Varustuse kandmise seadme apgreid

Kui eelmisel aastal kasutasin Authori seljakotti, siis sellest hooajast on kasutusel uus väheke ergonoomilisema kujuga kotike. Suurus on sama ehk 12 liitrit, kuid jubin pole enam kandiline, vaid ilusti ümber selja ja keha laiali. Kott ise on siis Millet'i Axiom 12. Tegelikult on tegu vist mitte niiväga seiklusvõistluste kotiga, kuivõrd mägimatka tipukotiga. Tüüpilise kiivri kinnituse kummipaela asemel seljal on sellel küljes hoopis jääkirkade kinnituse aasad. Sellegipoolest on aga tegu täiesti sobiva asjaga.
Võrreldes eelmise kotiga on edasiminek märgatav. Omadustest võiks välja tuua:

• Eelkõige muidugi kuju ja seljas isutmine mugava ja funktsionaalse vöö ja rinnarihmaga
• joogisüsteemi vooliku väljatoomise ava ehitus on õlarihmade seest ja nii suure avausega, et vooliku küljest ei pea enam huulikut ära võtma.
• võtmetasku kotis sees, kus siis pisemaid ära kaduma kippuvaid asju saab hoida ja isegi koti külge kinnitada
• Peal suur lukuga avaus, saab väga lihtsalt kogu koti sisule ligi
• pealmine kiht venivast materjalist, et kui asju on rohkem kui kotti mahub, siis venitad natuke riiet ja mahub veel. Samas on kõik siiski tihedalt koos ja ei loksu. Veekindlust pole veel testinud, kuid ilmselt see veniv materjal eriti veekindel ei ole.
• Käepärane lukuga pudinate võrktasku vöörihmal.
• Loomulikult külje peal olevad võrkkummist taskud
• Ahjaa, märkimata ei saa jätta väga mugavaid ja käepäraseid aasakesi lukkude küljes. saab ka pimesi ja kinnastega kobades luku saba kätte ja tasku lahti ning kinni tõmmatud.

Et aga kõik ei tunduks nii ülivõrdes, siis mainin siinkohal ära mõningad ideed, mida tootedisainerid võiksid edaspidi paremini teha, kui sihiks on hea seiklusvõistluste kott.

• vöörihm võiks olla eemaldatav
• või siis vähemalt vöörihmal olev pudelitasku võiks olla eemaldatav, sest ei leia sellele seal erilist kasutust ning rattaga sõites jääb see pidevalt kõhu ja jala vahele.
• selle pudelitasku asemel võiks olla hoopis samasugune lukuga tasku nagu teise vöörihma poole küljes
• koti ülemises otsas on see kande/riputuse aas. Sealt on hea riputada küll, aga mõnikord segab ta natuke rattasõidul kiivri vastu toksides pea vaba liikumist.
• õlarihmade küljes on mingid varustuse riputamise aasad. umb 10cm pikad ja vabalt tilpnevad. Need võiks olla kas ära võetavad või peidetavad või midagi sellist. praegu pean neid teipima, et nad metsas liikudes oksa taha ei takerduks.
• vöörihm on disainitud suure kõhuga (või paksu riietusega) kasutajatele. Minul on see kõige kitsamas asendis. Pingutusrihm on aga nii pikk, et otstele võid kogemata peale astuda või sii rattaga sõites kodaratesse takerduda. Selleks puhuks on koti tootjad paiguanud rihmale spets kummid ning mul on vöö peal kunstiliselt sätitud lehvid.
• ja õlarihmade küljes võiksid kah mingid pisikesed võrktaskud olla. Eelmisel kotil olid ja tundus väga mugav.

Praeguseks olen sellega teinud Türi xdreami etapi ning natuke treeningut. Tegelikult kasutan suht igapäevaselt rattariiete transpordiks tööle ja rattaga ehituse vahel liikudes, kuid seda ei saa väga trennina võtta.
Nagu juba öeldud, siis rattaga sõites segab natuke see vöö peal olev pudelitasku ja kuklas olev riputusaas, kuid seda vaid vähesel määral. Joostes on asi suhteliselt märkamatu, kui vöö ja rinnarihm korralikult kinni on. Eelmise koti õlarihmad höörusid pikapeale mu pluuside küljed väheke karvasteks, uuel ei tundu vähemalt esialgu seda probleemi olema.

