaliks võtta. Ülejäänud köiepikkus oli sama lihtne nagu esimene ehk siis lihtsalt nõlvast kirkade najal üles astumine.

Viimane köis oleks tavarada pidi olnud umbes samasugune, aga ma ei pidanud vastu ning keerasin korraks paremale ära ehk siis lülitasin eeskavasse ühe püstisema koha, mis viis meid ilusa viimase baasini. Siit oli näha linn ja uduselt läbi lumesaju paistev oru vastassein. Kissell ja aprikoosid olid head.

Kui meie laskumisega ühele poole hakkasime saama, siis olid ülejäänud kaks köiskonda juba viimasele tõusule jõudnud. Ilmselt jõuavad nad siiski enne pimedat turvaliselt alla tagasi.

Soomuste uurimine ja Sinine iludus

Mael amfiteater. Kes kunagi Rjukani kandis liikunud, see on kindlasti näinud. Vähemalt kaugelt. Ja see on efektne. Liginemine ainult on kuratlikult pikk. Eelneval õhtul sai vist mitmeid tunde grupiga päevaplaane arutatud, et kes kuhu tahab ja viitsib ja julgeb ja oskab minna. Lõpuks sai plaan selline, et lisaks meile tuli maeli veel kaks kolmest köiskonda ning hoolimata pikast liginemisest ning hilisest lõpulejõudmisest arvan, et enamus jäi siiski rahule.

Minu eesmärk muidugi oli väheke julgem. Visata pilk peale ning normaalsete olude korral ronida "Haugsfossen"it Nagu ikka sellistel puhkudel oli meie tiim aeglane ning itallased jõudsid koseni enne meid. See muidugi tähendas, et nemad valisid omale meelepärase raja kõige otsemast ja lihtsamast kohast. Meile aga jäi valik kas oodata või minna teisele poole.

Hmm... las ma mõtlen... ei me ei oodanud. Kuna Sven tahtis ise teist ja järsemat köit ronida, siis võtsin varustuse vööle ja minekut.
Alguse kümned meetrid lihtne. Lamedam ehk siis mitte püstine ja puuridega hästi julgestatav. Siis aga jõudsin põhipurika soomusteni, mis koosnesid millestki muust, kui jääst. Kirkat oli sinna väga hea lüüa ning peaaegu iga löök oli tugev ja kindel. Julgestusega aga oli kehvem lugu, sest soomuste sisu oli väga pehme pudi, mis meenutas rohkem lund kui jääd.

Seega ainuke võimalus julgestuse saamiseks oli panna puure soomuste vahele tugevama jää sisse. Ja neid pidi siis pikkade lintidega pikendama, et köie hõõrdumine üle mõistuse suureks ei läheks. Seal soomuste vahel pragudes ja välisküljel vaikselt ülespoole liikudes ei teadnud kunagi, millal mõni suurem jäätükk koos kirkaga seinast irdub (oht oli ülimalt kolmemõõtmelise seina tõttu vägagi reaalne) või kui pikk maa järgmise puuri kohani on. Mingi hetk olin oma 10m ülalpool kahtlast purikate vahele pandud puuri ning sein muutus üha järsemaks. Ka lindid, millega julgestust pragudest välja pikendada, said otsa ning viimased 10m pidi köisi täie jõuga endale järgi sikutama. Õnneks jõudsin hea baasi kohani ühes pisikeses jääkoopas just köite lõppemise hetkeks. See on siiamaani minu kõige huvitavaim köiepikkus ja kuigi see ehk pildilt nii ei paista, siis raskusastmeks võiks WI5 küll panna.

Sven jõudis järgi ning peale pisukest plaani pidamist ja sõrmede soojendamist ja varustuse vahetamist suundus ta ülespoole. Väikene jupp põhipurika jalamini  jõudmiseks läks hoolimata imelikest jääformatsioonidest edukalt. Ka järsu osa peale tekkisid esimesed puurid baasist vaadates suhteliselt kiirelt ja muretult. Aga mida kõrgemale liikus köieots, seda aeglasemaks ja ettevaatlikumaks muutusid ülespoole viivad liigutused. Üks hetk oli kätest ramm otsas ning Sven laskus tagasi baasini.

