Paide xDream - Sprint

No vihma ladistas ja kõik oli märg, aga muidu oli ilm soe ja sai kerge varustusega rajale mindud. Minu puhul siis tähendas see ilma seljakotita liikumist, mida ma pole juba teab mis ajast teinud. vaid üks pudelike oli särgitaskus loksumas. Stardist sai igaüks oma punkti, kuid kõik olid mööda teerada punkti lähedusse ja tagasi jooksmine. Sealt siis kolmekesi koos rattaralli formaadis edasi. Meil aga polnud seekord ühtset vormi seljas ja suutsime kuidagi niimoodi üksteist rüsinas ära kaotada, et peale tulutuid kokkusaamiskatseid ja siit-sealt otsimisi sõitsime kahekesi edasi lootuses esimese punkti juures kolmandaga kokku saada. No see ka õnnestus, aga kogu selle jama aja ja närvikulu oli muidugi kohutav. Lisaks muidugi positsioonikaotus, mis ralli formaadis mängib olulist rolli. Kaotus 9min parimale.
Vahetusalast jooksime kiirelt läbi ja sukeldusime rappa. Kaardilt paistis kena üle lauka ujumine, aga kohapeal oli olukord hoopis roosilisem. Laukad olid kas kinni kasvanud või lihtsalt nii kitsad, et sealt sai ilma ujumata üle. Rabaetapp tuli meil enamvähem välja ja kaotus parimale 5min.
Nüüd jälle üks väikene rattajupp, mis läks meil väga aeglaselt, sest ühel rattal olid ketaspiduri klotsid kinni kiilunud ja edasiliikumine selle tõttu tunduvalt raskendatud. Lõpuks ei võtnud veel vahetusala punkti kah õigel ajal ära ja pidime veast aru saades rullidega mööda soppa ringi jooksma. Muidu suht lihtsa etapi peale kaotus 10min.
Aga rull oli hea. Protokollis on meil küll paremuselt teine aeg, kuid see on ilmselt selle pärast, et ratta viimase punkti võtmisel olid meil juba rullid jalas ja panime kohe ajama, ise arvan, et tegelikult oli 2-4min parimale.
Ja siis kiiruga järve äärde, vest selga ja üle. Loomulikult sai ikka mööda paadisilda võimalikult kaugele mindud ja sealt veel suure hooga edasi hüpatud. Mida vähem ujuda, seda lihtsam. Ujumise lõpus olime kohal 19. Nüüd tuli natuke orienteerumisjooksu, mis sisaldas endas hulgaliselt kraavide ja ojakeste ületusi, mudas sumpamist ning minutehtud väga paha rajavaliku tõttu 20-21 vahes ka mööda rägastikku turnimist. Viimasega siis sai kaotusele veel mõned minutid lisatud.
Torni juures läksin mina laskuma ja teised maastikule peidetud punkte otsima. Peab nentima, et üks punkt oli nii ära peidetud, et meil (mina kui laskuja välja arvatud) kulus selle leidmiseks tohutupalju aega ja sellega kogunes kaotust võitjale 10 min. jagu.
Nüüd veel üks pisike jooksuke vahetusalani ning algas valik kanuuorienteerumine.
Olin juba rulli ajal seal nati planeerinud ning jooksu ajal said selgeks ka ojade voolusuunad ning plaan paranes veelgi. Meie siis järjekorras 51-50-48-49 Peale esimese punkti võtmist sai õigel hetkel paat kaldale sikutatud ning järve kaudu lõigatud. Tagasi aga oja kaudu allavoolu. Siina aga magasin ülevedamise koha maha, sest millegipärast polnud kaardile märgitud kahte silda ja neid ühendavat teekest. Selle tõttu sai vähe rohkem mõlatud ja ajakadu hinnanguliselt 3-4 min. Aga muidu läks kanuu enamvähem kuigi kaotus parimale 9 min on ehk nati palju.
Ja ei olnudki enam muud, kui rattaga lõppu, üks väikene tõkkerada ja finish. Muide selle takistusraja juures ei olnud keelatud tõket pikali lükata ja sellest üle jalutada. Peaasi, et ise tõkke pärast püsti tagasi paned. Meie tegime kõigi tõketega nii, et esimene lasi tõkke alla, teised jooksid üle ja siis uuesti tõke püsti. Palju lihtsam. Lausa imelik oli vaadata, kuidas teised elu eest punnisid ja turnisid.
Lõpp 4:04 ja praegu seisuga oleme kohal 19, mis pole küll teab mis koht, aga üldseisus liigume ikkagi ettepoole.
Kokkuvõtvalt oli väga tore etapp. Oleks kiiremini jooksnud/rattaga sõitnud, aga sain tiimilt tagasisidet, et olen ülivormis. Tegelikult kahtlustan hoopis teiste alavormi või siis vormiriietuse puudumist, sest ma pole ju üldse trenni teinud ja puhata kah pole saanud. Viimaste päevadega on saanud näiteks kümmekond tonni killustikku laiali kärutada.

