Bouldertool?

Sellest on palju aga mööda läinud, kui ühtedest innovaatilistest kõverikest, millega saab siseseinal kirkadega ronimist imiteerida, juttu tegin. Siis hulga aega tagasi jõudis üldsusele uudis, et see toode on eilne päev. Hoopis uuem ja popim on Schmoolz. Paksu verd ja kaklemist, kumb parem, on UK pinnal palju. Aga see pole veel kõik, ameeriklased teevad ikka kõik enda järgi ning sealtmaalt on vahepeal tulnud kah üks analoogne toode nimega Dry Ice. Ja laste mõõtu Icicles. Hinnad on inglastel 65£ ja ameeriklastel 99$. Mitte just väga odav lõbu.

Ühesõnaga mul oli juba ammu plaanis ka endale midagi taolist meisterdada. Isegi jooniseid olen mitu korda teinud ja välja printinud, kuid saagimise-viilimiseni pole kunagi jõudnud. Nüüd kus töö-kodu trajektooril avati Ronimisministeerium ja näpud esimestest ronimistest täiesti katki, oli lausa hädavajalik see toiming ette võtta.

Esimene samm leida internetist profiilvaade olemasolevatest originaalidest õnnestus peaaegu ehk siis 2/3. Uurisin puurisin, mõõtsin skaleerisin ning lõpuks joonistasin ikkagi natike erineva variandi enda käe järgi.

Teine samm teha käepideme toorik õnnestus väga hästi. tegin kaks erinevat ning kujundasin täpselt nii nagu hästi kätte sobis.  Lõplik valik toimus pimetestimise teel ning käedublanti kaasates.

Kolmas samm tooriku järgi sabloon ning selle pealt kujutis vineerile üle kanda ning välja saagida. Materjaliks kasutasin kodusest ronimisseinast üle jäänud veekindlat 22-st vineer. Kuna mul freespinki pole, siis see on kõige aeganõudvam protsess.

Neljas samm ehk viilimine ja lihvimine on juba nati loominguline tegevus. eriti just käepide tuleb teha nii, et see oleks mugav, kahelt poolt kasutatav ning sile. Mida paremini on eelmine samm tehtud, seda lihtsam ka see.


Järgmisena lõikasin katki ühe vana rattakummi (Panaracer speedblaster 26x1.95) ning meisterdasin sellest kummiaasad. Siis veel vineeri otsa auk, ning poldiga kummiriba sinna külge. Testrippumised andsid kinnitust, et kumm peab ning kohe katki ei rebene.
Käelise tegevuse peale kulus 4 tundi, kuid töövõtete selgeks saamisega muutub kiiremaks.

Aga ükski asi pole valmis enne, kui on läbitud korralik testimine. Mis muud kui ministeeriumi külastama. Kuigi radade tegemisel pole selliste asjanduste peale üldse mõeldud, saab mõnes kohas siiski ronida. Suurema naudingu saamiseks tuleb aga ilmselt ise käed külge lüüa ning sobivatest nukkidest sobilikud rajad ehitada. Vaatame mis välja kukub.

Aga jubinatest: Käepide on mugav, kannatades rippumist isegi mu praeguste totaalselt rakkus näppudega. Ülemine käepide pole küll nii hea, aga see polegi mõeldud pikemaks rippumiseks. Kui tahta, võib selleks sobiva uue käepideme teha. Leidis kinnitust internetis leviv kuuldus, et käevahetuse ajaks tuleb tõesti hambaid kasutada, kuna pöidla või õla peale rippuma panna pole üldsegi hea. Samas on aga vars puust ning täiesti sobiva suurusega.
Kiirelt leitud lahendus kummiaasade jaoks polnud kõige parem. Peaks olema rohkem kummisemad, et nukkidega paremini haakuks ning natikene jäigemad, et lonti ei vajuks ning kuju hoiaks. Ka vastupidavus on tähtis faktor, sest pool tundi turnimist kulutas serva kummist puhtaks ning pidamine muutus veelgi väiksemaks. Võib kasvõi originaalkummid tellida, kui muud varianti ei leia.

Chillax

Kuigi pole teab mis ajast siseseinal ronimas käinud, võtsin nõuks proovida, kuidas ma võistlusradadel hakkama saan. Chillax kogunemise käigus oli Lasnamäe sisehalli seinal 11 rada erinevates kategooriates. Julgema olemise nimel kõik ülaköies. Ettevalmistusperioodil otsisin välja kõige kergema ning nii kui luba anti, hakkasin ronima.

Vasak punane. Korralikud nukid ja mitte väga suured vahed. Vaid ühes kohas pidi natikene pikemalt mõtlema ja sirutama. Lihtsalt üles kruisimisest oli asi aga kaugel. Väga hea soojendusrada kukkus välja.

Parem punane. Minu jaoks harjumatult pisikesed nukid, aga pingutades nihkusin vaikselt ülespoole. Suht lõpu eel oli pikk vahe, kus ainukese võimalusena paistis reljeefi kasutamine. minu näpud seal aga piisavalt pidet ei leidnud ning sahisesin alla. Hiljem selgus, et seal reljeefi nurgas kuskil pidi isegi nukk olema, aga seda polnud näha ei alt ega ka täiesti juurest. Kui näpp oleks nukile pihta sattunud, siis oleks veel kaks liigutust topini.

Keskel sinine. See üks kergematest radadest, kuid mõne keerulise elemendiga. Kolmandiku peal pika vahega upitamine, siis väsitamist ning lõpus väiksemate nukkidega pingutused. Jõudsin üles välja.

Parem kollane. Alt vaadates pisema poolsete nukkidega ja natuke nuputamist nõudvate asetustega rada. Ühe sellise koha peal muutusid näpud libedaks ning tulin kolinal alla. Teisel katsel kasutasin rohkem pulbrit, tegin ära kõrge aste, sinna järgi paremale sirutuse ning ennast ületades veel natukene ülespoole. See nukk oli aga nii lame, et suutsin küll sellest nati hoida, aga tol hetkel end ülespoole enam ei suutnud upitada.

Nurga taga sinine. peale kolmandat nukki oli iga liigutus paras võitlus. Seina kasutamise koha peal ei ulatunud kuidagi järgmiseni. Jalgade vahetus andis selle 5cm juurde ja sain näppudega kinni. See aga oli viimane piisk ning jalgu ülespoole liigutades libisesin. Teisel katsel tegin samamoodi, aga kõik liigutused ning jalavahetuse tegin kiiremini ja efektiivsemalt. Seega sõrmed hoidsid nati paremini ning sain jalaga kõrgemale ning siis edasi iga nukk omaette võitlus, kuni enam lihtsalt ei püsinud ja ei jõdnud. Selle saavutuse üle oli mul endal väga hea meel.

Keskel roheline. tundus olema rada, mis lihtsamate killast. See tundus nii umbes kuni poole rajani, kus tuli toimetada väiksemate nukkide, negatiivsema seina ja pikemate vahedega. Ja siis tuli ülemõistuse koht, mis ülejäänud raja raskusega kuidagi kokku ei tahtnud minna. tuli teha ülipikk sirutus kas diagonaalis paremale või otse üles, aga näpud pisikesel nukil ning jalad negatiivi all või siis väga laiali. Kaputt. ei pannud ka tähele, kuidas osavamad seda ronisid.

Vasak kollane. Jällegi üks lihtsamatest, suuremate sangadega, kuid paari pika sirutusega. Esimene dünaamiline maapinna lähedal õnnestus kõigil, keda mina nägin. Teine poole seina peal olev oli juba keerulisem, kuid jalad piisavalt kõrgele tuues sai nuki ilma hüppamata kätte. Järgmine liigutus oli aga jala sama nuki peale toomine ning sellega oli rohkem tegemist. Nibin nabin voltisin ennast kokku ja sain hakkama. Paar keskmise suurusega nukki TOP'ini kulgesid normaalselt.

Nurga taga lilla. Ei hellistanud väga lootusi, kuid üle ootuste jõudsin siiski 2/3 peale. Järgmine nukk oli vahelduseks vähe suurem, aga sinnani upitamisel ei pidanud sõrmed enam pisikestel servadel vastu.

Vasak roheline. Ei suutnud head strateegiat välja mõelda ja sudisin alumises otsas palju rohkem kui vaja oleks olnud. Kui keskel olevate väikeste nukkideni jõudsin, siis ühel hetkel lihtsalt higi hakkas tööle ja sõrmed libisesid. Ei olnudki väga keeruline koht. Teisel katsel toimus all otsas mingi jama ja oligi laul lauldud

Parem roheline. Arvasin, et kolmanda nuki puudutan ära, aga läks paremini. Kuigi jah kolmanda ja neljanda vahe oli palju raskem, kui neljanda-viienda.

Keskel kollane. Oli näha, et pikalt pole vaja pingutada, kuid mõned nukid ikka võtaks ära. Esimesel katsel sain ilusti püsti ja kolmandast kinni, aga jalg libises ära. Teisel katsel teised jala asendid ja tunduvalt parem. Neljanda pealt edasi liikudes näpud lahti.

Kõige selle peale tehti korraldajate poolt väikene excel'i arvutus ning arvati, et ma olen nõrgemas kategoorias kõige parema tulemuse saanud. Tänud teile selle arvamuse eest ning loomulikult tänud mõnusate radade eest.

