reede, juuli 12, 2013

Rokua Geopark Challenge

Käisime Soomes seiklemas ehk Metsapeatus osales Rokua Geopark Challenge seiklusvõistlusel. Nende feissari lehel on nati rohkem infi

Olemuselt 24-33 tunnine nonstop võistlus, kuhu mina läksin kogema soome maastikku ja huvitavaid alasid. Ootused eelkõige kanjoneeringul ja kanuul, mis kodumaal hoopis teistsuguse maastiku tõttu midagi erinevat.

Start oli reede hommikul kell 10 ning kohe esimese mõnesaja meetri järel oli rajameistril planeeritud tropp. Kuna ei plaaninud kohe alguses ribadeks tõmmata, siis seisime seal sabas ja kui ükskord normaalselt liikuma saime, olime kuskil tagapool otsas.

Alguses siis jooks mööda urbanistlikku piirkonda, aga suurtest teedest pidi truupe mööda alt läbi ronima. Ei midagi keerulist, aga palav ilm ja hoogne tempo tegid oma töö. tagasi 11:06

11:10 Järgmisele proloogi etapile jooks-ujumine võtsime kaasa madratsid ja lestad. Kui ükskord kaardi saime, selgus, et kõik on väga tükeldatud ning lestade ja tossude pidev vahetamine oleks väga aeganõudev.
Esimesel vesisel jupil selgus, et lestad saab ka käe otsa toppida ja niimoodi tõmmata. Meil olid mingid väikesed lestad. Madratsid, mis sai valitud selle järgi, et saaks kiirelt täis ja väikseks kokku pakkida osutusid liiga nigelaks ning lihtsast vee peal liuglemisest polnud juttugi.
Teisel ületusel selgus, et käed on meil meganõrgad. üks madrats jooksis keset vett õhust tühjaks ning lestad ei sobi kohe üldse käe otsa. Ühesõnaga feil. Järgmisele ületusele panin mina lestad jalga, aga peale hoogsat ja paljulubavat algust ragistas parema jala säär jubedasse krampi. kogu edasine jalgadega siputamine oli välistatud ning ülejäänud võistluse aja oli kogu aeg sääres kerge valu. Kui me ükskord kuivale maale saime, siis oli vähe parem.Mõned punktid ja eksimised hiljem taas vahetusalas, kus rullid jalga sai.

12:44 Võiks arvata, et nüüd edasi läheb lihtsamalt, aga kus sa sellega. Soomlastel on nimelt arusaam, et rullidega kannatab sõita ka kruusateel ja singelträkil. Seega sai selle legendi järgi 12 kildise ringi peal lausa 4 korda jalanõusid edasi-tagasi vahetada ja jooksusammu harrastada. Kohalikud muidugi sõitsid peaaegu kõik kaigastega ja niimoodi sai kõvaks trambitud kruusakal päris edevalt liikuda. Piltide pealt vaatasin, et mõni pani ka juurikalisel singelträkil edukalt uiskudega. Meil aga keppe polnud ning tuli joosta. Kokku möödus tossudes ligi tund aega etapile kulunud 2:15-st. Viga tegime mudugi kah. Ninad näiteks on neil seal kõik ühesugused järskude servade ja suurte kõrgusvahedega. Natike valesse kohta sattuda pole mingi kunst.


15:02 saime proloogiga ühele poole ning hakkasime pihta päris võistlusega. Selleks siis kõige pikem sektsioon, mis rattaga läbitav ning pidi oma 130km-ga liidritel võtma aega 8h.Jee rait...

16:08 jõudsime esimesse questi, mis pidi sulguma tunni pärast. Kõigepealt ootasime seal pikas ja igavas sabas, siis ronisime 11 korrust ülespoole, laskusime mööda hüdrojaama tammi 35m allapoole, siis läksime jaama sisse ning otsisime pimedast punkti üles.

