esmaspäev, oktoober 30, 2006

Ööfilm -- Crash

Eilseks filmiks sai valitud "Crash". Seekord tõmmati mind jällegi lohku. Nagu vahest ikka ei viitsinud enne filmi nautimist hakata mingit taustauuringut tegema ning paljalt pealkirja järgi omasin teatavat kujutlust mis see film olla võiks. Oma mõtetes olin valmis filmiks mis ehk meenutaks natuke "Changing lanes" linateost. Tegelikult aga oli filmi pealkiri hoopis teise külje pealt seletatav. Tegu siis nimelt omapärase filmiga, kus erinevate eelarvamuste ja hoiakutega üksteisest täiesti einevate inimeste elud põimuvad erineat laadi sündmuste kaasabil. Kes kuidas ja kellega soovitan ise lähemalt järgi vaadata, kuna kirjas mingit adekvaatset pilti anda on väga raske. Igaljuhul oli minule kaunis ehmatavaks, et kui mitmest küljest on võimalik vaadata rassiprobleemile. Siinmail pole ei neegreid ei hiinlasi ega Vietnami põgenikke ja seda suhtumist ehk raskem mõista, kuid siiski on mõnes kohas asi ikka nii haigelt rassistlikuks aetud. Samas lugesin mina filmist välja, et suuremas osas on selles suhtumises süüdi siiski konkreetsete isikute eelarvamused ja iseloom mitte üldine hoiak. filmis läheneti igale juhtumile just isikute tasemelt ja tulemuseks arusaamine muutumise võimalikkusest.
Filmis tehakse küll pauku ja kihutatakse autodega, kuid mingit actioni ei tasu sealt otsida. eelkõige on see film inimestest.
Kuigi see polnud selline film, mida lootsin diivanile istudes näha, ei nuta taga aega mis ekraani ees veetsin. Head nautimist.

reede, oktoober 27, 2006

Ilm läheb sügiseks kätte ära

Täna tööle tulles tõmbasin endale tormiülikonna selga/jalga ehk siis riietasin ennast ettenägelikult kilesse. Kui jalad välja arvata, siis oli vihmas kõndides enamvähemkuiv tunne.
Tööle jõudes kraapisin pealisriided maha ja leidsin, et kilepükstes on vähemalt kaks auku. Üks neist pisike ja süütus kohas kintsu peal, teine aga suurem ja paikneb täpselt selle koha peal, kus keha kaheks hargneb. Kui ma poleks kilekatest auku leidnud võiks arvata, et mul juhtus "õnnetus". Teised ilmselt nii arvaksidki. Seepärast istun nüüd harkis jalgadega sugavalt laua ääres ja ootan, millal püksid ära kuivavad. Alles siis võib minna kööki hommikust joogipoolist hankima.

Muideks kas keegi teab juhatada kust Tallinnas leida seda õmbluste teipimise materjali? Mul kilejopel originaalis küll õmblused korralikult teibitud, kuid seda on nüüd nii palju kasutatud, et teibist on järel vaid räbalad ja ürp lekib täiega.

kolmapäev, oktoober 25, 2006

Vihma ja tuult tegema

Eilne õhtu möödus osaliselt TV1000 pealt mingit hiina keisrist tehtud filmi vahtides. Tore oli. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ühes kohas seal filmis, kui noor Keiser oli just endale nooriku saanud, rääkis see talle midagi vihma ja tuule tegemisest. Ütleme nii, et kuna ei mõistnud mis see võiks tähendada, siis väga ei süvenenud.
Veel rohkem õhtu poole aga sai vilksamisi mingit teist linateost piilutud, kus seesama väljend ära seletati. Tegelikult vaatasin seda teist kokku vaid mingi 10 min ehk. No pole olemas võiks selle peale öelda. Paari tunnise vahega, kahe erineva kanali pealt, kaks täiesti erineva zanriga filmi ning minu mõttemaailm sai jälle ühe hea väljendi võrra rikkamaks. Kes ütles, et teleka vaatamine ei ole hea?
Ja nüüd kõik vutt-vutt internetist otsima, et mis see vihma ja tuule tegemine tähendab....
Kes oskab seletava lingi anda, see on väärt kahte tugrikut.