Puhas vuuk

Pühapäeval metsas veedetud aeg läks asja ette. Juba trajektoori välja mõeldes ja pikkusi mõõtes tundus rada nati lühikesevõitu. Lõplik trajektoor on suts imelik põhjusel, et otsuse kõik punktid võtta tegime alles viimases joogipunktis. Nii siis oligi, et trassi lõpupoole võtsime valikusse kõik kaardil leiduvad punktid ning lõpetasime suts üle 7 tunniga. Ja selle käigus saime veel 2 kilo kukeseeni kauba peale. No ei saa ju metsas ilusatest kollastest seentest niisama mööda joosta. Ikka on vaja seljakotist kilekott otsida ning kübarad sinna sisse toppida. Õnneks andsin kiusatusele järgi alles raja viimase kolmandiku peal ja tassimist ei olnudki väga suures koguses ja pikalt.
Aga rada oleks võinud huvitavam ja raskem olla. Rajavalikuid ei tundunud kaardile vaadates just palju olema, kuid siiski õnnestus meil mõned osad ikkagi omamoodi järjestuses läbida. Omaette kaardiga metsas liikuda ikka toredam, kui kogu aeg kellegi teise sabas või jäljes tuiata. Mõnes kohas muidugi tegima ka rumalaid valikuid eelistades sihti rajale või keerates vara metsast rappa või midagi muud sarnast. Suuri vigu aga orienteerumises ei olnud, pigem sai nõrk füüsiline vorm kuskil poole maa peal takistuseks.
Tegelikult ei osanud ju nii kerge(lühikese) rajaga arvestada ning läksime metsa väikese SI pulgaga. See aga sai juba enne lõppu täis ning viimaste punktide juures ootasime kaasvõistlejaid, et oleks keegi, kes vajadusel meie punktis viibimist tõestada võiks.
Muidu aga oli tore. Jalad annavad tunda aga mitte ülemäära hullusti.Vähem kui kuu aja pärast tulev 24h aga tundub hetkel veel jalgade seisukohalt suhteliselt lootusetu.

Punkti päevale pani kodus hea kuum saun ja paar külma õlut.

Kollased kübarad

Käesoleval aastal on nii palju kukeseeni söödud, et ilmselt ületab see kogu mu elu jooksul söödud kukekate hulga. Mis tegelikult tähendab seda, et varemalt pole seda tegevust eriti olnud. Noh, lapsed suuremaks kasvanud ja saab nendega juba metsas käia ja on ka mõned potensiaalsed kohad leitud, kust aegajalt ikka miskit leiab. Viimase rogaini ajal sai finisheeritud suure seenekotiga ja pool nädalat hiljem olin moraalseks toeks naisele ja tassisin ka lapsed üle rabakraavi metsa seenele. Laenatud säärikutesse oli aga keegi mootorsaega augu sisse teinud ja tunne oli nagu oleks ühes jalas vett täis kummik. Ee.. oligi vist.
Igatahes on hakanud seente mõõt juba kergelt täis saama ja peaks proovima neid kuidagi talveks säilitada. Kunagi sai proovitud külmutada, aga need ei kõlvanud kuskile. Huvitav kas purki saab panna.., Peaks vist proovima, sest egas muidu külmkappi õlle jaoks ruumi ei saa.