Eks kui olen kotiga vähe rohkem tuttavaks saanud, siis ehk teen talle mõned uuendused külge. Ei midagi drastilist, sest tegu siiski peaaegu et väga hea kotiga.


Eestis tegutseb Millet edasimüügiga Xadventure.

Suverõõmud

Olen väga jäätisemaias. Aga jäätis paganas on viimasel ajal nii kalliks läinud, et poes ei raatsigi teda eriti osta. "Eriti" on minu puhul siis mitte iga poeskäiguga liiter. Keegi aga mõtles välja, et ilm peaks soojaks minema ning päike hullult kütma hakkama. Need ei ole elamisväärsed tingimused, kui pole võimalust end jäätisega jahutada. Seega olen ma nüüd ülirõõmus, et sai külmkapi sügava külma ossa niipalju ruumi tekitatud, et sinna 5L potsik sisse mahub. Nimelt on sellise koguse korraga ostmine kokkuvõttes mitmeid kordi odavam, kui ühe liitri kaupa. Ja kohe mitu purki kirsikompotti ostsin kah juurde, sest valge jäätis ilma kirssideta on nagu musta nahksisuga auto soojal suvepäeval ilma konditsioneerita. Ja kuna seda jäätist juba piisavalt sai muretsetud, siis kõrvale ka natuke mahla, et soovi korral oleks võimalik üks värskendav jäätisekokteil valmis meisterdada. Mmmm....
Kõigile kirssidega palun!

Peaks mürgist linnaõhku importima hakkama

Mürgise linnaõhu kasulikusest saab aimu siis, kui on juba õhtupoolik, päike on loojumas või juba metsa taha vajunud ning viibid kuskil MITTE mürgise linnaõhu piirkonnas. Nimelt tähistab päikese otsene kadumine vähegi linnast eemal seda, et välja ilmuvad need kõige verejanulisemad elukad. Massiga lennaatkase peale, ning elu muutub koheselt kaunis talumatuks. Eile õhtul autovarjualuse karkassi püstitades oligi just selline olukord. Nii kui kollane kera puudelatvade taha tuttu läks ujusid kuskilt välja metsikud sääskede hordid. Nad ei valinud keda imeda või kust imeda. Isegi väike põnn oli sääskedest tihedalt ümber piiratud. Nüüd peab midagi välja mõtlema, sest tulevikus terved õhtud toas istuda nagu ei tahaks ja kaalulangetamine sääskede abil ei ole kah see kõige õigem variant.
Aasta-kaks tagasi reklaamiti kuskil mingit sääsehävitajat. Et paned aga mingit värki sisse ja see siis podiseb terve hooaja läbi hävitades ümbruskonnast enamuse vereimejatest. Loomulikult oli alginvesteering suur ning ka ülalpidamiskulud parajad, kuid eile tekkis mõte, et peaks vist naabritega mitme peale sellise seadeldise muretsema. Nüüd vaja ainult meelde tuletada, mis asi see oli ja kust selliseid saab.
Variant on muidugi ka OFF'i kasutada, kuid pooled meie perekonnast seda mürki oma nahal ei kannata ning neljandik perest on veel nii väike, et talle mingit erilist jama peale määrida ei tahaks.
Hüva nõu on kallis...

Kaardialuse minevik, olevik ja tulevik

Et rattaga kiirelt ja muretult orienteeruda on vaja head kaardialust. Tingimusteks siis pööratavus, pealt kiletatud vihma kaitseks, lihtsalt avatav, suhteliselt jäik ja lenksust piisaval kõrgusel.

