Aastaring trennis

Plaan täidetud -  võiks öelda minu selle aasta trennitegemise kohta. Kuskil sisimas sai "eesmärgiks" võetud iga aasta päeva kohta vähemalt tund tegevust ning see tuli pisikese kuhjaga täis. Mark, mida siis edaspidi peab sihiks võtma, on 197 korraga 385 tundi.

Trennide iseloom on suures osas sama, jagunedes enamuses jooksu ja ratta vahel, kuid jooksu kilometraaž on möödunud aastal varasemast tervelt 30% suurem. Siinkohal tänu laste trennidele, mis mulle iganädalaselt paar 1,5 tunnist auku tekitavad. Statistikast seda kahjuks ei näe, aga ka jooksu tempot olen natuke tõstnud.

Jääronimist on olnud vähem, kuna talve ju pole veel tulnud, kuid selle asemel on tavalist ronimist natuke rohkem.

Seiklusvõistluste tundide arv on kah aastate lõikes kasvanud, aga neid pole kunagi liiga palju.

Kaalu olen viimastel aastatel mingitel suvalistel hetkedel kirja pannud. Kõikumist on, aga no täiesti mõtetu on see jälgimine, sest aasta lõpp ja algus on täpselt ühe pulga peal. Üldiselt ongi nii, et talvekaal on küll suvekaalust ümmarguselt 4 kilo raskem, aga aasta-aastalt sama.

Kokkuvõtvalt olen ise kõige rohkem rahul jooksu kiiruse ja vastupidavuse kasvuga. See pole aga kaugeltki see, kuhumaani peaks jõudma. Seega töö jätkub.

Suuskadega mune korjamas

Seekordne kevad on kuidagi salamisi ligi hiilinud ning märtsijänese saabudes oli igal pool alles paks ja särav valge lumi. Otseloomulikult paneb selline asi mõtted liikuma ning paar päeva laagerdunud tuli asi teoks teha.

Orto variant. Kes tahab, siis
kaardi variant ja parem reso on kah saadaval

Sokutasin maastikule 15 punkti mida siis vabalt valitud järjekorras ja koguses võis külastada. Kõik oli kenasti suuskadega läbitav ning ajaline piirang 4 tundi tundus igati piisav olevat.

Eelmisel õhtul pimedas punkte metsa viies selgus, et ühe punkti objekti pole enam looduses enam olemas, seega järgi jäi 14. Ülejäänud said kenasti paika. Läbisõidu aeg kinnitas enamvähem planeeringu sobivust ajakavaga.

Starti laekus rahvas aeglaselt nagu alati ning rajale pääs lükkus sujuvalt kolmveerand tunnikest edasi. Kui aga liikuma saadi, siis vajusid kõik erinevates suundades laiali nagu peabki olema. Täisraja tegemiseks polnud palju variante. Üldjuhul joonistus nii kaardil kui maastikul välja ring. Ainuke küsimus, kas päri või vastupäeva. Kuna aga kõik polnud kaardiga sina peal, siis oli tegelikult rohkem valikuid.

Väga sula ei olnud, aga nii mõneski kohas oli pealmine kiht päris tatine ning pehme. Vanad jäljed olid suures osas lamedaks sulanud, kuid näitasid siiski suuna kätte. Üldmuljena tundub, et jäädi rahule, kuid ise näen raja planeerimise suhtes mõningaid puudujääke. Just nooremate osalejate kaasamise ja rajavalikute vähesuse osas. Seda siis proovime tulevikus parandada.

Enamus rajast on juba ära koristatud, kuid soovi korral on võimalik huvilistel omapäi metsa uitama minna. Lumi on ilmselt hetkel veel piisavalt heas seisukorras, aga karta on, et ega seda kauaks ei ole. Ahjaa, nr 11 punkt on jama, sest seda torni ma metsast enam ei leidnud. Ilmselt on millalgi lähiminevikus kuusakoskisse viidud. 2010 aasta orienteerumiskaardil igaljuhul oli veel olemas. Ja kui punktist(7, 9, 13, 14, 15) jänese leiate, siis tooge metsast ära ja andke mulle teada, et kust koristatud on. Jääb mul vähem koristajat mängida.

Ja loomulikult on igasugune tagasiside planeeringu osas teretulnud.

Kaerepere xDream

Üldiselt oli VÄGA palav. minu 3 liitrit vett sai seljakotist otsa kanuu alguseks, kus uuesti 2L sisse panin. Lisaks kaanisin joogipunktides palju juurde. Enne lõppu oli jälle vaakum ning aitas vaid Kehtna lisaülesandest kaasa haaratud pudel jooki. Peale finishit sai vist veel paar liitrit joodud.

Alguses tuli kohe rattahajutus ning see tõmbas kõik laiali. Mina lugesin stardikoha millegipärast valesti ja udjasin esimesse punkti kohe vales suunas (2,5 min)
2A->3A oleks pidanud valima ringi tee, aga õnneks suurt eksimist ei tulnud (1min)

 Edasine rattasõit oli kahjuks väheste valikutega ning kõik kulgesid ühes rivis. Ainuke valiku koht all vasakul nurgas raudtee juures. Meie läksime ringiga, aga pole veel aru saanud, kas see oli kiirem või aeglasem. Hoolimata sellest sai aga vigu tehtud siin parasjagu. 4->5 lõunasse sõidul ühest kohast panime otse elektriliini alla. (3 min) ja kaardi paremal all nurgas sõitsime minu vedamisel totaalselt valet teed mööda külast välja. (6 min)

Joonorienteerumine tuli päris hästi välja. Paaris kohas küll kaldus nati kõrvale, aga õigesse kohta tehtud kontrollvaatamised aitasid punkti leida ning otsest viga ei tulnud.

14->15 Rattaga põhja poole sõites sai liigselt passitud ja valesid teeotsi proovitud. lõpuks ikka ülevalt ringi. (1 min)
Trekkimisele minekul 16->17 ununes üks kiiver pähe ja tuli see rataste juurde tagasi viia (1 min). Üle raba minek oli küll aeglane, aga vähemalt suund oli õige ning ujumise algusse jõudsime ilusti.

Rabalaukas ujumine oli hoolimata krampis jalgadest ülimõnus. Mul oli 30L veekindlasse kotti pakitud seljakott ja ülearused riided ning natike õhku. Selle peale siis toetusin ühe käega ja teisega sõudsin edasi. Ühe korra päästis see mind suurest hädast, kui keset laugast vasak jalg järsku valusaks pulgaks muutus ja paremaga sai ainult natikene siputada. Lisaks oli koti rihma küljes hea kaarti hoida. Ujumisel tehtud krambipausid ning aeglasem liikumine läksid maksma hinnanguliselt 10min.

Peale lisaülesandeid valikorienteerumises rõhusime jooksmisele 91-90-99-97. Lootsime leida rabast laudtee, aga see oli tüng. Siiski oli kõvem pinnas, kui enne ujuma minekut ning väga palju ei hävinud. Võitjatel sama valik aga tempo kiirem. 91 ning 90 juures mõlemal 30 sek errorit kah.

Järgnev rattaetapp sisaldas üht pikemat lihtsat lõiku, natikene võsaste küngaste vahel turnimist ning siis üht juppi, kus tuli teha teevalik. Otse mingit normaalset rada ei läinud, Jäi kas lõunast või põhjast ringiga. Meie valik põhjast liikuda läks õnneks ja saime üle põllu lõigata.
 
Kanuu alguses proovisime veesõidukit rattale selga passitada ja sellega liikuda. Tundus aeglane ja loobusime sellest mõttest lauda juures. Lisaks leppisime ratturiga kokku paar treffpunkti, aga oleks pidanud kohe lõpuni minema. Mõttetu ajakulu kokku 5-6 min.

Roll&Ride esimesse punkti liikumisel otsisid ratturid mugavamaid asendeid, Selle käigus panime esimesest punktist mööda ja tulime tagasi. (2 min)
Kõige kiirem oli meie puhul nii, et üks istus sadula tagumisel osal ja jalad rippu või siis nati toetasid kuskile servadele ning teine väntas ja toetas nati sadula esimese otsa peale. Mina olin rullidega taga ning nügisin aegajalt tempot juurde.

Peale Kehtnas puu otsa ronimist tuli veel finishisse uisutada, skyrunneritega ümber staadioni komberdada ning oligi kõik.


Aeg 8:00:41 ning 9-s koht. võitjale kaotasime tervelt poolteist tundi, kuid esiotsa vahed olidki suhteliselt suured. Isegi meie tehtud vigade (31 min) maha lahutamisel poleks väga palju ettepoole saanud. Küll aga teeb meele rõõmsaks trahvideta sooritus. Kuu aja pärast viimane võimalus üldarvestuses ettepoole pressida.

Vesi lumes ehk Winter xDream 2012

Kolm päeva enne võistlust tõmmati sahinal meie plaanidele kriips peale. Ei mingit rattaga vuramist, sest just on sadanud hulga lund ja tuul selle kõik radadele kokku tuisanud. Niisiis tegime uue plaani ja liikusime jalgsi.

Nagu ikka,tekib kõrvemaa rogainidel ring. Meie tegime seekord vastupäeva üritades kasutada teid ja tallatud radasid. Loomulikult oli plaan kaart tühjaks noppida ehk siis midagi kuskilt vahele jätta ei tohi.

