Ilmal on meeldivad vimkad varuks

Mainisin, et hooaeg on läbi.
Aga oligi ju. Kuni tänaseni, mil lõpuks ometi võtsin kätte(leidsin aja ja paarilise), et minna Rannamõisa olukorda tsekkima.
Jääd oli rohkem kui minu viimase kontrollreidi ajal ja tegin ka ühe kiire sutsu ära.
Kuna vahepeal on kõvasti liiva alla varisenud, siis on nõlv veelgi lamedamaks muutunud ja teist korda enam alla-üles ronima ei kutsunud.
Olin küll esimene kirkajälgede tekitaja, kuid meie lahkumisel saabus sinna ports rohelisi kahe köiehundi juhendamisel.
Õhtuks ilmselt on jää päris pudruks toksitud.
Mina aga lähen homme hoopis kuskile mujale. Ja loodan, et seal mõnd toredat seltsilist kohtan ja et jää pole minu kohalejõudmise ajaks veel päris ära ronitud.

Nüüd aga varsti koju lastega lumehange hullama.

Vildi koht on kapi all.

Nädalavahetusel klopsisin vanadest mööbliplaatidest ühe ajutise kapi kokku. Et põrandat kaitsta sai sinna alla vildiribad liimitud. Ja et neid vilte mitte värske liimiga koos kokku pressida, siis sai kapp liimi kuivamise ajaks ilusti selja peale seisma jäetud.
Poiss va kurinahk ja osavnäpp aga avastas, et neid vildiribasid on väga tore sealt kapi jalgade küljest maha kiskuda. ja siis selle liimise vildiga kõik kohad ära mäkerdada.
Oi ta selle eest sai....
Aga kappi ju vaja ja põrandat vaja kah kaitsta. Liimisin ribad tagasi.
Poiss va kurinahk leidis jällegi ühe hetke ja naksti oli enne minu kiiret kohalekargamist kaks vildiriba kapist irdunud nagu eimiskit.
Nüüd sai poiss veel rohkem ja pikemalt...
Aga lootus, et minu uuesti külge liimitud ribad püsivad oma kohal oli ennatlik. Üks hetk tuli põnn jälle minu juurde kurtma et näed mis jama mul siin käe küljes on ja üldse ära ei tule. Kuna ta rääkida veel eriti ei oska, siis kostus see nagu temperamentse väljamaalase tähtis jutt. Eino siililegi selge, et see on liim.
Ei olnud isegi niipalju pealehakkamist, et oleks poisile andnud...
Õnneks läks ta nüüd varsti magama ja vildid said oma kohtadele.

Kahekesi ikka parem kui üksi

Ronimas käiakse teadupärast ikka vähemalt kahekesi. Sestap siis peetakse ka paarisronimise võistlust, kus põhirõhk erinevatel ronimistehnilistel nüanssidel.
Kevadistel (jää)ronimistel oleme meie nüüd kolmandat aastat. Kahel eelmisel oleme saanud teise koha, kuid nüüd võtsime endid korralikult kokku.
Aega meil asju läbi arutada oli, kuna loos pani meid viimaseks paariks ja sai siis kogu trass ja tegevused enamvähem täpselt paika pandud.

Kõigepealt altjulgestusega ronimine (must) kuni baasini 1. Pidi panema 3 julgestuspunkti, millest üks mul kogemata kombel kehvasti juhtus ja see köit sikutades välja tuli (+1 trahviminut).
Siis pidi tegema vähemalt kolmest punktist baasi ja paarilise üles julgestama.
Peale seda tegime esimese eesliikujavahetuse nii, et alt tulija pani kohe mööda fikseeritud köit edasi (sinine) üles kaljunuki poole.
Kui ka mina üles jõudsin liikusime sama fikseeritud köit mööda tagasi omatehtud baasi juurde.
Siin siis järjekordne eesliikujavahetus
nii, et mina läksin haarava ja zumaariga mööda diagonaalköit üles (kollane), seadsin pendli köie paika, laskusin tagasi baasi ja tegin pendli baasi number 2, mis oli juba kohtunike poolt paigas.
Kui julgestus valmis, siis sai teisel pool baasi maha võtta ja pendliga järgi sõita. Siin tekkis meil teine apsakas ehk siis pendli alguspunkt asutus liiga madalaks ning paariline ei jõudnud baasini.
Ronimise ja käe ulatamise kaasabil (umbes nagu juuresoleval pildil) saime aga kenasti jälle kokku ning asusime pendlit maha võtma.
Siinkohal kolmas apsakas või siis õigemini kerge segadus. Nimelt oli meil pool köit selga keritud ning see juhtus just see pool olema, mis oleks sobinud pendli mahavõtmiseks läbi tõmmata. Väikene peataolek päädis sellega, et võtsime teise otsa lahti ja tõmbasime 30m köit läbi.
Nüüd jälle eesliikujavahetus ja zumaariga mööda tõusuköit üles (punane).
Üles puu külge baas, ja selle pealt üles julgestus.
Nüüd veel laskumine (roheline), kus mina viimase tulijana puterdasin eraldusköie, haarava ja kaheksaga natike rohkem, kui oleks pidanud ning all me õnnelikult olimegi.

