Muinasjutud Harku moodi.

Ilm oli plussis ja vihma tibas, aga sellest hoolimata oli väike seltskond Harku karjääri serval ning sättis ennast ronima. Kui köied valmis sätitud, jäi ka tibamine ära ja oli selline mõnus soe talveilm. Märg ainult. Päeva eesmärgiks oli üles otsida mõnusamad harku karjääri jääliinid ning need ära märgistada.
Alustada tuli algusest ehk sealt, kus kõige tihedamalt jääliine seinal. Üks suht nurgapealne seni altpoolt ronimata liin tundus olema esimeseks katseks just sobiv. Isegi paks lumekarniis ülemises otsas ei tundunud alt vaadates eriti hirmutav.

Jää osa oli "lihtne". Mõned puurid, hoolikas kirka ja jalatöö ning oledki serva juures väljas. Siis aga on ees tihkest lumest müür, mis kirkale tuge ei anna, aga mööda kah ei lase. Kuidagimoodi sai kirkaga lumest auk läbi raiutud ja ennast kuidagi sealt kitsast pilust üles karjääri servale vinnatud. vahepeal oli ainukeseks tugipunktiks lumelõhesse risti paigutatud kirkavars. Millegipärast tuli seal üleval rapsides meelde eelmise talve reis, mille käigus oli meil ühes kohas plaan endid lumekarniisist läbi kaevata. Nüüd tean, et see on võimalik, kuid mitte eriti lihtne.

Vahepeal niisama lõbu pärast üks juba enne ronitud liin ning siis üks diagonaaltraavers üle mitme-setme purika. Lõpus üks õhukese jää ja kivipudi ja lumega sisenurk, kuhu puuri ei saa panna.
siin oli abi riistapuust nimega "spectre". Olgem ausad, sellist asjandust olen juba mitu aastat mõelnud endale muretseda, kuid nüüd on kindel, et ka minu vööl PEAB edaspidi selline rauakolakas rippuma. Aitab üle saada kohtadest, kus muud julgestust pole. sobib pragudesse, külmunud maapinda ja isegi kirka aukudesse, kui korralikult paigaldada. Igatahes sai seinale uue liini "diagonaal põik" Arvestades aga lõhkamisfrondi lähedust pole selle eluag ilmselt eriti pikk. Seega kõik ronima kuni on veel võimalust.

Edasi võtsime suuna hoopis karjääri vastasseinale, kust paistis üks sisenurgas olev jää. Kohapeal selgus, et see pole just eriti pikk ja mitte eriti paks, kuid jää oli olemas ja ronida sai. Lühikesed puurid vööle ja minekut. Tulemus oli ilmselgelt liiga lihtne, sest puuri panemine ei väsitanud isegi mitte käsi. Samas oli ronimine kindlasti lihtsam ka sulailmast tingitud pehmest jääst. Iga kirkahoop läks sopsti jäässe ja püsis seal kindlalt. Jää asukohta arvestades võiks selle nimi olla Peidukas.

Õues oli aga veel valge ja kätes ramm alles. Suundusime Dünamiidi põik'i peale, kus minule jäi julgestaja ja järelronija roll. Vahel on huvitav ja hea ka altpoolt vaadata, kuidas teised ronivad. Igaljuhul kõik oli väga tore, aga midagi jäi veel kripeldama. Seetõttu laskusime uuesti alla eesmärgiga teha sealtsamast üks uus ja huvitav liin.

Ülaltjulgestuses on saanud seal varem igasugu moodi ronitud, kuid seekord võtsin puurid ja julguse ning valisin mitte kõige lihtsama variandi. Vasakpoolset purikat mööda üles ning siis diagonaalis paremale mööda väikseid jäätötsakaid lõpuni. kahe jää vaheline ala on puuridega julgestamatu, aga sinna surasin peale pikka pusimist ühe jääkonksu. Samas oleks võinud sealt ka lihtsalt üle ronida, sest kõrgust juba piisavalt ning kukkumise korral oleks küll suur pendel olnud, aga siiski vastu purikat, mitte vastu maad. Lõpp siis ühtib viimastel meetritel kõrval asuva rajaga. Sama jää on olemas olnud ka eelnevatel aastatel ning ilmselt tuleb ka järgnevatel seega: edaspidi võib sellest rääkida kui Vasakust paugust.

Kokkuvõtvalt oli igati tegus päev. Parasjagu puurimist ja päris mitmed uued liinid kaardile kantud. Kahju ainult, et pikkused nii väiksed on.

Üllatused Harkus

Andke mulle dünamiiti..