49->53 olime rongi ees otsas ning soise sihi peal sai peaaegu et jälge lükata. 2/3 tiimist said märjad jalad.
Enamus otsustas peale 57-t edasi 60 poole liikuda, aga meie proovisime teises järjestuses. Teekond 58-sse oli lõpu osas kohevasse lumme jälje tegemine ning punkti lähistel selle päris õige koha otsimine. Koheselt ei pannud kõrgusjooni päris paika ning 1 min tuli siit asjatut ajakulu. Kui rajameister välja arvata, siis olime siin esimestena. Edasine 60-59-56-55-54 oli lihtne väikeste kõrvalepõigetega teed mööda liikumine. Vaid 55-s väljudes sattusime üle vesise koha tulema ning olimegi mauhti poolest säärest vees. Külmetas jalgu ja jalad muutusid kaasas kantavast veest ja jääst tükk maad raskemaks.

52->51 polnud üldsegi nii jube, kui kaardi järgi arvata võis, aga suusarajad olid meie tulekuks juba päris pudruks tambitud. Ka samm oli tolleks hetkeks kaunis töntsiks muutunud. Kohe näha, et pole juba 3 kuud jooksutrenni teinud.

Algselt oli plaanis teha järjestuses 48-44-46-39 aga õigest kohast ei paistnud ärakeeravat sissetallatud rada ning vahetasime 46 ja 44 omavahel ära. Suurt vahet vist ei tulnud, aga tambitud rajal ikka lihtsam liikuda, kui metsa all paksus lumes rada lükata.
Lisaks pehmele rajale hakkas kuskil siinkandis ka ringi teistpidi tegevaid tiime vastu tulema ning üha tihedamini pidi trambitud raja kõrvale paksu lumme astuma. Kõige hullem oli suusatajatega vastamisi sattuda, sest need vehkisid kõige tipuks veel kaigastega kah.

Igatahes oli kätte jõudnud hetk, kus pidime ka kaardi ülemise otsa plaani lukku panema. Algselt mõtlesime küll nii ja naapidi, kuid väga head plaani ei tulnud pähe. Jäime oma esialgse juurde 35-31-32-33-36-37-40-38-41 Kui nüüd konkurentidega sama vahe aegasid ja trajektoore võrrelda, siis kaotasime siin 10-20 min lihtsalt planeeringuga. Lisaks saime "ujuda" pikal rabaületusel 31 ja 32 vahel. Uskuge mind, talvel külmakraadidega kilomeeter mööda vesist raba liikuda ei ole just teab mis rõõm. Ja kuna tahtsime vältida täiesti  mülgast kahe künka vahel oleval sihil, suundusime natuke põhja poolt oam jälge pidi. 32 leidmine sellest küljest lähenedes polnud kõige parem ning puutumatust, lumisest ja tuulemurrusest metsast läbi ragistades kulus umbes 7 lisaminutit.

Seljandik 33 ja 36 vahel oli pikk ja tüütu, kuid kõik punktid kenasti kättesaadavad, kui vähegi kaarti ja jälgi oskad lugeda.
Kui lõpuni oli jäänud veel kaks punkti, tegime ühe tobeda vea. Algselt mõtlesime 42->43 minna ilusti suusarada ja kõrgendikku mööda, aga kui otsustamise aeg käes, panime lihtsalt punktist õiges suunas juhatavat rada pidi minema. Kõik oli hästi kuni jõudsime ojani, mis tegelikult oli lausa jõe mõõtu. Kuidagimoodi saime sealt väheste kadudega üle, aga teispool oja sai ikkagi tükk aega poolde säärde ulatuvas porises vees sumada. Punktis väljudes valisime kindla peale minnes teise trajektoori ning ülla-ülla ei pidanudki ujuma.

Aeg hakkas aga juba pressima ning tegime kiiremaid samme kah. Veel viimane punkt, finishi eelne lisaülesanne tõukekelkudega ning viimased piiksud finishikaare all. Aeg 5:43:43 andis meile 26-nda koha ning mahtusime viimase kümne sisse, kes täispunktid korjasid.

Leian, et seekordne rada ja ilm olid igati kokku sobivad. Piisavalt lund ja nii mõneski kohas ka erinevalt realiseeruvaid rajaplaneeringuid. Oleks ainult ise nii tugev ja osav, et õige valik teha ja see kiirelt läbida. Kahju ainult, et suur kogus värsket lund suusatajatele ja ratturitele koti pähe tõmbas.

Kuidas sepikuid tehakse

Proovisin möödunud aastal oma treeningtundidel silma peal hoida ning  kirja panna. Olen seda ka varem üritanud, kuid ikka on laiskus must võitu saanud. Nüüd on aga peaaegu aasta stabiilselt kõik kirjas. Märkima hakkasin peale talvise hooaja lõppu ehk aasta alguse jääronimised jäävad siit välja. Nüüd tuleb ainult joont hoida ning edaspidigi korralikult arvet pidada.

Numbritest selgub, et midagi nagu oleks tehtud, aga selle pealt mingit vormi paranemist küll loota ei tasu. Hea, kui päris sepikuks kätte ära ei lähe.

Kokku 115 korda ja 269 tundi
Kõige produktiivsem kuu oli august oma 52 tunniga.
Kõige populaarsem ala rattasõit 37 korda. Suurt rolli mängivad siin rattaga tööl käimised.
Kokku  20 kirja pandud erinevat tegevust. Paar tükki pole päris sport, aga kehaline aktiivsus ja värskes õhus viibimine küll. Vähemalt on vaheldust olnud ning koormust on jagunud kõikidele kehaosadele.

xDream Valgehobusemäel

Selle aasta viimane xDreami etapp toimus eraldistardina. Aeglasemad eespool ja kiiremad taga. Meie startisime tagantpoolt lugedes positsioonilt 19.

Alguses tuli ratastega kohe mäkke vurada ning seal torni väliskülge pidi üles ronida. Punnisin küll, aga parimat aega seekord ei saanud. Järgmisse punkti minekul ja sealt väljumisel polnud väga pildis ning üritasin end koguda. Seda läkski vaja, et tiigi taguse rajakese otsa peale saada. Õnneks teadsin seda sealt otsida, kuna olin kunagi ammu teiseltpoolt täpselt sama mudarada pidi tulnud.

5-ndast punktis alates rattaralli ning esimene punktivahe kulges edukalt ja kiirelt. Seal aga ununes kogematakombel kompassi vaadata ning sai inertsist vales suunas minema pandud. Pool kilti sihiragistamist hiljem sai teha kompassi kontroll ning tulime punkti tagasi, et ikka õiget rada pidi edasi sõita. Kaotus nii 6min.
Edasine kuni kanuu alguseni 9-ndas punktis tuli hästi.

Kanuu oli seekord kah ralli süsteemis ehk antud olid kaardifragmendid ja kaugus punktide vahel. Täpsustamata oli jäetud, kas kaugus oli sirgjooneline või mööda jõge. Igaljuhul hakkasime uhama ning seekord oli gps kellast palju abi. Silma järgi jõel kaugusi hinnata oleks olnud paras pähkel ning kaardifragmendid polnud kah iga punkti juures kõige abistavamad. Madalamates kohtades hüppasin kanuust välja ja sikutasin, sügavamates sõitsime. Nii mõneski kohas oli vool karm ja põhjas kõndides oli edenemise kiirus suurem.

Mõned minutid peale tagasipööret nägime esimesi kuuma grupi tiime mis andis motivatsiooni veelgi rohkem pingutada. Õnneks oli tagasitee allavoolu ja tõmbamine poole lõbusam.
16-nda punkti juures tuli mingi minut-kaks viga, aga see jäi ka ainukeseks kanuu eksimuseks. Ülejäänud sujus libedalt. Tulemuseks saime 10-nda aja jäädes parimatele vaid 4 minutit alla.

Nüüd kaks punktivahet rattaga ja suundusime jalgsi metsa. Tulemusena pidime ära tooma 8 punni kümnest mis sai juba kanuu ajal koos umbkaudse trajektooriga välja mõeldud. Ära jätsime siis teistest eemal olevad lääne ja loode punktid. Teel 54 ründas mind herilane kätte ning teel 58-sse O'd puuoks ninna. 57 juures keerasime minu initsiatiivil ehk sutsuke liiga vara tee pealt ära ning pidi natuke ragistama ning 51 poole minnes kaldusime natuke vasakule ära. Kokku ehk minuti jagu lisaekslemist. Etapile kulunud aegu konkurentidega võrreldes tundus, et tegime hea valiku. Selle suht veatu ja kiire lahendamine andis meile etapi kuuenda aja. Parimatele jällegi 4 mintsa kaotust.

Järgnev ratta valik (kus pidi kõik punktid võtma) väga kaardile vaadates valikuid ei pakkunud. Nüüd hiljem konkurentide jälgesid ja aegu uurides oleme ilmselt kõige kiirema variandi märkamata jätnud, kuid see oleks tähendanud riskantset 500m ratastega soises metsas ragistamist. Meie variant 62-61-59-60 oli minu arust siiski sõidetavatest variantidest parim.
Nüüd üks lühike rattaga suuna ja joone järgi liikumine ning olimegi lisaülesandes, kus pidi loomi nende osade järgi ära tundma. Ilvese käpad, kopra ja kitse koljud, suure mäletseja hambad (põder) siis mingid nahatükid, mis meenutasid seanahka ning lõpuks mingid pikemad naharibad. Olime kahevahel, kas naarits või saarmas ning valisime esimese. Tulemusena pidime saagima ühe jupi lõkkepuud. Selle lõpus aga puges sisse kahtlus, kas me kõik ikka olime lisaülesande alguse punkti võtnud ning igaks petteks tegime kogu trangli veelkord läbi. Seekord kirjutasime teise valiku ning saime trahvitu soorituse. Ajakulu muidugi kogu jamale mõned lisaminutid.

