teisipäev, oktoober 28, 2008

Olin julge. Ise.

Eelmise nädala lõpus rikkusin üht reeglit.
Kui oled eneseulgestuses, siis hüüa "ENESEJULGESTUS".
Ma ei hüüdnud.
Lihtsalt polnud kellelegi hüüda ja vähe imelik oleks olnud üksi kalju peal kõlkudes kisendada.
Aga tegelikult ma ikka päris julge polnud kah, väike kartus oli põues ja kontrollisin enne ikka mitu korda madalamal oma süsteemi enne kui kõrgustesse ronisin.
Aga täpsemalt:
Kuna midagi paremat käepärast polnud, sai põhivahendiks võetud haarats ning kuna ma seda värki väga ei usalda (ikkagi vana ja iganenud) panin nii igaks petteks haarava veel lisaks. Ühes kohas jäi julge olemiseks ka sellest väheks ja tegin lisajulgestuse kõrval rippuvale köiele tehtud vahesõlme.
Köie rippuvale osale raskuseks polnud muud võtta, kui üks vettinud puunott sealtsamast seina kõrvalt maast. Töötas küll ehk siis oli parasjagu raskust, et köit haaratsist ja haaravast läbi sikutada ilma et mind seinalt maha kisuks.
Peale esimest üleval käimist tegin täienduse rinnavöö (lindi) lisamisega ja haarava asendi koha pealt. Samuti tegin nüüd asümmeetrilise haarava. Kohe julgem hakkas. Loomulikult jälle katsed ning kuna haaratsit pinge all olles ei vabasta tegin ka poole rippumise pealt alla laskumise testi. Noh, jalaga haaravasse astudes köielt(haaratsilt) pinge maha, shell peale, haarats maha ja alla.
Lõpetuseks natuke ka kirkaga ronimist ja natuke raskemat rada.
Kuigi saviplögast libeda tossuga oli keeruline, jätsin reaalse kukkumise siiski mõneks teiseks korraks. Ja järgmisel korral panen nööris haarava, mis tundub kindlam.

Ja igaks juhuks siiski mainin üle, et ega haarats pole solo-julgestuse jaoks ikkagi õige vahend. Kel vähegi oidu peas, see kasutab mõnda tugevamat kindlamat jubinat või siis väga ettevaatlikult ja alati tagavarajulgestust kasutades. Ja altjulgestuses MITTE KUNAGI!

Materjali julgestuses solo ronimise kohta on netis palju, ja igalt poolt kumab läbi tõdemus, et hetkel on parim saadaolev vahend Wren Industries Silent Partner.
Ülaköit saab ka tavaliste köiest kinni haaravate seadmetega teha, kuid altjulgestuses spets solo ronimise jaoks on olemas vaid ühe käe sõrmedel üles loetavad variandid.

Noh öelge nüüd, kas on väga valesti?

reede, oktoober 24, 2008

Pragu on proovitud

Nädala algusepoole sai siis pirital uus koht ette võetud.
Ütleme nii, et vertikaalset pragu on ikka hoopis teistmoodi kirkadega ronida, kui muud värki, mis eestimaa kaljudel leidub. koha leidmine ja koormamine ja kehaasendi hoidmine. Ja siis veel lae nurgas olev pragu. Sinna on kirkat kohe nii mõnus panna ja siis kogu keharaskusega seinast eemale kangutada. Kokkuvõttes oli kohe kahju, et aega nii vähe ja sein nii madal. Aga altjulgestuses võiks normaalselt tehtav olla küll.
Ja väljakutse mõttes sai siis ka prao kõrvalt (nr 2) "siledat" seina ronitud. Hoopis midagi muud ja iga kirkaasetus tuli ülima hoolikusega hoida, sest muidu on naksti nuki tagant maas. Pildilt paistab küll räigelt positiivne olema, aga tegelt vist nii ei olnud.
Aga äkki mõni kobedam ronija teeb ära liini mis jääb nr 1-st veel paremale poole? Äärest on kinnivõtmiskohti kül. Nii käe kui kirkaga. lihtsalt enne ronimist oleks kaval lahtine pudi alla visata.