Pühapäeval harku karjääri servale jõudes hakkas esimese asjana silma putka. Uksel "M" täht ja jalased all. Teise asjana hakkas silma karjääriserva uus kuju ning paekivilahmakate hunnik seal kuskil allpool. Niisiis on karjääri aktiivne tegevus jõudnud ka jääronijatele armsaks saanud nurka ning karta on, et pikalt seda turnimist enam ei anta. Esialgu paistab küll põhisein kõrvale jäävat, aga läänesein taandub ilmselt 50 m. Ja seda kõike sellisel toredal jäisel talvel nagu käesolev hooaeg meile pakub. Seega kes läheb olge ettevaatlikud, et pommi peale ei astu ja varingu alla ei jää.

Aga kuna oli nädalavahetus ja kedagi läheduses näha polnud ning jälgi kah ei paistnud ning häirepasun ei unnanud, siis võtsime oma asjad kotist välja ja ronima.

Pool seltskonda üritas kumme paigast nihutada ja teine pool puuris paar auku servale, mille tulemusena tekkis teinegi fikseeritud ankur. Sedakorda siis lääneserva keskel oleva purika tippu lähedusse. Peale mõningat soojendusringi tuli ikkagi puurid kah vööle riputada ning seda altjulgetust testida. Kõik peale näppude soojana hoidmise toimis. Isegi värskelt neljahambuliseks tehtud titaanpuur hammustas vägagi reipalt jääd. Nüüd võib selle jää uue liinina kirja panna. Vastavalt päeva teemale saagu tema nimeks "Dünamiidi põik". Raskusaste on neil karjääri asjadel seina vertikaalsusest ja pikkusest tingituna kõigil samasugune ehk WI4.

Ankurdamine teega.

Aga trenni peaks tegema. Ma mõtlen praegu lisaks lumerookimisele. Viimasest on mul parema käe lihased valusad ja tunne lõhnab ületreenituse järele. Peaks mõningaks ajaks labida nurka viskama ja selle asemel hoopis kirka küljes rippuma.

Harku karjäär

Asukoht.
Lääne ja põhjasein

1. Diagonaal põik WI 3
Algus mööda purikaid, lõpp kergelt jäisest sisenurgast.

2. Nimetu kosk.
asukoht WI3 Kardetavasti muutub selle jää olemasolu varsti ajalooks, sest lõhkamise front on sealsamas kõrval. paremat külge mööda võib raskuseks arvestada WI4. Ülemine ots on lahtised kivid ja lumi.

 

3. Vasak pauk. WI4
Esimene pool mööda vasakut püstloodis purikat, siis diagonaalis paremale üles. Vahepealseks julgestuseks vajalik kaljunael või jääkonks, aga julgemad võivad ka pikema vahe teha.
Lõpp samas kohas kus järgmisel.



4. Dünamiidi põik WI4.
Allpool rahuldava paksusega jää. Ülemised 3m on õhuke ja vahelduv jää. Serva peal ülemiseks punktiks pole tavaliselt peale lume  midagi. Üldjuhul kuiv ja habras jää.
Pildil parempoolne.



Hüvasti kroon WI3. 10m lihtsat jääd. Esmaronimine 31.12.2010, mil oli eesti krooni viimnepäev. Asub karjääri lääneseina põhjapoolseimas nurgast mõnekümne meetri kaugusel.

 5. Peidukas WI3
Ühes sisenurgas peidus olev jää. Alumises otsas on kõrge rusuhunnik, mis jää pikkust kahandab. Jää on üldiselt õhuke ja ei pruugi igal aastal moodustuda. Ühtlaselt kerge positiivne kalle.













Lõunasein

Auk lumes WI4
Verikaalne jää 10+ meetrit. Ülemises otsas olenevalt oludest kas lumi või lahtised kivirahnud. Ülemise otsa julgestus puudulik.

Kolmapäeva õhtu tähistaeva all.

Läksin üksi. Mitte kedagi ei võtnud seltsiks kaasa. Seda muidugi mitte põhjusel nagu tahaksin ronides väga omaette olla, vaid olude sunnil. Millegipärast polnud kellelgi aega ega võimalust sellel kenal kolmapäeva õhtul jääd toksima tulla.

Aga see mind ei sega. vähemalt mitte niipalju, et hülgaksin mõtte õhtusest jääronimisest. Kuna Väo on viimastel kordadel väga märg olnud, siis seekord olen targem ja suundun teisele poole.

Harku karjääri serv on kivihunnikutest puhtaks lükatud, kuid õnneks on enamvähem õiges kohas üks suur lumehunnik. Lähedusest leian ka mõned suuremad kivid ning ongi jaama tegemiseks kõik vajalik olemas.

Tolle seina üks omapärasid on lai riiul 3-4m ülemisest servast allpool. Sellest allpool on tavaliselt jää ja ülalpool kivipudi ja kalju. Seekord on aga kogu riiul tihedalt lund täis tuisanud, mis maskeerib absoluutselt kõik kivid ja servad mis seal peaks olema. Laskudes sudin hoolega jalgadega, et võimalikult palju lund alla ajada ja ronimist lihtsustada.

