Mis on peidus pealpool lage?

Eelmine nädal sain lõpuks ometi hakkama ühe keerulise sõlmega teise korruse ehituses.

Kuna lae peal on hunnik igasugu kaableid ja torusid ja isegi seadmeid, mis võivad hiljem ligipääsu ja hooldust vajada, tuli välja mõelda moodus, kuidas neile võimalikult väikese vaevaga ligi pääseda.
Esimene variant lagi lihtsalt lahti kruvida on ses mõttes paha, et seda peab tegema paigaldamisega vastupidises järjestuses ning seda terves ulatuses kuni soovitava kohani. Keskelt alustada ei saa.
Muidugi oleks võinud osta ka pööninguluugi ning see lakke kruvida, aga selle väljanägemine oleks toa ilme ära rikkunud.
Läksin hoopis seda teed, et disainisin luugi, mis on 3,84m pikk ja 56cm lai. Ehk siis kogu toa laiuses (laudade pikkuses). Eesmärk oli peita luugi servad ning üldse jätta näha võimalikult vähe võõrelemente.

Kõigepealt sorteerisin välja kõige sirgemad ja tasapinnalisemad lauad. Need omavahel põõnadega kokku ja täisnurkselt mõõtu lõigata. Põõnad peavad hiljem asetsema täpselt laes olevate talade kõrval.
Põõnad on punni poolt 10cm ulatuses üle ulatuvad, teiselt poolt cm lühemad.
Üks külg tuleb põõnadega olemasolevate laelaudade peale toetada ning luuk paika sättida. Nüüd jääb veel üle iga tala juurde aknasulgur monteerida ning laelauast lingi jaoks vastavasse kohta auk sisse puurida. Loomulikult oleks mulle veelgi rohkem meeldinud vaid ühest punktist sulgemine, kuid 3m pikka ja multipointset aknasulgurit ei õnnestunud mul millegipärast kaubandusvõrgust leida.

Pele kümmekond korda proovimist ja mõõtmist ja kruvimist ja uuristamist saan nii kaugele, et luuk on paigas. Nüüd vaja veel luugi äärmise laua soone pealmine serv maha lõigata ning luugist järgmise laua paigaldus. Ja et luugi avamisel see kogematakombel avajale pähe ei kukuks sai ta saapapaelte jaoks mõeldud nööriga talade külge riputatud.

Nüüd on laes vaid 6 pisikest auku (peaaegu nagu oksaaugud, aga mitte nii silmatorkavad) ning neile on plaanis veel mütsid peale panna.
Ja pealpool lage on tulevikus peidus ilmselt hooajaväline seiklusvarustus. Igaljuhul sai tekitatud võimalus alati vaadata, mis seal parasjagu toimub.

See on üle tüki aja üks seadeldis, mille olen paberil välja mõelnud ning reaalselt valmis meisterdanud. Oleks ainult jõudu ja viitsimist ka ülejäänud mõtetega niimoodi käituda.

Kuidas panna täppi?

Ilge jama on selle seina värvimisega. Nimelt plaan teha ülemise korruse seinad veelgi suuremas ulatuses kohupiimavärvidega, kui alumisel korrusel. Ja ega ei oleks probleemi, kui oskaks värve segada. Komponendid muidugi saab hästi kokku möksitud, kõik puha kaalu järgi potti, nati seista, miksriga segamini ja ongi valmis. Aga siis tuleb keeruline osa, kus on vaja valgele värvile õige toon anda ning sellega alalõpmata üks jama. Alumise korruse asjadest olen juba kribanud, aga nüüd on mõõtmed vähe teised ja tööd omajagu rohkem. Seekord siis sai kohe rohkem värvimuldasid varutud ja põhjalik omavaheline segamise test kah ära tehtud.

Plaane on lausa mitu ja kaks neist grandioosset, vähemalt meie kogemusi arvestades.

Kõigepealt siis trepi ruumis prusside vahed kerge kreemja tooniga ja prussid tumepruunid. Välja tuli aga suhteliselt kollane, sest see kollane ei taha kohe kuidagi lahustuda ja nii kui pealt pinnast pintsliga võtad saad seda kõige kollasemat. Kreemjas toon hõljub potis keskel ning tumedamad terad on poti põhjas. Nii siis ongi kollaselaiguline sein üksikute tumedamate triibukestega. (Kui juba kolmandal päeval kaema lähed, siis ei tundugi niiväga hull). Pildil on toodud seina erinevad kuivamisastmed. Ülemine on juba läike osa ära kuivanud ja kõige mõnusama efektiga sein. Kui õnnestuks kuidagi sellist asja säilitada, siis oleks vinge. All korrusel kogesin sama. Keskel siis juba peaegu kuivanud, kus allpool olev valge hakkab läbi tikkuma ning alumine siis järgmisel hommikul, kui selgus, milliseks asi tegelikult kuivas. Pildid loomulikult ei anna seda õiget kohapealset efekti välja. Ahjaa, siin ei teinud mitte kohupiimavärvi, vaid krundiga. Põhjuseks kriidise efekti vältimine. Aga et kipsplaadi vuugid kumama ei jääks oli alt kihi valge värviga juba ära tehtud.