- Alustasin, nagu iga teinegi, loomulikult kaart käes ja hambus liikumist. Muidu hea järge pidada, aga lenksust vaja ju kah kinni hoida. pealegi kui kaart pole kiletatud, siis läheb asi vähegi niiskema ilmaga kiirelt käest ära. Nii ei tahtnud kaua jätkata ja hakkasin uurima kust ja mida saaks

- siis sain mingi vahe kasutada krõpsudega lenksu külge kinnitatavat kaardikotti. Suurim miinus oli pööratavuse puudumine ja kaartidega kehva(aeglane) manageerimine. Oli laenuks ja kasutasin vaid hädajuhul ja pikematel trettidel.

- järgmine versioon oli mingi isetehtud laenuks saadud alus. Keerles ühe M6 poldi otsas ning pöölemise jäikust sai reguleerida mutriga. lenksukinnitus oli korralik, kuid vahelüli lenksukinnituse ja kaardi vahel oli natuke pehme. Kaardi kaitseks oli kasutatud läbipaistvast kilest dokumendikausta, mis sulgus üle serva trukiga. Kokkuvõtvalt täiesti töötav riistapuu, kuid plate oli lenksuga natuke liiga lõdvalt ühendatud ning seega oli kaardilugemine raputamise tõttu väheke raskendatud. Ja kuna pinget sai sättida vaid väga väikese puutepinnaga (polt ja väike seib), siis ei saanud seda pinget hästi timmida ja kaart keeras alatasa ise eest ära. Ka see mudel ei püsinud minu käes kaua, kuid tean, et seda kasutatakse siiamaani edukalt ja mõnikord natuke vähemedukalt :)

- järgmise versiooni tegin juba ise käepärastest vahenditest. plateks vineeritükk ning kaardi kaitseks samasugune dokumendikaust. Lenksukinnitust mul head polnud, kuid natuke alumiiniumtoru ülejääke, puur, viil ja saime hakkama. kinnitamiseks oli ainult kahte nr 10 võtit vaja. Vahetükk oli enamvähem samasugune painutatud lattraud kui eelmisel, kuid seekord alumiiniumist. Põhiline erinevus eelmisega oli see, et kontaktpind plaadiga oli vahetüki paremini disainitud ehituse tõttu tunduvalt suurema diameetriga (umb 6cm) ning seetõttu oli ka plate pööramine paremini timmitav ning iseeneslikku pöördumist esines vähem. Viga oli aga selles, et puutepind vahetüki ja plate vahel oli ringjoone kahes punktis ning see põhjustas plate ebaühtlast paindumist, mis omakorda põhjustas vineeritüki osalist väsimist ning mis omakorda põhjustas mingi aja pärast iseeneslikku pööramist. Sellise asjaga sõitsin ringi ümmarguselt võttes 2 aastat. millest viimane aasta möödus uue mudeli väljamõtlemise ja disainimise tähe all. Jõudsin vahetada ühe korra plaati ja lenksukinnitust ja vähemalt 2 korda kaitsekilet, kuna see kas siis muutus krimuliseks või purunes padrikus ragistamise tagajärjel.

- nüüd on mul päris hea asi. Plate ja kaitsekile on pärit veel vanalt mudelilt, kuid need vahetan varsti paremate vastu välja(20.-). Suurem muutus on toimunud aga kinnitus ja pöörlemismehhanismis. Kinnituseks ostsin poest kahe toru seinale kinnitamise jubina(20.-). Saagisin selle pooleks ning lasin metallribaga kokku keevitada nii, et tekkis lenksust kinni hoidmise mehhanism, kuhu peale saab midagi korralikult kinnitada. Metallriba muideks on taaskasutuse jumalate meeleheaks mu vana ja katkise pedaali plekkriba (0.-). Siis ostsin 110mm kanisatsioonitoru pimeda(15.-) ning kruvisin selle tugevalt eelneva konstruktsiooni peale servad üles poole. Siis jäi üle muretseda üks peitpeaga pikk M6 polt(1.-) millel on sisekuuskant pea(neid on vaja tikutulega taga otsida) ning liblikmutter(2.-) plate kinnituseks. Tulemuseks on jäik süsteem, mille pöörlemistihkust saab lihtsalt liblikmutriga reguleerida ning puutepunkti 100mm raadius annab just sellise tundlikkuse, nagu vaja. Kui vaja veelgi paremat haakumist, siis võib kanalisatsioonipimeda servade peale kummiriba installida, kuid selle vajaduse üle otsustan peale tõsisemaid katsetusi.