Esimene ronimine kahe purika vahelt, et lihtsam oleks, aga üles lumeni jõudes on asi hull. Servasid või kive, kuhu taha kirkat sudida ei õnnestu selle pahna seast kuidagi üles leida. Lõppeb asi sellega, et ripun ühe kirka küljes ja teisega taon tuisanud lund kuubikuteks ja kühveldan servalt alla. Pikapeale jõuan nii sügavale, et saan kirkasid edasi tõsta ning ise kah riiuli ning mingi aeg hiljem serva peale välja.

Lumeankrud on ikka veel kenasti paigas ning laskun südamerahuga uuesti pimedusse. võtan veel paar tõusu nii siit kui sealtpoolt purikalt ning lõpuks on käed pakud valmis.

Ühest küljest on see iseenda "julgestamine" halb. Pole suurt kindlust, et kukkumisel kõik korralikult toimib, sest vedru on ikkagi asi mis võib jääd täis minna ja enam ei tööta. Köis läheb jäässe ja haarav enam nii hästi ei pea, Suurema kukkumisjõnksu saamisel võib aparatuur rikneda.

Teisest küljest on see aga hea. Saab ronida ka siis, kui sõbrad on sind hüljanud. Õpid usaldama ennast ja enda ehitatud süsteeme ning tahes tahtmata teed kõike natukene korralikumalt, sest see oled ju sa ise, kes seal köie küljes ripub ning kõik otsused ja tegemised on ainult sinu vastutusel.
Lisaks kõigele muule on minu kasutatav käsitsi liigutatav süsteem kasulik ka selles mõttes, et oled sunnitud vahepeal ühel kirkal rippuma ja teise käega köit sättima. See valmistab natukenegi ette selleks, mis tuleb läbi teha seinal puuride panemiseks. Ehk siis ronimine ei ole vaid kiirelt üles liikumine, vaid ka vahepeal käte lõdvestus ja asendi hoidmine.

HDB 2010 tulemused

Selle sügisene Harku Drytool Boulder on läbi. Võistlus koosnes seekord kolmest kvalifikatsiooni rajast, mis erinevalt eelmistest kordadest olid lihtsamad, kuid selle võrra hulga pikemad. Sellele järgnes finaalrada, mida roniti samaaegselt ning toimus nn tagaajamismäng.
Pikkade radade ronimise hõlbustamiseks oli lubatud ka vahepeal seinal enesejulgestusse puhkama jääda, kuid ekstsentrikutega tuli see punkt ise kirka küljes rippudes meisterdada.


Põhiradade ronimise järjestus oli kahe esimese raja põhjal väga tasavägine, aga kolmanda raja lõpus oli nelja võistleja märgid poole meetri sees ning seal toimus väikene kohtade ümbermäng. Kokkuvõttes jagunesid punktid järgmiselt.

Viljar Grauen 4
Tõnis Peljo 6
Johannes Vind 11
Andres Hiiemäe 12
Peteri Grauen 15
Madis Reinumägi 17
Sven Oja 19
Erkki Aadli 23

Lõpuni said ronitud kõik rajad, kuid ainult Tõnis tegi seda 100 protsendiliselt ehk enesejulgestuses puhkamata.


Finaalis said neli paremat seinale ja esimene ohver Viljar langes 1:57 teise vahepunkti sisenemisel. Tõnis langes konkurentsist 4:39 täpselt samas kohas. 3-4 minutit hiljem sa pidu läbi, kui kahe viimase võistleja vahe nullini vähenes.
Võitjaks sai teist aastat järjest Andres Hiiemäe.

Kui üks väike viperus finaalraja teise alguspunktiga välja arvata, siis võib üritusega rahule jääda. Tänud võistlejatele, kes võtsid vaevaks kohale tulla ja kirkaga kivi kraapida. Peale võistlust väikese arutelu käigus käidi välja mitmeid võistlusformaadi parandamise aspekte mida võimalikel tulevastel üritustel rakendada.

Mõned pildid kah olustiku edasi andmiseks.
Minu kaamerast
Madise kaamerast

Head kirkahooaja algust kõigile.

HDB - speed/endurance

Harku Drytool Bouldering: speed/endurance.
alapealkirjaga: "Catch me if you can!"

Aeg: 21. nov 2010, kell 11:00
Päike 7:55-15:56 ja 19:27 saabub täiskuu.
Ilm on tol ajal heitlik temperatuuriga -10 ja +10 vahel ning sademete tõenäosus on suur.


Formaat: Boulderingi moodi, aga võimalusega ennast seinal vahepeal enesejulgestusse panna. Madalal. Paremusjärjestus kauguse ja aja alusel ja lõplikult finaalrajal.