Üks väljavaadatud koht on nüüd veel proovimata, aga ega ta kauaks nii ei jää.

esmaspäev, oktoober 20, 2008

Kuidas raha kokku hoida*

Varem, kui mul kodus olles magusaisu ja millegi näksimise soov peale tuli, koukisin kapist küpsiste raamatu ja see vajus ise kaerahelbeküpsiste koha pealt lahti (kõige kasutatum koht). Aga kaua sa ikka ühte ja sedasama asja kokku keerad. Hing tahab vaheldust ja seega tegin otsingu. Ükski mu kodune retseptiraamat (no mõned ikka on) ei sisalda infot valeri küpsiste kohta. Seega tuli abiks google. Ja aitas. Lihtne retsept toidutares
Natuke võid, jahu suhkurt, mune ja loomulikult rosinaid/pähkleid ning oligi plöga olemas. Täiesti toimiv.
Peab vist retsepti välja printima või pähe õppima, sest nüüd on kaerahelbekäkkidele tugev konkurent olemas. Vähemalt sai kilo jagu küpsiseid kahe päevaga pintslisse pandud nagu niuhti.
See kõlab nüüd nati imelikult, aga peaks varustusehunnikusse ühe tordipritsi muretsema.

*Kui poes maksavad valerid nii 80..160.- kilo, siis ise tehes tuleb see kuskile sinna 60.- kanti või veelgi vähem olenevalt kust poest ja milliseid aineid ostad.

reede, oktoober 17, 2008

Oranzid monsterid

Niisiis tossud.
Suve hakul, kui need ostsin ja mõned proovid olid tehtud oli tunne väga hea. No metsa all olid küll oksad paar torkeauku pealsesse teinud, kuid see on oma lohakus ja pigem näitas aukude olemus pealisriide tugevust. Pealis nimelt vähemalt kolmekordsest omavahel sõltumatust kihist. See tähendab, et kui pealmine katki läheb, siis sodi ei pääse veel jalani vaid sisemised kihid hoiavad läbu tagasi.

Nüüdseks on aga kilomeetreid ja tunde juba rohkem kogunenud ja võin südamerahuga põhjapaneva arvamuse kirja panna. Kõigepealt siis sutskan siia mõned numbrid:
võistlusi:
xdream sarja etapid 14+4+6=24h
Orion rogain 8h
WRC 23h
KOKKU: 55h
Lisaks vahepeale ehk samapalju treeningtunde erineval maastikul alates asfaldist lõpetades oksarisus ja mudamülkas käimisega.

Seisukord praeguseks:
  • pealis on ribadeks ja mitte oksarisust (need augud on parandatud ja püsivad tervetena), vaid niiöelda strateegilistest murde ja kulumiskohtadest.
  • Kannakopsik (heelcup) ehk siis see osa, kus kand sees käib on küll seest terve, aga väljast hakkab alumine ja ülemine osa üksteisest eralduma.
  • Integreeritud bahilli lukk hakkab tossu küljest vaikselt eemalduma ja viimasel ajal pole ma teda julgenud pealt ära võttagi. Rogaini stardis oli nimelt tükk tegemist, et bahillid korralikult töökorda saada.

Pahasti:
  • Pealsete vastupidavus väga-väga halb. Ei riie on hea, aga liitekohtadest läheb katki.
  • paelad pole täies pikkuses lainelised vaid ainult otsad
  • Kooslus pehme keel, mitelainelised paelad ja paelte muster mõjub jalapealsele soonivalt. Aga kui kõvasti kinni ei nööri, siis hakkab jalg mingi aeg loksuma. Eriti on soonimist tunda allamäge joostes, sest siis liigub jalg tossu sees sutsuke ettepoole ja rõhub veel tugevamini paeltele. Lühikestel otstel pole väga lugu, aga 10 tundi järjest on juba pahasti.