Tulemused
Pildid siit galeriist

Kuidas joostes ronida

Eelnevalt olin ühe korra suurt kummiringi proovinud ja teadsin vaid seda, et ühes kohas puud risti, tagumine pool suht sopane ning joostes on võimalik saada alla 20 min. Aga kas, kes ja kui paljud jõuavad seda joostes läbida?

Stardist võtsin rahulikult, sest teadsin, et niikuinii läheb kohe raskeks. Kaugeima nurgani jõudsin joosta ning aeg oli üheksa midagi. Järgneva lauge mudase "tõusu" kõndisin ning viimase sirge tegin vaheldumisi siledamate osade peal jooksu ning lompide ja mudarööbaste juures kõndi.
Seda on küll erinevate trasside tõttu raske hinnata, aga tahaks arvata, et olin paremas vormis kui eelmisel aastal. Kummi aeg 19:57 ehk täpselt see kuhu sihtisin.

Kiirkassid ja värskelt tehtud kiirrihmad andsid siinkohal edu. Isegi 2 raskuskotti mahtusid suht okeilt mu marsuudikotti ära. Esimesest ronimisest ei mäleta midagi muud kui seda, et ta sai kähku läbi. Teine oli pikem, kuid kirka leidis kogu aeg hea koha ning suuri pause ei tekkinud. varustuse sättimine + kahe ronimise aeg 6:11

Aga raske osa alles ees. Kõigepealt kummiga lühike ring, mis tähendas kahte tõusu. Kassid jätsin jalga, kuid selle mõtteni jõudmine võttis +10 sekundit. Teine üleliigne 10 kulus rihmade sättimisega. Esimene paun polnud hullu midagi, aga teisest tõusust üles rühkimine oli jube. Kirkad käes ja kassid jalas vedisin kummi nõlvast üles, ikka samm sammu haaval. Puhkasin vist 3 korda, kuid olin kaunis süsi ja kindlalt ei julge väita. Aega kulus 5:22 ja see oli ainuke etapp, kus mul polnud parim aeg. Nõrgad jalad?

Järgmiseks tuli varustus maha koukida raskuspaunad maha jätta ning tõsise raskuskotiga haaratsitõusule minna. Varustuse segaduses ringipakkimisega kulutasin üleliigsed 10 sekundit, kuid see oli võibolla hingamise taastamiseks vajalik, sest tõus oli raske. 19 kilone kott rebis keha jõhkralt taha ning see tegi mu muidu hea pikkusega lindi 5 cm liiga pikaks. iga sammu juures oli pingutamist et uuesti haaratsi sangast kinni saada. Mingi hetk tundus küll, et see ei tohiks ju nii raske olla ja siin peab mingi konks olema. Üles jõudes olid käed täiesti läbi ning mõtlesin hirmuga, et peale laskumist peab ju kohe ronima hakkama. Laskumist võtsin seega sutsu rahulikumalt. Enne ronima hakkamist kulus veel nati üleliigset aega varustuse sättimisele ning siis viimane etapp.

See on see hetk, kus mägedes kõige rohkem ja hullemaid vigu võib tulla. Kui oled juba päris väsinud, lõpp on juba siinsamas ja tuleb väikene lõdvaks laskmise hetk. Mul õnnestus seda vältida ning kuigi ei roninud päris lühimat trajektoori mööda, kulges liikumine siiski pidevalt ning ilma suurema ebalemiseta. Ülemises otsas tegin enne enesejulgestust veel paar fistjam'i. Tundus tol hetkel kõige parem ja turvalisem variant olema.

Kui ma ükskord enesejulgestusotsa uuesti lahti sain läks laskumine kiirelt.
haaratsi-ronimisetapp 14:28 Koguaeg 45:58

Kui mõningane pudistamine välja arvata olen enda sooritusega rahul. Tulemust oleks ilmselt parandanud natukene lühem haarava lint ning tõusuköie otsa raskuse sidumine.  Teisest küljest aga valmistas üllatuse järgnevad suured vahed. Oleks soovinud rohkem tasavägisemat tirimist ja sekundite lugemist. Eelnevalt (ja teiste sooritusi jälgides) arvasin, et vähemalt ronimisetappide parim aeg läheb kellelegi teisele, kuid millegipärast seda ei juhtunud.

Rada oli oma ülesehituselt hea. Parajalt vahelduv ning kui pressida, siis võimalik ennast ikka päris kapsaks tõmmata. Samas aga oleks saanud ka palju rahulikumalt teha. Võtmeks oli siinkohal planeerida, kus pingutada ja kus natukene hingamisruumi jätta. Pikkust võiks muidugi olla rohkem, kuid saan aru, et siis venivad vahed veelgi pikemaks, tuleb veel rohkem hunnikusse jooksmisi ning ka päevavalguse puudumine hakkab rolli mängima.
Igati mõnus laupäev oli.

Ametlik leht

Öine heegeldamisklubi kokkutulek

Seekordsel öistel päästevõistlustel tuli kanderaam teha ise. Tõuke selleks andis ilmselt hiljutine sündmus idavirus. Selline punumise oskus võib aga mõnel ehk edaspidises elus kasulikuks osutuda ning võibolla elugi päästa. Kõik võtsid seda kui üht mõnusat võistluse elementi.

Tõsteaasa kinnitus.

Sündmuste käik algas kanderaami ehitamisega, mille tarvis puuroikad olid olemas. lisasime omalt poolt kolm kirkat, millel igalühel sidumiseks küljes kaks kahemeetrist repsujuppi. Siis üks ümmarguselt 15 meetrine 6mm repsujupp, millega punusime  kanderaamile põhja. Ettenähtud 10-ne risti täissaamiseks pidime seda veel lisajupiga pikendama, aga põhiline ajakulu oli seal siiski see, kui mul ei tulnud korduvatel katsetel seasõrg kuidagi välja. Nüüd veel kaks kruusakotti raamile, ning nööridega kinni. Peab tunnistama, et oma sõpra vist nii tugevalt raami külge ei seoks, aga samas pole ükski mu sõber siiamaani veel kahes tükis olnud. Viimase jupina läks raami külge tõsteaas, milleks olime eelnevalt ette valmistanud nelijala. ehk siis topeltaas, millest väljus iga kanderaami nurga jaoks üks köieots. Sõlm kenasti keskele ning otsad nurkadesse kinni. Raam valmis nii umbes 10 minutiga.

Nõlvast üles minek nagu tavaliselt: julgus puu ümber ning neljast nurgast jupi kaupa üles tõstmine. Raami tassimine oli aga seekord raske. Jämedad raami pulgad, täissöönud paksuke kannatanu ning kehv füüsiline vorm. Puhkasime tihti, vahetasime pooli tihti ja aega läks palju, aga tehtud saime. Ühes kohas läbisime ka "mägioja" ning edasine rada tuli läbida märgade jalgadega.

Ootan üles tõstmist

Järgmisena sai tehtud mõned vigastatud tiimiliikme sidumised, peale mida suundusime kanderaami tõstmise juurde. Seekord sai esmakordselt (minu jaoks) kasutatud pikka plokki ehk rull kanderaami küljes ja köis jooksis ülesalla. Nii saab tõsta maksimum pool köiepikkust, kuid pole seda pidevat plokisüsteemi taasi tõmbamist. Samuti olin esimest korda kanderaami saatja. Ilmselt nende kahe asja koosmõjul läks meie raam nõlvast sujuvalt ja kiirelt üles.

Üles tõstmise algus

Järgmisena võtsime ette raami tugiköiel alla laskmise. Mina olin viimane laskuja ehk nägin alumise otsa asju vaid kaugelt, aga pilt oli sujuv. Ja piisavalt kiire, et mingit asjatut passimist sellest aastast nagu ei mäletagi. Laskumine topeltköitel oli aga vaevaline, sest köis oli juba nii palju mööda liiva ja mulda liikunud, et asi ei liikunud enam korralikult shellist läbi.

Kui mina alla jõudsin, oli kanderaam juba pulkadeks lahti ning oli jäänud veel köiskond kokku koguda, nööriga kinni siduda ja jooksuga Tabasalus ära käia. Mererannas esimesed 300m jooksime, siis sai jaks otsa ja kõndisime. Aegajalt pragusid ületades ning libedal jääl uisutades. Kogu aeg pidid otsime optimaalset trajektoori, et ei liiguks libedal jääl ja ei läheks liialt paksu lume sisse ning hoiaks eemale salakavalatest pragudest ning õhukestest kohtadest.
Üleval serva peal vaheldumisi libe jää ja lumepudru. Vaid viimased 300m sai normaalse asfaldi peal sörkida.

Viimase asjana seekord vigastatud tiimiliikme seljas alla laskmine. Kohustuslik element siinkohal topeltköiega topeltkarabiinpidur. Kõige peenem ja elastsem köis oli seekord ainuke variant, mis kahekordsest pidurist kuidagimoodi läbi jooksis. Napilt saime kätte prääniku ehk siis aja alla kolme tunni. Koos trahvidega (peale med trahvi pole aimugi, mille eest) tuli aeg 3:05 mis kindlustas käesoleval hooajal esikoha.