Jalgsi suundorienteerumine, mis nüüd järgnes viis alguses võsasesse metsa, kus meil suund millegipärast üldse õige ei püsinud. 38 juures kaldusime paremale lageda peale kaotades minuti. 39 peale minnes aga oli suund täitsa õige, ainult et kraavideni jõudes ei saanud aru, et kaardistamise ja oleviku vahepeal on keegi suure tüki metsa maha võtnud ning lageda piiri muutnud. Tõmblesime seal alguses ühele ja pärast teisele ning siis kolmandale poole enne, kui õige koha kätte leidsime. Tegelikult oleks pidanud ennast kohe kraavide järgi paika panema ning siis otse punkti minema.

40-nda punkti juures jõudis meile järgi hilisem võitja. Samm oli neil kerge ja kuigi sai natuke proovitud järgi hoida, siis liikumiskiirused olid ikka erinevad. Enne etapi lõppu veel natuke rabas müttamist, võsas ragistamist ning tee peal sörkimist.

Viimane ala enne finishit oli ratta suund oma kolme punktiga. Alguses paistis kaardilt küll mitu lähenemisteed olevat, kuid tegelikult toimis ilmselt vaid see üks, mis lääne poolt ringiga läks. Vaid üks esiotsa tiimidest on jälje järgi läinud ida poolset rada mööda ning sellega hävisid nad isegi meile, kuigi mitte palju.
Viimasesse punkti enne finishiala sai lihtsalt. Tee lõppedes tuli lihtsalt mööda soparada kuni punktini edasi pressida. Hoopis tähtsam küsimus seisnes aga selles, et kuidas edasi.

Ühest küljest paistis üleujutatud metsaalune oma sopamülgastega ning teiselt poolt pikk ringisõit koos tiigi taguse soparajaga. Kuna teine variant sisaldas kah aeglast ja vesist liikumist, siis panime otse minema. Sai küll üritatud rohkem mätaste peale astuda ja rattale toetuda, aga aegajalt leidsin end siiski ratas õlal ja vööni mudas liikumas.
Kuidagi rammisime sealt mudast ja järgnevast metsast läbi suusaraja peale. Edasine kuni lisaülesande ja finishini oli juba vormistamise küsimus.
Lõppu jõudsime ajaga 5:05:28 ning sellega oleks saanud ilusa 16-nda koha. Õnnetuseks aga jätkasime oma selleaastast trahvitraditsiooni ning korjasime lisaks 30 trahviminutit kahe puuduva märke tõttu torni alusest punktist.
Tulemuseks koht 21.

Hooaja kokkuvõttes jäimegi ümmarguse kahekümnenda koha peale nagu meil nii mitmedki stardid ja finishid on see number olnud. Kui nüüd vahepeal hoolega trenni teha ja edaspidi punktid korralikult ära võtta, siis ehk annab ka midagi paremat loota.




Võõrad pildid saadud: https://picasaweb.google.com/113592361682361197220/XdreamValgehobusemael03112011# ja https://picasaweb.google.com/114291940470467461806/Xdream_valgehobuse

xdream rõuges.

Kanuu algas kiirelt ning mul ei jäänud väga aega trassi üle vaadata. Ja kuna seekord polnud mina kanuupunktide võtja, siis tegelesin rohkem mõlamisega. Päädis sellega, et punktivõtja pani jooksuga ning meie panime paadiga. Saime aga varsti aru, et ka kanuu pidi punkti jõudma ning seega tegime topelt tööd. Kolmandas punktis uuesti kokku saades olime suht kehval kohal. Mõned tassimised ja mõlamised hiljem sai juba kanuu läbi ning tuli kuival maal kohta parandama hakata.

Väikene jooksulõik ning saime hakata linnulaulusid kuulama. Sagimist oli kõvasti ja kõige selle vidina hulgast oli üks tuttav. Panime siis kiirelt paberile kirja mõned eesti levinuimad metsalinnud ning saimegi vaid kaks miinust.

Rattaetapp algas kangelt, aga kaart sai mõne kilomeetriga tuttavaks ning jõudsime 8-nda punkti lähistele. Või noh ma arvasin nii. Kogu punt hüppas ratastelt maha ning tormas võssa. Punkt pidi olema ju siinsamas lähedal. Suure ähmiga või hoolimatusest ununes kaart kaasa haarata ning varsti oli seis, kus punkti ei tulnud ega tulnud aga meil polnud kaarti. Aegajalt sai kaasvõistlejate paberitele pilgu peale visata, aga see väga ei aidanud ning polnudki muud võimalust, kui usaldada jälge, mis kuskile kaugusse kadus. Kuidagimoodi saime ikkagi punktini ning sealt tagasi ratasteni tulles selgus kurb tõsiasi, et siiski oli sinna kulgenud rahuldav rattarada ning me lihtsalt ei märganud üle heinamaa kulgevat tol hetkel õrna tallatud rada. Siitkohast ajaline kaotus kuskil 8min. Kohti kaotasime kah oma 15.

9->10 etapp sai valitud otse mööda väiksemaid radu. Natuke oli üle puude tõstmist, nati oli soppa ja tüma maad ning ohtralt tehnilist rattarada, kus korraks ka käpa maha panin. Päädis munamäe otsa sõiduga, kus olime oma eksimusest 10 kohta tagasi sõitnud. Võrreldes ringisõitjate ja otsetrügijate aegu, siis tulemused enamvähem võrdsed.
Kui vällamäe jalamile ratta ära pargitud sai, hakkas esimene tõsisem jooksukas. Ja kohe nii tõsine, et pool oli ülesmäge ning teine pool allamäge. Suunad olid paigas, punktid tulid ilusti vastu ning probleeme peale jaksu puudumise polnud. Peale 3,8km pikkuse etapi lõppu olime oma kohta mõne võrra parandanud.
Rattasõit suusaetapini oli lihtne, aga kogu tiimil polnud täiega laksamiseks piisavalt jaksu. Lõpus panin veel suusastaadionist mööda kah, sest kaart oli selle koha pealt nati kulunud olemisega ning ei teadnud kust ära peaks keerama. Sinna jäi ilmselt minut-kaks maha vedelema.
Peale suusatamist, mille lõpus me käpuli käisime, panime muidugi suurt teed mööda ajama, aga õigesse kohta jõudsime siiski kohale. Nüüd oli siis see hetk, kui pidi lunastama oma linnulaulu trahvipunktid. Meil läks kahe punkti otsimisele 3 minutit ning olimegi valmis edasi kihutama. Kuni vahetusalani polnud muud kui pedaale tallata ning mõnest teeotsast sisse keerata. Teevalikuid ei paistnud siis, ega ka nüüd rahulikult kaarti uurides.

Teise jalgsietapi kaks esimest punkti olid kerged. Seal vahel oli küll üks mülgas, mida pidi kopra moodi ületama, aga sealt sain õnneks tulema vaid mudase jala ja veritseva sõrmega. Hullem oli aga lugu 29-nda punniga, mis meie jaoks liiga ümmarguseks pähkliks osutus.


Millegipärast sattusime valesse soonde ning siis ei saanud enam paika. Ju siis aju ei tahtnud uskuda, et nii mööda panime ning korrektuurid olid rasked. 7 minutit hiljem saime aga lageda kaudu õigesse auku sisse. ning ka punktile ilusti pihta. Väljanägemiselt olid nad täpselt samasugused.

Jõge mööda liikumise alguspunkti (32) jõudmine oli meil vaevaline. Suuresti tingitud strateegia puudumisest, sest nüüd rahulikult kaarti vaadates oleks hoopis tesitmoodi liikunud. Kaotus 5min. Sealt edasi jalgupidi jahutavas vees sulistades oli aga mõnus.
Kiirelt kaks trossiga ülesõitu ning supsti kanuusse. Siin saime tassimised ja sikutamised hästi ning möödusime kahest tiimist.

Kõige suurem kaotus tuli aga 41-se ehk paisu otsimisega. Eelmisest punktist tulles kaldusime (minu juhtimisel) väga paremale ära ning punkti läheduses oli metsaalune lohasid tuugalt täis trambitud. Silkasime siia ja sinnapoole, aga suurt enesekindlust ei saanud enne, kui kuulsime mingit veekohinat. Kaotust tugevad 9 min.

Mööda külma veega oja üles pladistades tuli kõvasti puude vahel turnida. Lisaülesande alguses ei olnud mingit tahtmist korrakski seisma jääda, sest sääski oli nii et mustas. Tegin võimalikult kiirelt selle ülehaibitud trossil kõlkumise ühelt oru kaldalt teisele, oja mööda alla tagasi ning finishi poole. Jälitajatel jooksime lihtsalt eest ära. Tuimalt. Ju me siis lihtsalt olime piisavalt kaua ekselnud ning sellega seoses taastunud.

Finishis numbreid uurides selgus aga tõsiasi, et üks kanuu lõpupunkt on meil märkimata ning sealt saime laksaki 45 minutit lisaks.