Aeg mälu järgi koos trahviminutiga 31:32 ja esikoht ligi 3 minutilise eduga järgmiste ees.
Tänusõnad siinkohaaal peaaegu et uhiuuele 60m köiele, mis kahjuks natuke mudaseks sai.

Pildid meist on virutatud internetist, ülejäänud nagistasin ise.

Kiiresti üles-kiiresti alla

Nädalavahetus on läbi.
Ja selle hooaja (jää)ronimishooaeg on kah nagu kirjade järgi läbi. Lõpetuseks oli siis Künnapi igakevadine võistlus mis sel aastal oli kaljude peal.

Laupäeval kiirusronimine: kirkade kassidga mööda seda kõige tavalisemas ronimiskoha olevat kõige lihtsamat pragu mööda üles. No mitte päris üles, vaid ikka ainult sinnamaani, kust alates ronimine juba natikenegi keerukamaks muutub. Seal siis enesejulgestus, laskumisköiele külge haakimine, laskumine ja all enda köielt lahti haakimine. Ja kõik loomulikult aja peale.
Minul ebaõnnestus asi täiega.

• Ülesminekul ei taibanud õigel hetkel jaamaköiest haarata ja ennast üles tirida, vaid ronisin korralikult kirkadega mis võttis omajagu kauem aega.
• alguses hakkasin ennast vale köie peale laskumiseks kinnitama.
• laskumiskaheksa karabiin oli pahasti vöös ja laskumisköie sain karabiini värava mittetäieliku avanemise tõttu pandud alles pika pusimise peale.
• all ei tahtnud haarav korralikult hargneda

Ja kõige selle tulemusena sain aja 3:08 ehk siis palju.
Kuna ise ei oska veel endast pilte teha, siis virutasin internetist.

ega jää puudumine takista

Homme on jää totaalse puudumise tõttu igakevadine võistlus asendatud kaljuvõistlusega astangul.JK alpiklubi leht ütleb, et tegemist on esimese selleformaadilise võistlusega vabariigis, aga ma kahtlustan, et nn drytooling KIIRUS-ronimist on maailmas üldse suhteliselt vähe harrastatud. Lausa nii vähe, et esialgne guugeldamine ei andnud ühtegi viidet mis näitaks ingliskeelse ronimiskommuuni sees sellise formaadiga(nimega) võistluse toimumisele.

Aga ega see ei ole märk halvast üritusest. Eks mingem kohale, ja ronigem nii hästi/halvasti kui oskame ja võtame pakutavatest radadest maksimumi. Ja siis pärast õunte pealt vaatame, kas oli sobiv nimi või mitte. Kõik oleneb ju rajavalikust, kas ja kuidas seal kirkadega ronida annab. Mõnes kohas tõesti pole muud kui konksutada aga kirkaga sanga taha ja sikutad, teises kohas aga peab tera õiges asendis prakku panema ja kinni väänama, et koormata võiks. Selle nädala algul põhironimiskohas proovimas käies hakkas igaljuhul silma, et sein on mõne koha pealt kassidega ikka väga kriimuliseks kraabitud, seega harrastajaid nagu oleks.

Ise olen kohal (kui juhtumisi teravaid jääpuure taevast alla sadama ei hakka) ja üritan mitte köide kukkuda.
Tulge teiegi.

Kas teistmoodi siis ei saaks?