Mõned pildid on klõpsitud minu aparaadiga ja osaliselt tõmmatud siit.

Tulemused  Vaheajad tunduvad kole kahtlased, aga väga ei julge vaielda kah. Väga ebatõenäoline, et meie viimane "jooks" oli 20 min kiirem kui teise koha oma.

Uiskudega Kesse-l külma trotsimas

Üks asi viis teiseni ning pühapäeva hommikul avastasin end mandrieesti lääneserval uisud jalas ja kott seljas Kesselaiu poole vaatamas.
Veel vaevalt poolteist tundi varem oli tõsiseid probleeme, et üldse kuidagimoodi kodunt minema saada. Auto käivitus hommikustest kolmandas kümnes olnud miinuskraadidest hoolimata siiski. Oli küll pikalt käiamist ja meelitamist aga liikuma ta lõpuks sai. Endaga sellist probleemi polnud. Korralikud riided seljas ning isegi soe tee termosesse valmis tehtud. Selle viimase muidugi unustasin koju kööki laua peale, aga pole hullu.

Niisiis, meri oli jääs, lund minimaalselt ning ilm mõnusalt karge. Kõik see kokku tähendas väikest uisuretke Kesse-le, seal väikest ronimist ning siis tagasi. Alguses rahulik sõit mööda siledat jääd. Vasakult puhub külm tuul ja sõrmed ei taha kuidagi paksudes sõrmikutes soojad püsida. Poole maa peal laiuni olen sunnitud siiski soojad sulelabakud kätte toppima. Edasine teekond on soojade sõrmedega. tegime laiuli päripäeva tiiru peale. Lõunapoolsel küljel olev jää oli kaunis krobeline, aga Muhu pool oli jälle mõnusam. Seal tekkis isegi mõte, et kihutame Muhku välja, aga kuskil poole peal lõppes hea jää ära ning kakerdama ei viitsinud minna. Seetõttu keerasime otsa Kesse panga poole ning suundusime lõunapausile.

Kogu panga peale on seal ronitavat seina mingi 10m laiusena. Kuid sealgi on tegemist suhteliselt pehme kivimiga, mis meenutab rohkem liiva- kui paekivi. Võtsime siis paar liini ette ning tegime mõned tiirud. Külmale ilmale kohaselt siis kirkadega, aga ettevaatlikult, et mitte kaljut asjatult kraapida. Sisenurgas soojenduseks lihtsam ronimine ja kohe sealsamas paremal väikeste ja harvade nurgakeste najal poole peale ja suurematel edasi.

Nurgast vasakul pool olev sein on natuke huvitavam. Aja puudusel sain seal teha vaid ühe liini, aga sellega oli kah kahe katse jagu nuputamist. Alumine ots harvade kirkanukkidega, aga kui juba asendid välja mõtlesid, siis lihtne. Ülemises otsas oli küll seinas palju auke, aga need ei hoidnud kirka teravikku paigal. Lõpuks sai välja mõeldud üks althaarde najal kõrgele üles astumine ja pikk-pikk sirutus.

Tagasitee uiskudel oli peaaegu nagu esimene ots. Ainult et alguses oli künklik maastik kus sai hüppeid  proovida ja külm tuul oli seekord paremalt. Otseloomulikult olid mul jälle sõrmikud ja käte soojendamine oli pidev teema.

Kokku umbes 15 kilomeetri jagu uisutamist. Umbes selle pärast, et lõunapausi ajal läks ka GPS pausile ja tagasi sealt enam ei tulnud.
Enne autoga kodu poole sõitma hakkamist nautisime veel rannaliival sooja tee ja kuivatatud aprikoosidega päikese pilve taha vajumist. Mõnna.

Uue hooaja lahinguväljad

Millalgi suvel tuli üks pauk väost. Nimelt oli seal kõige kõrgem ja mõnusam koht osaliselt ära täidetud. Nüüd on kevadise finaalraja koha peal lauge nõlv mis juba kergelt rohetab. Seega eelmisel aastal hoolikalt tehtud topo osaliselt mõttetu. Parempoolne 100m on niisiis ses mõttes ära nullitud. Eks siis nüüd keskendub sellele, mis veel alles on. Mis sellest tulevikus edasi saab pole veel selge, kuid loodame mitte kõige hullemat.

Igaks petteks olen mõnel korral ka Harku pool piilumas käinud ning seal on seis ootuspärane. Lääne sein, kus oli "Dünamiidi põik" on täiesti ribadeks lastud ning sellega pole lähiaastatel ilmselt miskit peale hakata. Endine serv läks umbes punase joonega tõmmatud kohast.
Ülejäänud on esialgu veel puutumata, aga kui kauaks pole teada. Ilmselt jääb sel talvel põhitegevus lõunaseinale. Muidugi, kui nad seda kah mingil hetkel ribadeks ei kõmmuta. Serv igaljuhul on juba korralikult mullast puhastatud ja ette valmistatud. Hetkel on aga positiivsema poole pealt seina alune suurest  sodist enamuses osas tühjaks lükatud, mis tähendab kokkuvõttes kõrgemat ja ühtlasema raskusega jääseina. Lõhkamise eest hoiatav silt aga on nurga peale tagasi ilmunud ning kauguses undasid dünamiidi augu puurid tööd teha.

HDT 2011 kvalifikatsiooni rajad

Kvalifikatsioonis oli 5 rada. kõigil märgitud alguse kirkade nukk ning jalad pidid olema seinal. Lõpunukk märgitud kalju serval ning TOP loetakse, kui mõlemad kirkad on sinna asetatud. Allpool siis radade kirjeldused nati mõtteid ja värvilise tesktiga minu enda ronimise kulg ning muljed. Pildid on tehtud peale võistlus ning jooned on veetud kriidijälgede järgi. Mõnes kohas oli aga pilt uduse kvaliteediga ning kõik tsooni jooned ei pruugi täiesti õigetel kohtadel olla. Üldmulje aga on ilust näha.

Esimene rada algas paari bolderingi liigutusega(negatiivsus ja sirutus) jalad kõhu all, kuid edasi juba mööda sirget ning korralike nukkidega seina üles. Viimane poolteist meetrit oli kirkadele vaid vertikaalne pragu.
2/3 jõudis lõpuni. Parim aeg 1:55
Ronisin suht puhtalt ning väga kaua nukke ei otsinud. Jalgu pidi hoolega vaatama, et kogemata tsoonist välja ei paneks.

Teine rada oli hoopis teist masti. Esimene jupp jällegi negatiivne. Kui kirka juba algusnukist 30cm kõrgemale saab, läheb nati lihtsamaks kuni diagonaalpraoni.
Sealt edasi pikem sirutus suurde prakku. See oli ligi pooltele osalejatest liiga pikk.
 Edasi tuli lihtsam osa üles ja vasakule liikumisega, kus lõpus korralik jalgealune ning ka kirkad võimalik puhkeasendi jaoks väga kindlalt prakku väänata. Puhkus aga oli oluline, set nüüd tuli lae alt välja ronida ning ennast kuidagi seinale upitada. See ei õnnestunud lõplikult ühelgi võistlejal, sest niiöelda "kolmas nukk" asus teisest natukene liiga kaugel. Samale pulgale jäi pidama lausa kolmandik ronijaid. Ilmselgelt liiga raske koht või loetamatu sein. Ülejäänud sein segu keskmistest ja väiksematest kirka nukkidest mis koos  korraliku jalatoega moodustas mõnusa diagonaaltraaversi.

Rada planeerides tundus algus küll nati negatiivne, aga mitte midagi hullu. Olin kahjuks aga arvestamata jätnud, et jalgadele polnud alguse nukist kirkadega hoides mingit loogilist kohta. Võttis nati võimlemist enne kui asjale pihta sai. Selle tõttu oli ronimine ka rohkem paremal, kui algselt plaanitud. Sirutus suurde prakku tuli pingutusega, kuid jäi veel väike varu. Kirka korralikult sügavuses kinni sai võetud väike puhkehetk ning alles siis üles ning vasakule riiuli peale.

Siin sättisin kirkad mõnusalt paika, jalad servale ning lõdvestasin põhjalikult. Lae välisnurgal paistis kaks nukki. Kõigepealt kirkad alumisele, jalad rippu, siis teisele edasi. Uurisin seina ja ühtki head järgmist nukki ei paistnud. Proovisin fig-4 teha, aga sattusin vähe pusasse ja käed olid kah nigelad. Ronisin uuesti kaks liigutust allapoole puhkekohta. Lõdvestus. Uuel katsel jõudsin kiirelt teise nukini ning sealt proovisin kõigepealt jalgadele mingitki toetust saada, aga sein oli nii kaugel eemal, et see tundus lootusetu. Seejärel jäi üle veel end üles tõmmata, lukustada ja üritada üks käsi edasi panna. Sihitud koht osutus liiga kõrgeks. Korra või kaks proovisin ka dünaamilist sirutust, millega sain sutsuke kaugemale, aga ikka jäi 10 senti puudu. Tulin kolinal alla. Karta on, et kui oleks ka kirka kuskile taha jäänud, siis tolleks hetkeks ikka juba kätes liiga vähe rammu ning kukkumist poleks saanud vältida.