Aga midagi head kah:
  • Haarduvus on erakordne. Olgu siis asfaldil, märjast libedal palgil, samblasel kivil või järsul mudasel laskumisel. Vihmaga laudteel liikudes pole vaja väga libisemist karta, sest talla alused nublud imevad end naksti laudade külge kinni. Libisemistunde tekkimiseks peab ikka väga ekstreemne situatsioon olema. Ja algne kartus, et tallad kuluvad asfaldil imekiiresti oli asjatu, sest nublud on endiselt täies elujõus ja absoluutselt raudpolt, et enne lagunevad pealsed lõplikult, kui et talla haarduvus oluliselt kahaneb.
  • Bahillid peavad sodi kinni ja paelad oma kohal. Veniv ääris on ka ilma bahilita täiesti toimiv (lühematel jooksudel ei hakanud bahille peale panemagi).
Kui hind oleks väga palju odavam, siis võiks ju iga aasta sellised osta küll ja ribadeks joosta, aga praeguse hinna juures on nad ikka liiga vähe vastupidavad. Ja kui neile otsa vaadata, siis just selliseks tegevuseks nad ju loodud ongi.
Kahju kohe.
Järgmiseks aastaks peab hakkama jälle uusi tosse otsima.

neljapäev, oktoober 16, 2008

Pilates minu jaoks?

Kunagi soovitati mulle proovida sellist asja nagu Pilates. Et pidada hää olema. tugevdab salajasi lihaseid ja stuffi. Natuke uurisin ja kujundasin enda jaoks arvamuse, et mis see selline küll olla võiks.
Kui koduvald korraldas mingi prooviürituse ehk siis sai niisama minna ja üks kord proovida mis see siis ikkagi täpsemalt on, panin enda nime kirja.
Käisingi ära. Esimene üllatus oli kohale tulnud seltskond. Kuna minule soovitas meesterahvas, siis polnud ma absoluutselt valmistunud olema üksinda suure naistekarja keskel, aga just nii see oli. Teine üllatus oli see, et ei mingeid spets harjutusi ja personaalset juhendamist, asendi korrigeerimist, vaid ainult mina võimlen siin ja teie teete järgi. Ilmselt oli see osaliselt tingitud ka rühma suurusest, aga minu ettekujutus oli miskit muud.
Ja siis loomulikult see, et ma ootasin midagi teistsugust. Ei oskagi kohe kirjeldada, aga mitte sellist rühmatrenni. Aga kui selline asi meeldib, siis trenni saab kätte küll. Peamiselt just staatilise mitte dünaamilise jõu poole pealt, mis oli kah võibolla üks neist asjadest mis mind alateadlikult häiris. Olen ju kogu aeg ikkagi liikuvat trenni teinud. Igaljuhul sain peaaegu kõigega enda arust hakkama. Küll mitte nii gratsiliselt kui teised, aga siiski. Ja kui alguses käsi ringitades õlaliigesed nagisesid, siis peale sessiooni oli kõik liikumine pehme ja sujuv.
Kuigi harjutusi tehes oli raske, siis kokkuvõttes väsimust ei olnud. Mis trenn see on, kui trennijärgset väsimust ei ole? Igaljuhul mitte minu maitse järgi trenn. Tegin igaks juhuks kõrvalsaalis mõned lõuatõmbeseeriad peale.