Koht: Harku traavers. Tallinna läänepiiril Harku karjääri värava ligiduses. Infot koha kohta


Tulemused
Pildid



Põhivõistlus:
Võistlejate järjekord loositakse.
Seinal on selgelt märgitud radade algus ja lõpp ning keelualad. Iga 10* minuti järel stardib võistleja ja ronib võimalikult kiirelt keelualasid vältides lõpu poole. Kui võistlejaid on palju, siis ajakava huvides vahesid lühendatakse. Maad ei tohi puudutada ja üles välja ei tohi ronida. Vahepeal on lubatud puhata enesejulgestuses. Kõik vahendid enesejulgestuse tekitamiseks peavad võistlejal endal kaasas olema ning kõik peab ka lõpuni kaasas olema. Juhul kui midagi seinale jääb või maha kukub loetakse see koht viimaseks punktiks, kuhu maani võistleja jõudis.
Juhul kui võistlejale jõuab järgi hiljem startinu (KÄEGA puudutus mistahes kehaosa või ronimsvahendit) peab ta seinalt maha tulema ning kauguseks loetakse viimane toetuspunkt seinal enne kontakti järgneva ronijaga.
Juhul, kui võistleja kukub seinalt või rikub muidu ronimise piiranguid enne järgmise võistleja ronima hakkamist (10* minutit), on tal võimalus alustada uuesti algusest piiramatul arvul kordadel. Arvesse läheb kõige kaugem punkt, kuhu reeglitepäraselt jõuti. Viimasele ronijale rakendatakse 10* minuti stardi reeglit ning imiteeritakse järelronijana esimese ronija seinal edenemise tempot.
Järgmist rada hakatakse ronima, kui eelmise raja on lõpetanud vähemalt 2 ronijat ning esimene neist on saanud puhata vähemalt 10* minutit (üks terve tsükkel).

Raja läbimise pingerida koostatakse seinal edasi jõudmise järgi. Kui mitu võistlejat jõuavad ronida lõpuni, pannakse järjestus paika läbimise aja järgi.
Paremusjärjestus moodustatakse kõikide radade pingeridade summa ning läbimise aja järgi (väiksem on parem).


Võistlejal on õigus kasutada oma spotterit, kuid igasuguse muu abi osutamine peale kukkumise pehmendamise on rangelt keelatud. Kohtunikul on õigus keelata selle reegli rikkumise tuvastamisel edasised katsed.

Finaal:
Finaali pääseb põhivõistluse 4 paremat.
Võistlejad saavad igaüks ühisel rajal oma stardipositsiooni. Stardi hetkel hakkavad kõik ronima eelnevalt kokkulepitud suunas.
Kui võistleja jõuab raja lõppu, saab ta alustada uuesti algusest(teisest otsast).
See kes järgmise ronija poolt kätte saadakse langeb välja. 
Seinalt kukkumise korral on võistlejal võimalus alustada uuesti alates viimasest läbitud stardipunktist, juhul kui järgmine võistljeja veel sinnamaani jõudnud ei ole. Vastasel juhul loetakse võistleja väljalangenuks kukkumise hetkest alates.
 Kui seinale on jäänud vaid 2 ronijat, lühendatakse rada poole võrra.

Võitja on see, kes jääb viimasena seinale.




Juhul, kui finaali pääseb ka keegi korraldajatest(rajamärkija) ja ei leidu erapooletut rajameistrit, pannakse finaalrada püsti ühiselt (kõigil võrdsed tingimused). Muudel juhtudel peavad finalistid raja püstipaneku ajal viibima isolatsioonis (raja juurest eemal.)


Rajad:Rada on looduslikul paeseinal piiratud maapinna ja ülemise kaljuservaga. Keelualad on märgitud kas joonte, lintide või muu selgelt eristuva piirjoonega. Mistahes kehaosa või varustusega väljaspool rada koormamisel loetakse katse lõppenuks ja kirja läheb enne toetuse saamist viimane positsioon. Selgelt on märgitud alguse jalgade ja kirkade kohad.


Kuigi kalju on suurematest lahtistest tükkidest puhastatud ei ole raja samaväärsena säilimine garanteeritud. Võistleja peab arvestama, et nuki purunemises/alla kukkumises võib ta süüdistada vaid iseennast.
Rada võib olla osaliselt niiske, samblane või savine. Külmakraadi puhul ka jäine.
Kalju all maas on üldjuhul pehme pinnas mis jalanõude määrdumise kaitseks võimalusel kaetakse.
Rada loetakse läbituks, kui võistleja mõlemad ronimisvahendid on raja lõppu tähistaval nukil ja kohtunik on selle fikseerinud.

Registreerimine:
Registreerimiseks saata mail aadressil: kus on kirjas osavõtja(te) nimed. Juhul, kui on soovi varustust laenutada, siis tuleb ka sellest registreerimisel märku anda.
Ka muude üritusega seotud küsimustega võib samale aadressile pöörduda.