Foto: Jaan Sibul

Nüüd oli minu kord puurid vööle riputada ning üles tuisata. Algus kuni vertikaalse osani oli lihtne. Järsu koha algusmeetritel aga tuli liigutusi korrigeerida ning hakata hoolikamalt tasakaalu peale mõtlema. Muu hulgas korjasin ära ka kõik puurid (4) peale kahe ülemise. Ühelt poolt vähendades köie hõõrdumist ja teiselt poolt varustades ennast suurem hulga varustusega. Kuigi baasist vaadates paistis, et puurist kuni ülemise otsani pole palju maad, oli see siiski petlik. Iga samm viis ülespoole, aga sein ei muutunud karvavõrdki laugemaks. Altpoolt trassi planeerides oli mõte kasutada puhkamiseks ka paremal serval olevaid riiuleid, aga ronides kulges trajektoor kuidagi sirgjooneliselt üles ning mingit puhkamiseks kõrvale põikamise mõtet pikalt ei kaalunud. Selle asemel sai hoolikalt jälgitud jalgade paralleelseid asetusi ning sageli ka käevahetusi, et ikka tasakaal õige püsiks. Kuigi polnud nii planeeritud, siis ronisin täpselt sinise triibu kõrvalt ning täiesti selge jää tõttu oli ilusti näha, kuidas seal taga toimub hoolas vee voolamine.

Mina ülemise purika keskel.
Foto: Jaan Sibul

Mingil hetkel oli tunne, et käed on kutud. Puuri keeramiseks pidin ikka väga palju kordi käsi vahetama ning suurt kindlustunnet edasironimise suhtes polnud. siis võtsin kätte ja tegin jalgadele natuke mugavamad astmed, lõin kirkad korralikult ning õiges asendis seina ning võtsin puhkeasendi. See ei tähenda mitte puuris istumist vaid jalgadel seismist ning vaheldumisi käsi lõdvestades samal ajal teise sirge käega tasakaalu hoides. Kui esmane jõud tagasi tuli oli tuju hea. Vaikselt liikusin edasi ning üritasin kogu aeg leida häid jalakohti ning kirka paigutada kogu aeg sirge ulatuse järgi. Niimoodi samm-sammult ülespoole liikudes taastusid käed. See on esimene kord mu ronimise ajaloos, kus tajusin, et vertikaalsel seinal ON VÕIMALIK käsi puhata ning sellest on abi. Siiamaani oli käte lõdvestus ning vahetus olnud vaid lõpliku väsimuse edasilükkamise moodus. Nüüd aga tuli eluvaim tagasi, puurid läksid paremini ning lõpp hakkas juba varsti paistma. Oma viimase terava puuri panin peale kirkaga lume ära kühveldamist purika tippu ning mõned sammud eemal sain juba julgemalt tasasel pinnal toimetada. Julgestamine käis seekord üllatavalt kiirelt. Ootasin küll, et köis ehk tõmbub järsult pingule andmaks märku kukkumisest, aga ei midagi sellist. Järelronija töö oli igati kiire ja korralik.

Korras. Nüüd olen siis korralikult roninud WI6 kose. Haugsfossen WI6 2 köiepikkust. Igati oma raskusastet ja tärnikesi väärt nii ronimise keerukuse, väsitavuse, jää ja avanevate vaadete poolest. Sealtsamast lähedalt laskudes oli peaaegu kogu köiepikkuse ulatuses vabalaskumine ning kõrvalt just äsja ronitud purikat vaadata oli ütlemata võimas tunne. Samas oli hea meel, et sai  alguses poolsunduslikult teisele poole mindud, sest jääsamba vasak külg oli ikka täitsa märg. See andis ka aimu, et tegelikult oli see veevool seal purika sees ikka päris tugev ning olenevalt ilmast võib jää vägagi kiirelt vägagi ebastabiilseks muutuda. Seekord aga olid olud soodsad.

Alla jõudes polnud meie ronimine selleks päevaks aga veel läbi. Kuidagi pidi ju üles üles serva peale saama ning selleks oli kaks võimalust.