Kokkuvõtes 36-s koht. Ilma trahvita oleks olnud kuskil 20 ringis ning kui sealt veel mingi osa vigu maha arvestada, siis sobiks täpselt 17-18ndale kohale.
Rada ise oli füüsiliselt nõudlik oma ligi 1200 tõusumeetriga. Mõnes kohas oli rattatrajektooril ka valikuid, kuid väga palju oli edasitagasi sõitmist (20,24,25)

Kogu kaasa võetud 3L jooki sai otsa ja lisaks kaanisin veel igas joogipunktis kuni pool liitrit juurde. Söögiga väga ei laristanud. 1 geel ja üks batoon, aga vist piisas.

Pildid Fotoluksist ning oma kaamerast, mille raja tagumise huvitavama poole ajaks olin vahetusalasse maha jätnud.

Puuderlumi

Mõtlesin teha ühe lühikese suusavarustuse testisõidu ning selleks ei hakka ju kuskile spets suusaraja juurde autoga vurama. Panin niisama maja ees suusad alla ja hopp. Autoteel on kehva sõita. Lumi on küll puhas(valge), aga kvaliteet on ebaühtlane. Uisusammuks on ühest küljest liiga poleeritud ja teisest küljest liiga krobeline. Võtsin siis klassika, aga mida pole on pidamine. Võtsin siis paaristõuked. Mäest üles on raske. Eriti nende igivanade ümmarguseks kulunud kepiteravikega. Silme ette ilmus katlamaja sein, kus viilid kõrvuti reas ripuvad.

Kaua sa ikka tee peal tõukad, tahaks midagi ehedamat. Pöörasin siis puutumatule heinamaale ja kohe oli mõnusam. Ei olnud probleemi pidamise puudumisest, sest niikuinii pidi värsket jälge sisse ajades astuma. Ka külm tuul ei vihisenud enam kõrvus, sest tempot polnud. Nooruspõlvest mäletan, et maal sai ikka ükslugu värskesse lumme rada aetud ning juba paari läbimise korraga muutus rada suht normaalseks. Niisiis tegingi testiks ühe lõigu 4 korda läbi ja ennäe imet. Viimasel sõidul sai juba paaristõuget kasutada.

Nüüd peaks kohaliku buraanimehe kontaktid otsima ja kodukandi ümbruskonda ühe paraja suusaringi organiseerima. Võiks ju ka ise sisse talluda, aga parem on korralik pressitud põhi alla saada. Kaigastel kah parem toetust leida. Ei meenu nagu eriti, et oleks talviti suusatajaid silmanud, aga ehk raja tekkides ilmuvad ka harrastajad.

Kummi lohistamas

Juba kaks nädalat vean iga päev autos kaasas jooksuasju, aga kord on tööl sigakiire, siis jälle on mingid muud asjaajamised või siis on ilm totaalselt vasakule ära keeranud. Nüüd, kui tuli erakordselt hea uudis ning olen ka ühe tööprojektiga peaaegu et vaheetapini jõudnud tegin ühe väikese lõunapausi. Kõigepealt üks pisike ring niisama sörki, siis otsisin üles nurga taga vedelevad kummid ning haakisin endale sappa. Ring kahe kummiga joostes. Karm, aga tehnika lihvimisel ja parema rakme puhul aeg kindlasti paraneb. Tegelikult oli pulss kiirelt punases, aga pingutus siiski suht lühiajaline ja taastus üllatavalt ruttu.
Lõuna polnud aga veel läbi ning igaks petteks tegin teise ringi veel, seekord kõndides. Aega kulus nati rohkem, aga hingetust nagu eriti polnudki. Reied aga sosistasid juba ühtteist alateadvusele. Parkisin siis kummid ära ja tegin igaks petteks veel ühe lõdvestusjooksu peale.
Nüüd pean plaani, et peaks kuskilt ühe vanemat sorti rehvi muretsema ning hakkama õhtuti lastele sõitu tegema.
Krt see läheb juba täitsa trenniks kätte ära...

xDream Roostal

Start ratastel ja igaüks suunati paberite järgi erinevat teed mööda. Kuna kiire pilk legendile andis teada, et esimene punn on hoolimata erinevatest teekondadest siiski sama numbriga sai valitud kõige lihtsamana näiv trajektoor. Ometi panime massipsühoosiga kaasaminnes õigest teeotsast väheke mööda, mis aga kadu ei toonud, kuna järgmine rajake viis samas suunas ning varsti leidsime ka punni. Sealt edasi võtsime igaüks oma legendi ning andsime hagu. Minul juhutus loomulikult kõige halvem mis juhtuda saab ehk siis spidokas,millelt kaugust lugeda andis otsad ning näitas ainult üht ümmargust nulli. Nii ma siis üritasin käänakute ja kõhutunde järgi oma rada mööda liikuda. Korra panin punkti juures valesti, aga ajakadu oli minimaalne ning niikuinii sai järgmise kokkusaamispunkti juures tiimi kogunemisel oodata.

Nüüd üks lühike aga tore männimetsa alune rattalõik ning saimegi kanuusangad pihku haarata ning seda kallast mööda tassima hakata. Korraks põikasime ka merele ja komposteerisime punkti, aga siis tulime turvalisele kaldale tagasi ning vedasime ja tassisime edasi.

Tagumises otsas olid aga punktid kõik nati kaugemal meres ning seal sai ka natuke mõlamisega tegeleda. Laine polnud kõige hullem, kuid laine koos veepinna all varitsevate kividega tahtis meid küll paaril korral vee alla keerata. Õnneks olime tasemel ning jõudsime õnnelikult kanuuetapi lõppu. Täielikust õnnelik olemisest oli puudu vaid üks meres kaduma läinud kaart ning paugutamise tunne. Koht tolleks hetkeks 19.

Esimesed jalgsipunktid tulid talutavalt, kuid suund oleks võinud täpsem olla ning reljeefi lugemine parem. Peale 16 punkti juures meres sulistamist oli põlvest allpool vaja sooja teha ning kaardi vaatamine polnud ehk nii hoolikas. Pealegi olid nimekad orienteerumistiimid kohe siinsamas käeulatuses ning nii me sinna valesse võssa läksimegi. Peale 18-ndat olime rongi sabas ning ühel hetkel sattus minu jalg salakavalasse auku. Matsti oli hüppeliiges viltu, valuhüüe huulil ning mina ise sirakil maas.
Kui ma ükskord püsti ja kuidagi liikuma sain läks veel jupp aega esimese jooksusammuni. Ülejärgmist punkti ajasin aga juba jälle tiimi eesotsas kaardiga metsast taga. Tegemist siiski tiimi liikumise aeglusega, sest jalg tegi endiselt igal astumisel valu. Kohanumber suurenes kõige selle tulemusena 22-ni.

Rataste juurde jõudes selgus kurb tõsiasi, et viimasest kahest kaardist oli meil alles jäänud vaid üks ning kuna minu ratta kaardialus on eelmisest võistlusest saati veel ribadeks, siis olin järgmiseks etapiks taandatud statisti rolli. Väga imelik on sõita, kui tahaks vajutada, aga ei tea mis suunas peaks vajutama. Otsiks hea meelega punkti, aga ei tea kuhu suunas vaadata.
Igaljuhul saime kuidagimoodi vajalikest punktidest läbi käidud ning võtsime suuna järgmise vahetusala poole. Ja vaid natukene enne kohale jõudmist keerasime millegipärast võssa. Või noh mitte võssa vaid sihile, mis üsna pea muutus liivasossiks ning suht sõidetamatuks. Tegime sealt siis aegajalt kaardiga konsulteerides väikese tiiru ning jõudsime vahetusalasse umbes täpselt 29-nda tiimina.

Järgmine etapp oli jalgsi valikorienteerumine. Isegi tavapäevadel on jalgsietapid meile kaotusi toonud, seekord aga oli lisaks veel valutav hüppeliiges, mis ebatasasel maastikul ennast üldsegi hästi tunda ei lasknud. Orienteerumine ise oli suht lihtne, vaid 57 juures oli natukene mõtlemist ja arutlemist ning 65 juures ei leidnud kohe seda kõige õigemat kivi üles. Oli teisi sinna ju kohe küllaga puistatud. Aega kulus ringile 35 minutit ning taandusime pingereas veel kaks kohta.

Järgneva rattaga võistluskeskusse sõidu trajektooriks valisime põhjapoolse variandi, mis võttis meil kuidagi liiga palju aega. Ilmselt oli mingi väsimuse teema. Seeeest aga oli järgmine etapp köisraja ootejärjekorras seismine vägagi lihtne. Seisa vaid 20 minutit ühe koha peal ja vahi ringi. Eks me uurisime seal mölutades nati ka kaardi pealt veel järelejäänud trassi kulgu, uurisime sealsamas kõrval oleva järgmise lisaülesande teksti ning võtsime viimased toidusõõmud.

Turnima läksime igaüks ise rajale, mis ilmselt polnud kõige õigem valik, aga pold hullu kedagist. Nüüd veel kolme löögiga golfipall auku, Üks kiire jalgsi orienteerumisetapp, surfilauaga 10m edasi-tagasi ning tuligi finish.

Koht 28, aeg 4:06:42. Tulemus pole just kiita, aga vähemalt naistetiimidest olime seekord kiiremad.

Hooaja kokkuvõttes platseerusime kohale 34, mis on ikka väga suur number. Peab aga nentima, et eks see on kooskõlas kulutatud treeningtundidega.