Osavõtumaks eelregistreerimisel kuni 14.11.2010 50.-
Hiljem ja võistluspäeval kohapeal 80.-

Varustus: Igalühel on kohustuslik varustus kiiver, ja kaks ronimiseks sobilikku vahendit (kirkat, fiid, ...). Mittestandardsed ronimisvahendid on lubatud vaid korraldajate loaga.
Enesejulgestuseks ja ronimise hõlbustamiseks on lubatud kasutada vaid passiivjulgestusvahendeid(erinevat tüüpi ekstsentrikud). Friendid ja muud vedrumehhanismidel toimivad vahendid ei ole lubatud. Samuti on keelatud riputada ennast kirka või mõne muu konksu külge.
Soovitus kasutada ronimissusse. Kasside kasutamine on turvalisuse eesmärgil keelatud.
Kohapeal võimalus piiratud koguses varustust laenutada. Hea oleks oma soovidest eelnevalt registreerimisel märku anda. Varustuse puudumine ei tohiks takistuseks saada.


* Korraldajal on õigus antud juhendis õigustatud muudatusi teha ja üritus vähese osalejate arvu tõttu ära jätta või edasi lükata.

Lükkame uue hooaja pauguga käima

Kõigepealt olin kahevahel, kas miskit korraldada?
Jäi ikkagi kripeldama ning siis tekkis küsimus mis formaadis korraldada?
Sõelale jäi kolm varianti, mille tarvis oli vaja välja mõelda millal korraldada?
Umbkaudne aeg sai paika ning nüüd jääb üle vaid küsida kas keegi peale minu ronida tahab?

Räägime siis "Harku drytool bouldering 2010" nimelisest asjast mis võiks aset leida 21. nov 2010.
Kuni täpsema juhendi ilmumiseni jätan formaadi spetsiifika üllatuseks, aga ütlen niipalju, et muutused on möödapääsmatud. Kindlasti aga saab proovida ennast ja teisi ületada ning näha kuidas teised samaga vastata püüavad.

Olin jahil

Ilus ilm ja paks lumi. See lausa kutsub räätsad pagassist välja võtma ning loodust nautima. Kõmpisin ajaviiteks natuke Harku karjääri taga kõnnumaal. Lumel on kõige peal 10cm puuder, siis on 5cm koorik ja siis on põhjatu külm ja kristalliline kohev lumi. Ilma räätsata astusin prooviks esimesed 10m, siis sain mõttetusest aru ja hüppasin sadulasse. Et siis panin räätsad alla. Edasine oli juba mõnus. Kuigi see tugevam lumeplaat andis mõnel korral järgi ja isegi räätsaga vajus jalg üle põlve sisse, siis enamuses ajast sai käia normaalselt. Talla all olevad kihvad pidasid isegi nii palju, et 45 kraadisest nõlvast andis ilma erilise libisemiseta üles vantsida. Üles läksin lõuna poolsest küljest, kus lumi pehmem ja seega libises rohkem. Alla aga tulin põhjapoolsest küljest, kus tegu tugeva firniga. Seal pold muud, kui astud kihvade toel alla. ainult et selg ees peab liikuma.Tagasiteel hakkas üks hetk silma lumes vaevaliselt liikuv kits ning otsustasin võimalust ära kasutada. Mina kui "kergelt lumel hõljuv haldjas" panin kiirtempoga elajale järgi ning sain ta vähe aja pärast kätte. Arutasime seal nati ilmaasju ning muu hulgas tegin ka suhteliselt lähedalt mõned klõpsud. Jule keeruline on looma pildile saada, kui teine on end nii võssa peitnud ja väikseks teinud. Igaljuhul kartis teine kohutavalt ja seega ma talle täitsa külje alla ei pugenud, kuid ikkagi on see siiani kõige väiksem vahemaa minu ja vabas looduses kitse vahel.

Seda elukat, kes sinna lume alla on sukeldunud(või sealt väljunud) ma ei näinud, kuid jälgede järgi peaks tal ilmatu pikad kõrvad olema. Käik igaljuhul oli küll pikk, sest teist otsa kuskil läheduses silma ei hakanud.

Uue jääaasta tormiline algus

Eile oli tegus päev. Kui olin hommikupudru valmis saanud ja tee termosesse kallanud asusin Harku poole teele. Peab nentima, et jäin 5 minutit kokkulepitud ajast maha.
Aga sest polnud midagi, sest järgnev tund möödus lõbusalt autodele parkimiskohtade sisserookimisega. Soojendus oli seega tehtud ja võis ronimistehnilisema poole peale asuda.