Poisi toas on ühes küljes seinasisesed riiuliõnarused mis jävad valgeks, aga seda ümbritsev sein peaks tulema tumepunane. Noh selline eriti mõnus sametine. Välja tuli aga selline toon, mis sobiks rohkem plika tuppa ehk siis see punase tooni heledam ots, mida aegajalt roosaks nimetatakse. Jama on selles, et see on sigailus roosa oma kergete punaste triipude ja kerge laigulisusega nii et ühest küljest on natuke kahju seda hiljem tumedama tooniga üle teha. Ilmselt seetõttu võtsingi eile õhtul (või õigem oleks öelda täna varahommikul) kätte ja tegin plika toas kah ühe seina sama värviga üle. Seal riiulite ümbruses aga saab tugevalt toonitud krundiga ilmselt lõpuks enamvähem õige tulemuse.

Teise ja kolmanda seina osas on aga selline pildi joonistamise plaan, mille esimene etapp oli kõik kerge sinaka tooniga üle teha. Sellest oleks siis pidanud hiljem sinine taevas tulema. Potis oli kõik kenasti helesinine ja isegi seina peale kandes tundus normaalne, kui aga värv kuivama hakkas muutus kõik. Nüüd on küll üks sein tehtud valge pahtliga ja teine sinist tooni värviga, aga peale vaadates ei ole vahest küll eriti aru saada. Peab seda asja nati parandama vist.

Teine suur plaan on plika toas, aga sinna pole värviga veel väga jõudnud, kuna mõni koht vajab veel pahtliga silumist.

Süütu sein

Asjad on siis nüüd niikaugel. Auke on veel vaja puurida ja löökmutreid taguda, aga kivide kinnitamise poldid on otsas. Mõned kivid veel on, aga need jäävad poeskäiku ootama.
Aga süütuse kaotab täna õhtul, kui plikatirts ja sünnipäevakülalised kallale lasta.
Eks ta rohkem lastele ole, sest enda jaoks on see ikka lootusetult väike. Võibolla kunagi tulevikus kuskile teispoole maja enda jaoks suurem, aga mitte niipea.


P.S. Üks kivi on enda tehtud ja kõvasti poldiga kinni tõmmates ei ilmutanud mingeid pragunemise märke. Teine on veel, aga jällegi ootab poltide saabumist. Kui need kannatavad, siis ehk isegi õnnestub käepärastest vahenditest endale meelepärase kujuga kive nikerdada. Ootame ja vaaame, mis tänane peaproov näitab...

Mutid auku

Ma ise olen uurinud ja minu käest on mitmel korral uuritud, et kuidas muttidest lahti saada. No see probleem on kindlasti iga aiaomanikku mingil ajal vaevanud. Lausa nii palju, et käibel on igasugu nippe ja meetodeid, kuidas kurjameid kättte saada või ära hävitada. Alustades kasutatud kassiliivast ja mutipeletist, kuni autosumpsi käikudesse ühendamiseni välja.
Eile sai selgeks meie muru terroriseerinud muti kurb saatus, mis annab maailmale juurde veel ühe tõhusa mutihävitusmeetodi.
Mõned ajad tagasi sai alustatud ajapostide aukude tegemist. Laenutusest puur, ning sellega lasta maa sisse auk läbimõõduga 20cm ja sügavusega umb 1m. Kuna ilm meil siin na vihmane, siis ei läinudki kaua aega mööda, kui augud vett täis sadasid ja sellised sügavad kaevud moodustasid. Kui lastel oli konni vaja, siis sai neid sealt aukudest, ning eile siis oli lisaks konnadele ühes augus ka meie mutt.
Niisiis, kui teid tüütavad mutid, siis puurige muti käigu kohale sügav auk, ning laske sinna uppumise jagu vett sisse.
Jõhkramad tüübid võivad vee asendada põhja asetatud teravate ogadega.
Aga mina hakkan nüüd poste panema.