Kodasoo kõrgusjoonte ja ilma soota

Üle ei-teagi-kohe-kui-pika aja jõudsin päevakule. Kohe esimese punktiga sain aru, et kui ikka pole harjutanud, siis ei tasu jalad seljas metsa poole tormata. Tavaliselt lõppeb selline tegevus ikka padrikus.

Niisiis olin kodasoos reljeefikaardiga punkte otsimas. Esimese hooga üritasin ikka lihtsamalt saada ja kuigi kaardil oli vaid teekese esimene jupp tundus suund enamvähem õige olema ja panin mööda seda punuma. Loomulikult keeras mõõtkava mulle käru ning endal pea laiali otsas, mistõttu sattusin eiteakuhu. (Punkti 36 juurde, mida mu kaardil polnud). Pikapeale ikka jõudis pärale, et mis kraav see on ja kuidas peaks õigesse punkti jõudma. Järgmine segadus viiendaga, kus jällegi teerada kasutasin ning seetõttu liiga reljeefi ära kadusin. Õnneks aitas sealsamas lähedal olnud "abipunkt". Poole peal ehk kümnenda otsimisega oli suund väheke vale ning sattusingi jälle edasi-tagasi otsingureziimi. Õnneks seekord mitte kauaks, kuna punktidevahelised vahemaad lühikesed.
13 asukohta teadsin täpselt, aga millegipärast kõndisin ma selle ümbert ringi ilma et oleks augus punkti näinud.
14 ajas oma pisikeste künkakestega minu lugemise sassi ning põrutasin täie auruga mööda.
15 kus olin juba korra olnud jäi silme eest varjule ning lähenesin samamoodi teekese pealt ringiga, nagu eelmisel korral.

Kõige suurem jama oli aga punktiga 19, mida otsisin hoopiski vale seljandiku juurest. Õnneks hakkas mingi hetk pikemaid otsingukaari tehes silma kraavike ning selle taga ka uus seljandik ning loomulikult oli sealsamas ka otsitav punkt. Siit kuni lõpuni oli lihtne, mis ei väljendu minu ajas. Nimel oli mul tolleks hetkeks särgitaskud seeni täis ning nende selja peal hüplevate lisaraskustega oli suhteliselt ebamugav joosta.


Kokkuvõtvalt peab mainima, et kuigi koha nimi on Kodasoo ja kaardil oli sinist ohtralt ei näinud ma peale pisikese kraavi kuskil kohta kus jalad märjaks oleks saanud. Peaks hakkama tihedamini kaardiga metsas jooksmas käima.

Öine xDream Karulas

Nädalavahetusel toimus kauaoodatud öine xdreami etapp Karula metsades. Maastik seal vägagi paljulubav ning tõotas tulla kena seiklus. Üldiselt ei saanud ootused petetud, kuid kuni lõpuni ootasin et kohe-kohe tuleb mingi märg lisaülesanne või lõik, mis jäigi tulemata. Õnneks sai ise vahepeal nati trassi kõrvalt vett ja muda otsitud, niiet päris ilma ei jäänud :)
Kuigi suures joones läks hästi, siis sai tehtud ka mõned apsud.

• Rattaralli paunad tegime peaaegu täies mahus kaasa. mmm... pool tundi? Muidu see kaardifragmentidega formaat mulle meeldis. Lõpus hakkasin juba asjale pihta saama ja lõikeid nägema, aga siis oli juba peaaegu et hilja.
• Esimese kanuu esimest punkti asusime otsima liiga põhjast. 5 min. Oleks pidanud kompassiga kohe korrektsema suuna ja sihtmärgi võtma.
• Koridororienteerumine tippude otsingul kujunes oodatust erinevalt peaaegu et hästi. Rajal võidetud kohad kadusid aga etapil 26-27, kus arvasin end teisel rajal olevat ning ühele ja teisele poole jooksmise järel sai tihnikusse sukeldutud. Ajakulu võrreldes sihti mööda minekuga 5+ min.
• Ratastega punktivahe 29-30 läks totaalselt hunnikusse. Esimese hooga panime õigest teerajast mööda ning kompassi vaatamata tegin veel vale pöörangu otsa, mis juhatas meid kenasti elektriliini all olevasse valesse punkti. Vähemalt saime teada, kus oleme. Siis ei raatsinud enam väga pirakat ringi tegema hakata ning võtsime plaani hirmriskantse ratastega läbi metsa ragistamise. Peab nentima, et kui seda kurdi kobrast poleks olnud, oleks peaaegu mõistliku ajakuluga punkti jõudnud. Tegelikult aga oli raja lõppedes mets paksult langenud ja langetatud puid täis ning suunal, kuspool punkt oleks pidanud olema laiutas mingi ilge mülgas. Sammhaaval edasi liikudes ja ratast üle puude ja läbi võsa upitades leidsime mingi aja pärast ületatava koha ja sealt edasi oli juba toores jõud ja kriibitud jalad. Veel nüüdki paar päeva hiljem leian kehalt ikka uusi ja uusi sinikaid ning marrastusi. Ajaline kaotus 25-30 min. aga elamus missugune
• Teise kanuu esimest punkti läksime otsima ikkagi järve poolt ehk siis tegime auringi. 1-2 min.
• Eelviimase rattapunkti juures panin trikitamise käigus käna ning murdsin kaardialuse totaalselt ribadeks. prügi kokkukorjamisele ja kottitoppimisele kulus ligi minut.
• tõukeratta järjekorras ootasime 3 min.
• Viimane punktivahe talu juurest matkarajale lõikamine läks totaalselt valesti. Korralik nõgeseteraapia ja võsas ragistamine kulutas viimased 6 min ja kaks kohta.

Aga positiivset oli kah. Laevade pommitamine on lapsepõlvest meeles, puulehti tunnen ning öises metsas suudan juba vaikselt aru saada, kus on langus ja kus on tõus.
Ratta peal suremist ja alaselja valutamist seekord ei toimunudki.

Kokku läks meil 12 tundi 41 minutit ja 29 sekundit peale. Sellest ratta seljas möödus 88km ja ümmarguselt 4 ja kolmveerand tundi.
Kõik see teisendus finishis kohaks number 23, mis on küll käesoleva hooaja parim, aga siiski parandatav. Karta aga on, et järgmisel sprindietapil ei suuda me ennast käima saada ning platseerume kuskile kaugemale. Eks aeg näitab.

Heeringad rocca rannal

Jooksutrenni pole teinud juba ammust aega, sestap võtsin nüüd viimasel tööpäeva lõunal ette ühe väiksema sissejuhatava otsa. Kuigi tulemas kosutav ja tegemisi täis puhkuseaeg ronisin ma täna millegipärast kohta, kus kepsude murdmine pole mitte väga keeruline. Ühesõnaga käisin vaatamas, kas ja kuidas saab mööda mere äärt vabaõhu muuseumist mööda hiilida.

Esimene ots kiviklibul/liivas ja natuke kividel turnimist. Enamuses graniit, sekka liivakivi kamakad. Edasi lõik suuremaid rahnusid mis liivakivist ja puude vahel läbi hüppamist. lõpus jällegi väiksemad erinevat sorti kivid, mis edasi jõudes juba paeseguseks muutusid. Kokku kahe kildi jagu rannaheeringat. Loomulikult saaks ka edasi, aga seekord aeg piiratud.

Siinkohal oleks paslik märkida, et mulle ei meeldi liivakivi. Kui graniit on kuivalt väga hea pidamisega ja märjalt natuke ebakindel, siis liivakivi on kuivalt hea, aga kui vähegi niiskust, siis tekib sinna peale õhuke limane kiht, mis ilma vähimagi hoiatuseta jalad alt viib. Halb asja juures on, et see liivakivi ei tundu eriti kuivama. Lainet ei olnud, ja päike paistis. Pealtpoolt oli kõik tore, aga toetudes oli libe. Mitmed korrad sain käpa mudaseks. Seetõttu langes suuremate rahnude juures ka tempo suht madalaks ning fun'i vähem.

Kui kivid on kuivad, siis soovitan, kui mitte, siis on ümbruskonnas palju paremaid rannalõike, kus rahnude peal kalpsamist harjutada.

xDream Tamsalus

Võistlus algas eraldi tulip jooksuga, mille teise käänakuga oleks ma peaaegu valesti pannud. Nool näitas natuke rohkem paremale, kui mina esimese raksuga suundusin. Sellegipoolest sain kiirelt õigele rajale, punkti kätte ning kokkusaamispunktis ei olnud viimane. Kolmandat oodates viskasin kerge pilgu ees ootavatele etappidele, aga väga ei jõudnud süveneda. Millegipärast öeldi meile vahetusala poole joostes number 6, mis tundus ebamääraselt vale olema.

Rulli tegime rullidega ja sõitsime natuke ringi ehk valisime parema teekattega tänavaid. Suurt see ei mõjutanud, sest rulli lõpu punkt on meil kaheksanda ajaga. Küll aga jõudsid meile järgi ja möödusid siis eraldijooksus C valikus vigu teinud tugevad tiimid ning koos jalanõude vahetuse ja rahulikult tehtud rattalõiguga Porkuni järve äärde suurenes meie kohanumber reaalsele positsioonile lähemale.

Esimese hooga pidi kaardile kandma saarte ja järve piirjooned, millega ma vist tagantjärgi targana enamvähem normaalselt hakkama sain ning seejärel juba kanuuga veele ja punkte jahtima.