Niisiis järgnev tund kulus sellele, et sumpasime läbi lume karjääri serva poole ning otsisime ülemisele jaamale kohta. Ettenägelikult olin kaasa võtnud igale ronijale "tarviliku" julgestusvahendi ehk aialipi, milles keskel 12mm suurune auk. Sealt siis köiejupp läbi, sõlmed otsa, asi ise lumme ja oligi baas olemas. Igaks petteks siis sai üks kivinukk kah lume alt üles otsitud ja tagavaraks köie otsa aheldatud. Mina kui initsiaator pidin loomulikult asja testima ja näitama, et selline julgestus ikka töötab kah. Õnneks töötas. Etteruttavalt võib öelda, et pidas ilusti lõpuni ja mingisugust liikumist pärast uurides näha küll polnud. Seega diagnoos: kasutatav tehnika. Nüüd tuleb ainult leida, kui pisikese asjaga julgeb sellsit julgestust teha, sest ega ju aialippi alati ei viitsi kaasas tassida.
Ja nüüd lõpuks saigi ronimisega pihta hakata.
Mõned tiirud ülaköies ja siis üks altjulgestuses. See andis julgust ja tunnet ning võtsin ette vähe järsema jupi. Seesamune mis pildilt näha ehk siis suts üle 10 meetri vertikaalset jääd. Jää ise oli külm, kuiv ja meeletult rabe. Umbes poole peal oli selge, et käed on nõrgad, aga taganeda ei tahtnud. Panin edasi. Vasaku käe kirka oli selle ülemise mummu juures, eelmine puur oli alumise mummu juures ja uus oli juba läbi raskuste ja pidevate käevahetuste saatel sisse kruvitud. Isegi ekspress oli juba puuri küljes koha leidnud. Sikutasin siis köit üles ja pusisin ekspressi kallal, kui kirka seinast eemaldus ning mina mööda noolekest allapoole tuhisesin. Peatusin täpselt selle koha peal, et kui koivad allapoole välja sirutasin võisin oma jalgadele püsti tõusta. Mingi faktor 0.5-0.7 kukkumine. Puhkasin pisuke ja võtsin seina uuesti ette. Nüüd klippisin korralikult ja ronisin üles välja. Puur millele kukkusin oli küll jää pealmist pinda väheke murendanud, aga oli siiski tugevalt sees ja oleks veelgi kannatanud.
Igaljuhul sai selgeks, et tuleb kas käed tugevamaks saada või kohalikku tuimestust(kirkajulgestust) kasutada.

Viimane ülesronimine oli jällegi vaevaline, mis annab märku piisavast koormusest või siis nõrgast vormist. Ja et vormi parandada tegin õhtul veel paar tundi laelaudade lakke kruvimist otsa. Seda trenni saab veel kaua teha, kuna 2/3 teise korruse lagesid veel katmata.

Mis see seal ripub?

Ahh? ainult üks köieniru. Ülevalt lintide kaasabil haagitud kahe külmast kange paelahmaka ning alt haaratsisüsteemiga ühe hirmunud ronija külge. Lõpphea kõikhea: hirmunud ronija ja kanged lahmakad said õnnelikult jälle kokku.

Kassid on suvel laenus olles paar numbrit väiksemaks muutunud ja seetõttu on kihvad ainult imenatukene saapaääre alt näha. Kalju peal pold asi nii kriitiline, aga purikas ei andesta. Rippusin mitu korda jalgu siputades kirkade otsas enne kui meelde jäi, et kannad tuleb maksimaalselt all hoida. Viimased 3-4 meetrit draituuli ja võisingi end serva peale veeretada. Põhjusmõtteliselt on seis selline, et jää on nii paks, et sööb ka puuri ehk altjulgestus on juba täiesti teema.

HDB 2009 Finaalrada

Kuna tegu oli bouldering võistlusega, siis oli igati "asjakohane", et finaali raja planeerisin üllatusena kõrgele seinale ja köies ronimisena. Millegipärast olid kõigil ka vööd igaks juhuks kaasas ja nii ei pidanud isegi vöö vahetamisele ronijate vahel aega raiskama.

Igaljuhul olid inimestel juba kojukippumise mõtted peas ja proovisin kiirelt köied üles ja raja paika saada. Seetõttu tõmbasin seinale vaid ühe joone: selle,mis näitas kuhumaale peab lae all ronima enne kui kirka üle serva võib upitada. Ülejäänud seina pind koos oma pragude ja riiulitega oli vabalt kasutatav, mis muutis juba lae alt üles jõudnul edasiliikumise suht lihtsaks.

Kuna inimesi oli niikuinii vähe kohale jäänud, siis sai kõigile soovijaile antud võimalus rada proovida. Tulemus näitas, et need kes said kvalifikatsioonis paremini hakkama jõudsid ka siin kõrgemale. Esimesed venitasid julgestusköied parajaks ning näitasid stiilseid kukkumisi,

Allpool siis kolme parima tulemused liikuva pildina niipalju, kui enda kaamerast leidsin. Kõigi kolme seinal püsimise ja edasiliikumise tehnika on omanäoline, kuigi hoolikalt vaadates näeb ka samu liigutusi.