Kolmas oli ilmselt nii mõnegi lemmikrada, kui ainult seda rajatähistuse segadust poleks olnud. Alguses lihtsam mööda korralikke nukke üles minek ning sisenurgas ülespoole turnimine. Lihtne osa lõppes aga järsult laega, kust pidi mõõdetud ja jõuliste liigutustega üle saama. Või tegelikult piisas ka mõõdetusest, kuid ronijatest ei hammustanud seda kreeka pähklit vist keegi katki. Tervelt 8 võistlejat jõudis panna kirka lae servale (tsoon 12), kuid järgmisesse tsooni ei ulatunud. tegelikult aga sai selle 12 üldse vahel jätta ning kokku võttes vähem jõudu ja energiat kulutada. Nipp loomulikult kirka lae alla toppimises (väga hea pragu) ja jalgadega kõrgemale ronimises(korralik eend). Edasine oli parajate servadega ning ühe vahepealse pisema nuki ja pikema sirutusega tsooni kaudu lõppu. See pisem nukk ja pikem sirutus said kah osadele saatuslikuks.
Esimese poole ronimisest ei oska miskit välja tuuagi. Igal pool korralikud toed ja tasakaal ei läinud kah paigast ära. Natukene enne lae alla jõudmist aga kippusid kirkad vasakule headesse pragudesse samal ajal, kui jalad pidid sõltuvalt tsoonist veel paremal püsima. Ükskõik kuidas ma ka ei püüdnud, ei tulnud ilusast ronimisest midagi välja ning tõmbasin ennast sinna lae all olevale nukile "istuma". Hetk puhkust ning ajasin end jalgadele. Püsti tõustes oli vöökoht juba laeäärega tasa ning sirutus kirkaga ülejärgmisse tsooni probleemivaba. Ei mingit serva peal rippumist ja üles punnimist. Kuni järgmise laeni oli jällegi suuri nukke, mida edukalt kasutada. Kui käed nii väsinud poleks olnud, siis võiks seda päris lihtsaks kohaks pidada. Ümber nurga ronides ilmnes jalgade probleem. nimelt liikusid käed küll pikemast sirutusest üles ja paremale, kuid jalgu polnud tsoonidest johtuvalt kuskile toetada. kuidagimoodi tasakaalu hoides ja käsi juphaaval ülespoole liigutades sain siiski kuidagi serva teisele küljele ning lõpp oli silme ees ja vaid vormistamise küsimus. Aga just siis tuli alt hüüe, et aeg on otsas. Puudu jäi kaks lihtsat liigutust. Tegelikult oli ajaarvestus natuke nihkes ja soorituse lõpuni veel vähemalt 1,5 min varu.

Neljas oli see rada, mille algus paistis vägagi hirmutav. Eks oli kah, aga eelnevalt nukid valmis vaadates ja läbimõeldult liikudes sai normaalselt ronida. Kahjuks keegi seda ei teinud või siis ei tulnud asjast miskit välja. Rada ise siis tunnelisuu paremast servast rippudes kuni keskkohani. Sealt riputatud palgi abi kasutades seinale, kus kohe tunneli kohal on suht mugav ha tõhus puhkekoht. Edasi keskmisi suurusega nukke kasutades kuni "lahtiste" kaljutükkideni, mille all hea seismise koht. Rahnude kasutamine oli piiratud vaid parema servaga, kuid see oli nagu korralikust sangast hoidmine. Teisest rahnust ülevalpool kaks järjestikust sirutust ning siis edasi paar liigutust kuni lõpuni. Jalgadele peaaegu igal pool korralikud servad. Hoolimata sellest, et ronida jõuti vaid raja alumist otsa jaotusid tulemused küllaltki ühtlaselt olemasolevate tsoonide vahel. Päeva esimene ronimine sellel rajal näitas muu hulgas ka, et teravate ja heade kirkadega ronides on seinale rippuma jäämise tõenäosus oluliselt suurem, kui tömpide isenditega.

Alustuseks proovisin nukid välja vaadata ja meelde jätta. Haa. Mõte oli ju hea, aga rippudes näeb sein hoopis teistmoodi välja ning õigeid kohti polegi niisama lihtne leida. Proovin parema jala kanda kivinukkidele sättida, aga see ei taha seal kuidagi püsida. Vaikselt kirkasid edasi asetades jõuan keskkohani, kus vaja rippuvas asendis kirkad 40cm ülespoole serva peale saada. Punnin ja punnin, hüppan ja kargan, aga sõrmed ei pea vastu ja tulen säuhti köide. ripun pea alaspidi ja ootan õudusega, et üles jäänud teine kirka mulle teraga kaitsetusse tagumikku kukub. Õnneks seda ei juhtu ning saan teise võimaluse. Tean, et olen suuteline sealt paremini ronima ning üritan seekord hoolikam olla.

nüüd on augud/servad juba tuttava väljanägemisega ning kand paigutub paremini kiviservadele. see võtab kätelt suurema koormuse maha ja on rohkem mahti õigeid auke ja asendeid otsida. Tunneliosa lõpus ei pane enam mõlemat kirkat suurde auku, vaid liigutan teise kohe otse kuuendasse tsooni. See tuli kuidagi poolkogemata välja, kuid tagantjärgi mõeldes ometi väga loogiline liigutus. Üks kand sinnasamasse servale toetama, korraks mõlemale käele kerge lõdvestus ning siis juba palgi kallale. Palgis oli küll omajagu auke puuritud, kuid neid kirkaotsaga kiikuval palgil taga ajada tundus lootusetu. Selle asemel lootsin parimat ning kasutasin teravat riista sihipäraselt. Kui mõlemad kirkad olid otsapidi puus, sai jalad juba seinale toetada ning kergemalt hingata. Raja raske osa oli läbi. Käsi kordamööda lõdvestades ronisin mööda palki ülespoole, kuid enne uuesti seinale jõudmist juhtus õnnetus ning üks kirka pudenes kuidagimoodi alla. Üle huulte vallandus paar krõbedat sõna, mida siinkohal kordama ei hakka ning olin sunnitud ronimise katkestama. Selle võib lugeda päeva suurimaks ebaõnnestumiseks. Samas aga sai vähemalt selgeks, et sealt ON võimalik üles ronida ehk see rada ei ole võimatu.

Viies rada oli mõeldud kolmeosalisena: raske, kus ennast pikalt mökutama jäädes rihmaks tõmmata, tehniline, kus täpsust ja osavust näidata ning kestev, kus pidi lihtsalt lõuni vastu pidama. Esimene osa suurte ja korralike nukkidega, kuid sein negatiivne ja ilma puhkekohtadeta. Vahele üks pikem sirutus ning nii mõnigi oli sunnitud seinale alla vanduma. Kui sein juba püstisemaks muutus, tekkis jalgadelt rohkem tuge ning sai kätelt koormust maha. Samas aga muutusid nukid väiksemaks ning peale samblast toekat serva oli meetrike suhteliselt siledat seina. Peale suurt pragu (mida ei tohtinud kasutada) oli edasi juba lihtsam nukke, auke ja pragusid leida. Enne lõppu veel kerge ümbernurga sirutus ja kirkad serva peale. Lõpuni jõudis kaks võistlejat. Kolmas jõudis ühe kirkaga lõppu, aga siis kukkus lahti. Enamus pudenes siledal osal või siis nati enne samblase nukini jõudmist.

Alguse tsoonid olid küll suured, kuid nukke täpselt nii palju, et paar esimest liigutust andsid kohe tsooni juurde. Ühe puhul ei ulatunud ma muudmoodi, kui dünaamilist tehes, kuigi proovisin ka parema käe lukustust.

Kuskil 5-nda tsooni kanti ei leidnud häid nukke ning mingi hetk tuli hetkel ainuke seinal olev kirka lahti. Mõnikord aga juhtub nii hästi, et teine kirka on seina lähedal ning kukkumise pealt haarab see juhuslikult mingist nukist kinni ning peab seal mingil imatabasel kombel kuni uuesti toetuse saamiseni. Minuga juhtus just seesama ning õnnestus ennast koguda. Siledal seina osal leidsin omast arust päris hea õnaruse, kuhu kirka toetasin. Kas siis liigutamise või nuki murenemise tagajärjel aga irdusin üks hetk seinast ning rippusingi köies.

Aega veel oli ning peale kerget kätelõdvestust võtsin ette teise katse. Algus oli nüüd tuttav ja tegin kohe dünaamilist. samas leidsin nati ülevalpool ühe vahepealse ja sobivama nuki mis viis mind sileda seina osani kiiremini ja väiksema jõukuluga. See kõik aga ei muutnud karvavõrdki lõpptulemust, sest korralikku nukki ma ikka ei leidnud ning enamvähem samast kohast sadasin ma alla ka teisel katsel. Karta on, et midagi ma ikka valesti tegin.


Tegelikult on ilmselt kõik rajad ronitavad, kuigi number 2 suhtes on mul kõhklusi. Kui nüüd suurt vihma või lund peale ei tule, kestavad radade tähistused ilmselt mitmeid nädalaid ning igaüks on teretulnud proovima ning muljeid jagama.
Võistlejatelt ootaks samuti tagasisidet, et mis antud radadel oli head ja mis oli halba. Mis oleks võinud teistmoodi olla ja mis mitte. kommentaaride kast on avatud ning loomulikult võib mulle selleteemalisi kirju ka postkasti toppida.
Kui keegi oskab antud radadele ka mingit raskust iseloomustavat numbrit öelda, siis palun väga. Mina isiklikult olen sildistatud drytool radadest roninud vaid üht 6-nda raskusastmega rada ning see oli midagi esimese raja sarnast. Küll nati pikem ja altjulgestuses, aga profiili ja nukkide tiheduse poolest sarnane.

