Vertikaalsed uisutunnid

Väo seinal on kah jääd olemas(19.dets seis). nati vähem, kui harkus, aga pikemalt ehk siis sein on kõrgem ja jää on lõpuni välja. Lühter pole veel eriti valmis, aga ülaköies saab ronida küll. Kõrval aga on rohkem(laiemalt) jääd, kui eelmisel aastal.

Seekord kontos 6 tõusu, millest 2 olid vähe teravamad ja viimane vaevaline.
Teravate hulka jääb parempoolse vasak joon, kus toksida polnud väga kuhugi, aga õnarusi ja purikaid, kuhu taha kirkad sobitada leidus parasjagu. Esimene pool oli lihtne, aga kui käed väsima hakkavad, muutub pisikeste nukkide kasutamine keeruliseks ja vaja tampima hakata. See aga omakorda väsitab veel rohkem ja ... Vimane lõpp üle jäävaese eendi kõrge astega.
Teine erilisem liin lühtri kõrvalt pisemat jääd mööda. Alt vaadates kirka ja jala asetamise riiuleid piisavalt ja eks ta enamvähem nii oligi, aga kuna ronida tuli kuidagi diagonaalis üles, siis tasakaalu säilitamiseks tuli vahepeal imelikke asendeid võtta. Võibolla oli see täiesti mõtetu, aga seal murdekohas, kus pidi verikaalsest diagonaalliikumise peale üle minema tundsin tarvidust üks jalg kohe väga kõrgele tõsta. Ilmselt saaks ka lihtsamalt, aga antud hetkel oli vaateväli piiratud ja umbes rapsima ei tahtnud hakata.

Viimane tõus üles servale sai tehtud kõikse parempoolsemat mööda ja rasket seljakotti tarides oli tunne, et käed õigemini küll vasak käsi ei talu pidevat pinget.

Trenni peab tegema, pole midagi muud öelda.

Kui valvejoodikud hakkasid laiali vajuma oli minulgi aeg end kodu poole sättima hakata. Õnnetuseks polnud kellelgi võimalust mind kodule lähemale transportida ja nii ma siis astuma hakkasingi. Ilm oli mõnus: külm,  kuiv ja tuuline. Alguses mõtlesin, et jalutan vähe ja siis kutsun takso, aga esimesed lõigud möödusid kiirelt ja mõnusalt ning muudkui astusin edasi. Muu hulgas leidsin, et Järvevana ääres on alternatiivrada. Linna poolses servas majade ja tee vahel läheb puude vahel kena lumine jalgrada. Ma küll ei tea, kuidas seal suvel liikuda saab, aga öösel paksu lumega oli seal väga kena. Maalilisusest innustatuna ei raugenud hoog isegi peale veerenni risti, kust maalt alates oli vaja mööda teeserva liikuda. Aga kuna mul oli vaja veel rahaautomaadi juurest läbi käia, siis tatsasin rõõmsalt ülemiste poole edasi. Enne olin sunnitud veel kõrvad korralikult sisse pakkima, sest külm tuul hakkas mütsi serva vahelt sisse uluma.Ja ega siis poldki enam midagi, lennujaamast mööda, ja veel mõned kilomeetrid mööda maantee äärt. Päris äärest loomulikult ei tahtnud ja nii saigi läbi paksu lume kõrvalteele sumbatud, kus vähe mõnusam edasi sooja koduse voodi poole astuda.
Kaks ja veerand tundi keskmist koormust ja õhtu jooksul alkoholist omandatud kalorid olidki peaaegu et kulunud.

Mis see seal ripub?

Ahh? ainult üks köieniru. Ülevalt lintide kaasabil haagitud kahe külmast kange paelahmaka ning alt haaratsisüsteemiga ühe hirmunud ronija külge. Lõpphea kõikhea: hirmunud ronija ja kanged lahmakad said õnnelikult jälle kokku.

Kassid on suvel laenus olles paar numbrit väiksemaks muutunud ja seetõttu on kihvad ainult imenatukene saapaääre alt näha. Kalju peal pold asi nii kriitiline, aga purikas ei andesta. Rippusin mitu korda jalgu siputades kirkade otsas enne kui meelde jäi, et kannad tuleb maksimaalselt all hoida. Viimased 3-4 meetrit draituuli ja võisingi end serva peale veeretada. Põhjusmõtteliselt on seis selline, et jää on nii paks, et sööb ka puuri ehk altjulgestus on juba täiesti teema.