HDB 2009 Kaheksas rada

Sellel rajal oli vaid üks keeruline koht. Aga sellest üle saamiseks tuli sinna mööda pisikesi nukke tippida ja jalad tsoonis hoida.Nurga peal olev hea nukk aga asus eelmistest nukkidest suht kaugel ning sinna püsima jäämiseks tuli lahendda tasakaaluprobleem. Keeruliseks tegi raja kitsas keskkoht, kust tuli läbi ronida jalad kõhu all. See oli jõukohane vaid hilisemale võitjale, kuid väljaspool tsooni jala kasutamise tõttu ei saanud siit täispunkte, vaid piirduti neljaga. Ülejäänute laeks jäi 3 ja 2 puru.

HDB 2009 Seitsmes rada

Mitmekülgselt raske proovikivi, mille aluseks on eelmise aasta üks raskemaid (läbimata) radu. Aga... tegin selle hoopis teistsuguseks ühe pisikese nipiga. Nimelt hakkab nüüd rada paremalt ülevalt. Lisaks sai veel üks tsooni osa välja jäetud, et pikakäe mehed ei saaks tsoone vahele jättes eelist.

Raja planeerimisel sai edukalt üksikuid raja elemente proovitud(pelgalt raja planeerimise mitte harjutamise mõttes), kuid võistluse ajal ei õnnestunud mul millegipärast kolmandasse tsooni kinni haakida. Eks see oli ka raja kõige raskem liigutus ja sinna jäigi enamuse tulemus pidama. protokolli järgi sai siit edasi vaid 2 ronijat.

See oli ka ainuke rada, mille tsoonid hakkasid pihta nullist ehk siis paljalt algasendi eest punkti ei saanud. See ja eelmine olid võistluse kõige karmimad rajad.

HDB 2009 Kuues rada

Vot see on rada, mis on rada. Siin saab teada, kellel on kätes rammu ja kõhus lihaseid, samal ajal teravad silmad ja hea mälu. Pikk ja raske rada, mis oli mõeldud proovile panema parimate ronijate võimed. Nii pikal rajal oleks pidanud tegema rohkem tsoone ning tsooniarvestus olema vähe suurema ulatusega, aga ühtluse huvides ka siin punktid 1-6 ja 10.

Kuigi raja esimene osa on diagonaalselt tõusvas joones, püsivad jalad siiski maapinnale väga lähedal ja kukkumine tähendab üldjuhul vaid prügist selga. Pigem ongi probleeme jalgade üleval hoidmisega, et mitte maad puutuda.Eriti keeruliseks teeb olukorra veel pidev kerge seina negatiivsus ehk põhiraskus langeb kätele ja keha tugevamate lihastega saab vaid natuke tasakaalu hoida.

Kuna rada on pikk tuleb nukid valmis vaadata ja kiirelt ronida, sest kaua ei jõua ju keegi seinal rippuda. Nukid pole kah üldjuhul kuigi suured ja seega peavad liigutused olema rahulikud. Seekord aga piisavalt häid ronijaid kohal ei olnud ja saak kaks 4-ja, üks 3 ja ülejäänud 2-ed näitab, et oleks ehk võinud mõne suurema nuki sisse jätta.

See rada tuleb võtta pikemaajaliseks projektiks.

HDB 2009 Viies rada

Ühekülgne ja seetõttu kas lihtne või keeruline. Kogu nipp oli pisikesi nukke pidi vähehaaval ülespoole nihkumises. Kohtadest puudust polnud, kuid samas olid nad kõik piisavalt pisikesed, et kõrvade vahel olev häirekell võib pinisema hakata. Viimane tsoon on juba vähe suuremate äärtega. Erinevus teistest radadest oli kindlasti kitsus ehk siis jala kõrvale asetamine tasakaalu hoidmiseks ei olnud võimalik. Küll aga aitas raskuskeskme sättimiseks külje vahetamine.

Seda võib vabalt ka üksi ronida, kuna asend on kogu aeg püstine ja kukkumine toimub väga suure tõenäosusega jalgadele.

HDB 2009 Neljas rada

Tegin natuke laiema raja, et tekitada erinevaid läbimise variante. Millegipärast aga juhtus nii, et vasakul küljel oli keskmises tsoonis kirkakohtade põud ja lootus sealt üles saada kustus mul suht kiirelt. Keskelt ei hakanud proovima kuna see oleks sisaldanud pikka ülessirutust kehvalt nukilt. Seega kõige "lihtsam" tundus võtta parem külg. Tasakaalupunkti manageerimine ja väheste kirkakohtade kasutamine viib siit servast peaaegu üles välja. Jalgade tsoonis hoidmine on probleem. Pea meeles, et ka küünarnuki, põlve ega puusaga ei tohi väljastpoolt rada toetust otsida.