HDT 2011 tulemused

Pühapäev täis kirkade kolinat ning kaljukriipimist sai läbi. Algsest prognoositud 10-st sai registreerimisel sujuvalt 17 osavõtjat ning ajagraafik venis arvatust jupi maad pikemaks. Lisades siia rajameistrite aeglasest tegutsemisest tingitud veidi hilinenud stardi oli ette näha pimeda peale jäämist.

Esialgu aga ei seganud see kedagi ning loos tehtud, rajad tutvustatud, sätiti end valmis ning turnimine võis alata.
Viis rada, millest kaks roniti lõpuni, üks eelviimasesse tsooni, üks kolmveerandi peale ning üks jäi päris kesiseks. Missugused need rajad olid, natuke hiljem, kuid kvalifikatsiooni tulemused on järgmised:

Kollased kastid on korrigeeritud järjekord kas aja või katsete arvu põhiselt. Mujal kas oli sama arv katseid või polnud protokolli vastavat infot märgitud.

Hoolimata ilusast ilmast ja pühapäevasest päevast valgus osavõtjate pere aga peale kvalifikatsiooni kildudeks. Finaali, mis toimus täiesti süütul, kuid siiski ülimalt potensiaalsel kaljul tuli vaatama ja proovima vaid käputäis.

Kruusist unustasin pildi tegemata, aga disain oli selline

Kohale jäänud võistlejatest julgesid enne täieliku pimeduse saabumist kirkad seinale toetada vaid Andres Hiiemäe ja Igor Lematško. Viimane neist jõudis rajal kaugemale ning teenis välja õiguse kasutada parimale välja pandud temaatilist kruusi. Loodetavasti meenub nüüd alati kuuma kohvi või teed juues mõnus pühapäevane rahmeldamine.

Tänud kõigile ronijatele kohale tulemise ning meeldiva päeva eest.

Võistluse eelinfo

Jõukatsumiseni on jäänud 5 päeva. Ilm tuleb esialgsete ennustuste kohaselt sademeteta, kuid talve eelselt jahe. Vesi on endiselt vedelas olekus.
Võistlejatel paluks kohal olla 10:30, kui hakkab radade ja korralduse tutvustus. Orienteeruvalt 11:00 hakkab pihta ronimine.


Kvalifikatsioonis on 5 rada, mille kallal igaüks saab kordamööda vaeva näha. Peale seda kui kõik on tiiru peale teinud selgitame tulemuste põhjal 4 paremat, kes lubatakse finaalrada proovima. Orienteeruv finaali aeg on ilmselt kuskil 13:00-14:00 vahemikus, kuid täpne aeg selgub võistluse käigus.

Kuigi ma pole radasid ise veel "roninud", on mul siiski nende läbimisel teatav eelis. Nukkide asukohad ja iseloom on mingil määral tuttavad. Sellega seoses taandan ennast niiöelda ametlikust arvestusest ehk kui jõuan finaali, siis ronin seal esimesena ning väljaspool arvestust. Ülejäänud neli paremat võistlevad aga omavahel.


Parimale on väike temaatiline meene ning esikolmikule paar pisikest vidinat.

Peale ametliku osa lõppu on soovi, sobiliku ilma ja päevavalguse olemasolu korral võimalik ka teistel finaalrajal oma võimeid proovile panna. Juures olev pilt on väike vihje finaalrajale.

Ronimisjooks 2011

29 oktoober toimus teist korda Ronimisjooks. Kui eelmisel aastal oli üritus kõigile uus ja keegi ei teadnud mida oodata, siis nüüd olid lood natuke teised.
Draituuli asemel oli seekord natukene raskem zumaaritamine ning laskumisel sõlme ületamine, kuid üldjoontes oli rada sutsu lühem ja kiirem.
Algus oli aga ikkagi sama. Kaks kummi järel lohisemas ning täie hooga punumine, ainult et tossude asemel pidid saapad jalas olema.
Aasta tagasi olin ma eelnevalt spetsiifilist trenni teinud ning teadsin enamvähem, kui kiirelt ma jõuan ringi joosta ning omasin paari vahepunkti.
Nüüd aga polnud varem kumme näinudki ning jooksutrennist olin viimasel ajal valusa kanna tõttu üldse hoidunud.
Peale starti panin muidugi kohe hea tempoga minema, kuid üpris varsti rauges hoog ning tükk maad enne esimest käänakut tuli kõnni peale üle minna. Edasi tegin nii, et sopastes kohtades kõndisin ning kruusastes kohtades, kus kummid paremini libisesid tegin kerget jooksusammu. Ringi lõpus oli toss ikka päris väljas. Aega kulus 17:23, mis oli 2 minutit parem, kui olin enda soorituseks arvanud. Kummivedamise ajad olid suht ühtlased, mahtudes käesoleval aastal enamvähem kõik 3 minuti piiridesse.
Järgmise etapina oli ronimine tunnelisuust paremalt ja sisenurgast üles. Enne alustamist tõmbasin kergelt hinge ning seina peal oli paar puhkepausi, aga pikalt ei mölutanud. Üleval tuli siis tugiköiel traavers ning köit mööda alla laskumine. Vigu ei tulnud ning vaheaeg 6:30, mis polnud küll parim, kuid peaaegu.
Võtmelõiguna kogu "treeningul" olin arvanud olevat järgmise: zumaaritamise ning ümberhaakimisega laskumise. Üles minek tuli enamvähem, kuid üks haaratsi ots oleks võinud 15cm pikem olla.
Laskumisel töötas algselt välja mõeldud plaan 100%liselt:
shell daisy kolmandasse aasa, haarav jala-aasa külge.
laskun haarava kuni 5cm kaugusele sõlmest.
riputan end 60cm slingi küljes oleva haaratsiga shellist ülesse poole köiele.
vabastan shelli pingest, tõstan haarava sõlme alla.
tõstan shelli sõlme alla.
panen köiele teise haaratsi, mille küljes olevale lindile astudes vabastan ülemise haaratsi.
Ülearused asjad vööle või üle õla ja laskun alla.
Tagantjärele mõeldes kasutasin küll tarbetult kaht haaratsit, kuid nii oli korralik ja ajavõit poleks väga suur olnud.
Kogu jupi üles-alla käimise peale kulus vaid 7:56. Ja see oligi võtmelõik. Osalejate ajad erinesid siin ikka väga suures ulatuses. Minul õnnestus etteotsa pääseda.
Kokku siis 31:49 millega edestasin teist kohta peaaegu kahe minutiga. Ausaltöelda poleks uskunud, aga Matkamaailma poolt välja pandud ilus kollane köis mis sellega kaasnes kulub väga marjaks ära. Kui raatsin, siis äkki juba 2 nädala pärast võistlustel läheb käiku.

PILDID

Pilt hakkab selginema

Eile õhtul, kui päevatööga ühele poole sai, korjasin oma kodinad kokku, pakkisin kotti ja kõndisin Astangu tunneli juurde. Võistlusrajad vajavad planeerimist ning sein puhastamist ning erinevate asjaolude kokkulangemisel on käesoleval nädalal õhtuti natuke vaba aega.
Planeerimist alustasin sel sügisel äraspidiselt ehk esimesena sai planeeritud finaalrada. See nimelt on kõige omapärasem ning kindlasti üllatab. Kuidas, eks see selgub kolme nädala pärast, kui asjalood niikaugele on jõudnud.

Ülejäänud rajad aga olid mul esialgu veel vaid paberil. Pildi peale jutte tõmmata on hiiglama lihtne, kuid tegelik seis seinal on hoopis midagi muud. Nii oligi, et seina äärde jõudes, ja paberil kujutatut päris seinaga võrreldes tuli ühe korraga nii nutt kui naer. Nutt selle pärast, et ilmselt ei leidu kedagi, kes oleks suuteline need paberile joonistatud rajad ka väga pika harjutamise ja proovimise peale ära ronima ning naer selle pärast, et ühes kohas oli sirutus lootusetust asendist pikem, kui püsti seisev inimene. Panoraamfoto petab ikka täiega.
Aga vähemalt potensiaalid olin ka pildi pealt ära tundnud ning liinid jäävad enamvähem algsetesse raamidesse.

Kaks tundi pilkases pimeduses köie otsas rippumist ning üks rada on põhimõtteliselt valmis. Mõned jalatsoonid tuleb veel juurde vaadata, aga üldjoontes on ronitav. Teine rada on kah enamvähem paigas ning suures osas puhastatud, kuid seda peab ilmselt lihtsamaks tegema ning mõnes kohas vaja veel lahtist kivipudi alla ajada.