esmaspäev, oktoober 23, 2006

Temaatiline maksevahend

Pildikaart
Lasin endale teha kohe täiesti personaalse pangakaardi. See on selline edevuse värk. Nagu mobiiltelefoni helinad ja ekraanide taustapildid ja ....
Ühesõnaga vinge.
Kõige raskem oli jällegi pildi valimine ja kaardile paigutamine. Kammisin enamvähem kõik oma temaatilised pildid läbi ning siis tegin paremate seast finaalvooru ja siis tegin järelejäänutele finaal-finaalvooru ning siis hakkasin viimseid variante kaardile paigutama. Brr... kui keeruline. Mõni asi jääb liiga kribu, mõni asi jääb valesse kohta, mõni jääb valet pidi, .... Ühesõnaga, üks häda ja viletsus. Viimane variant ei olnud küll päris see mida alguses soovisin, aga enamvähem.
Paigutamisega panin lõpuks ikkagi natuke mööda - jalg on rohelise joone taga peidus. Seda ei osanud alguses arvestada.
Aga nüüd on iga kord kui taskust kaardi välja võtad kena meeldetuletus, et varsti on talv ja saab jälle jääd toksima minna.
Kellele hakkas huvi pakkuma, siis lähitulevikus on see teenus võimalik ka inimestele tänavalt. Jälgige reklaame...

EDIT: Nüüd ametlik teadaanne.[www.seb.ee]

neljapäev, oktoober 19, 2006

Enim esmakülastusi

Vana asja kohta, aga alles nüüd juhiti sellele minu tähelepanu. Ise polnud kah millegipärast taibanud varem sinna klikkida.
Kui vaadata TAOK rogaini punktide läbimise statistika lehte, on näha, et olen sel aastal olnud osaline vägiteo sooritamises. Nimelt sai meite tiim kirja kõige enam punktide esmakülastusi. Jee.... Eelmisel aastal sai samaväärse tulemuse "Aventura". Veel varasemate aastate kohta kahjuks veebis väljatoodud info puudub.
Niisiis saab selle auks täna õhtul kuulide veeretamise kõrvale üks õll... või paar...

Arusaamatu probleem tigeda naisega

Tulin täna tööle nagu iga teinegi hommik klapid kõrvas rahulikult omaette raadiot kuulates ja vahest ehk saladuslikult itsitavat nägu tehes. Pole ju minu süü, et hommikuprogrammis aegajalt ikka head kildu kah visatakse. Kaubamaja tunnelist läbi sammudes on aga levi kehva ja ehk on natuke suurem protsent ajust hõivatud ümbritseva maailma tajumisega. Igatahes märkasin mingil hetkel, et minu ees kõnnib üks pahura või pigem ikka tigeda olemisega naisuke. Järsku keerab ta ringi, ning hakkam mulle vihaseid pilke tulistades minu selja taha tulema ning teeb liigutuse nagu on näha paljudes Gori karikatuurides -- jalaga per**e. Hüppan õigeaegselt reageerides siiski eest ära päästes nii oma taguotsa sopasest jalajäljest. Olen hämmeldunud ja ei oska midagi kosta, vahin talle ainult imelikult otsa, kui ta uuesti minekule pöördub ja endiselt väga tigeda olemisega trepist üles suundub. Vahepeal ainult vihmavarjuga ebamääraseid raputavaid ja ähvardavaid liigutusi tehes.
Kuna mul sama suund, siis mis minagi sinna tunnelisse passima jään ja suundun samuti maa alt välja. Eesliikuja on endiselt vihast roheline ja piilub pidevalt tapvate pilkudega üle õla tagasi. Välja jõudes on teine jälle valinud aktiivsema tigetsemise viisi ning üritab mulle selja taha jõuda. Huvitav, kas eesmärk on sama mis tunnelis või tahab mulle hoopis vihmavarjuga virutada? Kougin oma klapid kõrvast välja, et vastasega natuke juttu vesta, kuid minu küsimustele, et milles siis meil probleem võiks olla ja kas ma saan kuidagi aidata tuleb vastu vaid mõrvarlikke pilke. Uhh...
Kuna vestlusest asja ei saa, hakkame jälle liikuma ning kui minu trajektoor jällegi kogemata ühtib neiukese omaga, siis teeb ta resoluutse otsuse, pöörab kanna peal ringi ning tuiskab hoopis kolmandas suunas minema.
Mind jäi aga piinama teadmatus, kas olin ehk mina kuidagi sellise käitumise põhjustajaks või oli tegemist tõeliselt häiritud isikuga. Äkki talle lihtsalt ei meeldinud, kui keegi teine samal trajektooril liikus ja see häiris teda niivõrd, et ta oli valmis jälitajale füüsilist mõjutust avaldama.
Igaljuhul on mul temast siiralt kahju. Probleeme peaks võimaluse korral lahendama ikkagi verbaalselt. Ning kui sul on probleem kellegagi konkreetselt, siis oleks kaval sellele persoonile sellest ka selgelt teada anda.