16:48 saime uuesti ratastele ning edasi oli oodata ainult uhamist.
Mingi hetk hakkasin tundma, et ratas ujub tee peal ning tunne pole kõige õigem. Selgus, et esirehv tühjeneb vähehaaval. Lükkasin sinna kiirelt õhku lisaks ning sai veel paari pumpamispausiga 2 punktivahet liigutud, kuid siis läks tühjenemine kiiremaks ning sai uus lohv sisse pandud. CP10 juurde läksime põhja poolt, rattad võssa ning ise käisime üle jõe punkti juures ära. CP11 juurde oli kolm enamvähem valitavat teed. Meie otsustasime Lääne poolse pikema aga jämedama joone kasuks. See oli väga liivane ja mitte nii kiire tee. Samas hakkas ka tiimi nõrgim rattur väsimuse ilminguid näitama ning tempo langes päris alla.

12 poole läksime jällegi ringiga, sest otsetee, mis oli küll palju lühem,  tundus väga peenike ja tehniline. Tagantjärele mõeldes ilmselt kaotasime sellega aega.
12-13 punktivahe liikusime nii aeglaselt, et parmud sõid meid isuga. Õnneks läks see ühe järve kõrvalt mööda ning seal tegime ühe värskenduspeatuse. Minule mõjus hästi, aga üldist liikumistempot väga palju ei parandanud.

15-s pidi olema quest, aga kontrollaegade lõhkimineku tagajärjel oli see ära jäetud. Samuti olid maha tõmmatud mägises piirkonnas olevad punktid 16-19 ning meid suunati otse 20 juurde. Tankisime kõik oma anumad uuesti vett täis ning panime ajama.

21:21 Väike puhkus, raja lühendamine ning vee saamine mõjusid tempole drastiliselt ning järgnevad 3 väga pikka punktivahet tegime suht hea tempoga, kuid siiski kulus selle peale tervelt poolteist tundi. Peab nentima, et palju igavat sõitmist ja väga vähe punktiotsimist.

23 seevastu oli niimoodi sätitud, et ringi oli väga ringi ja otse oli ragistamine. Niisiis ragistasime. Mingi hetk tajusin, et läheme ratastega üle raba, on päikeseloojangu aeg, ümberringi on täielik vaikus, ei ühtki linnusidistamist ega muud häält. Kõrval hakkaks nagu kerge udu tekkima. Seisan parasjagu  mingi natukene kõrgema koha peal ning nuusutan seda mõnusat sookailu lõhna, mis ümberringi hõljub. Elu on ilus ja mina olen kõige selle keskel.
Noh ja siis tuli võsas ragistada ja rattaga üle oja kalpsata ja siis jälle natuke võsas ragistada enne, kui punktini jõudsime.

24 juurde minnes läbisime jõge ning täpselt samal ajal sõitis sealt kanuuga mööda liidrite tiim. Meil oli võtta veel üks punkt, kus järjekordselt oli quest ära jäetud ning siis vahetusala.

Vahetusse jõudsime väsinuna, kann haige, jalad märjad. Panime kuivad hilbud selga, vahetasime sokid ja jalanõud sõime mitu portsu head ja toekat hakkliha-kartuli pada. Täitsime jälle kõik oma joogianumad ning asutasime ennast kanuusse. Kõige selle peale kulus 45 minutit ning lahkusime täpselt kell 1:00

Kuivadest jalanõudest muidugi polnud mingit tolku, sest esimese kurvi peal pidi paadist välja astuma ja seda kividest üle udima. Ja ka kuivadest riietest polnud mingit kasu, sest paar minutit hiljem muutus kerge vihmasabin päris parajaks paduvihmaks, mis kõik korralikult läbi leotas.  Muus osas oli kogu kanuu üks suur madala veetasemega kärestikulistest kohtadest üle udimine ja läbi vedamine. Ja ja kui kärestikke ei olnud, siis olid puud, millest üle või ümber tassida või siis alt pugeda. Ühe sellise koha peal tegime ka uperkuudi.