Aga kui keegi vahepeal sinna seina peale satub, siis võite ju kah väheke sammalt, savi, muda ja kiviklibu alla ajada. Sisenurgas on vaja ka mõned suuremad kivilahmakad alla kangutada, aga üksi ma seda teha ei julge. Üleüldse oli üksinda pimedas Astangu metsas olles üllatavalt kõhe tunne. Natikene tõid ärevasse õhkkonda leevendust ringi tiirutavad nahkhiired, kuid nad ei tahtnud lähemale juttu ajama tulla.

Viimaste päevadega on ka paar nime osavõtjate hulka tulnud ning motivatsioon radasid meisterdada hakkab vaikselt tagasi tulema. Kes on võistlema tulemas, siis palun andke oma nimed varakult üles, et teaksin arvestada.

Harku Drytool 2011

Harku Drytool 2011

TULEMUSED,  
KVALIFIKATSIOONI RAJAD,  
PILDID

Aeg: 13. november 2011, algusega kell 10:30. "World Kindness Day" on statistiliselt võttes vihmane õhutemperatuuriga vahemikus 0-9 kraadi.

Päikesetõus 8:09 ja loojang 16:01

Formaat: Raskusronimine kaljul ja tehisobjektidel kasutades kirkasid ja kasse. Kvalifikatsiooni radadel ülalt-, finaalrajal ka osaliselt altjulgestuses. Paremusjärjestus kauguse ja aja alusel ja lõplikult finaalrajal.


Koht: Astangu paesein. GPS: 59.397236,24.626336.



Kvalifikatsioon:
Võistlejate järjekord loositakse.
Kasutatakse ülaltjulgestust, kuid igasugune köielt toetuse otsimine on reeglite rikkumine ja katse loetakse lõppenuks.
Seinal on selgelt märgitud radade algus ja lõpp ning keelualad. Võistlejal on iga raja läbimiseks aega 8 minutit. Arvesse läheb kaugeim tsoon, kuhu võistleja reeglitepäraselt jõudis ning katsete arv, mis selleks kulus. Raja läbimise korral pannakse kirja ka kulunud aeg.
Juhul, kui võistleja kukub seinalt või rikub muidu ronimise piiranguid enne aja otsa saamist, on tal võimalus alustada uuesti algusest piiramatul arvul kordadel.
Kvalifikatsiooni pingerida koostatakse saadud punktide alusel. Võrdsete punktide korral on parem tulemus rohkem radu lõpuni roninul või seda kokkuvõttes kiiremini teinud võistlejal. Juhul kui ühelgi sama tulemusega ronijal ei ole lõpuni ronitud radasid, on eelis suuremaid punkte ja neid rohkem saanud võistlejal.

Finaal:
Finaali pääseb põhivõistluse 4 paremat.
Finaalis ronitakse altjulgestuses klikkides kohtuniku poolt paigaldatud julgestuspunktidesse. Kohtuniku julgestuspunktide koormamine on keelatud ning selle tegemisel loetakse katse lõppenuks. Ühtki punkti ei tohi vahele jätta ning klikkimine peab toimuma enne, kui terve keha on punktist möödunud.
Finaalrajal osalejad ei tohi rada enne oma aega proovida, ega vaadata teisi rajal ronimas. Kaks katset või 10 min, kumb enne otsa saab. Eraldi on raja vaatamise aeg, mis on 10 min ja toimub finalistidele ühiselt.
Võitja on see, kes jõuab kõige kaugemasse tsooni. Kui mitu võistlejat ronivad raja lõpuni, on võitja väikseima ajaga raja läbinud võistleja.
 

Rajad: 
Rada on looduslikult paeseinal piiratud maapinna ja ülemise kaljuservaga ning märgitud tehisobjektidel. Keelualad on märgitud kas joonte, lintide või muu selgelt eristuva piirjoonega. Mistahes kehaosa või varustusega väljaspool rada koormamisel loetakse katse lõppenuks ja kirja läheb enne toetuse saamist viimane positsioon. Selgelt on märgitud alguse jalgade ja kirkade kohad.
Rada loetakse läbituks, kui võistleja mõlemad ronimisvahendid on raja lõppu tähistaval nukil ja kohtunik on selle fikseerinud.

Kuigi trass on üle käidud ja kalju on suurematest lahtistest tükkidest puhastatud ei ole raja samaväärsena säilimine garanteeritud. Võistleja peab arvestama, et nuki purunemises/alla kukkumises võib ta süüdistada vaid iseennast.

Registreerimine:
Registreerimiseks saata mail aadressil: kus on kirjas osavõtja(te) nimed. Juhul, kui on soovi varustust laenutada, siis tuleb ka sellest registreerimisel märku anda.
Ka muude üritusega seotud küsimustega võib samale aadressile pöörduda.

Osavõtumaks eelregistreerimisel kuni 31.10.2011 4€
Hiljem ja võistluspäeval kohapeal 6€

Varustus: 
Igalühel on kohustuslik varustus kiiver, vöö, kassid ja kaks ronimiseks sobilikku vahendit (kirkat, fiid, ...). Mittestandardsed ronimisvahendid on lubatud vaid korraldajate loaga. Kirkade mistahes viisil võistleja külge kinnitamine on keelatud.

Kohapeal võimalus piiratud koguses varustust laenutada. Hea oleks oma soovidest eelnevalt registreerimisel märku anda. Varustuse puudumine ei tohiks takistuseks saada.


* Korraldajal on õigus antud juhendis õigustatud muudatusi teha ja üritus vähese osalejate arvu tõttu ära jätta või edasi lükata.

Soome kaljut paitamas

Algselt naisele IKEA külastuseks mõeldud nädalavahetus muutus tasapisi järjest rohkem puhtakujuliseks ronimisnädalavahetuseks. Reede õhtul laevaga Soome ning peale kolme tundi olimegi Olhava lähistel omi seljakotte valmis sättimas. Varustust oli nii palju, nagu läheks nädalasele ekspeditsioonile, aga esimest korda minnes ei julge ju midagi maha jätta.
Laagriplatsil otsisime kaks enamvähem siledat kohta telkidele ning kobisime vaikselt magama.

Laupäeva hommik algas nagu ikka. Ainult et telgis ja kodust kaugel. Ärevust hinge süstis aga sealsamas kõrval kõrguv kaljusein. Ajasime putru näost sisse, jagasime omavahel raua enamvähem võrdseteks kasutatavateks osadeks ning hakkasime kivi näppima. Kuna eelnev kogemus graniiti ronida puudus ning trad'i olin kodusel paekivil proovinud vaid pisut, tuli väheke pea ees tundmatusse vette hüpata. Sealsamas lõkkeplatsi kõrval oli kirjade järgi üks rada raskusastmega 4. Aga kuna see polnud "nii huvitav", siis võtsime alguse sealt kõrvalt. Esimene eesronimine jäi minule.

Algus oli harjumuspärane, sangad, servad, nukid, riiulid. Oli kust pealt ja ümbert haarata ning kuhu peale astuda.  Ülevalpool aga tuli välja Olhava kaljuronimise tõeline pale ehk siis praod. Prao peal ei saa seista ja seal küljes ei saa rippuda. tuleb leida vahendeid kiilumise(jamming) ja küljele koormamise (laybacking) seast. Antud rajal oli siiski enamus kohti tavameetoditega läbitavad, mistõttu arvasin, et ma ikka oskan ronida. Üles tulin mingit segarada pidi, kus algus oli "Kehrääjä" 5 oma ja lõpp "Erikois-A" 5+ oma. Igaljuhul oli õnnelikust ülesjõudmisest tuju hea.


Järgmisena võtsime plaani ühe neljase "Hylly", mille algus oli lai (offset) pragu, mis siis laiem kui käsi ja kitsam kui keha. Seekord jäin mina jälitaja rolli, kuid oligi parem alt vaadata ja möliseda, kuidas peaks ronima. Julgestust polnud sinna väga panna, vaid 5m (või kõrgemale) peale üks lint ümber praos oleva kivi ning järmine juba 12m peal olev lae alune pragu. Selle raja ronimise ajal tuli ka sahmakas vihma ning kõik muutus mõnusalt libedaks ja praovahed sopaseks.

Mulle see laiema prao ronimine meeldis kui ikka käe ja õla prakku pressid, ning ka jala kuidagi sinna vahele kinni kiilud, siis on enamvähem kindel tunne. See alumine ots läks seega kiirelt ja valutult. Isegi lae alt välja ronimine tuli enamvähem, kuigi peab mainima, et põlv sai mustaks... Serva taga oli ülespoole likumiseks üks sisenurga pragu, mis oli muda täis. Äsja sadanud vihmast oli mõlemal pool asetsev kivi märg ja libe. Mul oli kohe hea meel, et olin järelronija.