teisipäev, oktoober 17, 2006

Keefirielevant

Postimees üllitas teadusliku uudisega, et keefiri joomine pidi alllergiaid vähendama/leevendama. Vot ma ei saa sellest hästi aru. Meil nimelt kodus olukord selline, et pliks on juba väiksest saati igasugu värgile ülitundlik. Ei saa süüa mingit poest pärit kemikaalidega kasvatatud puuvilja ega mingit kommi, kus jõhkralt shokolaadi või E'sid sees. Okei, mõni lihtsalt on selline, pole midagi teha ja peab elus sellega arvestama.
Imelik on aga selle uudise sisu. Nimelt oli meie pliksi esimese pooleteise aasta põhitoidus lisaks rinnapiimale keefir. See Gefilus variant, mis eriti kasulik ja hea peaks olema. Mõnikord oli tunne, et tema joob üksinda rohkem keefiri, kui ülejäänud pereliikmed kamba peale piima jõuavad kulutada. Samas muud tahkemat toitu ei läinud teinekord päevas üle paari lusikatäie. Allergiale aga ei mõjunud see kohe kuidagi pärssivalt. Ikka nii kui miskit jama oli endale suhu toppinud sai jalad kärna.
Kujutan ette, et see keefiri mõju on seotud konkreetse allergiaga ning ka kindalsti on see seotud mingi kindla keefiri koostisosaga, mis ei pruugi kõikides selle nime alla koondunud jookides sisalduda.
Misiisikka, loodame, et hommikumaa teadlased ka miskit asjalikku sellest asjast välja hauvad.