Öösel laulmas

Me kõik olime seal. Ja laulsime.
Kui oli laul "Maa tuleb täita lastega" Oli meie pere noorem põlvkond matil(maa peal) siruli ja magasid õndsat und. Ka lähemas ümbruses oli sama asja näha, niiet ülesanne täidetud. Aga niikaua, kuni nad üleval püsisid, kuulasid ja vaatasid ja olid imetoredad. Oleks tahtnud mälestuseks mõne pildi teha, aga fotikat polnud.
Oleks kirjutada rohkemat, aga nii suure asja jaoks pole õigeid sõnu. On vaid tunded.

Süütu sein

Asjad on siis nüüd niikaugel. Auke on veel vaja puurida ja löökmutreid taguda, aga kivide kinnitamise poldid on otsas. Mõned kivid veel on, aga need jäävad poeskäiku ootama.
Aga süütuse kaotab täna õhtul, kui plikatirts ja sünnipäevakülalised kallale lasta.
Eks ta rohkem lastele ole, sest enda jaoks on see ikka lootusetult väike. Võibolla kunagi tulevikus kuskile teispoole maja enda jaoks suurem, aga mitte niipea.


P.S. Üks kivi on enda tehtud ja kõvasti poldiga kinni tõmmates ei ilmutanud mingeid pragunemise märke. Teine on veel, aga jällegi ootab poltide saabumist. Kui need kannatavad, siis ehk isegi õnnestub käepärastest vahenditest endale meelepärase kujuga kive nikerdada. Ootame ja vaaame, mis tänane peaproov näitab...

Mutid auku

Ma ise olen uurinud ja minu käest on mitmel korral uuritud, et kuidas muttidest lahti saada. No see probleem on kindlasti iga aiaomanikku mingil ajal vaevanud. Lausa nii palju, et käibel on igasugu nippe ja meetodeid, kuidas kurjameid kättte saada või ära hävitada. Alustades kasutatud kassiliivast ja mutipeletist, kuni autosumpsi käikudesse ühendamiseni välja.
Eile sai selgeks meie muru terroriseerinud muti kurb saatus, mis annab maailmale juurde veel ühe tõhusa mutihävitusmeetodi.
Mõned ajad tagasi sai alustatud ajapostide aukude tegemist. Laenutusest puur, ning sellega lasta maa sisse auk läbimõõduga 20cm ja sügavusega umb 1m. Kuna ilm meil siin na vihmane, siis ei läinudki kaua aega mööda, kui augud vett täis sadasid ja sellised sügavad kaevud moodustasid. Kui lastel oli konni vaja, siis sai neid sealt aukudest, ning eile siis oli lisaks konnadele ühes augus ka meie mutt.
Niisiis, kui teid tüütavad mutid, siis puurige muti käigu kohale sügav auk, ning laske sinna uppumise jagu vett sisse.
Jõhkramad tüübid võivad vee asendada põhja asetatud teravate ogadega.
Aga mina hakkan nüüd poste panema.