Järgmisena plaanisime minna saarele ning sealt mingit lihtsamat rada mööda üles ronida. Laskusime alla ning peale väikest kõhklust tõmbasime köie järgi. Nüüd jäi üle vaid üles ronida, sest taganeda polnud kuskile. Kõige  loogilisem ja ilmselt lihtsaim rada oli sealtsamast peaaegu otse üles minev "Salama" raskusega 5+. Tegemist sellise vertikaalpraoga, kuhu mahub vahelduva eduga sisse sõrmed või käsi. Peale esimest klemmi ja natukest ronimist tundus see aga siiski minu jaoks natuke keeruline olevat ning tulin alla tagasi. Oskamatus pragu ronida ning kehv psüühiline ettevalmistus said määravaks.  Õnneks olid sealsamas ühed sommid, kes olid nõus meile ülaköie keset seina olevasse ankrusse panema. See lüke andis võimaluse siiski rada ronida. Algus vägagi kartlikult, kuid juba mingi jupi roninuna hakkas ühtteist selgeks saama. Kuidas hoida, kuidas koormata ja mida jalgadega teha. See viimane oli kõige vaevalisem, sest varbad olid kogu aeg kuskile viltu vahele surutud ja see polnud just väga meeldiv tunne. Kuna sein oli siiski kogu ulatuses kergelt positiivse kaldega, siis puhkekohti leidus. Nõrgad käed ja sõrmed ning puudulik tehnika said kompenseeritud.
Ankruni jõudnuna toimus raja muutus. Pragu muutus laiemaks, väljapoole avanevaks ning mõnes kohas mudaseks. Lisak polnud siit edasi enam ülaköit, kuid asjad olid mul veel vööl ning otsustasin edasi minna. Edasise raja juures sujus kõik ladusalt ning kahes kohas oli ehk nati raskem koht. Puude kohal laias mudases praos, polnud kätega kuskilt haarata ja julgestust panna, kuid sai jalgadega suht hästi toetada. Natuke enne lõppu tuli lae alt välja ronida, mis tähendas tühjuse kohal külje peale koormates kõõlumist. Aga julgestus see-eest oli kohe sealsamas ning korralik.

Lõppkokkuvõttes oli ilmselt õige otsus altjulgestuses ronimisest loobuda. Ronisin küll raja puhtalt läbi, kuid just algus oli üpris ebakindel. Harjutamise värk mis muud.

Ja siis tuli vihm. Ladistas hoolega ning kui lõpuks järgi jättis, olid kõik seinad märjad ja tilkuvad. Võtsimegi siis topo kätte  ning läksime väikest paadisõitu tegema. Vaatasime üle enamvähem kõik, mis Olhaval pakkuda on. Ja kuna asjad sai igaks juhuks siiski kaasa võetud ronisime otse paadist ühte laiemasse prakku.
Alppitorvi 4- on alt otsat suht kitsas, niiet suurema kõhuga sealt läbi ei mahu. Servasid kust käega tirida ja kuhu peale astuda on rohkem kui küll, aga kohti, kuhu julgetust panna pole seeeest üldse. Kuna aga seal on kitsas, siis ega kukkuda ju kuskile pole ning nii saigi julgelt ülspoole mindud, kuni suurte kivikamakateni, mis lõhesse kukkunud ja kinni kiilunud. Nende külge/ümber/vahele sai siis mõned asjad pandud.

Ülevalpool läks lahedamaks, kuid lõhet mööda ülespoole minekut segas lagi.  ning pidi korraks praost välja ronima. Vahepealsesse koopasse veel üle tüki aja paar julgestuspunkti ning tuligi viimane lõhest välja ronimine, jaama otsimine ning teiste üles julgestamine. Jällegi üks hoopis teistmoodi ronimiskogemus.

Järgmisel päeval ronisime olenemata erinevate radade uurimisest ja otsimisest siiski telkimisplatsi juures juba järele proovitud radasid. Põigates ehk lühidalt mõned korrad raja kõrvale, kuid siiski üldjoontes tuttaval alal. Pikka aega proovisime "Erikois-a" algust ära teha, kuid ei saanud selelle õigele tehnikale pihta. Kuidagimoodi punnisin sealt laybackiga üles, aga kindlustunnet selles küll polnud.
Nädalavahetus sai otsa lõuna ajal, kui pidime hakkama tagasi sõitma, et õigeks ajaks laevale jõuda.

Peab nentima, et soomlased on tugevad ja osavad. Et endal oleks piisavalt valikut, mida ja kus ronida, peab ikka enne kõvasti paremaks saama. Skaala madalamas otsas on olenemata radade rohkusest siiski vaid üksikud. Veelgi kitsendab valikut see, kui vihm kaljut libedaks teeb ning osad rajad lausa tilguvad.
Tulevikus tahaks kindlasti veel minna ning selline nädalavahetuse formaat tundub täiesti töötavat. Ainult et tuleb vähem asju kaasa võtta ning autost telkimisplatsini oleks väga mõnus rattaga liikuda. Suure kotiga kõmpimine oli tüütu ja arvestades niigi piiratud ajaresurssi, liigne laristamine.

Ronimisvarustust oli meil piisavalt. Ühele köiskonnale jäi ligi 10 frendi, 10 klemmi ning mõned heksid. Mõnede ekspresside asemel võiks parem 60cm lindid olla, kuid sai ka olemasolevatega enamvähem hakkama. Mõned lahtised karabiinid oleks ehk võinud lintide juurde käia.
Kindlasti peaks vööl rippuma pähklivõti (nut tool). See võib ka talvel kasuks tulla, kui hakata mix radasid ronima. Samas jäi hulga asju kasutamata, mis ilmselt mõnel järgmisel korral lihtsalt koju tuleks jätta.

Uus hooaeg

Suvised puhkused on läbi, ilusad ilmad on otsas ja lehed puude otsas muudavad värvi. See kõik tähendab vaid uue hooaja vääramatut lähenemist.
Juba mitu aastat on saanud uut hooaega alustada Harku traaversi peal kirkasid nürides. Seekordne aasta ei tohiks selles suhtes väga erineda.

Plaan miskit ronimist korraldada on, aga seegi kord on kavas mõningad muutused.

• Esiteks on aeg hilisem jäädes eeldatavasti kas 12 või 13 novembri peale.
• Teiseks on traaversi sein ennast natuke ammendanud ning tuleb suurematele seintele edasi liikuda. Ilmselt püsikliendid juba teavad, mis koht on kõrval oleval pildil. 
• Ja kuna sein on nüüd kõrgem ja jalgealune kivisem, siis kolmandaks on plaan kaotada spotterid ning tuua asemele julgestajad. Seega tulemas on täiemõõduline drytool raskusronimine nii nagu ta peaks olema.

Täpsemad reeglid ja korralduslikud nüansid natuke hiljem, seniks aga head treenimist.

Ühekäesõrg

Ükspäev võtsin kätte ja õppisin ära ühe käega sõra tegemise. On abiks, kui ripud ühte kirkat pidi jääseinal, esimese baasi puuri oled kuidagi sisse saanud aga enesejulgestusots on kuskil asjade all peidus. Vot siis teedki niimoodi, nagu antud videos eriti hästi näha pole. Nüüd jääb veel üle vahemehe lihtsam sõlmimise moodus meelde tuletada ja korralikult selgeks õppida.
Nädal veel ja siis on minek.

Raskelt siseseinal

Eelmisel laupäeval oli nii ilus krõbe ilm, et lausa lust oleks olnud nurgast kirkad haarata ja jääd toksima minna. Selle asemel oli aga kavas mitu tundi siseseinal kõlkumist Raskusronimise võistluse raames.

Kokku oli kristiine ronimisseinale tehtud 14 rada, mida sai proovida nii alt kui ülaltjulgestuses. Mõni paistis lihtne, aga polnud seda. Teine paistis raske, aga tegelt ei olnud. Kolmas tundus ok ja isegi oli nagu paistis ning ülejäänud paistsid keerulised ja olid minu jaoks suht võimatud.

lõpuni sain 5 rada, aga ühel neist klikkisin kohtuniku arvates liiga hilja ning sain kirja vaid poolikud punktid.
Ühel rajal jõudsin viimase nukini, kuid viimase klikiga ei saanud hakkama. Muidu oleks täiesti ronitav olnud, aga jõudsin sinna alles viimasel tunnil ning väsimus oli peal.
Siis paar rada olid tehtavad, aga lugesin rada valesti (ei saanud aru, et rohepunane kivi on tegelikult punane) või siis lõpupoole oli sõrmedest juba mehu väljas ning pisikestel servadel näpud ei pidanud.
Ja noh, üks negatiivne must ja üks karniisi punane olid juba peale vaadates hoopis teisest klassist rajad.
Lõpetamisele ei jõudnud, mistõttu ei tea ka tulemusi, aga ju ma sinna tagumise poole sisse platseerusin.

Julgestusega oli nii, et ma pole altjulgestuses väga palju roninud, aga tean, et mugavustunde saamiseks on seda vaja harjutada. Seetõttu sai ka eesmärgiks võetud ikka võimalikult palju julgust koguda ning asju õigesti teha. Kahes otsas olevaid radasid ronisin alguse poole ülaltjulgestusega, aga tegelikult poleks seda vaja olnud. Mida rohkem radasid olin roninud, seda usaldavam tunne tekkis ning pikema õhulennu saamise hirm taandus mingil määral.
Nüüd tuleb seda tunned veelgi taandada ning välja mõelda, kuidas ka jää peal piisavalt turvaliselt altjulgestust harjutada.

*pildid:  http://picasaweb.google.com/zomeone/DifficultyClimbingKristiine04122010#

HDB 2010 tulemused

Selle sügisene Harku Drytool Boulder on läbi. Võistlus koosnes seekord kolmest kvalifikatsiooni rajast, mis erinevalt eelmistest kordadest olid lihtsamad, kuid selle võrra hulga pikemad. Sellele järgnes finaalrada, mida roniti samaaegselt ning toimus nn tagaajamismäng.
Pikkade radade ronimise hõlbustamiseks oli lubatud ka vahepeal seinal enesejulgestusse puhkama jääda, kuid ekstsentrikutega tuli see punkt ise kirka küljes rippudes meisterdada.


