neljapäev, september 30, 2010

Põnnid "mägi"matkal.

Jõudis kätte see laupäev, kus toimus matkajate/ronijate laste nn. kokkutulek. Kokku saadi Türisalu panga parklas ning sealt kõigepealt ilusti turistirada pidi alla mere äärde. Et põnnidel huvitav oleks sai neile seljakott selga ning sling koos karabiini ja haaratsiga külge aheldatud.

Esimesel laskumisel said nad tugiköiel libiseva karabiiniga liikumist proovida. Laskumine oli muidugi selline lauget teerada mööda tulemine, aga lastel siiski uudse asja tõttu huvitav.

 Järgmise etapi läbimiseks seoti lapsed grupi kaupa köiega kokku ning prooviti seongus liikumist. Alguses tunnetuse saamiseks mööda siledat maad aga osaliselt ka järsu kaldaserva ääre peal. Hiljem aga sealtsamast kaldaservast alla tulemist. Nüüd oli juba köiega liikumisel jumet. Ega pisikesed veel küll õieti aru saanud, milleks ja kuidas see köis, aga vähemalt said proovida.

Edasine etapp oli matkamine mere ja kaldajärsaku vahel. rahvast oli palju, põnnid turnisid igal pool  ja üldmulje oli positiivne. Mõne koha peal sai küll lahtisemate kivilahmakate otsast turnimast ära kamandatud ning mõne koha peal ilmselt nati ebaõiglaselt kiiremale liikumisele utsitatud. Lõpupoole muidugi hakkas pisemates väike virinauss pead tõstma, aga siis tuli teekonda lihtsalt jälgede uurimise ja turnimiste ja hüppamiste ja niisama jutuga huvitavamaks muuta.

Kui kallas laugeks muutus tehti üks väikene söögipaus ning peale seda said pisikesed mägimatkajad proovida kuidas on haaratsiga nõlvast tugiköie abil üles ronida. Nii mõnelegi jäi haaratsi olemus mõistatuseks ning seda lükati mööda köit edasi vaid selleks, et see ei takistaks. Sikutamine käis ikkagi otse köiest. Kõik olid aga tublid ning jõudsid kenasti üles servale.

Üleval sai natuke aega kõndida, kuni ette sattus "sügav" kraav. Sinna oli ülesõidu köis pingule tõmmatud ning mudilased said teada kuidas töötab ahviraudtee. Tundub et neile meeldis. Minu põnnid olid seda muidugi juba harjutanud, kui sai neid talve lõpul Rannamõisas pika köie peal kaldast alla sõidutatud.
Nüüd veel viimane väike jupp parklani, tublimate tunnustamine diplomitega ning väike porgand.

Kokkuvõtvalt üks väga tore harrastust tutvustav üritus ning üldjoontes tundub, et lapsed jäid rahule. Poiss küll ütles, et temale ei meeldinud, aga see tähendas hoopis seda, et ta tahtis rohkem kivide otsas turnida. Eks peab millalgi pere jälle kokku korjama ja kuskile kivisesse kohta uitama minema.

Korraldajatele aga suur tänu ning jaksu edaspidisteks sarnasteks püüdlusteks.

neljapäev, september 23, 2010

Kummi lohistamas

Juba kaks nädalat vean iga päev autos kaasas jooksuasju, aga kord on tööl sigakiire, siis jälle on mingid muud asjaajamised või siis on ilm totaalselt vasakule ära keeranud. Nüüd, kui tuli erakordselt hea uudis ning olen ka ühe tööprojektiga peaaegu et vaheetapini jõudnud tegin ühe väikese lõunapausi. Kõigepealt üks pisike ring niisama sörki, siis otsisin üles nurga taga vedelevad kummid ning haakisin endale sappa. Ring kahe kummiga joostes. Karm, aga tehnika lihvimisel ja parema rakme puhul aeg kindlasti paraneb. Tegelikult oli pulss kiirelt punases, aga pingutus siiski suht lühiajaline ja taastus üllatavalt ruttu.
Lõuna polnud aga veel läbi ning igaks petteks tegin teise ringi veel, seekord kõndides. Aega kulus nati rohkem, aga hingetust nagu eriti polnudki. Reied aga sosistasid juba ühtteist alateadvusele. Parkisin siis kummid ära ja tegin igaks petteks veel ühe lõdvestusjooksu peale.
Nüüd pean plaani, et peaks kuskilt ühe vanemat sorti rehvi muretsema ning hakkama õhtuti lastele sõitu tegema.
Krt see läheb juba täitsa trenniks kätte ära...

