Peaproov

Ettevalmistav treeninglaager Toliamõisas sai tehtud. Vaid napid 2 nädalat peale külmade tulekut võtsime kätte ja sõitsime ida poole. Lootuseks oli leida piisavalt jääd, et saaks proovida kõrgemaid ronimisi ning natukene ka puurida. tuleb tunnistada, et saime nii üht kui teist. Kõrgemaid seinasid on seal juba piisavalt, kuid nii mõnegi koha peal on sein õhuke ning tugevalt toksimist ei kannata. Vaheastangu koht on kah väga vesine ja mõneti õhukeste koorikutega, niiet seal tuleb olla hoolas, et liigselt ei laamendaks.

Paremas laugemas osas oli seis samuti natukene hooaja alguse nägu, aga siiski piisavate paksemate kohtadega, et saab nii kolmest-neljast erinevast suunast puurides üles minna. Üles tähendab siin muidugi jää lõppu, sest serva peale minekuks siiski vaid üks savine ramp.

Kui aga altjulgestus kõrvale jätta, siis on seal veel paar kohta, kust üles servale välja ronida saab. Seekord sai seda tehtud vasakpoolsest sisenurgast ning selle parempoolse seina kaudu. Ülemises otsas kivid väga lahtised ja savi külmumata, aga väga suurt riski ei olnud. Altjulgestust saaks seal teha vaid naeltega, aga see ülemise otsa kivi olukord pole just kiita.


Juga ise oli veel poolik ning meiesugustele lihtsurelikele ronimiseks kõlbmatu. Kui aga tahta ronida midagi erilist, siis 3km eemal olev Valaste parem serv (Kadandela) on kah valmis. Mitte küll nii paks ja vägev, aga märg ja järsk küll.

Teoreemi püstitus

Juba kooli ajal sümpatiseeris mulle vanake pythagoras. Lihtsalt temanimeline teoreem oli nii mõnus ja aitas nii siin kui seal. Tol ajal polnud mul aimugi, et see võib ka ühel teisel alal saada tõsiseks eesmärgiks.

Kohanimi Setesdal jõudis minuni kuskil sügisel. Peale pisukest uurimist ja kaalumist tellisin selle kohta topo ning edasine oli juba suu ammuli lugemine ja kenade klantspiltide vaatamine. Tahes tahtmata hakkavad niimoodi marsuudiraamatuid sirvides silma need tärnidega rajad. Need, mis näevad välja võimsad ja ilusad ja neis tundub juba pildi pealt vaadates olevat midagi erilist. Lisades sinna juurde veel kirjeldused ja esmatõusu meenutused süveneb alateadvuses veelgi minna just sinna ja proovida just seda.


Kunagi ei tea ette, kuidas asjad kulgevad, kuid enne reisile minekut teen enda jaoks ikka mingi plaani. Pannes mõttes paika need suunad, kuhu poole püüelda ning kuhu suunas vaadata. Võttes arvesse tänavuse talve hilist starti on muidugi vorm lihvimata ja ka kosed mis raamatust välja valitud ei pruugi tegelikkuses üldse olemas olla. Kuid mis kirjas, see meeles ja mis meeles, see hakkab lihtsamini silma. Ja kui juba kohapeal silma hakkab, eks siis saab ka julgus kokku võetud ja vähemalt proovitud. Panen siinkohal mõningad oletatavad eesmärgid kirja ning pärast vaatab, mis tegelikult juhtus.

Niisiis, Pythagorase teoreem: 310m WI5, mis kõrgub Rysstadi küla lähistel. Liginemine tõenäoliselt tund, aga kui arvestada selleaastaseid lumekoguseid, siis ma ei taha mitte mõeldagi. Tõenäoliselt jääb see raskuse poolest senise portfoolio top 5 sisse.