Paar päeva hiljem käisin proovimas, kas olid rajad ikka nii hullud, kui algselt tundusid. See vähemalt oli. Kuigi leidsin palju uusi kohti kuhu kirkat toetada ja mitu erinevat liini mida mööda teoreetiliselt üles saada on siiski parem serv kõige lihtsam. Mõne katsega, mis tegin aga seekord lõpuni ei jõudnud. Video lõpust ähmaselt näha, kuidas kiiver päästab hullust muhust.

HDB 2009 Kolmas rada

Sel aastal panin rohkem rõhku tehnikale ja üles ronimisele, mitte käsivarte jõule ja suurte nukkide otsas rippumisele. See siin on hea näide. Vähe liigutusi, aga pisikesed nukid ja hea raskuskeskme paigutus on äärmiselt vajalikud.

Kõik algab algasendist, millest vale asendi korral edasi liikuda on keeruline. Paar normaalset nukki ja siis lõpus väiksemad. Viimases tsoonis midagi silmaga nähtavalt head ei ole, mistõttu üritasin mina sealt võistluse ajal üle hüpata. Ühel korral peaaegu õnnestus, aga see oli ka kõik. Tulemuseks üks viimane ja neli eelviimast tsooni.

Nüüd hiljem võtsin uue strateegia ja polnud mingit probleemi lõpuni ronida.

HDB 2009 Teine rada

See rada oli mõeldud lihtsana. Pikk küll jah, aga mitte raske. No et vähemalt pooled selle lõpuni ronivad.

Tegelikult oleks ilmselt roninud kah, aga juhtumisi sattus nii, et esimese otsa nukid polnud hästi tunnetatavad ja neid pidi käsikaudu taga otsima. Ja kui kuidagimoodi algusest ennast läbi punnisid, olid käed väsinud ja ei jõudnud enam kaugemale. Kes suutis kiiremini ja paremini pisikesi nukke leida ja meelde jätta, see jõudis kaugemale. Mina lõpuni ja kolm võistlejat neljandasse tsooni.

Ilmselt üks selliseid radu, mis tundub lihtsana, kui on nati rohkem aega end olukorraga kurssi viia. Stiilinäitelt vaadates ei tundugi ju nii raske eksole?

HDB 2009 Esimene rada

See rada sündis kiirelt. Vaatasin seina, ja kohe tuli tahtmine teha üks tasakaalu ja sirutustega läbitav rada. Siin pole vaja käte otsas rippuda, vaid põhiline on säilitada tasakaal ja kirkade asetus seinal.

Kokku vaid 5-6 kirka asetust ja ülejäänu on puhas jalgade ja tasakaalu töö.

Omapärane on siin kirkade horisontaalne asetus ning keskmisest praost möödumine. Üles-aste on võimalik ka traditsioonilisema liigutusega teha, kuid videos nähtav on lihtsam.

Minul tuli välja kolmanda korraga, aga aeg sai kahjuks juba otsa. Keegi teine keskmisest august edasi ei saanud.

Ahjaa, punasega on algselt planeeritud, roosaga tegelik rada. Sama tähistust kasutan ka teiste radade skeemidel.

2009 Drytool Boulderi Tulemused

Kuigi alguses oli kurb vaadata vaid mõningaid võistlejaid, tilkus neid mõne aja pärast juurde ja kokkuvõttes ei olnudki kõige hullem.

Natuke jamam oli panus aga rajameistri poolelt ehk siis radade raskused polnud päris hästi paigas. Vähemalt selline mulje jäi mulle endale küll kõhtu kripeldama. Vaid kaks rada sai ajalimiidis päris lõpuni ning enamus punkte olid väiksemapoolsed. Kuid oli ka napikaid, kus viimane tsoon saavutati, aga imenati jäi lõpust puudu.

Radade poolest oleks nii mõneski kohas võinud suuremaid nukke kasutada ja tsoonide vahemaid lühendada. See kõik tegi nati ettevaatlikuks ning finaalrada sai seetõttu liiga vabatsooniline tehtud. Tulemuseks kaks raja lõpuni ronijat, ehk siis situatsioon, mis mulle raskusronimise juures kohe üldse ei meeldi. Eks seetõttu polnud meeles ka aega võtta. Hiljem kodus video pealt aega vaadates sai siis selgeks, kes oli kiirem ja protokollis esimesel real peaks paiknema. Siit on nii mõndagi õppida.

Aga lõplikud tulemused siis niisugused:

1. Andres Hiiemäe (32) 1:52
2. Viljar Grauen (44) 2:15
3. Arvi Jõers (30)
4. Sven Oja (26)
5. Kristjan-Erik Suurväli (25)
6. Tõnis Peljo (21)
7. Marina Zuravljova (20)
8. Erik Jaaniso (18)