Täna siis mõtlesin, et alustaks lõunaste jooksuotstega ja nagu algusele kohane võtaks rahulikult ja vaikselt. Algselt oli plaan teha kergelt mööda teid ja radu, kuid välja kukkus nagu alati. Tagasi tulles olid tossud muda täis ning jalad põlvini märjad ja sopased.
Aga nüüd ma vähemalt tean, et valge sokiga ei õnnestu stroomi rannast ilma teid kasutamata al'mare bowlingu majani jõuda. Ja kui valida selline rada nagu mina seda tegin, siis lõpetad kindla peale kuskil tupikrajal roostikus. Ja tagasi enam ei viitsi minna ja jalad on niikuinii juba märjad ja siis panedki sips-sops läbi vesise võsa kalda poole.
Igaljuhul võtsin tossud dushi alla kaasa ehk kuivavad isegi homseks uueks ürituseks ära.
Nüüd lähen ja topin jalanõud kuivatuspaberit täis.

2008 Rjukani kokkuvõte

Enne reisi panin kirja mõned eesmärgid. Kui nüüd hiljem neid loen ja tehtuga võrdlen, siis tundub, et olin eesmärke seades õigel teel.
Linnukesed saan teha kolme kose/raja ja ühe piirkonna taha. Ühe nimekirjas olnutest tõmbasin kohapealseid olusid arvestades maha ja ühe asendasin kose hõivatud oleku tõttu teise samaväärsega. Ülejäänud lihtsalt ei mahtunud graafikusse.

Plaaniväliselt lisandus küll juba eelmisel aastal tehtud Gaustatoppeni mägi, kuid mul polnud suurt valikut, sest ega ju üksi ronima ei saa minna. Võtsin seda kui mahutreeningut.

Ja ei saa märkimata jätta, et sel aastal sai ju esimesel ja viimasel päeval ka rootsis päris korralikult ronitud. Vaata mis nurga alt tahad ikkagi oli reis õnnestunud ja oma kulutusi väärt.
Kui järgmiseks aastaks mingit muud sihtmärki ei leia, siis vist jälle Rjukanisse. Seal on veel nii palju head mida ronida. Ja mida tugevamaks osavamaks ma saan, seda kihvtimaid radasid ronida suudan. Oleks ainult eestis ka enne natuke külma, et vähemalt mingisugusegi tunde kätte saaks.

Kõik selle aasta Rjukani reisiga seotud postitused

7. päev - kirkaga vs. kirkata

Tegin testi. panin pirukasse muna, maitseb nagu oleks pirukasse pandud muna. Ehk siis leidsime rootsis tee äärest ühe ronimiskalju, kus lausa polditud rajad olid. Et mitte kohalikega kakluse teemat arutama hakata me kasse kaasa ei võtnud. Mina ainult sokutasin oma kirkad kotti, et võimalusel väheke proovida. Ja võimalust nati oli kah.
Aga täpsemalt siis oli kalju selline positiivse kaldega ja mitu-mitukümmend meetrit lai. Proovisime vähemalt 6-t erinevat rada. Esimene rada oli tossuga paha ronida, kuna polnud tugevaid käeauke, millest tuge leida. Kui aga tegin seda kirkadega, siis tundus palju lihtsam, sest tera püsis kenasti praos ja jalgadele toe otsimine toimus lihtsamalt.
Teine rada oli üldiselt heade käesangadega, kuid pidi vaatama, et mis suunas kuskil kohas koormata, et järgmise sangani jõuda. Seda oli kirkadega juba jupi maad raskem ronida, sest polnud enam pragusid, kuhu metalli kinni väänata vaid pidi ettevaatlikult väikeste nukkide taha paigutama ja seal liikumatult hoidma.
Kolmas oli üldse rohkem sloperite peal ronimine ehk siis hõõrdumisele. Seal ei olnud kirkaga suurt midagi teha.
neljas oli selline samblane ja märg ja mudane. Seal ma kindaid ja kirkasid ära ei võtnudki.

Minu viimane aga oli hoopis kuskil kõrval, kus ka sutike negatiivi sees, ja enamus käeauke oli suunaga allapoole ja pealmised pinnad olid kõik ilma jalatoeta kumerused. Seda ma kahjuks kirkadega enam ei proovinud, sest aeg lõppes ja pidi hakkama sööma ja laevale minema.

Kokkuvõtteks siis on radasid, kus kirkadega on lihtsam ja radasid, kus kirkadega on raskem. Kindel on aga see, et kui sul on jalas kassid, siis ei pea jalatoe pärast üldjuhul muretsema. Kuhu paned, sinna ka jääb, Peab ainult enne panemist natuke vaatama, et ikka õigesse kohta saaks.