• sumbata lumes hommikul tuldud teed mööda tagasi
• ronida kiirelt üks WI3 (Isroser 4 köit).

Ma isegi ei hakka pikalt seletama. Loomulikult võtsime variandi nr 2, mille ülemises otsas olid parasjagu teised köiskonnad ning et väga hilja peale ei jääks tegime seda koosronimisega ühe eesliikuja vahetusega. Esimene pool olin mina julgestaja ja järelliikuja rollis, mis tähendas all külmetamist , köie pingsuse valvamist ning allakukkuva jääsodi eest pidevalt varjumist. See kõik läks mul ilma eriliste pingutusteta ning rumal nagu ma olen sättisin teist poolt ronides trajektoori nii, et see läbiks üht nati pikemat vertikaalset juppi. Suht sile ja sirge sein. Nii madalamate kodumaiste karjääriseinte pikkune, ja pealevaadates mitte väga raske. Mul õnnestus aga väga imelikke asendeid võtta ning keharaskus langes pidevalt kätele. Nii ja naapidi kõigutades suutsin seal puurid kuidagi sisse keerata ning laugemale osale jõuda, aga tunne sisimas ütles "AITAB". Üles jõudes oli toss väljas ja rihm maas. Sai ju niiöelda lõdvestuseks veel 3 köiepikkust tehtud ning päevas oli ronimist rohkem, kui piisavalt. Tolleks hetkeks oli päike kah juba kuskile ära läinud ning viimane tund lumes sumpamist ja autoni kõndimist sai tehtud tehisvalguse abil.

Tegus päev kanjonis

Kahel aastal olen vaadanud ja nüüd oli nimekirjas oma koha leidnud. "Nye Vemorkfoss" WI5 ja paberite järgi 3 köit. Käesoleva aasta kohta räägitakse, et on rohkem ja püstisem jää ning seda oli ka kohapeal näha. esimene paarkümmend meetrit oli lihtsam, vaid ülevalpool möllavate itallaste alla saadetav jama peletas mind õigest trajektoorist eemale märjema ja järsema koha peale. Purika algus siis vesine, mis kindad osaliselt läbi leotas. Kuskil keskel tegin paar traaversi liigutust kuivema koha peale ja siis sealt otse üles. edasi tuli üks nn. jääpragu, kuhu olin sunnitud sisse pugema, sest ümberringi lendas jäätükke ja lumekamakaid, millega väga pihta ei tahtnud saada. Ronides sai küll mõlemale poole toetada, aga asendid üldiselt ebamugavamad, kui õigesti seina peal ronides. Pealegi oli seal jää purikaline ja puurivaenulik.

"Kättemaksuks" tegin baasi täpselt sinna, kus itallaste laskumisaas valmis oli ning nemad pidid omale alla tulles natike kõrvale uue abalakovi valmistama. Peab nentima, et mina vist küll sama asjaga nii kiirelt ja muretult hakkama ei oleks saanud.

Teine pikkus oli oluliselt väiksema tõusunurgaga, kuid kohati väga seest tühja jääga ning voolava veega. Igaljuhul leidis Sven puuridele sobivad kohad ning jõudsime mõlemad kenasti üles.
Laskumisel oskas üks köieots lahtisest jäaugust sisse vupsata ning oligi kolmandik köit supsti purika sees voolava vee sees peidus. Õnneks kinni ei jäänud.
Meie ronitud trajektoori pidi võib seda koske rahumeeli number viiega hinnata. Seal vertikaalse osa peal seistes ja puure keerates oli ikka tunne hoopis midagi muud kui eelmisel päeval sama raskusastmega purikal. Aga jää kord juba on selline, et erineb aasta-aastalt oma kuju ja tiheduse ja koguse poolest.