upgreidida saab veel

• plaati mis võiks olla läbipaistev kerge peaaegu jäik plastik.
• pealmist kilet, mille materjalist on mul hea ettekujutus, kuid mida ma pole veel kuskil poes näinud
• pealmise kile kinnitust mis võiks olla avatav mitmest küljest, kuid samas piisavalt ilmastikukindlalt
• kaardi valgustust öisteks sõitudeks. Siinkohal jätan esialgu veel oma superidee avaldamata. Kui realiseerin ja norm välja tuleb, siis näete.

Ja kui ma ükskord multimiljonäriks saan, siis äkki kunagi ostan endale miry aluse. Aga ma usun, et selleks ajaks on mu enda alus juba nii täiuslikuks timmitud, et miry oma jääb kaugele seljataha.

Aasta tagune sündmus

Kuna raban igapäevaselt tööd teha ettevõttele, keda küberkurikaelad otsustasid massidega rünnata, siis oli vahepeal interneti käsitsemisel väheke takistusi. Seega läks ka ilma postituseta mööda päev, kus möödus aastake algusest.
Igatahes pole midagi väga erilist toimunud. Nati ehk enda jaoks mingit kokkuvõtet.
Alguses loomulikult polnud mingit korralikku kaunterit ega analüüsi mootorit käivitatud. Sellest ajast aga, kui sai googli analytics pandud (05.09.2006) on korralik inf olemas.

• postitusi 135. mõned paremad, mõned halvemad.

• Külastusi 1642 ja pooled uued, pooled tagasi tulevad. Bounce rate on kuskil 70% ligi ehk kõige hullem polegi.

• popimad otsingusõnad on viljar ja jääronimine sekka ka erinevaid kobminatsioone xdreamist, ehitusest ja niisama orienteerumisega seonduvast. Kokku 165 erinevat ning kõige rohkem klikkis mu lehel siiasinna tegelane, kes tuli otsinguga "xdream lõpp". Minu suureks meeleheaks on suur osa otsingusõnu seotud konkreetselt jääronimisega

• popim leht loomulikult esileht, sellele järgneb pika vahega üks saviehituse leht, mille link sai kunagi savikodu foorumisse pandud. Tundub, et seda foorumit ikka loetakse ja savihuvilisi eestis jagub. Ja kontrastiks siis kolmandal kohal leht, mis sai üles vaid nädalapäevad tagasi ja sisaldab endas vedamissüsteemide lühireferaati. Ja noh siis edasi juba igasugu võistluste kommentaarid ja kirjeldused. Üldjuhul on topis hilisemad kirjutised, kuna kes see ikka viitsib ajaloos tuhnida ja mõttetuid heietusi üles otsida.

Järgneval aastal jätkan kindlasti võistluskommentaaride kirjutamist ning sekka ka ehk mõni toredam juhtumine. Kindlasti tuleb täpsemat juttu erinevast varustusest ning kui tuleb talv, siis ka jääronimisest. Eelkõige ikka enda jaoks, see kui keegi teine minu kirjutistest abi või meelehead saab on juba lisaväärtus.
Aga nüüd jälle argipäeva toimetuste kallale.

Nõrgemate abistamise süsteemid.

Viimase xdreami valguses on palju kära tõusnud sellest, et tiimid ei tee omavahel eriti koostööd. See tähendab tiimi siseselt. Pigem on tegemist koos (üksteise läheduses) liikumisega, mitte üksteise liikumise toetamise ja tiimi edasi liikumisega. Ütleme nii, et oli ka enne plaanis, kuid nüüd sai mõõt täis ja tegin natuke vedamise süsteemide alast uuringut. Ja kuna ma pole kade, siis palun, tulemust võite ise lugeda.