teisipäev, september 21, 2010

xDream Roostal

Start ratastel ja igaüks suunati paberite järgi erinevat teed mööda. Kuna kiire pilk legendile andis teada, et esimene punn on hoolimata erinevatest teekondadest siiski sama numbriga sai valitud kõige lihtsamana näiv trajektoor. Ometi panime massipsühoosiga kaasaminnes õigest teeotsast väheke mööda, mis aga kadu ei toonud, kuna järgmine rajake viis samas suunas ning varsti leidsime ka punni. Sealt edasi võtsime igaüks oma legendi ning andsime hagu. Minul juhutus loomulikult kõige halvem mis juhtuda saab ehk siis spidokas,millelt kaugust lugeda andis otsad ning näitas ainult üht ümmargust nulli. Nii ma siis üritasin käänakute ja kõhutunde järgi oma rada mööda liikuda. Korra panin punkti juures valesti, aga ajakadu oli minimaalne ning niikuinii sai järgmise kokkusaamispunkti juures tiimi kogunemisel oodata.
Nüüd üks lühike aga tore männimetsa alune rattalõik ning saimegi kanuusangad pihku haarata ning seda kallast mööda tassima hakata. Korraks põikasime ka merele ja komposteerisime punkti, aga siis tulime turvalisele kaldale tagasi ning vedasime ja tassisime edasi.
Tagumises otsas olid aga punktid kõik nati kaugemal meres ning seal sai ka natuke mõlamisega tegeleda. Laine polnud kõige hullem, kuid laine koos veepinna all varitsevate kividega tahtis meid küll paaril korral vee alla keerata. Õnneks olime tasemel ning jõudsime õnnelikult kanuuetapi lõppu. Täielikust õnnelik olemisest oli puudu vaid üks meres kaduma läinud kaart ning paugutamise tunne. Koht tolleks hetkeks 19.
Esimesed jalgsipunktid tulid talutavalt, kuid suund oleks võinud täpsem olla ning reljeefi lugemine parem. Peale 16 punkti juures meres sulistamist oli põlvest allpool vaja sooja teha ning kaardi vaatamine polnud ehk nii hoolikas. Pealegi olid nimekad orienteerumistiimid kohe siinsamas käeulatuses ning nii me sinna valesse võssa läksimegi. Peale 18-ndat olime rongi sabas ning ühel hetkel sattus minu jalg salakavalasse auku. Matsti oli hüppeliiges viltu, valuhüüe huulil ning mina ise sirakil maas.
Kui ma ükskord püsti ja kuidagi liikuma sain läks veel jupp aega esimese jooksusammuni. Ülejärgmist punkti ajasin aga juba jälle tiimi eesotsas kaardiga metsast taga. Tegemist siiski tiimi liikumise aeglusega, sest jalg tegi endiselt igal astumisel valu. Kohanumber suurenes kõige selle tulemusena 22-ni.
Rataste juurde jõudes selgus kurb tõsiasi, et viimasest kahest kaardist oli meil alles jäänud vaid üks ning kuna minu ratta kaardialus on eelmisest võistlusest saati veel ribadeks, siis olin järgmiseks etapiks taandatud statisti rolli. Väga imelik on sõita, kui tahaks vajutada, aga ei tea mis suunas peaks vajutama. Otsiks hea meelega punkti, aga ei tea kuhu suunas vaadata.
Igaljuhul saime kuidagimoodi vajalikest punktidest läbi käidud ning võtsime suuna järgmise vahetusala poole. Ja vaid natukene enne kohale jõudmist keerasime millegipärast võssa. Või noh mitte võssa vaid sihile, mis üsna pea muutus liivasossiks ning suht sõidetamatuks. Tegime sealt siis aegajalt kaardiga konsulteerides väikese tiiru ning jõudsime vahetusalasse umbes täpselt 29-nda tiimina.