Paar esimest tulid kiirelt vastu, vaja vaid kergelt mõlaga vett silitada. 14 käisime kanuuga aga 14-15-16 sain joosta. Ajastus oli täpne, sest lisaülesandele jõudsime koos.

Õllekastidest torni ehitamise lisalesande juurde jõudes olime väge täis ning tegime kribinal-krõbinal torni ära. Kui aga olime juba kenasti kanuusse tagasi istunud, hakkas silma järve ääres ilutsev punkt ning seetõttu pidime veelkord kaldast üles ronima ning uuesti torni ehitama. Vahelduse mõttes panime seekord kastid tagurpidi, et oleks mugavam üles ronida. See teine katse oli kindlasti üks kiiremaid aegu, mida kahjuks pole hetkel protokollist näha.

19 punkt oli see, mis mitmel korral mööda sõites näha oli, aga ta paistis olevat kuidagi vales kohas. ja nii arvasin, et see äkki hoopis mingi B raja jaam. Minu kaardi järgi õÕiges kohas aga punkti polnud ja nii vaatasingi, kuhu teised on oma rajad sisse tallanud. Üllatuslikult viiski see elevandirada läbi võsa eelpoolmainitud punktini.
järgmine samal saarel asuv punkt aga oli "paha". Või õigemini olin mina loll, sest olin maakitsuse oma kaardile liiga jämeda ja pikana joonistanud ning seetõttu kaapisin liiga varakult saarele. Kuigi ma siinkohal kasutan sõna saar, siis tegelikul toli mul jalge alla kari ujuvaid pokusid. Nii ma seal siis ringi tiirutasin aegajalt tühimikku kukkudes ning aegajalt lihtsalt vajuva jalgealuse tõttu külili vajudes. Kohtades, kus jalad põhja ei leidnud proovisin ujuda, aga ka see oli räige oksa ja juurikarisu tõttu raskendatud. Tiirutasin seal aga seetõttu, et "saare" sisemuses oli minig sarnane moodustis, mis mulle kaardilt vastu vaatas. Ainult punkti ei olnud. Kui ma lõpuks pikalt ja pidevalt saare tipu poole olin sumbanud hakkas kostuma hõikeid ja vilksatama kaasvõistlejate ürpe. Nüüd polnud ujuva puu külge kinnitatud punkti võtmine enam mingi kunst.

Edasi veel tavaline mõlamine ning oligi seekordne vesine osa läbi. Edasi sai paar lihtsat punktivahet rattaga ning jõudsimegi järjekordse jalgsietapi algusse. Ainult et seekord oli keegi unustanud kaardile kanda teed ja rajad ja metsad ja lagendikud. Vaid kõrgusjoonte ja soolapikeste järgi liikudes pole ma oma asukohas alati just kuigi kindel. Seega oleks pidanud alustama punktist 60, kus kaardi järgi pidi spikker olema. Õnnetuseks aga läksid enne meid just paar endas kindlate nägudega tiimi ning nede järel enamvähem kaarti vaadates sammusime otsejoones 63 poole. Mingi hetk muidugi selgus, et nad polnud midagi eneses nii kindlad ning järgnes suht sihitu aukude kammimine. Ja otseloomulikult samal ajal, kui meie kammisime said teised aru mis värk on ja tõmbasid ilma meile ütlemata leebet. Noh meil läks vähe aega, enne kui lõpuks oma asukohast parema pildi kujundasime ning suuna punkti õige asukoha poole sättisime.

61 oli mäest paremal, vaja ainult õigel kaugusel alla suunduda ning ka 59 tuli enamvähem, kuna seal oli hästi ära tuntav seljandik, mis õigesse kohta juhatas. Väljusime punktist sama seljandikku mööda plaaniga õigest nurgast suunaga 56 peale võtta. Nii me seal siis liikusime mööda künka külge, kuni ükshetk sattusime kenakese loha peale, mis meid kenasti punktini viis. Peale piiksutamist sattusin aga punkti numbrit vaatama ning millegipärast polnud see 56 vaid seesama 59, kust nati aega tagasi tulnud olime. No nüüd polnud küll enam mingit probleemi, sest eelneva korraga võrreldes vastassuunda liikudes sai ilusti mööda jälge 56 juurde. Ka järgmine 55 tuli vastu lihtsalt, sest nii suure mäe kõrval olevast suht paraja suurusega august on raske mööda kõndida, kui enamvähemgi õige koha peal ollakse. Tõenäoliselt oleks ka 57 samamoodi vastu tulnud, kui ma oleks hoolikamalt kaarti jälginud ning õigesse orgu laskunud. Selle asemel aga suundusime meie naaberauku, kus polnud sood ega punkti. Kui me lõpuks aru saime, mis viga meid varitsenud oli ja üle seljandiku õigesse auku jõudsime, oli kell juba armutult tükk aega omasoodu edasi tiksunud.

Edasi oli mõte võtta see keskmine 58. Sinnapoole astudes aga oli nina ees päris hea rada ning üks hetk selgus, et siit on palju lihtsam minna hoopis punkti 60. Ja ega hea oligi, sest nüüd lõpuks nägime ära selle spikri ning sealt mööda teed 58 ja tagasi minek oli juba vormistamise küsimus. Vahetusala lähedalt veel viimane punkt mööda sissetallatud rada ning oligi see võsas ragistamise etapp läbi. Edasi tuli juba tulipiga ratas.

Nüüd paar hingetõmmet ja hakkasime kaarti ja legendi võrdlema. Vaja oli leida vaid üks vahepealne punkt ning siis saaks otse kaardi järgi sõita. Millegipärast aga ei õnnestunud meil kuidagi kaarti ja legendi kokku viia (isegi praegu laua taga istudes ei tule välja) ning hakkasime legendi järgi sõitma. Oli pori ja liiva, oksi ja muda, aga lõpuks jõudsime söödasõimeni, kus sai kõrvu paitava piiksu teha.
Siit edasi sai juba kaardi järgi ning mina küll ei näinud kedagi, kes oleks legendi järgi edasi sõitnud. Kuigi see tiim, kes meiega koos sõitis ei omanud kuni järgmise vahetusalani aimu, kus me oleme või mis me teeme.

Peale rattarallit tuli väikene lisaülesanne puuliikide määramisekohta. Kask ja kuusk olid meil nii ühesugused valged, et vahetasime need omavahel ära, ülejäänud täppi. Peale kahe trahviringi jooksmist koukisime kaardi välja ning üritasime künklikul raiesmikul kuidagi etteantud joont mööda liikuda. Kohe esimesest nukast pööras meie ees liikuv tiim valesti, aga ma õnneks vaatasin kompassi ning läksime nati õigemasse suunda. Kuidagimoodi künkaid ja lohkusid jälgides üritasin enamvähem pildis püsida, kuid ma pole siiani päris kindel, mis trajektoori pidi me selle esimese punktini jõudsime. Läks aga nii hästi, et saime täpselt oma esimesele punktile pihta ning sealt edasi oli juba lihtsam. Joone tagumises otsas oli segadust vähem, sest valikuvariante lohade näol vähem, kuid tagasi raiesmikule jõudes ning viimast punkti otsides oli väike eksimise noot jälle tekkimas. Hoolikalt kive ja tipukesi ja lohke vaadates sattusin aga kuidagi eksiteele ning siit päästis vaid kuskilt kõrgemalt künkalt nähtud loha üles otsimine. Viimane punkt käes, kiirelt ratastele ja kiirelt Tamsalu poole tagasi.

Juba hommikul stardi poole sõites hakaksid paremal käel silma kõrged hooned, kuhu nüüd suundusimegi. Mina kui lambiomanik sain rakmed jalga ja kiivri pähe ning sibasin mõõdetud sammul mööda treppi hoone kõrgeimale korrusele. Oi nei treppe oli palju. Üleval oli põrandas augud, kust pidi siis lambivalgel alla laskuma. Ühes sellisest suundusin minagi pimedusse. Keset seda pikka laskumist rippus ka üks punkt, mille võtmine raskusi ei valmistanud.

Nüüd jäi enne finishit vaid üks punkt, mille kõrval legendis ilutses kirjeldus TÄHELEPANUÜLESANNE. Kus siis pidi esmase hajutuse rajal olnud Nike ACG lipu juures olnud punkti ära märkima. Selle otsimist alustasime tunneli juurest, sealt edasi jõudsime salomoni lippude juurde, siis käisime Running lipu juures mispeale arvasin teadvat, kust õiget lippu leida(noh kolmas rajavariant). Üllatusena aga vaatas sealt vastu hoopis rootsipanga lipp. Sellepeale ei osanudki kohe muud teha, kui valisime kolmest kõige tõenäolisema ning märkisime punase Running lipu juures punkti. Kõige selle peale kulus meil meeletud ajad ning 6 kohta.

Metsast välja saime ei rohkem ega vähem, kui 7 tunni ja 6 minutiga, mis andis meile 41-se koha. Väikene edasiminek eelmise etapiga võrreldes, aga tühja õhku on sees veel küll ja küll. Tõsisemad eksimused punktides 16 - 2min, 20 - 7min, 48 - 20min. Reljeefikaardi peal oleks saanud suuremaid vigu vältides võita 20-25 minutit ning rattaralli esimese otsa läbipuremisega veel 10.