Vedamist võib kasutada pea kõigil aladel. Koos kanuus istudes muidugi pole asjast kasu, kuid jooksmine, rattasõit, rullitamine ja muu selline kulgemine on täiesti õiged kohad, kus saaks aeglasemaid liikmeid abistada.
Jooksu ja rullimise peal on lihtne, tuleb lihtsalt võtta üks kumminöör (bungee cord). mõlemasse otsa aasad ja siis vstavalt vajadusele seda kuskile kinnitada või lihtsalt käevahel hoida. Optimaalne pikkus oleneb loomulikult alast, maastikust ja isiklikest eelistustest, kuid pakuksin kummi venimisalaks 0,5-4m
Keerulisemaks läheb süsteem aga siis, kui tegemist on rattasõiduga. Kiirused on suuremad, käed peavad juhtrauast kinni hoidma, nöör peab olema avarii korral kiirelt lahti päästetav ja kindlasti peab olema süsteem nii ehitatud, et vabalt tolknev nööriots ei saaks ratta ega käiguvahetuse vahele kinni jääda. Viimane oleks kindlasti väga valusa lõpptulemusega.

Internet on meie sõber, seega ilmestan oma juttu mõningate linkidega laias maailmas leitud saitidele. Lahendusi on erinevaid ning õige variandi leidmiseks tuleks ikka kõiki natuke piiluda. Laias laastus jagunevad süsteemid kaheks.

1. Sadulatoru küljest kummi ja turvatoruga variandid
2. Vedruga pooli peal oleva nööri variandid.

Esimese musternäidised on siin ja siin. Ise peab ainult vaatama, missugust toru kasutada, et oleks piisavalt kerge ja jäik ning millist kummi kasutada, et oleks piisava venivusega. Ka toru pikkus on tähtis. Ühest küljest peab olema piisavalt pikk, et minimiseerida nööri veosüsteemi takerdumise ohtu ning teisalt jälle võimalikult lühike, et mitte välja näha nagu õngitsema minev jorss.
Teise puhul on mingi mehhanism, kus vedruga rulli peal nöör ning otsast lahti lastes jookseb nöör ise rulli peale tagasi ilma, et oleks nööri kodaratesse ja käiguvahetaja vahele sattumise ohtu. Kõige levinum abivahend sellise süsteemi puhul on tavaline ise tagasi tõmbav koera jalutusrihm. Ja selle kasutust saab vaadata siit.

Ja siis tuleb veel otsustada, et kuidas kinnitada nööri teine ots veetava ratta külge.

• Võib kinnitada rattale lenksu või stemmi või raami esiotsa külge mingi konksu, kuhu taha siis aas panna. Lahti võtmiseks peab aga selle ka sealt konksu otsast ära võtma. Aitab, kui orgunnida mingi nupuga avatav konks, aga see läheb vist juba keeruliseks.
• Võib nati suurema aasa panna ümber lenksu stemmi taha või muidu võimalikult keskkoha lähedale. Lahti laskmine on pikem ja keerulisem ning avariiolukorras kindlasti ei toimi.
• Panna aas lenksu alt ümber stemmi otsa. tundub olema hea variant, sest nii kinnitamine kui ka lahti laskmine on vaid krahmamise küsimus. Küll aga ei püsi selline kinnitus hästi igasuguse stemmi otsas.
• Kumm tuua lenksu alt ja ümber juhttoru ning otsa hoida käes. Peale panemine on nati keeruline, kuna peab lenksu alt sudima ja vajab lahtiste kätega sõitmist või kahe käe head koostööd. samas on lahti laskmine kõige lihtsam. Sellise variandi puhul ei tohi veetava otsas olla mingit sõlme ega aasa, sest see võib tahtmatult kuskile takerduda.
• Ja loomulikult võib kummi kohe stardis lenksu külge siduda, kuid see vist pole see mida me ühelt healt süsteemilt otsime :)

Kindlasti loe ka järgmisi lehti ehk on mingit tarkusetera kõrva taha panna.
http://www.pdxadventureracer.com/node/view/375
http://www.adventureracingzone.com/forum/viewtopic.php?t=560&highlight=

Ehk oli abi.
Mina igaljuhul vaatan midagi järgmisek etapiks valmis.