kolmapäev, oktoober 15, 2008

Talihooaja alustamine


Leidsin aega. Õigemini küll läksin jõhkralt oma ajakava kallale ja saagisin sealt nüri saega hea tüki. Aga tulemuseks tund-poolteist ronimist ja drytooli pirita panga all. Esimene ports aega kulus autoga võimalikult lähedale saamisele, mida tegelikult ei saanudki, sest üks jõletusuur sopane lomp oli ees. Siis kulus veel palju aega koha valimisele ja köie panekule, ikkagi esimene kord seal.
Ja siis läkski lahti.
Kõigepealt niisama number 2 juurest. Sein alguses väga pudine ja iga koha pealt tuleb kivitükke (lahmakaid) ja sodi. Aga vähemalt lae nurgatükk ei liikunud ja praost sai kenasti koormata. Tegelikult oli ainuke keeruline koht sealt lae kohast üle saada, sest ülevalpool polnud väga mingit haaramise kohta.
Ja siis kirkadega. Jällegi oli keeruline koht seal järsust kohast üles minemisega. ei osanud ülevalpool kirkadele mingit head kohta leida ja käed väsisid kiirelt. Mingi pisikese nuki taha aga siiski jäi ja hops jalg eendi peale, raskuskese õigeks ja jalg sirgeks. Peaks "figure-of-four" liigutust harjutama, sellega saaks sealt palju vähema vaevaga ja kindlamini üles. Hiljem, kui aeg juba läbi hakkas saama, üritasin sealt veel kord kirkadega üles saada, ning pudenesin justnimelt sealt eendi juurest köide.
Ja siis veel see liin number 1 juures. Käed sain eendi peale, kuid edasi tekkis tõrge. Tõrge kestis tükk aega ja lõppes köies. Teen tõrkeületamistrenni ja siis proovin uuesti.
Et järgmisel korral jälle mitte asjatult aega kulutada sai üle vaadatud ka kohad kust köit peaks alla riputama. Teisel pildil siis üks tulevikueesmärkidest.

teisipäev, oktoober 07, 2008

xDream Leppoja etapp

Kohale jõudsime varakult ja stardi hetkeks olime kõik korralikult valmis sättinud.
Kui aga anti luba karti vaadata selgus, et kirjutusvahend, mis soovitati kaasa võtta oli meil kotis ja mitte näpu vahel,nagu oleks pidanud olema.
Niisiis esimene rattalõik oli selline, kus kaardilt tuli üles leida kolm kaardi nurka märgitud punkti ja siis loomulikult need õiges järjekorras läbida. Kuna meil läks märkimisega suts kauem kui teistel, siis oli alguse ülesanne suurest rahvamassist läbi trügimine. Aga õnneks tuli mingi aja pärast seline rattaga sõidetamatu koht ja seal läbi muda sumbates oli lihtne valgesokimeestest mööda lipsata.
Kahjuks aga oli seal tempo tiimisiseselt ebaühtlane ja nii oligi, et peale mudakoha läbisaamist oli üks tiimiliige nati maha jäänud ja tema ise arvas, et ta on kõige esimene. Ja nii ta siis ootaski seal meid järgi. No piisavalt kaua, et normaalset positsiooni kaotada. Kui me ükskord jälle kokku saime, siis hakkasime jälle tulistama ja eks sellise tempoga tõmbab lohvi tühjaks küll. Kadu hindaks 5 min ringis.