6. päev - Kong winter

Lahkumise päev. Hommikul võttis asjade pakkimine, maja koristus ja üleandmine piisavalt aega, et selleks päevaks välja valitud ronimiskohta "Kong Winter" jõudsime alles kella ühe paiku. Seal siis väga lähestikku mitu ühe-kahe köiepikkust rada raskusega WI3-WI5

Kuna lähenemine oli ülalt, siis kõigepealt lasime alla ühe fiks köie, et kõik ikka pärast ilusti üles saaksid. Ja see oli siis umbes sellest kohast, kus pidi olema WI4 rada nimega Kong winter. Nati küll vasakult poolt, aga raskusastmelt umbes võrdne.

Mina aga tahtsin nati midagi muud. Ja kuna ülejäänud paraja raskusastmega kosed olid hõivatud, siis jäigi vallutamiseks üks WI5 King Kong. Pildil parempoolne joon ja pusin parasjagu seal keskel ühe puuri kallal. Alguses küll pelgasin enda jaoks vähe raskeks, aga tegelikult täiesti paras lihtsalt oleks võinud rohkem slinge kaasa võtta, et purikate ümber julgestust panna. Puurimine oli mõne koha peal kehva jäästruktuuri tõttu isegi ohtlik.

Nati oli veel pimedani aega ja ülejäänud seltskond polnud kah veel täies koosseisus üles jõudnud, seega õnnestus veel miskit teha. Sai siis nati kergem asi võetud mille teekond kulges vasakpoolset joont mööda. Ronides pidin hoidma ranget joont, et mitte ronida parempool roniva ülaköie rajale ja mitte vasakul pool ronivatele inglastele jääd kaela ajada(mina pildil vasakpoolne). Selle tõttu tuli ehk rada vähe keerulisema ülesehitusega, kui pildilt paistab, kuid tehtud ta sai. Ühes kohas enne lõppu pidin küll kukkumise vältimiseks veidi tagasi ronima ja käsa puhkama, aga muidu kulges rahulikult ja stabiilselt. Üles jõudes oli muidugi toss päris väljas, aga eks oma osa selles oli ka sellel, et kogemata olin sooja kisselliga termose asemel kaasa võtnud vaid külma vett sisaldava termose ning kuiva ja saepurust küpsist niisama närida ei olnud tahtmist.
Jällegi üks kordaläinud päev. Lühem, aga ikkagi piisavalt intensiivne.

5. päev - Trappfoss WI4

Kui jalutada "Upper gorge" kanjonis või sõita mööda teed Rjukanist Krokani poole, siis ilmtingimata kerkib mingi hetk silmade ette üks majesteetlik sinise jääga suur ja lai jääkosk. Ja kuna ta juba silme ette satub, siis tekib kohe ka tahtmine seda vallutada. Kuna raskusaste tundus sobiv, siis saigi ette võetud.

Kuna kosk asus jällegi kuskil ülal kõrgel, siis kõigepealt tõusime mööda 60 kraadist lumenõlva, siis selgus, et seal on juba rajale minemist ootamas üks köiskond ning üks aeglane paar seinal.
Plaan aga tuleb täita ja nii me siis panime endid järjekorda. Kui õige aeg saabus, siis läks juba kiirelt ja libedalt.

Esimene köiepikkus väga lame ja lihtne. Igaks petteks sai vist 2-3 puuri pandud.
Teine köiepikkus oli nati asisem ehk siis esimesed 10m peaaegu vertikaali ja ülejäänud vahelduvalt astmelist jäämoodustist.
Kolmas köiepikkus aga oli ainult maksimaalselt pool köiepikkust ja seegi nii lame, et lausa hale hakkas endast.
Peab nentima, et oli pettumus. Kas oli minu vorm paremaks läinud, või raskus üle hinnatud ei tea, aga oleks nati suuremat vastupanu oodanud. See oli ka paarilise arvamus.

Laskuma ei hakanud, vaid tegime lumes sumpamise matka üle mäenuki auto juurde. See võttis küll suts vähem aega, kui ronimine, aga oli kurnavam. Muu hulgas nägime lähedalt ära ka hüdrojaama mäest alla tulevad massiivsed veetorud.