Ootame huviga edasisi infokillukesi

Mainisin siina nati aega tagasi Meeste suurest saavutusest.
Rootsi kaevandustes jääronimisest pajatab nati ka Brittide ronimisfilmide tegijate punt "Hot Aches Productions". Endiselt on jutt selline ettevaatlik ja mitte väga palju paljastav. Aga lootust, et peale niiöelda ametlikku TV saadet ja uudiseid asi korraliku materjaliga avaldatakse on endiselt õhus. Seekordne avaldatud materjal näitab pigem taustajõudude tegemiste poolt.
Lingi taga peituv blogi muideks on üks saite, mida ilusate ja hästi võetud ronimispiltide hindajatel tasuks aegajalt külastada.

EDIT Veel kaks linki infoga Rootsi kaevanduste jääronimise kohta.
http://themountainworld.blogspot.com/2007/05/wildest-ice-climbs-ever.html
http://www.climbing.com/news/hotflashes/undergroundicesweden/

Selg, valu ja ravi

Reede õhtupoolikul tuli kohale suurem ports ehitusmaterjali. Siinkohal on rõhk just sõnadel "suurem" ja "ports", sest kogust ja gabariiti oli meeletult, kuid raskust osadel asjadel mitte nii väga. Kuna aga tänapäeva asjade soovimatu omanikuvahetusega on nagu on, siis kindlasti pidi asjad ööseks sisse silma alt ära ja luku taha saama. Nii siis oligi, et rassisin tassimisega hilisõhtuni välja. Tegelikult aga tahtsin kogu selle asjaga öelda, et õhtuks oli selja ülaosa nii valus, et ei saanud hästi peadki liigutada. kuidagi sain vaid end voodisse paigutatud ja enamvähem sobiliku magamisasendi leitud.
Kõige hullem oli aga hommikul, kui selgus, et voodist üles saamine ja isegi asendi vahetamine on suhteliselt vaevaline tegevus. Kuna aga elu tahab elamist ja maja ehitamist, siis polnud valikut, väikene hambad ristis venituste seeria ja lage ehitama.
Õhtuks oli kolmandik lage pandud ja selg korras. Lausa imepärane, kuidas mõnikord just need kõige vaevalisemad liigutused mõjuvad kõige paremini. Enne ei saanud selga ja kaela sirgeks ajada ja vahtisid ainult varbaid, lage lüües aga pidi kogu aeg üles vaatama ja selga painutama.
Ehk siis töö teeb haigeks ja töö parandab kah. Jõudu tööle.

Varasemalt olen seljaprobleemide korral ravimina kasutanud ronimist, sest selline rahulik venitustega liikumine tundub hea. Tuleb ainult tähelepanu pöörata sellele, et niiöelda raviperioodil proovida kasutada suuremaid nukke ja rahulikumaid ja vähesemat pingutamist nõudvaid liigutusi. Küll aga on head kõiksugu rippumised ja sirutamist nõudvad liigutused. Seega väga hea tasakaalu ja tehnika harjutamise aeg.

Eile panin poolteist ruutmeetrit vitsa seina. Ja loomulikult said selle peale vitsad otsa. Nüüd peab jälle võssa ragistama minema, et seinaehitus kauaks toppama ei jääks. Alguses oli tunne, et mis see vitstest punutud seinakarkassi tegemine siis ära ei ole. Mõned toikad seina ja ongi korras, kuid nüüd tekib tunne, et pane ja pane neid roikaid sinna postide vahele, kuid mingit erilist edasijõudmist küll ei paista. Ainult materjali hunnik väheneb kohutava kiirusega. Väänamist ja painutamist on aga omajagu. Iga toigast peab hindama, et mispidi ja millist kohta kuhu susada. Ikka kaks tükki tüükad ühele poole ja kask tükk tüükad teisele poole. Ja kui ühele poole tuleb jämedam roigas, siis peab vastukaaluks ka teisele poole jämedama panema. Muidu ju kisub seina väga inetult kiiva.
Aga enivei ei kahetse, et sellise seina tegemise ette võtsin. Veel mitte.
Eks kui sõrestik valmis ja saab hakata savi peale panema, siis ehk tuleb teisi mõtteid.