Aega oli, tahtmist oli ning plaan oli kah, seega kõndisime kaljunuki taha ning võtsime ette Sabotorfossen'i. See WI5 kolme köiene kosk on mul eelnevalt ronitud ning kõigele sellele tuginedes sai Sven valida. Ta valis keskmise üpriski omanäolise kaljude vahel kulgeva köiepikkuse. Minule jäi seega esimene lihtne, kus sai kiirust ja tehnikat näidata ning viimane järsem ja tehnilisem. Kui ma olin viimasest jaamast juba nati välja jõudnud, avastasin vööl paiknevate puuride vähesuse. Millegipärast oli ununenud varustuse jaotamine ning mul oli kasutada vaid 3 puuri. Kiire pilk vööle ja seinale ning sai siiski allaronimisest loobutud. Järsu koha algusesse planeeritud lintjulgestuse ehitamine läks aga kauem, kuna pidin mitu vaheseina lahti toksima ning purika ümber sain napilt tiiru tehtud kahe kaasas oleva lindiga. Edasised puurivahed venitasin natuke pikemaks, mis ühest küljest hirmutas, aga teisest küljest manitses hoolikusele ning õhutas korralikku ronimistehnikat kasutama.

Kõige hullem oli aga see, et nii kui muidu purikalises jääs oli mõni tugevam ja siledam koht, oli see juba tihedalt puuriauke täis. Loomulikult tähendas see seda, et keerata tuli ebamugavamatest asenditest ning puhastada tuli rohkem. Peab nentima, et ega mul sellel ronimisel puure üle ei jäänud.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis vaatasin väikeste vahedega terve päev seda kanjoni vastasküljel olevat jääd ning oli vaid üks mõte: "See on nii lame ja parajalt jäine, et teha üks kerge solo". Otsus ronida "Lettvann" ise tuli ühe minutiga ja kuigi mu enda kirkade rihm oli maha jäänud laenasin ühe BD spinneri ning läinud ma olingi. Sein (õigemini küll nõlv) ise on lihtne. Ametlikult WI2 millel pikkust kolme köie jagu. Ümmarguselt 45 kraadine kallak ning igal pool leidus piisavalt jääd, kuhu kirka korralikult sisse lüüa. Kuna üheks eesmärgiks oli rõhuda kiirusele, siis mina muidugi ei hakanud väga tugevale toksimisele aega raiskama, Tegin lihtsalt nii, et endal piisavalt kindel tunne oleks. Esimesed paar minutit olid lihtsad. Kordamööda ja pikkade vahedega käed, ning jalad kogu aeg kõrgele kõhu alla ja paralleelselt. Kuskil klmandiku peal oli aga hingamine juba paigast ära ning jalg polnud enam kõige reipam. Poole peal jäin esimest korda mõneks sekundiks seisma ning lõdvestasin päkka.
Viimane kolmandik oi juba raskem. Jalad ei tahtnud pikki samme teha ning lühikesed ei tulnud enam nii kiirelt. Kätes oli aga jõudu ja särtsu veel alles mis aitas tõmmates natukene koormust õiglasemalt jaotada. Viimased 15m tuli sumbata paksus lumes ning siis tee peal väljas.

Kolm köiepikkust ja 10min. Kõike seda oleks mingil määral paslik võrrelda trepijooksuga ja kuna just nädal tagasi ma ühel sellisel käisin, siis oli hästi meeles.

Maailma lõppu toksimas

Ma olen küll paljudel kordadel Rjukanisse sattunud, kuid "Upper gorge" tagumisse otsa pole ma kunagi jõudnud. Lausa häbi on. Seekord sai see viga parandatud, kuid kahjuks polnud seal olemas neid kurikuulsamaid koskesid, mis tegijamaid ronijaid sinna meelitavad. seda kollast teepakikest pidasin silmas.

Selleks ajaks, kui meie õige allatuleku koha üles leidsime ja koskede juurde jõudsime olid itaallased juba esimese sihtmärgi hõivanud. Seega ei jäänud muud üle, kui kohe sealsamas kõrval asuvale "Verdens Ende" nimelisele jääle trügida.
Raskusaste WI5 tuleneb esimese otsa purikast, mis vähemalt sel korral oli ilmselt lühem/lihtsam. Puurid läksid suures joones kohtadesse, mis olin alt juba nende jaoks välja valinud ning trajektoor kenasti planeeritud raamides. Vahepeal tahtis küll valmisoleku tunne pealt ära minna, aga selle surusin endas maha.
Peale purikat üks pikk ja lumine nõlvake, kuhu keskele olin sunnitud jaama tegema. Jaam ise suht kahtlase jäämoodustise peal, aga panin igasse võimalikku lähedalasuvasse kohta ka julgestuspuure lisaks.