Põhiradade ronimise järjestus oli kahe esimese raja põhjal väga tasavägine, aga kolmanda raja lõpus oli nelja võistleja märgid poole meetri sees ning seal toimus väikene kohtade ümbermäng. Kokkuvõttes jagunesid punktid järgmiselt.

Viljar Grauen 4
Tõnis Peljo 6
Johannes Vind 11
Andres Hiiemäe 12
Peteri Grauen 15
Madis Reinumägi 17
Sven Oja 19
Erkki Aadli 23

Lõpuni said ronitud kõik rajad, kuid ainult Tõnis tegi seda 100 protsendiliselt ehk enesejulgestuses puhkamata.


Finaalis said neli paremat seinale ja esimene ohver Viljar langes 1:57 teise vahepunkti sisenemisel. Tõnis langes konkurentsist 4:39 täpselt samas kohas. 3-4 minutit hiljem sa pidu läbi, kui kahe viimase võistleja vahe nullini vähenes.
Võitjaks sai teist aastat järjest Andres Hiiemäe.

Kui üks väike viperus finaalraja teise alguspunktiga välja arvata, siis võib üritusega rahule jääda. Tänud võistlejatele, kes võtsid vaevaks kohale tulla ja kirkaga kivi kraapida. Peale võistlust väikese arutelu käigus käidi välja mitmeid võistlusformaadi parandamise aspekte mida võimalikel tulevastel üritustel rakendada.

Mõned pildid kah olustiku edasi andmiseks.
Minu kaamerast
Madise kaamerast

Head kirkahooaja algust kõigile.

HDB - speed/endurance

Harku Drytool Bouldering: speed/endurance.
alapealkirjaga: "Catch me if you can!"

Aeg: 21. nov 2010, kell 11:00
Päike 7:55-15:56 ja 19:27 saabub täiskuu.
Ilm on tol ajal heitlik temperatuuriga -10 ja +10 vahel ning sademete tõenäosus on suur.


Formaat: Boulderingi moodi, aga võimalusega ennast seinal vahepeal enesejulgestusse panna. Madalal. Paremusjärjestus kauguse ja aja alusel ja lõplikult finaalrajal.


Koht: Harku traavers. Tallinna läänepiiril Harku karjääri värava ligiduses. Infot koha kohta


Tulemused
Pildid



Põhivõistlus:
Võistlejate järjekord loositakse.
Seinal on selgelt märgitud radade algus ja lõpp ning keelualad. Iga 10* minuti järel stardib võistleja ja ronib võimalikult kiirelt keelualasid vältides lõpu poole. Kui võistlejaid on palju, siis ajakava huvides vahesid lühendatakse. Maad ei tohi puudutada ja üles välja ei tohi ronida. Vahepeal on lubatud puhata enesejulgestuses. Kõik vahendid enesejulgestuse tekitamiseks peavad võistlejal endal kaasas olema ning kõik peab ka lõpuni kaasas olema. Juhul kui midagi seinale jääb või maha kukub loetakse see koht viimaseks punktiks, kuhu maani võistleja jõudis.
Juhul kui võistlejale jõuab järgi hiljem startinu (KÄEGA puudutus mistahes kehaosa või ronimsvahendit) peab ta seinalt maha tulema ning kauguseks loetakse viimane toetuspunkt seinal enne kontakti järgneva ronijaga.
Juhul, kui võistleja kukub seinalt või rikub muidu ronimise piiranguid enne järgmise võistleja ronima hakkamist (10* minutit), on tal võimalus alustada uuesti algusest piiramatul arvul kordadel. Arvesse läheb kõige kaugem punkt, kuhu reeglitepäraselt jõuti. Viimasele ronijale rakendatakse 10* minuti stardi reeglit ning imiteeritakse järelronijana esimese ronija seinal edenemise tempot.
Järgmist rada hakatakse ronima, kui eelmise raja on lõpetanud vähemalt 2 ronijat ning esimene neist on saanud puhata vähemalt 10* minutit (üks terve tsükkel).

Raja läbimise pingerida koostatakse seinal edasi jõudmise järgi. Kui mitu võistlejat jõuavad ronida lõpuni, pannakse järjestus paika läbimise aja järgi.
Paremusjärjestus moodustatakse kõikide radade pingeridade summa ning läbimise aja järgi (väiksem on parem).


Võistlejal on õigus kasutada oma spotterit, kuid igasuguse muu abi osutamine peale kukkumise pehmendamise on rangelt keelatud. Kohtunikul on õigus keelata selle reegli rikkumise tuvastamisel edasised katsed.

Finaal:
Finaali pääseb põhivõistluse 4 paremat.
Võistlejad saavad igaüks ühisel rajal oma stardipositsiooni. Stardi hetkel hakkavad kõik ronima eelnevalt kokkulepitud suunas.
Kui võistleja jõuab raja lõppu, saab ta alustada uuesti algusest(teisest otsast).
See kes järgmise ronija poolt kätte saadakse langeb välja. 
Seinalt kukkumise korral on võistlejal võimalus alustada uuesti alates viimasest läbitud stardipunktist, juhul kui järgmine võistljeja veel sinnamaani jõudnud ei ole. Vastasel juhul loetakse võistleja väljalangenuks kukkumise hetkest alates.
 Kui seinale on jäänud vaid 2 ronijat, lühendatakse rada poole võrra.

Võitja on see, kes jääb viimasena seinale.




Juhul, kui finaali pääseb ka keegi korraldajatest(rajamärkija) ja ei leidu erapooletut rajameistrit, pannakse finaalrada püsti ühiselt (kõigil võrdsed tingimused). Muudel juhtudel peavad finalistid raja püstipaneku ajal viibima isolatsioonis (raja juurest eemal.)


Rajad:Rada on looduslikul paeseinal piiratud maapinna ja ülemise kaljuservaga. Keelualad on märgitud kas joonte, lintide või muu selgelt eristuva piirjoonega. Mistahes kehaosa või varustusega väljaspool rada koormamisel loetakse katse lõppenuks ja kirja läheb enne toetuse saamist viimane positsioon. Selgelt on märgitud alguse jalgade ja kirkade kohad.


Kuigi kalju on suurematest lahtistest tükkidest puhastatud ei ole raja samaväärsena säilimine garanteeritud. Võistleja peab arvestama, et nuki purunemises/alla kukkumises võib ta süüdistada vaid iseennast.
Rada võib olla osaliselt niiske, samblane või savine. Külmakraadi puhul ka jäine.
Kalju all maas on üldjuhul pehme pinnas mis jalanõude määrdumise kaitseks võimalusel kaetakse.
Rada loetakse läbituks, kui võistleja mõlemad ronimisvahendid on raja lõppu tähistaval nukil ja kohtunik on selle fikseerinud.

Registreerimine:
Registreerimiseks saata mail aadressil: kus on kirjas osavõtja(te) nimed. Juhul, kui on soovi varustust laenutada, siis tuleb ka sellest registreerimisel märku anda.
Ka muude üritusega seotud küsimustega võib samale aadressile pöörduda.

Osavõtumaks eelregistreerimisel kuni 14.11.2010 50.-
Hiljem ja võistluspäeval kohapeal 80.-

Varustus: Igalühel on kohustuslik varustus kiiver, ja kaks ronimiseks sobilikku vahendit (kirkat, fiid, ...). Mittestandardsed ronimisvahendid on lubatud vaid korraldajate loaga.
Enesejulgestuseks ja ronimise hõlbustamiseks on lubatud kasutada vaid passiivjulgestusvahendeid(erinevat tüüpi ekstsentrikud). Friendid ja muud vedrumehhanismidel toimivad vahendid ei ole lubatud. Samuti on keelatud riputada ennast kirka või mõne muu konksu külge.
Soovitus kasutada ronimissusse. Kasside kasutamine on turvalisuse eesmärgil keelatud.
Kohapeal võimalus piiratud koguses varustust laenutada. Hea oleks oma soovidest eelnevalt registreerimisel märku anda. Varustuse puudumine ei tohiks takistuseks saada.


* Korraldajal on õigus antud juhendis õigustatud muudatusi teha ja üritus vähese osalejate arvu tõttu ära jätta või edasi lükata.

Lükkame uue hooaja pauguga käima

Kõigepealt olin kahevahel, kas miskit korraldada?
Jäi ikkagi kripeldama ning siis tekkis küsimus mis formaadis korraldada?
Sõelale jäi kolm varianti, mille tarvis oli vaja välja mõelda millal korraldada?
Umbkaudne aeg sai paika ning nüüd jääb üle vaid küsida kas keegi peale minu ronida tahab?

Räägime siis "Harku drytool bouldering 2010" nimelisest asjast mis võiks aset leida 21. nov 2010.
Kuni täpsema juhendi ilmumiseni jätan formaadi spetsiifika üllatuseks, aga ütlen niipalju, et muutused on möödapääsmatud. Kindlasti aga saab proovida ennast ja teisi ületada ning näha kuidas teised samaga vastata püüavad.