Kanuu poole peal oli punkt ning quest. Viimane seisnes selles, et pidime minema 580m 190 kraadi suunas ning sealt punkti võtma. Keeruline ei olnud, aga jalad ei olnud enam need, mis hommikul üles ärgates ning aega kulus omajagu. Teine kanuu pool oli umbes sama mis esimene, ainult et ülevalt ei tulnud vett. Kogu etapi peale kulus meil mõni minut vähem, kui 6 tundi, see tähendab, et tegime selle ära tempoga, mis roadbookis kirjas.

Järgmine jupp oli kanjoneering, mis põhimõtteliselt tähendas sama teekonda, mis kanuuga, ainult et vastupidi ja mööda maad ohtrate jõeületustega.vahetusest saime kähku minema, sest oli tahtmine sooja saada. Alguses liikusime käbedalt, aga mida punkt edasi, seda rohkem lonkimiseks läks.Eks punktid olid ka üha keerulisemates ja sopastemates kohtades. Kaart polnud liikudes minu käes, kuid praegu tagantjärgi vaadates on mul päris hea arusaamine, kust me liikusime. Üldiselt on jalgsi 45000 kaardiga kaunis nigel liikuda, kuid meile jagatud kaardid olid ebaloomulikult täpsed. Ja selle täpsuse juures veel ka selgelt loetavad, mitte nagu viimase xdreami kaart.
33 punktis oli järjekordne quest, mis tähendas, et pidid mööda jõge ülesvoolu liikuma ja vees sulistades punkti võtma.
34-35 oli väga lihtne etapp, kuid pikk ja mööda joostavat teed. Jaksuga oli meil kehvasti ning kaotasime seal teistele palju.
Alates 35-st algas osa, kus pea iga punkti järel pidi jõge ületama ning kõik punktid olid kuskil padrikus peidus. Kanuuga sõites sai mõningad potensiaalsed ületuskohad valmis vaadatud, kuid pärast kujunes ikka niimoodi, et ronisime suvalises kohas jõe äärde ja vaatasime kas saab üle/läbi. Üldiselt sai, kuid päris kuivaks jäime vist ainult kahe ületuse juures. Roadbuuki teine leht oli meil kah kahjuks vahetusala kotti jäänud, seega polnud meil punkide kirjeldusi ning otsimine toimus vaid kaardi järgi. Mõnel juhul oli see väga vaevaline. Lõpu poole oli punkte küll tihedamalt, kuid tempo padrikus ja mülgastes nii madal, et aega kulus ikkagi palju. Samal ajal oli aga esile kerkinud uus probleem. Sääsed olid välja ilmunud ja neid oli palju. Ainuke võimalus mitte torgatud saada oli joosta, niisiis saigi igal hetkel utsitatud, et hakkame nüüd jooksma.  Tõrjevahend oli mul küll kaasas, kuid see sulatas mu pükstesse augud ja sääski ikka ära ei ajanud. Pidev higistamine ja vees mulistamine ilmselt vähendas toimeainet piisavalt palju. Omajagu abi oli okstega vehkimisest, et sääski mingilgi määral eemale peletada.
Kõige keerulisemad või siis punktid, mis kõige rohkem otsimist nõudsid olid siin lõigul 37 ja 41.

13:04 olime taas vahetusalas ning saime teada, et ka viimaselt sektsioonilt on raskemad punktid ära korjatud ning alles jäetud vaid rattaga ligipääsetavad kohad. Meie elu läks lihtsamaks, kuid natukene kurb ikkagi.

TA3-43 olime otsustanud sõita põja poolt suuremat teed mööda. Asfalti mööda oli tõesti hea sõita, kuid pööramiskohale liginedes tundus midagi valesti. Seal, kus kaardi järgi oleks pidanud olema suur tee, polnud midagi. Eelnev ja järgnev teeots olid olemas, kuid seda õiget ja kõige jämedamat polnud. Tõmbasime järve juurest metsavahelt ja tõesti natukene kaugemal metsa vahel oli tee olemas. Kuid see polnud üldsegi selline nagu oleks lootnud. Liivane ning auklik, kohati vägagi sügavate pehme liivaga rööbastega. Loodetud kiirest sõidust ei tulnud siin midagi välja, kuid venitasime siiski kuidagi läbi.