Teise lihtsama, kuid hästi märja köie ronis ees Sven ning seda pidime natukene koosronimisega pikendama, et baasi saaks normaalsesse kohta ehitada. Kuigi sai üritatud liikuda ja köit juhtida mööda kuivemat serva, muutusid köied ja kindad siin koheselt läbimärjaks.

Kolmas ja viimane köis oli õnneks kuivem ja ehk võibolla sutsuke raskem, kui keskmine. Midagi keerulist aga polnud ning ei hakanudki kõike puure rajale kaasa võtma. Lõpuks jagusid kõik kaasavõetud täpselt jääle laiali ning jaama sai teha üleval serval kasvava puu külge. Hakkab juba õige ronimise tunne tekkima.
Laskusime sama kose pealt abalakovitelt ning võtsime ette järgmise kose, mis selleks hetkeks oli ilusti vaba ning tervenisti meie päralt.

Rjukanfossen WI4 ametlikult 3 köit, kuid juba alt vaadates paistis lihtsam ja lühem. Esimese pikkuse ronisin ma järgi ning midagi eriskummalist sellel lõigul silma ei hakanud. Pildi pealt otsevaates paistab antud kosk alati nii laia ja võimsa ja järsuna. Tegelikult aga on jää suhteliselt lauge profiiliga ning ühtki vertikaalset juppi mulle sealt küll meelde ei jäänud. Baas oli hulka maad kõrgemal, kui topo järgi ette nähtud, aga umbes sinna olime selle ka alt vaadates planeerinud. Peab mainima, et seinal köie pikkuse arvestamine hakkab vaikselt meenuma. Teine pikkus jäi siis mulle ning oma olemuselt oli see kaljupraos oleval jääl ülespoole rühkimine. Ühes kohas oli suur kivimürakas tee blokeerinud ning sealt üle ronimiseks tuli natuke kivi peal turnida. Ülemine baas tasakaalustatud kaljupraos oleva kivikamaka ja lõhesse surutud kirka otsas. Tundus tugev küll.

Kuigi tegemist pidi olema 4 ja 5 raskusega koskedega, siis mina neid päris nii kõrgelt ei hindaks. Aga võib ka olla, et käesoleva aasta jääolud on konkreetsed kohad lihtsamaks teinud. Igaljuhul on nüüd jälle kaks uut liini kirjas.

Sisseelamine Bolgen'is

Esimesel päeval oli plaan teha siinsamas maja taga asuvad kosed. Hea lihtne hommikusöögi laua äärest vaadata, et kas kosed on valmis ja kuhu siis täpsemalt suunduda võiks.
Esimene linnuke siis "To menn og et foster" WI4 ametlikult 4 köiepikkust, aga meil venis viimane pikemaks, kus siis natukene koosronimist proovisime. Esimesed kaks köit lihtsamad, kus Sven'iga kordamööda ees ronisime.
Siis vertikaalne osa, mis kosele raskusastme annab ning sel korral kuiv oli. Puurile koha leidmine oli aga ikkagi keeruline, sest sein oli vägagi purikaline ning mõnest kohast ka üpriski õhuke. Siiski oli üles saamine seotud pigem psühholoogiliste, kui nõrkuse või kehva tehnika tõketest ülesaamisesga.
Igaljuhul lahti ei kukkunud, käed pikaks ei veninud ning sõrmed jäid kah täitsa alles. Lõpuosa siis jällegi lihtsam, kus mõlemad natukene ees saime ronida. Viimase köiepikkusega siis nagu mainitud tegime koosronimist, et ühe üleliigse baasi ehitamisest hoiduda. Kõik tundus laabuvat, kuigi minul kui järelronijal tekkis mõnel juhul raskusi õige tempo ehk köie pingsuse hoidmisega. Ajakulu oli ümmarguselt 50 minutit köiepikkuse peale, mis polegi kõige hullem, aga ega seal midagi hõisata kah pole.
Tagasi alla jõudsime 5 laskumist ja tund hiljem, mis jättis meile siiski napilt aega veel ühe raja ronimiseks.