esmaspäev, oktoober 16, 2006

Sügisene Paljassaare poolsaar

Tuleb tunnistada, et eelmine kord, kui ma paljassaare poolsaarel uitamas käisin oli sinna palju raskem pääseda. Siis pidi mööduma valvuriputkast, suurest kurjast koerast ning läbima mingi puiduterminali. See oli ka hea mitu aastat tagasi ning vahepeal on ajad ja olud paljutki muutunud. Enam pole kuskil tõkkepuud ees ning ka koerad on vaid tee ääres asuvate majade hoovides. Piirkond on samuti vaba ligipääsuga ning puiduterminalist pole enam ammugi mingit jälge. Selle asemel on nüüd avalik rand ning sellise ilmaga nagu nädalalõpp andis ka omajagu surfajaid.
Kuna sai tehtud poliitiline otsus seiklusvõistluse hooaega veel ühe üritusega pikendada, siis vaja veel natuke trenni teha. Ja mis sobiks paremini, kui teha üks tiir paljassaare poolsaarel nii koduümbruse tutvumise eesmärgil.
Minek ja tulek oli 2*5km mööda linnatänavaid. Minnes tegime küll väikese otsa mööda raudteed, kuid see on iga osa ja jätame vahele.
Ütleme, et ranna läheduses on väga palju väikesi rajakesi ning sörkida sai suhteliselt ranna lähedal. Väga liiva sisse ei roninud, seetõttu ka väheke veest eemal. Põhjapoolseima tipuni jooksime mööda teed aga kuna tagasi oleks pidanud mööda sama teed tulema, siis tõmbasime lihtsalt mööda ranna äärt edasi mööda kive ja kände. Vahepeal tuli küll tunne, et tihnik läheb kõrgeks ja on oht sohu sattuda, kuid see aasta on ikka nii kuiv, et muu hulgas on veevaba ka kahe neeme vahel olev roostik/tihnik. Vahepeal tuli võtta "kontrollpunkt" mingist vaatetornist (Simulatsioon peab ikka täielik olema) ning jällegi jooks mööda kahelt poolt okastraataedadega palistatud teekesi. Siin seal tee kõrval ka mõned militaarrajatised, kui aega ja viitsimist võib neisse sisse piiluda ja otsas turnida. Üks asi, mida tasuks seal poolsarel aga vaatama minna on see "veetünn", mis juba kaugelt silma hakkab. Ehk siis tegu mingi betoonsilindriga, mis läbimöödult ehk mingi 10-15m ja kõrgusega 20-25m. Külje pealt läheb üles redel ning üleval on piiretega jalutusrada. Sealt alla (sissepoole)on aga sünge vaade -- kobrutav vesi ja püstloodis seinad. Kui seal mõni xdreami etapp toimuks, siis KP juurde võiks köiega laskuda. Ilmselt pooltel tiimidel jääks asi tegemata. Tugeva tuulega nagu pühapäeval oli eriti "tore" sealt redelist üles ronida ja üleval ääre peal turnides merevaadet nautida.
Noh edasi panime jälle mööda ranniku äärt plagama. Ühes kohas oli teekene nii pajuvõsa alla mattunud, et sealt pidi lausa läbi pugema. Rattarööpad tundusid aga täiesti olemas olema, eitea kuidas ja millal seal küll viimati sõideti.
Aastate eest, kui seal viimati käisin toimus loodusest tagasi tsivilisatsiooni jõudmine nii, et sattusin rattaga ootamatult Tallinna Vee territooriumile ning ei leidnud enam suletud territooriumilt väljapääsu. Tiirutasin seal mõnikümmend minutit ringi ilma et oleks kuskil mõnd valvurit või asjapulka näinud (nädalavahetus) Lõpuks hakkas mingi jorss silma, kes mind värava juurde juhatas ja lahkelt välja lasi. Seekord võtsin suuna rohkem poolsaarega risti, et mitte sama viga korrata. Asjatu lootus. Teeke mis sai valitud lõppes suurel asfaltplatsil, kus tõenäolieslt kuivatati veest kokku kogutud ja välja sõelutud muda/mulda. Õnneks sai väikese tiiruga siiski õige tee peale välja ja oligi tagasitee jalge all.
2 tundi liigutamist ja poolsaarel tiir peal. Tegelikult on seal poolsaarel aga avastamisrõõmu veel küllaga ja oleks väga tore, kui selle piirkonna kohta mõni orienteerumskaart oleks. iseenesest võiks seal mõni orienteerumispäevakki toimuda. Materjali maastiku näol nagu oleks. Mis aga kõige tähtsam: See on koht, kus enamus Tallinna elanikke pole enne käinud, tunne oma kodulinna. See kui sa oskad Stockmannist Viru keskusesse jalutada ei tähenda veel, et linn on selge. Vähemalt tervisejooksu tegemiseks on see küll täiesti sobiv koht. Lühikese ajavahemikuga saab nautida vaadet nii Viimsi kui Kakumäe poole.

esmaspäev, oktoober 09, 2006

Veel üks põhjus miks joosta just metsas

Üleeelmisel aastal sattusin xDreami raames jooksma sellises kohas, kus ei raatsinud jalga maha panna. Mitte, et oleks tossud mustaks teinud või midagi muud sellist, vaid seal oli maapind paksult seenekübaraid täis. Kogu piirkond oli nii tihedalt männiseeni täis, et sealt puhtalt läbi joosta ei oleks õnnestunud. Nädal paar hiljem sai sealt hulganisti seenesousti materjali ning mis seal salata, eks purki sai kah midagi. Eelmisel aastal oli aga mingi ikaldus. Konkreetne koht oli peaaegu seenevaba. Tekkis kahtlus, et öko oli seente elutegevuseks piisavalt palju muutunud ja tuleb uut kohta otsida.
Kuna rogainil nägin mõneski kohas palju seeni ning mõttes jätsin ka suuremad leiukohad meelde tuli tahtmine natuke metsas korilast mängimas käia. Igaks juhuks aga põikasime ka vanast leiukohast läbi ning käesolev aasta tundub tõesti seentele meeldima. Liikusime 100m ja ilusamaid, väiksemaid ja värskemaid kübaraid valides saime piisava koguse kähku kätte. Õnneks hakkas tugevamalt vihma sadama ja pidime lõpetama, sest muidu oleks ahnus upakile ajanud. Mis sa krt kõigi nende seentega pärast pihta hakkad... Nüüdki andsime pooled ära, et rõõmu(vaaritamiskohustust) jagada. Ja rogaini ajal meelde jäetud kohtadele ei jõudnudki. Eks järgmine kord üritab.
Tegelikult peaks otsima erinevate seente leiukohti. Näiteks kuuseriisikate salajast peidukohta oleks vaja teada saada. Või siis kukeseene pesa. Männikad on küll head, aga vaheldust oleks kah vaja.
Seega kui vahest aega saab lidun mina meelsamini metsas mitte maanteel.
Kahju ainult, et seda aega ja võimalust nii vähe on.