Öine elu piibe ja Peterburi mnt. vahel

Meile meeldib öösel matkata. Aga eelmist vees sulistamist ei tahtnud enam korrata ja seetõttu leppisime rangelt kokku, et kulgeme mööda teid ja teeme lihtsalt ühe pikema treeningu. Ja kuna osa meist ei viibinud puhkusel ja järgmine päev oli tööpäev, siis kahanes algne 12 tunnine 6 tunnise piirajaga ürituseks.
Start 21:15 Peterburi maanteelt Jägala jõe silla juurest ning suund siis mööda jõe põhjakaldale jäävaid rajakesi kagu poole.
No kohe alguses anti mõista,et kaarti ei tohi usaldada ning seal, kus kaardil oli ilus joostav rada polnud looduses seda teps mitte. Hoopis rinnuni võsa. Õnneks oli tegemist osaliselt vaarikavõsaga ja see leevendas natuke tehtud ämbrit. Lisaks vaarikatele uurisime üht jõe peale tehtud elektrijaama, ajasime juttu siiliga ning näitasime üksteisele kustkohast keegi oli neljapäevaku raames üle tee jooksnud. Nii olime peagi suurel magistraalil ja hulga maad edasi jõudnud. Kaardi järgi oli veel üks koht, kus "suurt" teed polnud ja oli oht padrikusse sattuda. Õnneks sattusime vaid kellegi inglise muru kombel pöetud heinamaale ja polnud hullu midagi, kui sealt vaikselt mööda hiilisime. Isegi uhke maasturiga peremees ei tulnud rändureid kaema.
Nüüd edasi oli täiesti tavaline põhjaeesti maastik oma määnimetsade ja kruusateedega. Sekka ka mõned kitsamad pinnasteed, kuid sihte lähemalt uurima ei läinud.
Tagasipöörde punkt jäi kuskile Kuusalust lõunasse ning tagasi läksime peamiselt mööda väikesi kruusakaid. No vahele jäi ka Kiiu liivakarjäär ja mingi eramaa, kust läbiminekut oleks tegelikult pidanud omanikuga kooskõlastama. Aga me ei hakanud helistama, selle asemel selgitasime asja tee kõrval koplis müdistnud lehmadele. Nimelt hakkas neile külge meie jooksupisik ning nad jooksid meie kõrval terve karjaga pimeduses nii, et ainult silmad hiilgasid kahekauapa pimedas nagu pisikestel kuraditel. Nagu piisonid savannis ma ütlen. Täpselt.
Lõpupoole hakaks uni ja ääretult madal temperatuur end meelde tuletama ja tegime seetõttu vähe rohkem jooksu. No ja nii oligi, et mahtusime kenasti etteantud piiridesse ja olime tagasi auto juures suts üle 5 tunniga. Kilomeetreid tuli 35 ja 40 vahele. Täiesti tore öine trenn, mida ka edaspidi ette võib võtta, aga siis juba uutel radadel.

Ahjaa, kui eelmisel öisel retkel ei kuulnud alguse ja jõpu vahel ühtki koera, siis nüüd oli terve öö haukumist täis. Jube suur erinevus oli, ühelt poolt rahu ja vaikus, teiselt poolt pidev ärevus, et kust põõsa tagant peni sulle säärde ronib. Millegipärast eelistan esimest varianti.