Kosk nimega "Bolgen" on WI3 raskusega ning täpselt sama pikk kui eelnevalt ronitu. Aega oli meil jäänud aga vähem, kui juba kulunud ning seetõttu oligi õige hetk teha üks korralik koosronimise harjutus. Võtsin enda kätte kõik kaasasolevad puurid ja lindid ning panin minema. Puure panin nii harva kui võimalik , kuid ikkagi hakkasid nad varsti otsa saama.
Õnneks sain poole peal meie teiselt parasjagu laskuvalt tiimilt natukene puure laenuks ning jõudsin täpselt puuride otsasaamise hetkeks kuskile kolmanda köiepikkuse kõrgusele mugava julgestuskohani puu juures. Ajakulu täpselt tund.

Kui nüüd natukene koosronimisest rääkida, siis mõningad tähelepanekud. Ronima peaks enamvähem ühtlase tempoga. Julgestust pane nii harva kui julged, aga piisavalt tihti, et kukkumise korral sellest abi oleks. Seda mida allpool roniv paariline teeb sa ei näe, kuule ega tea. Võid ainult köie käitumise järgi aimata ning eelnevalt kokkulepitud signaalide põhjal tuletada. Ole valmis ka raskeid kohti aeglaselt ronima ning köit jõuga järgi sikutama. Igal võimalikul hetkel toeta jalg täistallaga maha, sest ülejäänud aja oled sa kogu aeg esihammastel ja sääremarjad "kuluvad" kiirelt. Järelronija peaks kogu aeg jälgima, et köiel oleks poole meetrine lõtk sees, siis on esimesel hea ronida ja kukkumine minimaalne. enne puurini jõudmist paar kiiremat sammu, kõigepealt ekspress puuri küljest lahti, siis puur välja ja kui siis veel köis pingul pole, siis võib ekspressi ka köie küljest võtta ja vööle panna. Ja lõpetuseks kolm köiepikkust JÄRJEST ronida on ikka tüki maad raskem, kui kolm köiepikkust ronida.

Ülemise otsa tegime teistpidises järjestuses ning alla tagasi jõudsime laskuda ilusti enne pimedat.
Mõlemad need kosed olid mul ronitud juba mitmeid aastaid tagasi, ning siinkohal on võimalus võrrelda enda sooritust. Peab nentima, et siis ma olin palju rohelisem kui praegu ning ühtteist on ikka aastatega külge jäänud küll. Tempo kiirem, kindlus suurem. Ja allatulek läks ikka hulga paremini. Ja elu esimene korralik koosronimine ei tohiks kah mainimata jääda.

Rjukani proloog

Selle talve jääronimisreis on nüüdseks selja taga. Kuigi sihtmärk oli seekord vana hea ja paljukäidud koht leidsin siiski ka mõne veel ronimata kose. Sai aga ronitud ka juba varem toksitud jääd. Ennekõike paarilise rahuldamiseks ja enesekindluse tõstmiseks.

Kvantitatiivne eesmärk, teha päevas rohkem kui üks marsuut, sai peaaegu täidetud ehk siis viie päeva peale kogunes 9 koske. Lisaks üks nn puhkepäev, kus peamine tegevus mõningate nippide tutvustamine ja hoogsalt teiste pihta rääkimine.
Kvalitatiivse eesmärgi poole pealt oli seis kurb, sest keerulisemad kosed polnud sel aastal võtnud vaevaks formeeruda. Vaid üks korralik WI6 õnnestus leida ning see ka tehtud sai.

Proovin mõned täpsemad muljed ja pildid kah lähiajal üles saada, kui muude toimetuste kõrvalt aega leiab. Aga nagu ikka on pildimaterjal nigelavõitu, sest ise ronides ei saa ju normaalseid pilte teha.

Aga juba vähem kui kolme nädala pärast on võistlused tulemas. Nüüd kõik registreerima ja ronimistehnikale viimast lihvi andma. Hetkeseisuga pole naiste esikohale veel ühtegi pretendenti.