Kuna päev oli alles poisike ja erilist ronimist veel teinud polnud, siis suundusime Krokanisse. Seal siis sai valitud üks järsuna tunduv kosk "Gaustaspokelse WI4". Köie viisin üles selle parempoolset järsemat serva pidi mida ise liigitaks WI5 alla.
Kui juba köis üleval oli, siis sai ka alumise otsa mixed liini negatiivsust proovitud. Vähemalt sai sel päeval natuke ronida kah.

4. päev - tipupäev ja vana võlg

Äratus kell 04:45
Söök, jook, riidesse, vajalikud asjad kaasa ja sutsti olime umbes kell 07:00 mäe all parklas valmis üles astumiseks.
Selleks hetkeks oli ilm küll kergelt udune/pilves, aga ilus.
Tuul muidugi tuhises nagu jaksas, aga me ei lasknud end sellest häirida.
Tee oli tuttav ja lumi oli lausa nii kõva, et kandis kenasti ka meie tiimi raskemaidki liikmeid.
Ilm oli enamvähem soosiv kuni üles jõudmiseni. Ja isegi laskumist sai alustada suhteliselt normaalsetes tingimustes, kuid poole mäe pealt keeras asi täiesti lumetormiks ära, niiet nähtavus kadus ja tuul tahtis riided seljast puhuda.
Kolm tiimi liiget olid mäkke ka laskumisvahendid(suusad, laua) tassinud. Üks suuskaja loobus kohe alguses laskumisüritusest, teine suuskaja alguses küll proovis, aga siis pani uuesti kassid alla ja vantsis kurvalt omal jalal mäest alla. Laudaja oli aga hoolimata nähtavuse puudumisest ja mitte eriti headest lumetingimustest vapper ja tuli sealt mäest plaanipäraselt alla.
Eelmisel aastal sai sealt mäest hästi pikka liugu tehtud (nii 500 vertikaalset meetrit). Sel aastal aga oli mäekülg nii jääs, et tagumikul oli konaruste peal nats valus ja hoog läks väga kiirelt väga suureks, seega piirdusime ehk pooles mahus liu laskmisega.
Küll aga sai erinevalt eelmisest aastast korralikult tehtud nõlval kirkaga hoo pidurdamise harjutusi. Lased ennast libisema ja kui hoog liiga suureks kisub, siis väänad aga end keharaskusega kirkale peale ja tõmbad teravikuga jäisesse lumme pikad pidurdusjäljed. Peale nii põhjalikku harjutamist ei ole küll karta, et kuskil võiks pidama saamisega probleeme tekkida. Liigutus on suhtkoht käpas.

Ahjaa... Kuna oli naistepäev, siis tegin mäel ka ühe lillepildi. tegelt tegin neid rohkem ja palju ilusamatest lilledest, aga ilmselt on mingi jama minu kaamera või pildistamisoskustega, sest ühtegi normaalset välja ei kukkunud.

Autost autoni oli 6:45, aga sinna sisse mahtus ka nati ootamist ja passimist.

Aga sellega polnud veel päev läbi, sest aeg oli alles lõunas. Eelmisest aastast näris mind üks ebaõnnestumine, mille ärategemise olin endale omaette eesmärgiks võtnud. Saigi siis enne valguse kadumist veel üks suts Krokanis tehtud ja proovitud M6 või siis õigemini D6 rada "Two assholes & five nice bolts" Peab nentima, et kuigi oli raske, siis sel korral sain raja korralikult tehtud. Seina peal olev viimane karabiin ei tahtnud küll korralikult töötada, aga ega ma siis kehvem ei saa olla, kui üks närune mittetöötav karabiin...
Pildil ronib keegi tundmatu sama rada.

Õhtu lõpetuseks aga tegime veeprotseduure ehk siis Rjukanisse on ehitatud veekeskus 25m basseini, liutoru, saunade, mulli ja muude vannide ning vee kohal sirguva ronimisseinaga. Loomulikult ujusime ja üritasime võtta viimast norrakate meelest igati vingest saunakerisest (elektrikeris millel kive vaid näpuotsa jagu, peaks neile järgmine kord mõned kingiks viima). Ja otseloomulikult sõitsime mööda toru alla ning ronisime mööda libemärga ronimisseina. Ja kui juba ronimiseks läks, siis ega ilma vette kukkumiseta ju ei saanud.

Õhtuks oli kogu sellest siblimisest toss nii väljas, et kugistasime nati sööki ja kohe kotile. Jälle üks 17 tunnine tegus päev seljataga.