Nüüd veel üks maastikulisem ja siis kaks suurema teega punktivahet ning olimegi saabunud viimsesse questi, kus pidi põlvini mudas sumbates saare pealt asuvast postkastist lehe tooma ja sealt finishi asukoha üles otsima. Veel viimastel meetritel purskkaevu moodi välja nägev veetakistus ning oligi kogu asi otsakorral.


Koguaeg 29:29:22, mille jooksul läbisime kogu raja. Üldpingereas 11 meeste arvestuses 9-s koht. Neljas jäi 40 minuti kaugusele, poodium on aga klass omaette ja sinna trügimiseks peaks midagi hoopis teistmoodi tegema.

Rattaspidokas näitas 162 km ja aega läks selle peale mõni minut alla 9 tunni.

Meeldis see, et rattaetappidel oli  väga paljudes kohtades valida kas otse või ringi. Kas nati jämedam või nati peenem joon? Kas mööda rada või läbi võsa? Ülesande tegi nati lihtsamaks see, et kaardid saime kätte eelmisel õhtul ning põhiline eeltöö oli juba tehtud. Küll aga valmistas peavalu teede klassifikatsioon. Paljalt kaardile vaadates polnud väga aru saada, kas see on sõidetav või kui kiiresti sõidetav või kas seda rada üldse on olemas. Meie üritasime ehitada strateegiat pigem ringi ja kiirematele teedele, kuid mitmel korral saime selle eest karistatud.

Lambi panin ma põlema ainult kahel korral: kitsast, pimedast ja pikast teetruubist läbi minnes ning hüdrojaamas punkti otsides. Muul ajal polnud selleks mingit vajadust. Isegi lauspilvituse ja paduvihmaga oli öösel nii valge, et lamp poleks mingit eelist andnud. See on see pöörijoone lähedane südasuvine aeg.


Ei meeldinud see, et tiimile oli antud vaid üks kaardikomplekt. Esiteks oleks tahtnud igaks juhuks tagavara omada, kui midagi peaks originaaliga juhutuma ning teiseks on jule nüri kulgeda, kui ainult üks kaarti jälgib. Eks aegajalt sai ikka koostööd kah tehtud, aga see pole ühe kaardiga üldsegi lihtne.
Teine miinus kaardi seisukohalt oli punktirõngaste ebatäpsus. Nii mõneski kohas oli rõngake kaardi peal mõned millimeetrid õigest kohast möödas. antud mõõtkava juures on see päriselus päris pikk maa.

Tee lühendamised oleks võinud teha ilma questide ära jätmiseta. See on just see, mis annab seiklusele vürtsi ning tekitab motivatsiooni. Suht nüri on teada saada, et rada on lühendatud, huvitavamate kohtade ja questide ära jätmisega. Aga on võimalus 2 tundi mööda igavat sirget teed sõita.

Kõige suurem pettumus minu jaoks on aga see, et koht, kus seiklus toimus oli nii ebatüüpiliselt soomelik, et kohe kurb. Ei mingit kaljut, ei mingit mägist maastikku. Kõik see, mis minu vaimusilmas on soome maastikule nii omapärane oli sealt puudu.

Aga tore ikkagi. Sai käidud nähtud ja tehtud. Ühe kogemuse võrra jälle rikkam. 

Lõpuks siis ka mõned lingid:
Ametliku fotograafi Tapani Launonen pildid, Tuulia Miettinen pildid (Siin kasutatud pildid on kah nendest kohtadest võetud)

Kaleva.fi oli ametlik meediakanal, nende kokkuvõtlik leht Seal all ka linke teistele artiklitele.

Blogisissekanded soome keele oskajatele

Üks tagaotsa tiimi heietusOxalis team