Öösel Tapalt Aegviitu

Puhkuse ajaks sai plaanitud vähemalt üks pikem öine treeningmatk ning igasugu asjaolude kokkulangemisel sai see teoks 19-20 juuli. Trajektoor oli üks mu ammusi ideid ehk siis liikuda Tapalt Aegviitu sinkavonka läbi metsiku maa. Ja etteruttavalt peab nentima,et maa (või siis vesi) oli igati metsik.
Algus kell 17 Tapa rongijaamast ning esimesed 2km sai isegi joosta. Linna piiril saatis veel üks peni meile haukuva hüvastijätu ja suundusimegi metsarajale. Ametlikult matkaraja nime kandev kolgemiskoht oli pehme ja porine, kuid esialgu jäid veel jalad kuivaks. Vaid sääsed tegid roppu moodi liiga ja neid tuli sääsepeletiga väheke eemale ajada. Alguses väga metsa ei läinud (vähemalt üritasime) aga no kau asa üritad, kui nii väga kisub. Esimene siht, mis ette sattus, tervitas meid ületamatu ojaga. No me ikka saime sealt üle, kuigi enne tuli natuke maad mööda oja äärt liikuda ja sobivat langenud puud otsida. Ning siis otsustas siht oma aluspinna väga vesiseks ajada ning tihnikusse kasvada. Ja siis kiskuski metsa ära. Mitte aga kauaks, sest lähenes meie esimene sihtmärk tapa vana raketibaas või mis ta seal ongi. Igaljuhul olid imelikud betoonehitised ja lagunenud majakesed. Aga me pole väga militaristid ja tulistasime sealt suht sirgjooneliselt läbimingile kaduvale metsateele. Kaduvale tähendab siinkohal siis uppuvale, sest juba enne lõpkikku kadumist pidi mööda tee (loe jõe) ääri ronima, et jalad kuivana püsiksid. Oleks teadnud, et mõnesaja meetri pärast ootab meid ees totaalne soo, poleks ehk vaevunud. Niisiis meie tung jalgu kuivana hoida sai oma ootuspärase lõpu -- jalad said märjaks ja pinge kuiva jalaaluse otsimiseks kadus.
Sulistasime rõõmsalt kuni Valgejõeni ja asusime läbi nõgesevälude sobivat ületuskohta otsima. Leidsime sellise, kus nabast ülespoole jäi kuivaks. Õnneks olid meil juba jalad märjad, sest järgnev mets oli põhimõtteliselt üleujutatud.
Ja mingi aeg jõudsime metsataluni, kus koerakuudile oli kirjutatud "Olen kodus". Tõsijutt, kuut oli tühi ja koer oli ilmselt kodus sooja mati peal pikutades kisselli joomas ja transistori kuulamas. Meie aga kinnitasime sel ajal vaarikapõõsas keha ja olime niisama ilusad ja märjad.
Kui me jõudsime juba natuke maad mööda tallu sissesõiduteed astuda, saime aru, miks koer kodus oli. No otseloomulikult oli kaherööpmeline muldtee kahe suure soo vahel ja üleujutatud. Positiivne asja juures oli aga see, et soos viibimine seoses lindude pesitsusaja lõppemisega oli lubatud juba teist päeva ning meie sealolek oli igati legaalne. Sellekohase info esitas meile puu külge jäetud silt.
Ja loomulikult polnud omanike eemalolekul keegi tee äärest suuri ja punaseid metsmaasikaid noppimas käinud. Me siis tegime seda. No natukenegi, sest ega pole ju aega raisata, kui millalgi järgmisel päeval peab rongile jõudma.
Ikkagi suvi ja suvel peab ju iga normaalne mataksell ka ujuda saama. Meie valikusse langes üks lauka väljanägemisega rabajärv nimega Ohepalu, mis oli meeletult suur ja meeletult madal. Lausa nii madal, et ujudes kriipis varvas põhjamuda. Aga et võiks jala põhja panna ja puhata? Ei, seda ei tohi, sest seal on põhjatu muda, mille sisse jalga pannes on suhteliselt rõve tunne. Järvest välja pidi suht otsesõnu ujuma (viimased tõmbed juba kõhuli rohus), sest kui jäid vees hetkeks ühe koha peale, siis sadestus kõik see üleskeerutatud muda koheselt su kehale ja sealt enam vabatahtlikult ei lahkunud.
Aga õnneks ei hakanud külm, sest tihedalt ründavate sääskede tõttu pidi imekiirelt riidesse toppima ja uue kihi sääsepeletit peale kandma.
Edasi võtsime suuna põhja poole ning suundusime mõningaid meelevaldselt kaardile mõeldud punkte võtma. Lõppes see asi sellega, et ühest punktist jalutasime läbi ja teiste juurde minemisest loobusime ajagraafikus püsimise ja jalgade tervise nimel. Selle asemel ratsisime nati oma trajektoori ning suundusime risti üle soise ala ja polügoni tankisilla suunas.
Haa... jalgade tervise nimel. Seeoli küll hea nali, sest juba kilomeetri pärast, mille läbisime loomulikult mööda kastest märja rohuga metsarada lõppes igasugune kindel jalgealune ja edasi oli vaid vesine mets. Või siis rägastik, kui täpsem olla.
Ühe koha peal läks natuke lagedamaks kah, aga lagendikud on tavaliselt sellisel pinnasel hullemad, kui metsaalused ja sinna esimese hooga väga ei julgenud minna. Kuna aga metsa all oli väga jube edasi liikuda, siis ikkagi proovisime. Oli lage, oli vesine ja pind õõtsus nagu batuudil. Või noh peaaegu samamoodi. Kuskil kaugel lagendiku keskel paistis ka lahtist vett, kuid ülejäänud ala oli kaetud sellise põlve kuni kintsuni laialehelise taimega. Siinkohal sai tehtud kohatut nalja, et peaks xdreami rajameistrile väikese vihje andma. Selleaasta viimane ju siinsamas Arbaveres toimumas ja selline tore "metsalagendik" on patt rajast välja jätta.
Igaljuhul pladistasime mööda lagendiku äärt edasi ja kui lagendik lõppes, siis pladistasime mööda metsa, sorry rägastikualust edasi ja kui lai ja põhjatu kraav ette sattus, siis langetasime suure kuuse ja pladistasime mööda met... ei ikka rägastikku edasi. Siis käisime veel üht pladisevat lagendikku vaatamas ja lõpuks jõudsimegi toreda autoga sõidetava kruusatee äärde.
Autoga sõidetava tähendas siinkohal seda, et mootori õhuvõtuava pidi kõrgel olema, et lombist läbi sõites vesi mootorisse ei satuks. Õnneks olid meil juba jalad märjad.
Ja nüüd polügon. Kaardi järgi paistis üks tore metsarajake meile sobivas suunas minema ning lõpus natuke sihte mööda liikumist, kuid ühele ristmikule jõudes laius ees vaid lõputu lagendik ning värsked kännud. vähemalt seegi hea, et meie väljavalitud rajake kändude vahel silma hakkas ja maapind kuiv oli.
Haa... hea nali. Peale lühikest astumist jakerget kännupealset einepausi nimelt kadus teerada kuskile eiteakuhu ja sama tegi ka kuiv maapind. Õnneks oli selleks ajaks juba hämarduma hakanud ja me ei näinud enam väga hästi mis meid eespool ootab. Kaardist polnud väga abi ja üritasime suunda sel lõputul lagendikul enamvähem õigena hoida. Niisiis ronisime seal niiöelda lagendikul, mis rohkem oli nagu tohutu raiesmik kaugusse, endal kogu aeg jalad vees ja mudas. Konkurentsitult oli see polügoni ületamine retke kõige raskem osa.
Mingil hetkel tekkis psühholoogiline madalseis, et kus kurat me oleme ja kaua see krdi mülgas veel kestab, aga siis saime mingi hetk juba lagendiku teise serva metsatuka ligidale ning sealsamas oli ka kaardi peale märgitud teekene. Suund oli meil küll omajagu kõrvale kaldunud, kuid seda ka natuke tahtlikult (sealpool oli ju tee). Muideks jaaniussid olid alles täies heleduses, kuigi neid polnud enam väga palju. Edasine retk otsustasime viibida rohkem kuiva maa peal ja et asi ikka kindla oleks, siis panime edasise trajektoori mööda radasid paika.
Aga me ei arvestanud sellega, et osad rajad olid väga rohtu kasvanud ja totaalselt kastest märjad. Mõne koha peal polnud üldsegi vahet, kas astuda põlvini vette, või kõndida 20m mööda sissetallatud rada. Aga see selleks, sest jalad olid meil ju juba märjad.
Tankisild üllatas meid sellega, et oli veel peaaegu et olemas ja ujuma ei pidanudki. Tuli küll mööda kõikuvaid ja ohtlikult läbipainduvaid prusse/laudu mööda jõge ületada, aga jäime kõik ellu ja isegi vette ei kukkunud. Edasi suundusime Jussi järvede kõrvalt mööda oose ja matakaradasid paukjärve torni juurde. Ega suurt vahepeal ei juhtunudki, kui seda hiiglasuure ämbliku otsa sattumist mitte arvestada.