Kahju et hooaeg otsa saab, vormi nagu veel oleks

Laupäev möödus seekord rogainimise tähe all. Üle tüki aja saime õigel ajal kohale ning raja planeerimiseks oli piisavalt aega. Ka tulemus oli sellele vastav. Planeerisime 30 punkti ning ühte kohta enne lõppu jätsime väikese variandi lisa võtmiseks. Punktid olid rajameistri poolt kaardile paigutatud väga hästi ehk siis ei tekkinud peale vaadates kohe sellist unnet, et jooksed niimoodi. Väga palju oi erinevaid rahavalikuid ning eks igaüks valis selle, mis tema arust paremini sobis. Meie plaan sisaldas endas küllaltki palju teede ja radade ja sihtide peal kulgemist aga samas oli ka risti üle raba minekut ja metsas ragistamist. Ehk siis panime segast.
Alguses sai kohe mindud üldisele massile erinevas suunas ehk siis sai joosta läbi mitme punkti nii, et teisi võistlejaid ei näinudki. Alles rabast üle tulemisega (kuues punkt) nägime ühte samas suunas liikujat ja paari vastu tulijat. Kaardi peal lagedana märgitud raba oli paraja tihedusega nign sela sai mõnde korrad sunda muudetud, kuid lõpuks saime ikkagi suht hästi punktile peale. Vahepeal käis kõva arvutus ja otsustasime, et punkti 33 jätame vahele ning teeme rada natuke lühemaks. Kui läbitud oli pool ajast ning vist 16 punkti hakkas Jaagu põlv jooksmist segama ning edasi sai liigutud enamjaolt kõndides vahest harva ka jooksusammu juurde tehes. Kaardi kõige kaugemas punktis olime ümmarguselt 2 tundi enne finishit ning seal oli kogu aeg arvestamist, et kas jõuame või mitte. Natuke häiris ka see, et loodetud liivase ranna asemel tuli ukerdada mööda kive ja adruvalle. Lõppu aga jõudsime siiski 14 min enne kontrollaega ning olime läbinud oma planeeritud raja 97%-liselt. Kui jooksutakistust ei oleks olnud, siis ehk oleks isegi õnnestunud lõpu lähistele planeeritud põiked ära teha.
Igaljuhul oli selle aasta vorm parem, kui eelnevate aastate rogainidel. Jõudis joosta ja erilisi orienteerumisvigu kah ei teinud.

kolmapäev, oktoober 04, 2006

Säästsin miljoneid

Selline uudis käis Postimehest läbi. Sellega tuleb kiirelt meelde, et mõni nädal tagasi üritati mind sinna suhteliselt aktiivselt tööle värvata. Ja eks see osakute värk oleks kah ikka asjaks läinud ma arvan. Juhul, kui ma oleks oma praegusest tööst veel rohkem tüdinud olnud ja kihk kuskile edasi püüelda oleks natuke suurem olnud, siis tõenäoliselt oleks praegu kaotanud "miljoneid" pluss veel kindluse töökoha tuleviku pärast. Pika ajaloo ja kindlate alustaladega ettevõttes on ikka hea töötada. Eriti, kui vaja peret ülal pidada ja iga kuu mingit ilget eluaseme laenuraha tagasi maksta.
Teisest küljest peab aga töö olema inimesele ka natuke väljakutse eest ning minu arvates playtechis see just niimoodi olekski. Mine nüüd võta kinni, kas otsus oli hea või halb. Kõige tähtsam on aga oma otsusega rahul olla. Kõige hullem minu meelest ongi see, kui pidevalt halisetakse oma minevikus tehtud valikute üle selle asemel, et üritada vaadata, kuidas edaspidi paremini valida.
Tegelikult on veel hullem see, kui polegi valikuid...