Järgmine etapp oli jalgsi valikorienteerumine. Isegi tavapäevadel on jalgsietapid meile kaotusi toonud, seekord aga oli lisaks veel valutav hüppeliiges, mis ebatasasel maastikul ennast üldsegi hästi tunda ei lasknud. Orienteerumine ise oli suht lihtne, vaid 57 juures oli natukene mõtlemist ja arutlemist ning 65 juures ei leidnud kohe seda kõige õigemat kivi üles. Oli teisi sinna ju kohe küllaga puistatud. Aega kulus ringile 35 minutit ning taandusime pingereas veel kaks kohta.

Järgneva rattaga võistluskeskusse sõidu trajektooriks valisime põhjapoolse variandi, mis võttis meil kuidagi liiga palju aega. Ilmselt oli mingi väsimuse teema. Seeeest aga oli järgmine etapp köisraja ootejärjekorras seismine vägagi lihtne. Seisa vaid 20 minutit ühe koha peal ja vahi ringi. Eks me uurisime seal mölutades nati ka kaardi pealt veel järelejäänud trassi kulgu, uurisime sealsamas kõrval oleva järgmise lisaülesande teksti ning võtsime viimased toidusõõmud.
Turnima läksime igaüks ise rajale, mis ilmselt polnud kõige õigem valik, aga pold hullu kedagist. Nüüd veel kolme löögiga golfipall auku, Üks kiire jalgsi orienteerumisetapp, surfilauaga 10m edasi-tagasi ning tuligi finish.

Koht 28, aeg 4:06:42. Tulemus pole just kiita, aga vähemalt naistetiimidest olime seekord kiiremad.
Hooaja kokkuvõttes platseerusime kohale 34, mis on ikka väga suur number. Peab aga nentima, et eks see on kooskõlas kulutatud treeningtundidega.

reede, september 10, 2010

Lükkame uue hooaja pauguga käima

Kõigepealt olin kahevahel, kas miskit korraldada?
Jäi ikkagi kripeldama ning siis tekkis küsimus mis formaadis korraldada?
Sõelale jäi kolm varianti, mille tarvis oli vaja välja mõelda millal korraldada?
Umbkaudne aeg sai paika ning nüüd jääb üle vaid küsida kas keegi peale minu ronida tahab?

Räägime siis "Harku drytool bouldering 2010" nimelisest asjast mis võiks aset leida 21. nov 2010.
Kuni täpsema juhendi ilmumiseni jätan formaadi spetsiifika üllatuseks, aga ütlen niipalju, et muutused on möödapääsmatud. Kindlasti aga saab proovida ennast ja teisi ületada ning näha kuidas teised samaga vastata püüavad.

kolmapäev, september 08, 2010

Rae - Sõjamäe kiirtee

Sõpradega koos on alati tore koos miskit teha. Seekord sai muu hulgas vaadatud, kas gaasitrassi sihil saab joosta. Nagu pildilt näha, siis olid seal isegi jäljed ees ning kui seda 400m pikkust soist võsalõiku vahel ei oleks, siis võiks seda lausa kiirteeks nimetada. Siht on tegelikult 10m vasakul, aga seal oli vähe niiskem. Vähemalt saab sealt otse, ilma suuri teid kasutamata ja suhteliselt tsiviliseeritult kahe rabamassiivi vahelt läbi.
Ülejäänud jooks oli vähe tahkemal pinnasel ning lõppes natukene enne suurema tormi ja vihmasaju puhkemist.

reede, september 03, 2010

Hakkas pihta või?

Keegi rääkis midagi esimestest öökülmadest ja jääs autoakendest ning see võib tähendada ainult üht. Sügis tuleb ning sellega koos vahetub ka suvine hooaeg talvise hooaja vastu. Ja mida tehakse talvisel hooajal?

Loomulikult tuleb kapinurgast kirkad välja otsida ning minna kivi kraapima. Olgu selle ajaga kuidas on, aga hooaja esimeseks draituuliks peab aega leidma. Olgu siis kasvõi lõunasöögi arvelt. Umbes nii ma tegingi ja koriseva kõhu saatel sõitsin Harku traaversile äksjonit tegema. Peab nentima, et sein on ikka veel alles ning ikka veel ei jõua ühe jutiga otsast otsani ronida. 

Siin peab mingi nipp olema.

Poole tunni jooksul muutusid käed jämedateks makaronideks ning püksid rebenesid kõrgemat astet tehes strateegilisest kohast. Järgmine kord läheb veel paremini.