Ja siis tuli kohe otsa osalise kaardiga jalgsietapp, kus siis kaart avalik ainult punkti lähiümbruses. Tegelikult oli lihtne, sest asukohad olid lihtsate orientiiridega ja mingit väga keerulist orienteerumist vaja ei läinud. Tulemusega võib rahule jääda.
Ja siis tuli rattaralli. Kohe suht alguses oli legendis märgitu kruusatee asemel hoopis asfalt, aga kuna pikkused klappisid, siis sai edasi pandud. Ühte sihti ei taibanud hästi ära ja saabus hetkeline peataolek 1min. Ning esimesel pikal otsal sai minu kalibreerimata odomeetri näidu põhjal liiga vara ära keeratud. 3km peale näitas kompu 200m viga ja selle tõttu siis paar minutit ajale otsa.
Siis tuli koht, kus ma väga hoolsalt legendi ei jälginud ja punktist väljudes tekkis arusaamatus suundadega. Oma lollusest viga 2-3 min. Ja nüüd polnud enam muud, kui pikal otsal arvestada oma odomeetri eksimist ja sõita 200m rohkem, kui numbrid näitavad ning olimegi varsti vahetusalas.
Sporditarvete kaalumise lisaülesandes kasutasime etalonraskust 750ml joogipudeli näol, mis tundud kuidagi raskem olevat, kui kõik need kolm asja kokku, mistõttu pakkusime kaaluga kõvasti alla ja saime 5,5 min toitumisele pühenduda. Piilusin küll eesseisva kanuu kaarti, aga rohkem edasimõtlemiseks taipu ei olnud.
Kanuu tuli meil hästi välja. Vähemalt sinnamaani, kui mu jalad krampi kiskusid ja ma ajutiselt kasututks lisapagasiks muutusin. Varem on küll mõnikord kanuus sääremarjad tüli teinud, kuid seekord oli asi sootuks hullem. Mõlema jala reie sise ja tagakülg kiskus krampi ja mul pold muud teha, kui lihaseid taguda ja valu kannatada. Tabletike sisse, rohkelt jooki, aga suurt paranemist polnud. Nii, kui oli vaja jalgade asendit muuta, tuli terav ja koletu valu hoobilt tagasi ja olin jälle pooleksminutiks rivist väljas. Paremaks läks alles peale kaldale pääsemist ja kõndima hakkamist. (Jooksuga tulid krambid tagasi aga siis aitas geel). Aga kokkuvõttes kaotasime kanuus liidritele ainult minutitega, mis on igati normaalne tulemus.
Nüüd siis lõpuks vaatsime ka edasist kaarti ja peab tõdema, et tegime (mina tegin) seda väga valesti. Ma ei leidnud seda kaardikohta üles, mis näitaks liikumist 14-15 vahemikus, küll aga tegin omas peas hiilgavaid tuletusi, mis päädisid sellega, et punkt 15 on samas kohas, kui kanuu algus. Olulisteks märgeteks siinkohal olid sõnad rattaala ja maeiteamisveel. Täiesti aga vaatsin mööda sellest, et punktis 11 oli jõgi ja punktis 15 järved. Kus on selle lolluse ots...
Aga jõudsime meie siis õnnelikult rataste juurde ja otsimu oma punkti (tähisega 44) ja siis alles jõuab kohale, et oleme hoopis vales kohas. Õnneks vähemalt nii palju taipasin, et võime siit nüüd rattad võtta ja ei pea enam joostes 15-ndasse minema.
Panime aga minema ja sihtisime alumist rajakest, mis pidi natuke läbi raba minema. Keerasime siis kruusakalt metsateele ja varsti muutuski rada suhteliselt vesiseks ja rabaseks. Üllatusena tuli aga see, et rada nagu õieti polnudki, küll aga oli õigel kohal kraav ja nii siis panimegi võsasel kraavikaldal ratastega ragistades vapralt edasi.
Kui aga poole kildi pärast olukorra paranemist näha polnud muutusin murelikuks. Veel natike edasi ja sisse puges juba tõsine kahtluseuss. Ja kui siis mingi hetk nägin kaardil seda suti lõuna pool asuvat sihti ja kraavi, sain nagu haamriga pähe. Koukisin välja kompassi, kontrollisin suunda ning hakkasin valjusti ropendama. Aga mis kehvasti, seda tuleb parandada. Tõmbasime suuna põhja ja trügisime läbi tiheda kasevõsa ja põlvini vees õige tee poole. Nüüd oli pilt täpselt selline, nagu kaks kuud tagasi tehtud matka aegu, ainult et meil olid takistuseks rattad kaasas. Positiivne asja juures oli aga see, et saime näha tõsist ürgmetsa paksu rohelise sambla ja ristirästi mahakukkunud puudega. Igaljuhul jõudsime vahetusalasse kohale küll poole tunnise ajakaotusega, aga võitlusvaim polnud kuhugi kadunud.
Kiired hüppenöörihüpped ja läksime suuruse järgi järvede äärseid punkte võtma. Me arvasime küll õige järvede järjekorra ära, aga ei olnud endas täiesti kindlad, mistõttu tegime vahepeal mõttetu lisakaare kõige pisema järve äärde. Punkti numbri järgi oli aga järjekord üheselt tuvastatav ja parandasime selle koheselt. Kadu ehk 5min ringis.
Sõit 21-22 oli küll lihtne, aga tagumik oli millegipärast täna õite valusaks läinud ja vahepealne rabas jalutamine seega isegi mõnes mõttes hea.
Ja nüüd siis viimane kanuu. Pelgasin nati seda Valgejõel vastuvoolu sõitmist, kuna see ikkagi parajalt kiirevooluline ja käänuline jõgi. Esimese punkti juurde siis tassisime -- no mina näitasin teed ja atassisin aera ja kandev jõud oli mul järgi. Aga peab nentima, et selle jupiga kaotasime umb. 2min.
Edasi aga väga head vedamiskohta ei paistnud, mistõttu hakkasime vaikselt mööda vett liikuma. Punktid sai leitud enamvähem, kuid küllalt palju oli hetki, kus ma polnud korralikult kaardis, vaid panin autopiloodis eessõitvatte kanuude järgi. Kõik aga sujus enamvähem. viimase punkti juures saime veel mitmest tiimist ette, kuid ühte käänakut lugesime valesti ning kanuu trejektoori muutus võttis nii palju aega, et kaks tiimi möödusid.
Enne finishit oli aga veel üks lisaülesanne, mis seisnes aasadega köit mööda 8m kõrgusele ronimisest ning seal punkti võtmisest. Meil läks see hästi (võitsime ühe koha), kuid kuna täpselt enne meid oli lisaülesandele jõudnud palju tiime, siis pidime hulga aega oma järjekorda ootama. mistõttu jäime ilma lisa kohatõusust. Aga nii see võistlus kord juba on.
Lõpus olime siis kohal 16 ja jälle kord puhas(trahvitu) sooritus.
Tänaseks ei taha parem jalg ikka veel sirgeks minna hoolimata korralikust saunatamisest ja masseerimisest-venitamisest. Peaks vist selles suunas miskit asjalikku ette võtma.