Kuidas tehnikast sai tempo

Üritus käia iga nädal vähemalt korra süstaga trenni tegemas oleks paari uksevarga tõttu peaaegu luhta jooksnud. Juhtus aga nii, et õnnetute asjaolude kokkulangemisel vabanes üks õhtu ning tegingi plaani. Paadi sain katusele rekordkiirusega ning juba 20 minutiga olin vee ääres ning valmis.

Mõte oli teha tehnika lihvimise õhtu, et end mitte väga ära väsitada. Mõne päeva pärast ju Kaberneeme maraton tulemas ning seal võiks liigesed korralikult toimida. Eks saigi siis proovitud tihedamalt ja lühemaid ning harvemini ja tugevamaid tõmbeid. Kehaga ja jalgadega ja kätega ja õlgadega. Proovisin nii kaua, kuni tempo tõusis ja üllatuseks tõusis isegi pulss. Kui viimastel sõitudel on olnud tegemist, et pump minutis rohkem kui 140 lööki teeks, siis seekord sõitsin korraliku tempoga, tegin tööd kogu kehaga ning koormus püsis. Selle peale loomulikult ei tulnud tehnika lihvimisest enam midagi välja ning edasine oli juba puhas temposõit. Ja parem kah, sest nii kui natuke uimerdama jäin olid imejad kohe platsis ning pistsid nokad sisse. Nii ei jäänudki muud üle, kui kogu aega käte ja kehaga vehkida. Ja niimoodi kuni Tartu mnt silla alla välja. Sinna jõudsin täpselt siis, kui möödus tund ning silla all kükitav kalamees õngega haugi välja sikutas. Tõstsin talle korraks pöidlad üles et tubli töö ning keerasin otsa ringi. Tagasisõit voolu tõttu sutsu kiirem ehk kogu sõit sai tehtud 7 minutit alla kahe tunni. See on juba päris tore tempo ma ütleks.

xDream Sakus

Pean kahjuks juba teist korda xdreami ajaloos alustama tagareast ehk siis hetkel, kui meie tiim stardikaare alt metsa poole punub on ülejäänud loomakari juba ammu kadunud. Seekordset põhjust võib otsida ühe tiimiliikme kellaga mitte sina peal olemisest.
esimene kilomeeter jalgsi legendi järgi ning juba kolmanda pöörde peal panin valesti. Järgmise ristmiku juures sain küll aru, aga vigade parandus on ainult vigade parandus. Rullide jalgapanemise punkti jõudes nägime esimesi konkurente ning sealt platsilt lahkudes ei olnudki me enam viimased.

Rullitamine oli seekord kolmeks jagatud. Igaüks sai pikkuselt võrdse jupi legendi järgi liikumist koos kolme punkti korjamisega. Mina tuiskasin esimese variandiga kohe minema ning umbes pool tundi hiljem olin kogunemiskohas. Seal ootas kilekoti täis puzzletükke, mille kokku panemisel pidi kaart välja tulema. No eks ta tuli kah, aga algus oli vaevaline ning ei hoomanud seda õiget nippi. Nüüd laua taga istudes torkas pähe, et oleks pidanud oma õige kaardi kõrvale võtma ning selle abil oleks tükid iseenesest paika loksunud.
Kui puzzle koos, keerasime selle kummuli ning teipisime teiselt poolt korralikult mäkaivari teibiga kokku, siis kotti ja kotisuu kinni. Peab nentima, et selline kaart pidas ilusti ilma lagunemiseta lõpuni vastu.
ei läinud poolt tundigi, kui saime tiimi jälle kokku (koht 67) ning uhasime tagasi rattaala poole. Esimene vedas, teine rippus ja kolmas puhkas tuules. Ja siis esimese ja kolmanda vahetus. Vahetuspunktis koht juba 48.

Ratta esimene punkt oli kohe värava taga, kus mina istusin pliiatsiga maha kaardile punkte kandma ning teised asusid kaminapuud saagima. Ikka võimalikult 1 kg raskust. Kahjuks õnnestus see neil enne, kui mina kõik vajalikud asjad kaardile kanda jõudsin ning saigi pooliku kaardiga ajama pandud. (Puzzleplakati võtsime ikka kah kaasa). Koht 43.
Rattal kaardi lugemine pole minu tugevaim külg ning eriti, kui viimasel ajal pole kaarti isegi mitte ilma rattata näinud. igaljuhul olid ristmikel hetkelised mõttepausid ning kõik rajad ei tahtnud õigel ajal pähe mahtuda. Kolm punkti hiljem aga saabusime järjekordsesse vahetusalasse aga juba kohaga 37. Nüüd siis kaevikujooks ning väikene jalgsiorienteerumistiir. Rada oli lihtne, aga tagantjärele kaarti vaadates torkavad koheselt paremad rajad silma. uuesti vahetusalasse jõudes olime endiselt samal positsioonil, kuid kiire rattaga majandamine tõstis meid kohe 3 kohta. Õnneks panin 2+2 kokku ning suundusin samasse punkti, kus jalgsietapil juba piiksu teinud olime. Järgmist raiesmiku serva punkti oleks ehk paremast kohast saanud rünnata, aga polnud kah hullu kedagist. Palju kehvem oli see, et kaardile punktide märkimiseks oli mul kasutada must vildikas ning sellega kahe punkti vahelist joont ekslikult teerajaks pidades sai väikene lisahaak tehtud.
Männiku liivakarjääri teedel või siis õigemini liivamülgastes sai kah natuke "sõita", kuid üldiselt pidi ikkagi muldteid ja metsaalust eelistama, et ikka sadulas olles saaks edasi liikuda. Järjekordne vahetusala oli karjääri kaldal, kuhu jõudsime 33-nda järjekorranumbri all.

Vahepalaks sai trossi peal üle karjääri ja tagasi sõidetud, mis kohta kohe üldse ei muutnud, kuid kõhu võttis valusaks (oma vöö on ikka oma vöö). Kohe, kui olime hea kanuu välja valinud(valik käib tegelikult mõlade järgi), hakkasime udjama. Õnneks piilusin oma kaardile ja sealt vaatas mulle vastu vaid üks punkt. Kiire kontroll tuvastas, et puzzle oli endiselt ratta juures ning sinna siis tuligi meie ankrumehel talle järgi joosta.

Kanuus olek oli eba. Kui oled kogu aeg süstas istunud, kus saad ennast ja paati ka reitega juhtida oli kanuus istumine ja ühelt poolt mõlaga sikutamine hirmuäratav tegevus. Pealegi oli tuul tugev ning laine loksutas paati päris koledasti. Kõigele muule lisaks sai eelmisel päeval veel muru riisutud ning pauer puudus täiesti. Sellest hoolimata hakkas alates kolmandast punktist meie koht ühtlaselt paranema. Paranemist ei morjendanud isegi mitte see, kui ma oma selle aasta esimese ujumise ära tegin. Ma nimelt piisavalt lühike, et ühes pilliroo otsa punktis tõusis vesi nii kõrgele, et varbad kaapisid põhjamuda vaid vaevu-vaevu. Veest välja saades katsusin igaks juhuks üle, kas kõik elutähtsad oraganid on alles, sest tunda neid küll ei olnud. Vahepeal oli üks punkt pandud kivirahnu otsa. Nõlv oli sel selline, kust võis üles "joosta", aga üks suur-tugev täiskavanud mees küsis nõutult seal all, et "kuidas ma sinna üles saan?" Näitasin ette.
Üks kõige jubedamaid kanuulõike oli punktide 31 ja 32 vahel, kus laine tuli poolviltu peale ja ähvardas kogu aeg alust ümber ajada. Lõpuks kalda varju saades oli kergendus suur. Nati veel mõlamist ja minu poolt ka jooksmist ning olimegi kanuu lõpus. Kohaks ilus peaaegu ümmargune 26.

Edasist etappi vaadates peegeldus mu silmist ilmselt hirm, sest punkt asetses keset raba. Arvestades minu viimase aja orienteerumiskogemust oli tulemus tegelikult etteaimatav. Peale seda, kui olime enamvähem õiges suunas igaviku tampinud hakkas kuskilt eest loksuv vesi paistma ning olimegi rabast väljas. Teadsin küll kus oleme, aga siitpoolt oli täpselt sama pikk maa suunaga minna, kui teiselt poolt tulla, mistõttu leppisin saadava kahe punkti võtmata jätmise trahviga. Tiimikaaslastest polnud kah kellelgi tahtmist kompassile suund peale võtta ja juhtima hakata.

Vahetusalasse jõudsime väsinuna, ja silmad suud tuulest puhutud liiva täis. Enne aga avastasime, et tuul oli ka mingid kotid liiva täis puhunud ning meie pidime nendest torni ehitama. Jõudu on meil rohkem kui mõistust, seega tassisime ehitusplatsile kahekordse koguse kotte ning pärast loomulikult tagasi kah.
Valikust, kas sõita kõik kolm köiega üle vee punkti juures, mõlada kanuuga elektripostini ja tagasi, sumbata rabas või sõita liivases tuules rattaga valisime esimese, kuid pikkade järtsude tahtel võtsime viimase.
Juba neljandat korda sama punkti piiksutades oli ees vaid viimane 4,3 km ratta seljas, mida innukalt vähendama hakkasime. Esimese punktiga oli väike asukoha ebalus, kolmandale liginemiseks sai "mitte nii sobiv" trajektoor valitud. Viimase punkti eel sai just kõigist mööda soperdatud ning mööda sihti edasi trügitud. Hiljem aga selgus, et targemad tõmbasid kohe peale punkti läbi metsa tee peale, kus sai kiiremini sõita, mitte nii nagu meie, et mööda sihti kuni raiesmikuni ning selt siuhti üle. Selle lükkega sai meie 25-ndast kohast naksti 29.
Aga see kõik ei loe mitte midagi, sest kahe võtmata punkti eest saime omad vitsad kenasti kätte ning lõppeks maandusime 52 koha peale. Siin pole muud öelda kui, et tuleb kaardi ja kompassiga tööd harjutada, siis ei eksi rabas ära.