Üldfüüsiline

Samal ajal, kui teised Kirikumäe metsades ragistasid tegin mina oma üldfüüsilist teistmoodi täis. Kestus, intensiivsus ja vaheldurikkus polnud küll päris see, aga pühapäeva lõpuks olin omadega üpris õhtal. Keskmise suurusega krundi jagu kivi-mulla-savi sodi maalapi pealt kokku riisuda ja seda vahelduva eduga kärule kühveldada ning minema kärutada tundus alguses suts ja valmis tööna. Kui see aga juba päevi(õhtuid) hakkas kulutama, ja veel poole pealgi polnud, siis läks asi karmiks. Nädalavahetusel siis maksimum pikkusega tööpäevad ja ikkagi jäi uude nädalasse veel üks nurk rehada ja osa sodi minema tassida.
Aga uus korralik muld on juba krundinurgas hunnikutes laialivedamist ootamas ja murukülvimasin on esikus nukralt oma järge ootamas. rääkimata sellest, et ostetud vihmuti tahaks juba kangesti oma elu mõtet täide viia.
Kolme korda pole vaja arvamiseks, mis täna õhtul plaanis on.

Liumägi nagu köögimööblist leitud.

Köögimööbli paigaldusest jäi üle üks defektne kapi küljetükk. No nii 2x0,6m see seisis nukralt seina ääres ja võttis asjatut ruumi. Mulle ei meeldi, kui vedelevatel asjadel pole funktsiooni. See lausa sunnib midagi uut välja mõtlema, et jubinatele tekiks olemise mõte. Ka sellele plaadile tekkis mõte. Hea mõte. Aga tegemiseni jõudis alles vahetult enne aastavahetust ning valmis sai eile.
Ehk siis lastele mingit jupstükki, mille peal tundide kaupa aega veeta ilma vanemaid tüütamata. Sellise asjanduse nimi on liumägi ning selle konstrueerimine on tegelikult suhteliselt lihtne.

Vaja läheb materjali:
- libedat materjali liu osa põhjaks (lamineeritud mööbli küljetükist lõigatud 420x1270)
- ülesronimise tükki (sellestsamast mööbli tükist trapetsi kujuline 420-560x670)
- istumise osa ehk siis horisontaalne pind, kus liu laskmiseks valmistuda. (jällegi sama materjal 200x420)
- pikad kitsad ribad külgedele, et kogemata liug lühikeseks ja kolksuga lõppevaks ei jääks. (sama materjal 150 laiad ribad.)
- igasugu kruve ja nurgakinnitusi
- mööblihing, et lahtises olekus liumägi kuidagi kompaktsemaks kokku panna. (420mm)
- vilt et kaitsta parketti kriimude eest
- venimatu nöör või lint ~4m, millega asja laiali vajumist takistada.

Vaja läheb tööriistu:
- saag (käsi, tikk/ketas)
- raspel/viil
- liim
- akutrell
- augu/toosi puur
- möödulint ja pliiats ikka kah

Kuidas:
Lõikad välja vajalikud tükid
lõika ülesronimise tüki sisse redeli pilud
kas saed servad tikk/ketas saega või viilid õigesse kaldesse, et tükke kokku pannes tükid omavahel hästi sobiksid.
Liimi põrandaga kokku puutuvatele pindadele vildiribad, et põrandat kaitsta
otsi keegi tükke paigal hoidma, kuni sa ise neid kruvide ja nurgikute ja hingega kokku kruvid.
Nüüd vaja veel konstruktsiooni alla äärde panna mingi piiraja, et asi kõhuli ei vajuks. Mina kasutasin venimatut ultra tugevat ja vastupidavat pesunööri, kuid ilmselt oleks koormarihm või mingi analoog parem lahendus.
kruvi küljetükid külge, vajadusel lõika need ilusti muu disainiga sobivasse kujusse.
Servad, kust lapsed tahavad käega kinni võtta või kätt libistada peavad olema ilusti siledad ja lihvitud. Soovitan ka üle lakkida/värvida või siis teibiga üle teha, et pindude kätte sattumist vältida. Täispuit materjali puhul loomulikult pole sellist probleemi.
Mul vaja asjale veel mõningane järellihv anda ja üks murdunud nurk tagasi liimida ning siis on täiesti valmis.

Ajaraisk

Pühapäeval sai kasutatud Bauhofi aastalõpu soodust "Kõik kaubad -20%". No enne ikka sai nati ringi vaadataud, et mida vaja majale külge kruvida ja kuhu mida osta. Nimekiri sai pikk.
Veetsime poes tund-kaks ning lahkusime sealt ühe vetsupoti harja, vetsurulli hoidja ja ühe plekitükiga. Kõik need olid kompromissi peale minek, et midagi ju peaks ikkagi ära ostma ja enamvähem sobib kah. Aga ülejäänud asjad olid neil kõik otsas, kehva valikuga, üldse mitte toodete nimekirjas või siis lihtsalt 100%'lise juurdehindlusega. Täiesti mõttetu pood. Ja sellele järeldusele tulen pea iga kord, kui seal käin. Huvitav miks ma ikka veel seal käin?
Ahjaa, müüjaid seal kah pole või siis vähemalt mitte piisavalt.