pildid sain siit
Ja kaarte ei ole, sest hetkel pole fotikat ega skannerit käepärast ja digiversiooni ju xdreami korraldajad ei jaga.

neljapäev, oktoober 02, 2008

Seier punases

Poolkogemata tekkis eile päeval 3 lisatundi ja otsustasin käia natuke skautimas. Seekordseks piirkonnaks siis pirita kaldajärsak ning eesmärgiks leida mõni ronimiseks sobilik koht. Auto parkisin kuskile keskele ja kõigepealt suundusin ida poole. Üldseis masendav ehk ainult vahelduvat traaversit võimaldav sein, kuid oli ka kaks natuke kõrgemat seinalõiku (~7m). Ühel neis suhteliselt normaalne kivikvaliteet ehk siis mitte väga savipudine.
Ja siis seal mustakivi tee otsas on see teepikenduse alguse koht, kus pae sisse on kanal lõhatud. Seal on sein püstloodis 6-8m, aga maapind all klaasikillune ja sein suhteliselt praguline (lõhkamise tagajärg) Aga miskit saaks teha küll, kui paremat pole.
Kuna aega oli auto juurde tagasi jõudes veel järel, siis võtsin ette skaudi ka linna poole. Olin juba lootuse kaotanud näha midagi muud kui 3-4m kõrgust järsakut, kui natuke enne obeliski tõmmati minu ärevuse seier punasessse. Järsak läks järsult kõrgemaks, kivi tugevamaks ja profiil ilusamaks.
Ja seina jätkus pikalt-pikalt, kõik silma järgi nii 8m ringis (mõnes kohas vähem, mõnes rohkem) ja valdavalt sutsukene negatiivne. Nii mõnigi liin salvestus peakeses tulevaste projektide kausta priority nr 1 alla. Igaljuhul tean nüüd, kuhu ronima suundun, kui sealpool linna otsas paarilise ja vaba aega leian.
Boonusena sain poolteist tundi järsaku all kakerdada ja natuke kehalist tegevust värskes õhus.