3. päev - Svaddefossen WI4

Pikk ja raske päev oli.
Kõigepealt koseni jõudmine oli omaette teema. Nagu roniks hästi kõrge maja treppe mööda, kogu aeg aste või kaks vahele jättes. Samal ajal on seljas umbne jope, kiiver, rauda täis seljakott, üle õla pikk köis ja vöö peal kogu aeg võsa külge kinni jäävad kirkad. Algusse jõudes voolas higi roppu moodi ja võhm juba väljas. Aga asi alles algas.
Esimene jupp tuli nn. võsaronimist, ehk siis jää oli kaunis vesine ja voolavas olekus ning panime ühe köiepikkuse kõrvalt mööda kaljut ja taimestikku. Järgmine oli selline rohkem kõndimine, kui ronimine. Tegelikult poleks ehk köit vajagi olnud, aga ega turvalisuse pealt kokku ei hoita.
Nüüd aga hakkas alles õige ronimine. Kõigepealt üks WI3 raskusega lõik, mis lõppes väga tuulises kohas kose paremal serval. Baas oli kitsas ja sääremarajad olid pidevalt kassi esihammastel seismisest pinges. Sealt edasi ronimine oli mõningas mõttes isegi kergendus.
Edasi tuli aga antud raja kõige raskem lõik. Ja mitte ainult selle pärast, et palju oli vertikaalset osa või et ronimise ajal tahtis tuul sind seina pealt minema puhuda ning loopis sulle pidevalt pisikesi jää ja lumetükke näkku vaid eelkõige selle pärast, et väga palju oli selliseid kohti, kus ronid purika peal ja sinna kirkat lüües kostab selline sügav tümps, mis jääd roninuile tähendab vaid üht. Jää pragunes ja kohe-kohe kukub alla.
Kaunis hirmutav oli situatsioon, kus olin 5-10m purikale kuskile keskele puuri pannud ning üleval otsas kostus jälle kord see õõnes heli ning visuaalse efektina nägin, kuidas minust pool meetrit ülevalpool tekkis purika sisse horisontaalne läbiv pragu. Ja kui siis sirutasin nii palju, et järgmine kirkahoop maandus ülevalpool seda pragu, et vähekenegi kindlust saada, siis seal kordus sama asi.
Selline asjade kulg võib ka vapramatel kõhu õõnsaks võtta. kuidagimoodi roomasin sealt purikast üles jääd nii vähe kui võimalik aga nii palju kui vajalik lõhkudes ja koormates.
Järgmine köiepikkus viis jällegi sellist lihtsamat WI3 juppi mööda üles ühe astangu peale, kus sai juba mugavamalt olla ja julgestada ning viimane lõik üks veelgi lihtsam osa, et lume peale puudeni välja jõuda.
Nüüd olime üleval, aga katsumused ei olnud veel läbi, sest alla pidi kah veel saama. Esimesed laskumised läksid normaalselt. Köied läksid küll omavahel pidevalt sassi ja kuna olid sama värvi köied, siis olli harutamine keerulisem, aga üldiselt polnud hullu midagi.
Viimast korda köit alla sikutama hakates aga keeldus see kategooriliselt liikumast. Ei õnnestunud ei üht ega teist pidi asja liikuma saada ning ainuke võimalus oli uuesti üles ronida ja probleemne koht üle vaadata. Zumaari ei olnud kaasas. Panin siis mingi haarava köiele ja tegin väheke (35m) drytoolingut. Kahe köie ühendussõlm oli end kahe puu vahele kinni kiilunud ja takistas liikumist.
Eiolemidagi, peab hoolikamalt laskumisköisi sättima, et selliseid jamasid vältida. Õnneks oli tol hetkel ülesminek suhteliselt lihtsa koha peal, aga mõne teise koha peal ...

Korra sattus see allatõmmatud köis veel puntrasse ja jäi kuskile oksa taha kinni ehk siis tuli veel korra asja harutama ronida, kuid seekord õnneks mitte väga kõrgele.

Ja oligi jäänud veel vaid mööda nõlva alla autoni vantsida. See oli küll lihtsam, kui ülestulek, kuid arvestades pikemat maad ja rägastikulisemat keskkonda ja pimeduse saabumist oli katsumus vähemalt sama ränk.

Autost autoni jõudmiseks kulus meil vaid tühised 10 tundi, küll oli putkasse jõudes hea näha, et soe toit oli peaaegu et valmis ja sai end lõdvaks lasta.