Going underground on teine parameetrite poolest suhteliselt sarnane 330m WI5 ning samuti 3*. Iseloom aga kumab hoopis teises toonis ning minu jaoks tundub olema paar tooni "tumedam", kuid samas lõbusam.

The great gully pole ehk küll nii raske (WI4), aga kui pikkuseks on märgitud 500m, tuleb seda tõsiselt võtta. Siin on variant, kas väga kiire jaamatöö või siis simu alates teisest jaamast.

Gloppefossen 2 ühes ehk minimaalse lähenemisega kaks kõrvuti asetsevat rada mõlemad 150+ ja WI4

Kaks teada tuntud naisterahvast Lumekuninganna ja mery poppins on mõlemad 200m WI5 rajad ühe kaljunuki erinevatel tahkudel. Liginemine pole teab mis pikk, aga olenevalt lumeoludest ja ilmast peab ettevaatlik olema.

Loomulikult on seal koskesid veel ja veel ning kahe ja kolmetärniseid on palju ning rohkem veel. Mõningad on ka välja vaadatud, kuid ei vääri siinkohal eraldi välja toomist. Ja need on ainult raamatus kirja pandud, tegelikult on seal pilti järgi jäliine palju enam. 7 päeva jagu aega saab kindlasti erinevate väljakutsetega sisustatud.

Väo karjääri uus auk

Väo karjääris on toimunud suured muudatused ning neis on nii halba kui head. Halb on mudugi see, et viimaste aastatega on pikk sein ära tasandatud ning seal ei ole enam mingit jääronimist.
Hea on aga see, et äsja on valminud uus auk, mis ka alt puhtaks tehtud ning seal jäätub päris kenasti. Nagu tellitult on tegemist põhjaseinaga ehk päike ei pääse jääle liiga tegema ning vett on esialgsete prognooside põhjal parasjagu palju. See vajab küll veel täpsemat uurimist, aga ma ise arvan, et seda vett on minimaalsete liigutustega võimalik ka natukene suunata ning jääseina laiust kasvatada. Boonusena on parempoolne kõrvalsein silma järgi väga hea draituuli koht. Tugev kivi ja liigendatud sein alt üles välja. Eriti heaks teeb koha aga see, et kivi on seal esmapilgul hea tugev ja terve ning jää hakkab pihta täiesti ülevalt servast, mitte 2m altpoolt nagu üldjuhul kipub olema.
Sein on jupi maad kõrgem, kui eelnevatel aastatel harjutud on ning suur osa sellest on täiesti vertikaalne. Taadeldud mõõteriist andis kõrguseks ei rohkem ega vähem kui 14m.

Kes pelgab vertikaalset seina liiga raskeks, siis 100m lääne pool hakkab lamedam nõlv, mis talve edenedes kindlasti päris laialt ja päris paksult ära jäätub. nii WI2-WI3 tase. Ka 100m ida pool on sarnane nõlv, kuid see on täitsa uus ja ma veel ei tea, kui palju sinna jääd tekib. Midagi kindlasti, kuid puurimise jaoks peab veel ootama.

400m ida poole on pumbajaam ning selle vahetusse lähedusse on kah sirgele seinale mõned purikad tekkinud. Mida ja kui palju seal ronida saaks selgub talve edenedes.

orto aeg 25.04.2013 Praeguseks on
serva kuju natukene muutunud

Liginemine Betooni tänava poolt harjumuspärasest parkimiskohast. Kes tahab võib ka otse läbi metsa sammuda, aga läbi lumise võsa pole see kõige mõnusam. Lihtsaim liginemine mööda nooli. Teelt keerata ära kõrgeliini posti juurest.

Ülaköie jaoks on esialgu vaid suured kivirahnud ning natukene kaugemal mõned puud. Seega vaja pikem ankruköis kaasa võtta. Kivid on servast umbes 20m kaugusel aga tuleks arvestada ka topelt kivi ümber sidumisega.