xDream - Türi sprint

Hooaeg ja seekordne etapp algas ratta seljas. Kuna rajal oli 92 A-raja tiimi, siis oli algus suhteliselt massis sõitmine. Esimesed kaks punktivahet tuligi liikuda nurki lõigates ja võsast ragistades et aga eespool olevatest aeglasematest mööda saada. Siis vahepeal aga tuli rattalt maha hüpata ja mägisel metsavahel nati krossijooksu teha. Üles-alla jooks võttis võhmale nii nõrgemad kui ka tugevamad ning järjestas tiimid kenasti enamvähem tugevuse järjekorda. Edasi jälle rattaga. Väheke kiiret maanteed ja tuules sõitu, siis pehmet ja munakivist kruusa, siis metsavaheteed ja siis lausa kraaviületusi ja puutumatust metsaalusest läbi trügimist. Teisel pool ootas meid Türi suusarada ja sealt edasi juba siledad tänavad. Niimoodi siiasinna tiirutades võtsime mõned punktid ja jõudsime järjekordse lisaülesande juurde. No seda osa on kiitnud taevani kõik seniloetud memuaarid. Jah eks rongi katusel on ju natuke teistmoodi liikuda küll, kui muidu. Aga ainult esimesel korral. Ja kui ma õieti mäletan, siis on saanud sellist asja juba kunagi varasemas elus teha. Igatahes oli hea vaheldus.
Nüüd veel imepisike rattalõik ja järgmise lisaülesandena tuli tetrise mängust tuttava kujuga puuklotsidest kuubik kokku panna. Esimese hooga ajasin kuubiku ja ruudu segi. Ning kui selgus, et sellistest klotsidest ei saa kohe mingi valemiga ruudu kujulist asja kokku panna, siis astendasin ülesannet ühe võrra. Krips-kraps ja nüüd läks juba paremini.
Edasi anti meile kätte kaart, kus muidu oli kõik maastik ja asjad peal, ainult et punkti lähem ümbrus oli millegipärast valgeks jäänud. Ilmselt oli trükkijal värvi kokkuhoiupoliitika. Esimesed paar punkti tulid normaalselt, kuid siis oli mingi kraavide ristumise punkt ning loll pea luges kraave valesti. Punkti hakkasin otsima millegipärast eelmise kraavi juurest ning selle ajaga läks mitu kohta kaduma. Lõpuks taipasin kaine mõistuse ehk tiimikaaslase abil viga ning edasine sujus libedamalt. Selle kaardi lõpuni mingeid vigu ei tulnud ning kohakaotused võib vaid kehva jooksuvormi kraesse ajada.
Kui jooksul oli vaid punktide ümbrusest kaart kadunud, siis nüüd ei antud üldsegi kaarti - järgnes rattaralli ehk legendi järgi sõit. Sügisel peale lätis toimunud BAR06 võistlust mainis Urmo et nüüd on hulganisti kavalaid nippe varuks, mida jälle xdreamil osalejatele pakkuda ning oodata oli halvimat(parimat). Tegelikult aga oli rada suhteliselt lihtsalt tehtud ning läti moodi vimkat hakkas silma vaid ühes kohas. Aga see oli ka koht, kus ülejäänud punt korraks seisma jäi ja mina rahumeeli vaikselt itsitades mööda sõitsin.
Natike häiris aga see, et meiega samal ajal oli sedasama trajektoori sattunud/sätitud sõitma B-raja tiimid. Nii mõnegi koha peal pidi ahastusega vaatama, kuidas väikese mudakoha peal rattalt maha tuldi ja teinekord lihtsalt keset rada seisma jäädi. Kui mõni selline siinset teksti nüüd kogematakombel lugema juhtub, siis ma ei taha teile miskit paha öelda, kuid muda nähes peab ikka hooga sõitma, et ilusti läbi saaks. Pidurdamisest palju abi pole. No ja muidugi oli meil ka see värk, et minul polnud kaardi aluse ehitusliku eripära tõttu võimalik seekord spidokat kasutada ja pikkuste vaatamine käis verbaalsel teel tiimikaaslasega. See aga tõmbas kindlasti liikumistempot ja reageerimiskiirust alla ning tulemusena ei olnud võimalik rongil eest ära sõita. Lõpus tänavatel läks juba lihtsamalt ja see oli ka vaheaegade pealt näha. Järgmiseks korraks ostan kindlasti selle vajaliku pika poldi ja kaardialus saab oma viimse vajaliku lihvi.