2. päev - alustame kergemalt

Alguses väga karmi kohe ei tahtnud teha ja suundusime Vermorki ehk siis elektrijaama silla juurde panime auto ja vaatasime seal ühele ja teisele poole. Kohe alguses toimus seltskondade jagunemine soovide ja kogemuste järgi ning igaüks siis tegi seda, mida jõukohaseks arvas olevat. Minu saagiks jäi kõigepealt Nedre Swingfoss WI3, mis näitas enamvähem koha kätte, et mis värk siis selle jääronimisega sel aastal on. Vaid ühes kohas oli 5m jagu vertikaalset osa sees ja see möödus kerge tehnika meeldetuletusega. Ja et kogemus ikka täielik oleks panin enne üles jõudmist sellise paugu, et vasaku käe väikene sõrm jäi kirkavarre ja jää vahele ning igasuguste seaduste kohaselt ikka niimoodi, et küüs sinine ja käe kasutamine tükiks ajaks raskendatud. Kaks päeva ei saanud normaalselt saapapaelu pingutada ja vasaku käe kirkahoop oli järgmistel päevadel palju ettevaatlikum ja nõrgem, kui oleks vaja olnud.
Ja siis vaatasime veidi kanjonis ringi. "Upper Gorge" kosed, mis oleks olnud jõukohased ja paraja pikkusega olid kõik ronijaid täis ning suundusime siis nati tagasi. Valisime välja kose, mida ronisime ka eelmisel aastal esimesel päeval (Vemorbrufoss ost WI4), aga nüüd sai seda teha korralikult altjulgestuses ja parempoolset kõige järsemat serva pidi. Alumine 10m peaaegu vertikaalne, siis 10m lamedat, siis 20m peaagu vertikaalset ja siis 10m astmetena ja viimane 10m oli mööda imeõhukest jääd, kus taga voolas vesi. Julgestust polnud seal lõpu osas kuskile panna ja kirkade kassidega tuli väga ettevaatlikult toksida, et mitte 20-ne meetrist lendu teha. eelmisel aastal oli jääseis ikka palju parem.
Nibin-nabin jõudsin 60m köiega puuni, et baas teha.
Esimese päeva kohta igati korralik sooritus.

1. päev - drytool rootsis

Eelmine aasta näitas, et päeva stockholmis veetmine ei ole mõtekas. Seega plaanisime selle asemel hoopis looduses mingi kalju otsida, et saaks enne jääle minekut väheke põhjamaist kaljut kraapida.
Linnast välja sõitsime mööda E20 maanteed ja ega päris head kohta ei olnudki lihtne leida. Igaljuhl nägime mingi hetk teest vähe eemal üht kaljut kõrgumas ning seadsime sammud sinnapoole.
Kalju oli umbkaudu 10m ja nati positiivset, nati vertikaalset ja nati negatiivset. Tegime umbkaudu 4-5 erinevat rada paar korda läbi enne kui kõht tühjaks läks ja väsimus peale tuli.
Peale sööki kerge matk üle küngaste eelnevalt nähtud kalju poole, mis asus parkimiskohast suts kaugemal. Otseloomulikult polnud seal aga midagi ronimisväärset ning peale seda, kui olime natike neid elukaid vaadanud, mis tassi peal omi asju ajavad ja natike jahiputkade hingeeluga tutvunud leidsime metsast veel ühe 10 meetrise kalju, kus siis mõningaid pragusid sai ronida.
Kahjuks ei leidnud piltide hulgast ühtegi suures plaanis tehtud kaadrit ja ei saagi näidata, mida ja kuidas ronisime. Aga ronimis- ja kõmpimistrenni sai 5-6 tunni jagu.

Treeninglaager läbi

Norrast tagasi ja hakkan vaikselt muljeid paberile(ekraanile) manama. Kuigi internet ei lubanud eeluuringu kohaselt just väga häid ilmaolusid, hakkas talv 50km enne sihtpunkti jõudmist ning lõppes nädal hiljem 50 km peale sihtpunktist lahkumist. Olud olid ideaalilähedased, kui ajutist tugevat tormituult ja mõningast lumesadu mitte arvestada. Selle aasta põhirõhk oli pikkade trasside ronimine ja veel ühtteist. Kokkuvõtvalt igati lahe üritus ja karta on, et järgmisel talvel saab jälle sealsamas kirka jäässe lüüa. Tegemist väärivaid ja proovimata koskesid jäi sinna veel nii-nii palju.