Panen südamele, et tegemist endiselt tegevkarjääriga ning antud kohas toimetas poolteist kuud tagasi veel kopp. Mis neil selle kohaga edasised plaanid on ei tea veel öelda, kuid serva välimuse järgi võib loota, et seal ei valmistuta lähemal ajal dünamiidi panemiseks.

Chillax

Kuigi pole teab mis ajast siseseinal ronimas käinud, võtsin nõuks proovida, kuidas ma võistlusradadel hakkama saan. Chillax kogunemise käigus oli Lasnamäe sisehalli seinal 11 rada erinevates kategooriates. Julgema olemise nimel kõik ülaköies. Ettevalmistusperioodil otsisin välja kõige kergema ning nii kui luba anti, hakkasin ronima.

Vasak punane. Korralikud nukid ja mitte väga suured vahed. Vaid ühes kohas pidi natikene pikemalt mõtlema ja sirutama. Lihtsalt üles kruisimisest oli asi aga kaugel. Väga hea soojendusrada kukkus välja.

Parem punane. Minu jaoks harjumatult pisikesed nukid, aga pingutades nihkusin vaikselt ülespoole. Suht lõpu eel oli pikk vahe, kus ainukese võimalusena paistis reljeefi kasutamine. minu näpud seal aga piisavalt pidet ei leidnud ning sahisesin alla. Hiljem selgus, et seal reljeefi nurgas kuskil pidi isegi nukk olema, aga seda polnud näha ei alt ega ka täiesti juurest. Kui näpp oleks nukile pihta sattunud, siis oleks veel kaks liigutust topini.

Keskel sinine. See üks kergematest radadest, kuid mõne keerulise elemendiga. Kolmandiku peal pika vahega upitamine, siis väsitamist ning lõpus väiksemate nukkidega pingutused. Jõudsin üles välja.

Parem kollane. Alt vaadates pisema poolsete nukkidega ja natuke nuputamist nõudvate asetustega rada. Ühe sellise koha peal muutusid näpud libedaks ning tulin kolinal alla. Teisel katsel kasutasin rohkem pulbrit, tegin ära kõrge aste, sinna järgi paremale sirutuse ning ennast ületades veel natukene ülespoole. See nukk oli aga nii lame, et suutsin küll sellest nati hoida, aga tol hetkel end ülespoole enam ei suutnud upitada.

Nurga taga sinine. peale kolmandat nukki oli iga liigutus paras võitlus. Seina kasutamise koha peal ei ulatunud kuidagi järgmiseni. Jalgade vahetus andis selle 5cm juurde ja sain näppudega kinni. See aga oli viimane piisk ning jalgu ülespoole liigutades libisesin. Teisel katsel tegin samamoodi, aga kõik liigutused ning jalavahetuse tegin kiiremini ja efektiivsemalt. Seega sõrmed hoidsid nati paremini ning sain jalaga kõrgemale ning siis edasi iga nukk omaette võitlus, kuni enam lihtsalt ei püsinud ja ei jõdnud. Selle saavutuse üle oli mul endal väga hea meel.

Keskel roheline. tundus olema rada, mis lihtsamate killast. See tundus nii umbes kuni poole rajani, kus tuli toimetada väiksemate nukkide, negatiivsema seina ja pikemate vahedega. Ja siis tuli ülemõistuse koht, mis ülejäänud raja raskusega kuidagi kokku ei tahtnud minna. tuli teha ülipikk sirutus kas diagonaalis paremale või otse üles, aga näpud pisikesel nukil ning jalad negatiivi all või siis väga laiali. Kaputt. ei pannud ka tähele, kuidas osavamad seda ronisid.

Vasak kollane. Jällegi üks lihtsamatest, suuremate sangadega, kuid paari pika sirutusega. Esimene dünaamiline maapinna lähedal õnnestus kõigil, keda mina nägin. Teine poole seina peal olev oli juba keerulisem, kuid jalad piisavalt kõrgele tuues sai nuki ilma hüppamata kätte. Järgmine liigutus oli aga jala sama nuki peale toomine ning sellega oli rohkem tegemist. Nibin nabin voltisin ennast kokku ja sain hakkama. Paar keskmise suurusega nukki TOP'ini kulgesid normaalselt.