Järgmine etapp oli rullitamine Säreveres. Pikkust umbes 6 kiltsa, kuid enamus aeg läks meie tiimil vist küll alguses rullide jalga ajamisele ja pärast ära võtmisele. Peab vist seda asja natike kodus kiiruse peale harjutama. Sõit ise läks kenasti, kui välja arvata see, et tagasipöördel oleks ma peaaegu punkti võtmata jätnud ja selle jaoks pidurdamisel üritasin pärisuisu pidurdamise tehnikat (külg ette) kasutada.
Rullid uuesti maha ja vestid selga ning olimegi kolmekesi paadis. Seekord saime hea sõiduvahendi väga heade mõladega ning minek oli üle keskmise. Tammist alla sõit sujus kenasti, kuid eelnevalt ei teadnud, kuspool punkt peaks olema ning all hakkas manööverdamiega kiire. Järgmise nuka peal olin kahevahel, kas vedada või mitte ning sai otsustatud mõlamise kasuks. Täiesti vale otsus peab mainima. Ülejärgmine tiim vedas ja sai sellega meist tublisti ettepoole. Õnneks saime nad kätte järgmise nati väiksema ja tunduvalt ebamugavama ülevedamise koha peal, kus meie vedasime ja nemad mitte. Kanuust tasub mainimist veel see, et väikeste saarekeste koha peal tuli kanuud pikalt mööda kallast lohistada ning vare alt punkti otsida. Mina loomulikult otsisin valest küljest ning jällegi ajakulu. Siis oli ühe silla all suhteliselt madal ja kivine ja kiirevooluline koht, kus muidu edasi ei liikunud, kui põhjas kõndides ja sõiduvahendit järgi tirides. Ning siis oli kanuu lõpupunktile eelnev punkt järvel oleval saarekesel. Nüüd polnud muud, kui aga läbi mõne kontrollpunkti finishi poole joosta. Muuhulgas nägin vilksamisi ära ka selle maja, kus olen vanaema-vanaisa juures lugematuid päevi veetnud. Kunagi armas roheline maja suure siseõue ja naelu täis löödud kuuriseinaga tundus roosaks ülevõõbatult nii võõras.
Jooks aga polnud sugugi vaid finishisse lippamine, vaid ees ootas veel üks lisaülesanne. Kuidagi pidi ju üle jõe saama ning selle tarvis olid korraldajad vee kohale köied pingutanud. Rullikuga köiele rippu ja siis lihtsalt ennast üle jõe lohistada. Meil läks hästi ja nüüd panime finishi poole.

Lõppaeg 04:04:54. ÜldKoht 15, meestes 11, naised seekord mööda ei pääsenud. Elementaarseid vigu kogunes omajagu: kuubiku kokkupanemise segadus 1min, 14-nda punkti otsingul kraavide segiajamine 5min, rullimise alguses probleemid uiskude jalga saamisega 3min, ühe ülevedamise ärajätmine 1min, vare alt punkti otsimine 30sek. Lisaks veel jalgrattajalanõude vahetamine 1-2 min.
Ja loomulikult paistis tulemustest selgelt välja, et meie nõrgad kohad olid peaaegu alati seotud jooksmisega. Aga teisest küljest oli meie hooaja alustuse tulemus tunduvalt parem kui eelmine aasta. Võiks lausa öelda, et olime peaaegu oma tasemel.