No ja loomulikult kõndisin mina tol hetkel esimesena ja pidama sain üle raja ualtuva ämblikuvõrgu ees nii, et nina oli peaaegu vastu viiekroonise mündi suurust ämblikku.
Paukjärve tornis aga tegime nati pikema peatuse koos jalgade õhutamise, määrimise ja sooja supiga. Loomulikult imetlesime ka toredat öötaevast, mis oli tegelikult juba natukene hommikune. Suursood aga polnud näha, sest kõik oli ühtlase uduvaiba sees peidus. Jaa, sügis hakkab tulema.
Nüüd jäi üle veel viimane pingutus ehk siis jalad jälle märgadesse kaunadesse ja Aegviidu rongijaama. Teed ja rajad kõik tuttavad, kuid selegipoolest oli vaatepilt ilus ja erakordne. Punased maasikad tee ääres, udu lagendikel voolamas ja linnud hakkavad vaikselt päevale tuure sisse sädistama. See tore hommikune hetk, kus on kõige külmem aeg.
Muideks kui me Aegviitu sisse jõudsime, siis tervitas meid kohe koera haukumine ja selsamal hetkel turgatas pähe, et seeoli esimene haugatus peale Tapalt lahkumist. Vot selline matkamine mulle meeldib.
Kokku saime 15 tundi ja tsipakene alla 70km. Algne plaan oli teha 100km ja mahtuda sellega 24h sisse, aga eks kõik olid väsinud ja jalad vajasid sellest pidevast ligunemisest turgutust. Kuivema rajaga oleks ehk eesmärgi täis venitanud.