Nurga taga lilla. Ei hellistanud väga lootusi, kuid üle ootuste jõudsin siiski 2/3 peale. Järgmine nukk oli vahelduseks vähe suurem, aga sinnani upitamisel ei pidanud sõrmed enam pisikestel servadel vastu.

Vasak roheline. Ei suutnud head strateegiat välja mõelda ja sudisin alumises otsas palju rohkem kui vaja oleks olnud. Kui keskel olevate väikeste nukkideni jõudsin, siis ühel hetkel lihtsalt higi hakkas tööle ja sõrmed libisesid. Ei olnudki väga keeruline koht. Teisel katsel toimus all otsas mingi jama ja oligi laul lauldud

Parem roheline. Arvasin, et kolmanda nuki puudutan ära, aga läks paremini. Kuigi jah kolmanda ja neljanda vahe oli palju raskem, kui neljanda-viienda.

Keskel kollane. Oli näha, et pikalt pole vaja pingutada, kuid mõned nukid ikka võtaks ära. Esimesel katsel sain ilusti püsti ja kolmandast kinni, aga jalg libises ära. Teisel katsel teised jala asendid ja tunduvalt parem. Neljanda pealt edasi liikudes näpud lahti.

Kõige selle peale tehti korraldajate poolt väikene excel'i arvutus ning arvati, et ma olen nõrgemas kategoorias kõige parema tulemuse saanud. Tänud teile selle arvamuse eest ning loomulikult tänud mõnusate radade eest.

Tulemused
Pildid siit galeriist

Õnnelikud seened

Räägitakse, et pidavat tulema hobuse aasta. Kui aga mina aastavahetusel sulatina vette valasin tulid sellest ainult seened. Aastavahetuse paiku oli tõesti paras seeneilm, aga loodetavasti ei kujune ülejäänud aasta samasuguseks.
Praeguseks on õnneks külm kohale jõudnud ning võib hakata järsakutelt jääseeni korjama.
Kena seeneaastat teile kõigile.

Aastaring trennis

Plaan täidetud -  võiks öelda minu selle aasta trennitegemise kohta. Kuskil sisimas sai "eesmärgiks" võetud iga aasta päeva kohta vähemalt tund tegevust ning see tuli pisikese kuhjaga täis. Mark, mida siis edaspidi peab sihiks võtma, on 197 korraga 385 tundi.

Trennide iseloom on suures osas sama, jagunedes enamuses jooksu ja ratta vahel, kuid jooksu kilometraaž on möödunud aastal varasemast tervelt 30% suurem. Siinkohal tänu laste trennidele, mis mulle iganädalaselt paar 1,5 tunnist auku tekitavad. Statistikast seda kahjuks ei näe, aga ka jooksu tempot olen natuke tõstnud.

Jääronimist on olnud vähem, kuna talve ju pole veel tulnud, kuid selle asemel on tavalist ronimist natuke rohkem.

Seiklusvõistluste tundide arv on kah aastate lõikes kasvanud, aga neid pole kunagi liiga palju.

Kaalu olen viimastel aastatel mingitel suvalistel hetkedel kirja pannud. Kõikumist on, aga no täiesti mõtetu on see jälgimine, sest aasta lõpp ja algus on täpselt ühe pulga peal. Üldiselt ongi nii, et talvekaal on küll suvekaalust ümmarguselt 4 kilo raskem, aga aasta-aastalt sama.

Kokkuvõtvalt olen ise kõige rohkem rahul jooksu kiiruse ja vastupidavuse kasvuga. See pole aga kaugeltki see, kuhumaani peaks jõudma. Seega töö jätkub.