Lõunarindel muutustega

Eile tegin esimese sauna.
Või oli see siiski täna. Igaljuhul oli kell juba kaugelt üle kesköö, kui lõpuks teise korruse põranda segutööd vaba põrandapinna ja segu puudulikkuse tõttu pooleli jäid.
Kuigi kive on veel kerisel vähevõitu, lava pole ollagi ja kerise übmruse seina värv natukene "lõhnab" sai higi lahti küll ja tegi hinge värskeks. Praegu on küll tunne, et topime kola autosse ja vurame kogu elamisega linnast ära. Aga seda siis ilmselt järgmine nädalavahetus, sest seekord peab kuskile kaugemale tinutama minema.
Ja lumelabida peab muretsema. Vana on kuskile jalutama läinud ja ilma ei saa enam hakkama. Harjaga on suuri hangesid keeruline kokku kuhjata, kuid tänahommikune võimlemine tõestab selle äraspidise tegevuse võimalikkust.

Kohupiimast seinakate

Meil endiselt käsil saviseina ehitamine. Juba lõppjärgus, aga siiski pooleli.
Hiljuti tegime saviseina konserveerimiseks kaseiinikrunti. No kõigepealt "väike" kogus testimiseks, et kas ja kuidas. Toimis küll. Ja isegi selle toonimine õnnestus mõningate mööndustega. Ilma toonimata jäi savisein täpselt seda värvi, mis ilma katmata, ainult et pind ei pudise ega erita vastikut peenikest savitolmu. Kuna aga me kasutasime sealtsamast vundamendiaugust võetud kohalikku savi, siis on isegi peale sõelumist väikesi kivikesi ja terakesi sees. See kajastub ka käega katsudes. Eks vaatab, kuidas muutub olukord mitmekordsel võõpamisel. Praeguseks on meil saviseinal vist 2 pakki rasvata kohupiima ja äkki paneb veel nati. Seina teiste külgede viimistlus on veel lahtine.

Ja et tuba, kus on massiivne savisein ei tunduks hiljem ebardlik tahtsime ülejäänud seinad üle teha kaseeinvärviga. Rahva keeles siis kohupiimavärv.
Toonisime kah, punase ja kollasega. tundub, et see kollane värvimuld ei taha hästi lahustuda ja kuigi ma panin punast natuke ja kollast palju, siis oli värv potsikus ikkagi ainult kergelt roosakas. Aargh ütlesin seda tooni vaadates mitmeid kordi ja surasin kollast juurde. Toonile see väga suurt mõju ei avaldanud.
Siis tegin ühe testivärvimise. Olenemata roosakast toonist ämbris tuli seinale kena oranzikas toon. Umbestäpselt selline nagu soov oligi.
Kuna oli juba hiline õhtu või lausa varajane hommik sai seina värvimine järgmisele päevale lükatud.
Kui järgmisel päeval kohale jõudsin, oli kaseiinvärv omandanud endise vedele hapukoore konsistentsi asemel pigem piima konsistentsi moodi oleku, kuid toon paistis ämbris endiselt petlikult roosa. Nii, kui ma pinsliga üle seina tõmbasin ja värvi nägin sain aru, et roosast ja isegi oranzist on asi kaugel. Seinas olev toon oli pigem üks kolmest põhivärvist ehk siis täiesti kollane. Nagu hullude päevade plakat, ainult natukene tumedam ja soliidsem. Teha aga polnud midagi, sest värv ei säili potis kaua ja hetkel ei olnud ka võimalust seda tooni kuidagi muuta. Pealegi on kohupiimavärvi puhul alati võimalus järgmine kiht teha natuke läbipaistev ja seega tooni natuke lasuurida.
Hakkasin siis ühest seinaotsast värvima. Ikka selliste korrapäratute pintslitõmmetega, et värvitud sein hiljem efektne paistaks. Kuna värv kuivades väheke oma tooni muudab, siis ei saanud kohe aru, mis ja kuidas, igaljuhul väga kahju, et fotokat kaasas polnud. Kõige kihvtim oli sein siis, kui värv oli osaliselt kuivanud ja sein oli korrapäratult säbruline. Kui olin kõik vajalikud seinad üle tõmmanud ja värvi oli veel üle vaatasin, et kahjuks oli seina algus siiski suhteliselt ühtlase tooni omandanud. Vaid paksema värvikihi kohad olid tumedam-kollased kui ülejäänud.
Idee... tõmban seinale sellised paksema värvikihi sigrimigri sisse ja saangi efektselt natuke kirjuma seina. Tehtud-mõeldud. Jällegi kahju, et ei saanud pilti teha, sest efekti oli küll. Miski aga ei valmistanud mind ette selleks, et kuivades ei muutunud värv kollaseks nagu igalpool mujal seinas, vaid jäigi selliseks valkjasroosaks nagu oli potis olev vedel pläga.
Nüüd kus sein on täies koosseisus kuivanud ja sellesama värviga on igatsugu paranduskatsetusi tehtud on tulemuseks mingi sodipudi.
Peab nentima, et täpselt sama värviga, sama tooniga, sama pintsliga ja samale pinnale on võimalik erineva pealekandmistehnikaga saavutada täiesti kardinaalselt erinevat tulemust. Tumekollasest läbi oranzi ja punase kuni hele-roosa ja valgeni välja. Ja kõik need toonid on nüüd meie seinal esindatud. Kuna aga samas kõrval on naturaalse olekuga massiivne savisein, põrandal tammeparkett ja sein on nii kreisilt sigrimigri, siis ehk ei olegi väga häiriv. Esialgu igaljuhul jääb nii.
Enne järgmist kohupiimavärvimist peab aga vist veits harjutama või kuskilt tarka nõu küsima.