Vesine teisipäevak rõõsal.

Puhkus jälle läbi ja ongi jälle sutsuke aega arvuti taga istuda. Tegelikult pole ammu päevakutest kirjutanud ja nüüd on jälle saanud mõnel käia. Vimane siis Rõõsa teisipäevak, kuhu sai hoolimata väga vesisest ilmast ennast hea maastiku pärast kohale veetud.
Ja hea on, et sai, sest selline kaarditrenn kulub ära. Üritasin nii palju kui võimalik liikuda reljeefi järgi ja pigem aeglasemalt, kui valesti. Üldjoontes õnnestus, aga ikkagi kogunes eksimusvigu omajagu palju.
Esimesse punkti minnes ei näinud raja servas õiget auku, kust teerajake pidi algama ja edasitagasi tõmblemisele läks 2min.
Viiendat punkti otsisin mitmest valest orvandist 0,5 min
Kümnenda ümbruses oli lohke rohkem kui rubla eest ja seal läks kah mingi 0,5min
11 tuli küll normaalse ajaga, aga kuna peas oli kõrgusjoontega väikene segadus, jõudsin sinna ikka väga koba peale
14-ndasse minnes kukkusin maoli sohu, sest keegi oli täpselt minu parema jala alla meetrise augu kaevanud ning kuna liikumine toimus põlvini tumedas rabavees, siis loomulikult polnud miskit hoiatavat ette näha.
Tee punkti 16 oleks pidanud olema imelühike ja lihtne, kuid mina panin totaalselt võssa ja eksimus 1,5min. Reljeefi ja suunda peab ikka hoolikamalt vaatama.
17 tuli kah lõpuviivitusega nii 20sek.
Aga pauerit oli mul lõpuks veel jäänud küll, sest eelviimasesse punkti viis rada ja sinna jooksin normaalse ajaga.