esmaspäev, oktoober 02, 2006

Igal majal on oma haisukott

Reede õhtul umbes kella 12 paiku kuulsin akna tagant mingeid kahtlasi kobinaid. Akna peale ilmudes selgus, et mingi "hea" inimene on meie naabrimuti kuskilt tänavalt üles korjanud ja oma auto ning juhuslike möödakäijate abiga meie õuele tassinud. See muidugi ei adunud maailmast eriti paljut. Missiismuud, kui kobistasin kah alla ja üritasime vanamoori kuidagi uksest sisse saada. Talle ei mahtunud pähe, et uksepakust peab üle astuma. Järjekindlalt üritati kinganinaga sellest läbi rammida. Teine asi, mis kogu aeg otsimist vajas ja jälle ära kadus oli ukselink. No kuratküll miks ta kogu aeg siis ära nihkub, kui inimene tahab temast kinni võtta.
Kui muti juba trepikojas oli lasin võõra inimese koju ja üritasin ise edasi toimetada. Mitte et ma eriti rohkem oma inimene oleksin, aga noh ikkagi ühes majas ju. Kui ma olin teisele 5 minutit seletanud, et see ukselink, mida tema käes hoiab ja paaniliselt sikutab ei vii ju üldsegi tema korteri juurde, vaid hoopis mujale ning et trepp, mida tema lootis teiseltpoolt ust leida asub ju siinsamas pool meetrit eemal, hakati lõpuks trepist üles komberdama. Kuna meil on küllaltki järsk ning pikk trepp, siis kartsin seda etappi kõige rohkem. Väga ebasanitaarsele mutile ei tahtnud kätt kah külge panna ning nii ma siis liipasin talle trepil järgi nig olin valmis vähimagi tasakaalukaotuse peale tagant toetama/kinni püüdma. Tegelt oli mul kogu aeg kartus, et kui ta kukub ja ma teda kinni ei suuda pidada, siis olen matsti trepist all ja pea lõhki.
Õnneks aga jõudsime ilma kukkumata üles. On meil ju head trepikäsipuud, mida mööda on suhteliselt hea üles "roomata". Nüüd aga oli järgmine probleem: uks ju lukus. Pakkusin ennast küll lahkelt ust avama, aga minu abipakkumisest öeldi ära -- ega iga võõrast inimest saa ju usaldada oma korteriust avama. Pealegi pole võtme leidmine mingi lihtne kunst. Minu õnneks, sest ma tean väga hästi, et nii kui natuke seda korteriust paotada, tuleb sealt kohe selline lebra vastu, et iga selleks spetsiaalset koolitust mitte saanu kokub kopsti maha. Mis muud, kui kerisin aga jälle telekat vaatama ning varsti magama.
Sellega aga polnud veel kõik. Hommikul, kui mina lapsega välja hakkasin minemaavastasin, et muti oli ennast parasjagu puhkusel oleva naabri uksemati peale kerra keeranud ning magas ennast välja. Terve koridoripõrand oli võtme otsimise käigus taskust välja pudenenud münte täis ning koridoris levis võigas hais. Esimene kartus(alateadvuses lootus) oli, et muti on vedru välja visanud, aga ei. Liigutas, järelikult elas. Hiljem, kui ta silma lahti tegi, üritasin ka vestlusse laskuda ning keelitasin teda ikkagi tuppa minema. Loomulikult pakkusin ka ennast appi, aga mulle vastati kindlalt, et tema eelistab tuppa minemisele sealsamas edasi lamada. Ja nii veereski päev õhtusse Järgemööda käisid vist kõik naabrid seal läbirääkimisi pidamas, kuid kõik tulutult, kuni ühel lihtsalt üle viskas ning sanitarid ja võimuorganid kohale kutsus. Sanitaride keelitused ei kandnud kah vilja, kuid selle peale, kui teda hakati kaineriga ähvardama sai mutt üllatavalt kiirelt kargud alla ning kobis oma tupp edasi haisema. Uksematt, millel möödus öö läks utiili. Kuigi vesiklosett oli sealsamas kõrval otsustati kõik hädad siiski ilma püsti tõusmata ära õiendada. Ei tea, kas prügiveofirma meile nüüd ohtlike bioloogiliste jäätmete prügikonteinerisse panemise eest suurema arve kah esitab?
Vot selliste eluseikade nägemisel peaks igal normaalsel inimesel tekkima tõrge kõiksugu meelemürkide (üle)tarbimisele. Olgu see siis odekolonn (tõenäoline konkreetse situatsiooni tekitaja) või miski muu.
Oi rõõmus on see päev, kui saan ükskord sealt majast rahulikumasse kohta ää kolitud.