Mitu rõõmu

Esimene rõõm:
Ka 15 külmakraadiga saab jooksmas käia nii, et nahk on märg ja ihu kuum. Seda ma kahtlustasin kohe, et see paks fliis oli liiast. Muidu aga sai meelde tuletatud külma ilma riietumise põhimõtteid ja enamvähem asi töötas. Trajektoor sai sätitud mööda kanali äärt, milleni jõudmisel selgus

Teine rõõm:
Kanalil on kaas peal. Lambi valgusvihuga siblides ei hakanud ei siin ega seal silma ühtegi vaba vee laiku, mis tähendab et seis on hea. Täna sai muude asjaajamiste käigus ka minutiks Harku järve äärde põigatud ja paksus on seal piisav, et uiskudega peale minna. Hiljem veel kord mööda sõites hakkas ka esimene lohega tiirutaja silma, seega ka kaldast kaugemal on piisavalt paks jää juba olemas. Imelikul kombel olid puudu vaid kalamehed, kes muidu esimestena värsket jääd proovivad. Vahepeal aga käisin nati eemal skautimas, mille käigus selgus

Kolmas rõõm:

Vat selle sain pildi peale. Võttes kõige nende juures arvesse, et möödunud on vaid kolm päeva külmakraade on seis vägagi positiivne. Kohe praegu võiks ülaköies võtta ette 5-6 liini. Ja nädalavahetuseks on seis tõenäoliselt palju paremaks muutunud. Julgestuspunktide leidmine on aga sel hooajal veelgi suurem peavalu. Keegi võõramaa keelt purssiv võiks Obolon rahaühikuga(võin mingis piiris sponsoreerida) sel teemal suhtlema minna...
Laua taha jõudes piilusin igaks juhuks ka ilmateadet millest selgub tegelikult ka

Neljas rõõm:
Lähiajal ei lubata olulist lumesadu, mis tähendab korralikku uisujääd pikemalt, kui vaid paar päeva. "Game on" nagu tavatseb lausuda WG.

Üks legend vähem

Täna hommikul oli nii mõnus karge ilm, et plaanisin siia midagi motiveerivat ja rõõmsat kirjutada. Selle asemel aga pasundab kogu maailm ühest järjekordsest kurvast sündmusest. Kes vähegi jääronimisest huvitub, siis Guy Lacelle nimi on kindlasti silma jäänud. Põhiliselt nime teinud just solo ronimistega. Tema kontosse kuulub ka minu üks suuri eesmärke Hydnefossen Hemsedalis.
Seekord siis õnnestus mingitel suvalistel tegelastel käivitada laviin, mis rahulikult puhkava jääronija kaljult alla pühkis.

Situatsioonist ka väikene selgitav videolõik nähtaval.

Moraal, kui oled trassi läbi roninud ja sätid puhkama, siis hoia igaks juhuks silmad lahti, sest äkki varitseb kuskil ootamatu oht.
Foto: Guy Lacelle solomas (www.johnevansphoto.com)

Hea päev

Mõnikord on kohe hea päev. Ilm on kena ja õigel ajal on tööl natuke rahulikum mistõttu on võimalus natike pikem lõunapaus teha. Seekord oli mul ka köieotsa hoidja ja kuna kõik nii hästi laabus, siis sai proovitud vähe mõnusamaid radasid.
Aga alustama peab kergemast, seega järjekord paremalt vasakule.
Esimene soenduseks, teine selline juba midagi korraliku liini laadset. Eriti, kui parempoolseid suuri astmeid mitte kasutada.

Peale pisikest puhkust korralikult negatiivse algusega kolmas. Või noh mitte ainult algusega, vaid poolel rajast olid jalad kuidagi mittetoetavas asendis. Küll aga oli erinevalt mõnest varasemast korrast tunne, et suudan juba natuke ka jalgu peast kõrgemale tõsta ja seeläbi progressi saavutada. Mäletan veel selgelt üht jalad ülepea jääronimise üritust, mis nägi kõrvalt vaadates ilmselt üsna armetu välja. Igatahes on jalatöö nati paremaks läinud, mis aitas mind ka selle raja lõppu.

Peale pisukest keskendumist otsustasin üle tüki aja proovida vana tuttavat pragu. Aga et kõik oleks korrektne, võtsin asja kohe õigest otsast ja alustasin prao algusest ehk siis otse alt mitte vasakult ringi. Esimene ots on ikka väga negatiivne ja jalgadega on keeruline midagi pihta hakata, aga jällegi oli hoopis teine tera tõsta jalg üles ja otsida kannale või külgmisele kassikihvale serv, millega natikene kehakaalu kätelt ära nihutada või nati keha ülespoole sikutada et kirkaga järgmise nukini ulatuda. Just täpselt nii palju mul see õnnestus, et jõuda negatiivsest osast üles keskmisele eendile, kus sai kergelt käsi raputada.
Viimasest eendist on mul mitmeid raskeid mälestusi, mistõttu oli sealt suhteliselt vähese punnimisega üles saamine siiski natuke pettumuseks. Küll aga oli mul hea meel, et tol päeval sain kontosse kaks head liini ning kogemust negatiivsuse ronimisel.

Nüüd on vanad võlad ronitud ja aeg uutele pragudele/seintele kolida.