Fotode originaalid xdream foorumist leitud linkide kaudu.

Vesine päev lõunas

Peale mitut aastat piidlemist jõudsin lõpuks ka mina Võhandu maratoni starti. Suuri eesmärke ei seadnud, põhiline oli sõit lõpetada ning asjast rahulolu kätte saada.
Vee peale jõudsin umbes 10 min varem ning sooja ei jõudnud teha. Sättisin end kuskile keskele ning peale pauku proovisin kuidagi selles paadiraginas ettepoole trügida. Pean siinkohal vabandama nende mõne paadi ees, kellele ette või külge vajusin. Selles oli süüdi minu vähene oskus kaaspaatide lainetusega toime tulemises. Iga kord, kui sattusin mõne teise paadi järellainetusse tõmbas kas esi- või taguotsa kuskile kõrvale. Seetõttu siis punnisingi ettepoole, kus loodetavasti rohkem ruumi ja rahulikum sõita.
Järvelt lahkudes oli hingamine täitsa tuksis, ja tempo tundus nii pika võistluse jaoks liialt kõrge. Edasi oli aga vähe kitsam lõik ning seal sõideti kenasti rivis. Mis minulgi siis muud üle jäi. Kui aga juba jõel nati sõita sai, tuli vähe tuttavam tunne peale ning ka liigutused hakkasid paremaks muutuma. Jõud tõmbamiseks aga ähvardas ikkagi varsti otsa saada.

Õnneks hakkasid koheselt selg ees vastu tulema kummipaadid ning hiljem sõudepaadid. Esimene neist oli Kirumpää silla juures risuhunnikusse sõitnud ning tegeles parasjagu põhja minemisega.
Ümberringi paistsid enamuses kahesed kajakid ning mul polnud jõudu nendega tempot hoida. Nii nad siis vaikselt eest ära libisesid. Ühel hetkel tuli aga tagant ühese süstaga võõramaa keelt rääkiv ja minu suunas muigav tegelane, kelle sabas oli nati lihtsam sõita. Niimoodi sai praktiliselt koos kulgetud kuni Paidrani. Seal tegin ma kiire üleveo ning möödusin hetkega kümnekonnast kaldal olesklejast. Ma nimelt hüppasin kohe peale paisu vette ja sumasin edasi, imestades miks teised oma paatidega mööda kallast nii kaugele kõnnivad.
Tol hetkel tekkis tunne, et ma ehk polegi nii papist, kui väljastpoolt paistab ning iga jõe käänak tõi nähtavale aina toredamaid jõelõike.
See oli see jupp maratonist, mis mulle meeldis. Käänuline kiire vool ja manööverdamine tegid asja lõbusaks. Oli küll paar kriitilist puurondi ja oksarisu ja kivirahnu puudet, aga püsisin õiget pidi ning sumasin edasi. Aeru ja paadi kaldega tüürimine muidugi nõudis oma ja käed ning kõht väsisid kiirelt ning hakkasid endast aina jõulisemalt märku andma.

Enamvähem poole maa peal jõudsin järgi soomlaste kanuule, kelle mõlamistehnika oli enam kui kummaline. Hästi kiired sipsivad liigutused ning kaootilised poolevahetused. Ei mingit sünkroonsust, ei mingit rütmi, vaid ebamäärane sipsimine pisikeste karbonist mõladega. Imelik asja juures oli aga see, et nad liikusid edasi. Ja mitte lihtsalt, vaid tubli tempoga. Enamvähem koos liikudes puhusime natuke juttu õllest ja muust heast, siis võtsin end kokku ja surusin end mööda ja eest ära. Vähemalt enda arust.

Edasi tuli lõik, kus tähtis polnud liikuda mööda voolu, vaid leida lühim ja kiireimalt läbitav tee rohututtide ja madalike ja metsatukkade vahelt. Nii mõnegi koha peal otse sõites sai ees sõitjatele ligemale ja isegi mööda, kuid mõne koha peal oli lõikamine ka mõtetu, sest vooluga kohas sõites liikus palju kiiremini. Igaljuhul kerisin ennast samm sammult ettepoole. Põhiline oli iga natukese aja tagant endale meelde tuletada, et lükka jalaga, keera kehaga, hoia käsi asendis, lõdvesta sõrmi. Nii kui selle unustasid oli tunda väsimust ja vaeva nii kätes, seljas, õlgades kui kõhus.

Kuskil Pindi ja Võuküla vahel olin kogu lähiulatuses olnud pundist ette saanud ning kasvatasin luhtadel edumaad, kuni ühel hetkel mööda voolusängi udjades tupikusse sattusin. Puutüved ja muu risu oli jõe kinni mätsinud ning läbi ei pääsenud kuidagi. Sahmisin seal nati mõtetult, aga pidin ikkagi vastuvoolu tagasi udjama ning kurvastusega vaatama, kuidas 5-6 paati must niuhti teist rada mööda tuimalt mööda põrutasid. Olin jälle samas positsioonis, mis kümmekond kilomeetrit tagasi.

"Mis kehvasti see uuesti" ütleb üks tark vanasõna ja nii ka tegin. Lülitasin effektiivsema aerutamistehnika sisse ja hakkasin uuesti jooksikuid püüdma. Leevaku paisu juures olin teistel peaaegu sabas ning kiire sissevälja ronimise ja tassimisega olin esimesena päekeseloojangu poole aerutamas. Kohaks öeldi midagi kümnenda kanti, mis võttis mind ausaltöeldes natuke sõnatuks. See ei tundunud küll see õige koht olema, kuskohast finshiprotokollis minu nimi võiks loetav olla. Kui aga nii juba kord seatud, siis pressisin edasi. Ikka jalgade ja kehaga. Sverdi olin kiire vooluga kohas paati tõmmanud, et see manööverdamist ei segaks ning hiljem voolu kadudes ei näinud vajadust uuesti vette lasta. Nimelt oli pika udjamise tulemusena tõmme ühtlaseks muutunud ja paat püsis iseenesest vaid kergete korrigeerimistega õiges suunas.

Nulga silla juures sain kätte kuivad kindad ning aerutunne muutus palju paremaks. Ees polnud enam kedagi püütavat ning ainuke mure oli tempot hoida, et tagant tulijad üllatama ei pääseks. Räpina paisu juures oli selge, et tagant on ohustamas vaid üks kahene paat, kuid samas rütmis jätkates olen mina tugevam. Oi see viimane ots oli raske. Mingi aeg jõudis jõgi lageda peale ning tuul hakkas paati keerama. Proovisin mis ma proovisin, aga üks hetk ei olnud muud teha, kui pidin sverdi kergelt vette laskma, et paati vähekenegi stabiliseerida. Samas aga kaotasin selle lükkega manööverdusvõimes ning teravatel kurvidel oli tegemist, et mõlemalt poolt tõmmates normaalsel trajektooril püsida. Ilmselt pean veel seda aeruga juhtimist õppima.

Hinnanguliselt 15 minutit enne lõppu nägin üle ühe käänaku jälitavat kahest ning tuli vastu võtta otsus. Võtsin vastu ja lõpetasin mölutamise. Edasine veerandtund oli "võidu" peale sikutamine. Kuigi mina olin üksi ja nemad kahekesi suutsin finishis edust säilitada 6 sekundit. See oli aga täpselt parasjagu selleks, et luua natuke põnevust kaldalt kaasaelajatele ning tagumises paadis olijatele.

Niimoodi saigi teoks minu helesinine unistus ning saavutasin Võhandu maratonil enda jaoks väga hea 11-nda koha. Oma paadiklassis K1MEN siis neljas.
Ja kuna kõik seda mulle nina alla hõõruvad, siis jah: sain Veerpalult lakki. Aga see-eest olin selles arvestuses esimene.
Selja taha suutsin seekord jätta kõik kanuud ning vaid üks segapaar oli minust väiksema järjekorranumbriga. Taolise mastaaabiga ürituselt on saadud tulemus minu jaoks kaugelt üle ootuste.

Mõned nubrid, kuidas ma sõidu jooksul paigutusin.

kaugus	aeg			koht
4,5 km	00:32:06			31
20 km	01:56:35			34
40,5 km	03:54:37			25
53,5 km	05:05:40			14
75,5 km	07:10:20			16
90,3 km	08:33:32			11
100 km	09:32:21			11

Trassil tarbisin seekord üllatavalt vähe. Ühe shokolaadi, kohukese ning kaks banaani. Vahepeal küll tekkis mõte midagi lisaks põske pista, aga isu nagu eriti ei olnudki. Jooki läks 2L kandis. Tagantjärele mõeldes on üllatav, et ma kuskil kolmveerandi peal kurnatusest haamrit ei saanud või lihtsalt kummuli ei käinud. Ahjaa, paadist väljas käisin vaid ülevedude jaoks.