Tegin eile "trenni".

Tegin eile trenni.
Kätele.
Õigemini paremale käele.
Kõigepealt joonistasin seinale kaheksaid.
Ja mitte niisama, vaid ikka jõuga peab vajutama, et värv korralikult pinstlilt seinale kanduks.
3 tundi järjest.

Ja siis pintseldasin sellesama parema käega hüdroisolatsiooni seina.
Veel 3 tundi.
Siin ei olnud vaja mitte niivõrd jõudu, kui kiirust ja osavust.
Ja akrobaatikat, kui upitad kaugemat laealust nurka üks jalg taburetil ja teine toetumas vastu seina juba mõginast kummiseks muutunud käega kergelt tasakaalu hoides.
Lõpuks tegin venitusharjutusi ehk üritasin käele haakunud ja juba tahkunud pläga ära saada.
Natuke sain kah, aga koos karvadega.

Ja koju voodisse saades oli kell juba ammu 3 läbi.

Olen tagasi

Puhkus on nüüd läbi.
Surfama ei jõudnud, kuna tuul ja vaba aeg ei saanud kokku.
Matkama ei jõudnud, kuna ilus ilm ja vaba aeg ja mittehaige pere ei sattunud kokku.
Reisima ei jõudnu, kuna lihtsalt oli muud tegemist.
Ronima kah ei jõudnud.
Ja orienteeruma pole kah jõudnud
Üldse selline natuke mittejõudmise moodi puhkus oli.

Aga see-eest on majal katus peal, väljast krohvitud, seest peaaegu pahteldatud, elekter seinas ja laes, sitapütt kah maja ees maasse kaevatud ning veel mõningad tähtsad asjad aetud.
Edasi läheb jällegi nii nagu enne. Hommikul tööle, õhtul ehitama ja ööseks koju. Ootan juba pikisilmi aega, kui ei pea ööseks koju sõitma vaid võib rahumeeli objektile magama jääda. Aga sinna veel paar kuud kõva rabelemist.

Ma ei tea, kas olen mingi kiirustaja ja etteruttaja tüüp, aga igaljuhul loksub praegu autos uhiuus saunakeris. Saunaruum ise on veel olematu, sest osad vaheseinad ja vahelaedki veel puudu. Rääkimata loomulikult vee ühendamisest ja pesemisvõimalustest.
Aga tegelikult sai keris ostetud selle pärast, et millegagi ruumi kütta ja kuivatada. Pahteldamine ja muude segudega tegelemine teatavasti eraldab tohutult niiskust ning hallituse tekkimise vältimiseks peab ruumi pidevalt kuivatama. Senimaani kasutasime meetodit uksed-aknad valla, kuid see pole praeguse niiske ilmaga just kõige efektiivsem variant.
Aga nüüd vaja veel meetrike suitsutoru ning 100 kilo kerisekive.
Peab vist hakkama põldu kündma.

Elutarkust muudkui koguneb.

Laupäeval oli üks juhtumiste päev. Kõigepealt juhtus see, et köögimööbli firmas oli mulle algse joonise ja projekti teinud töötaja just eelmisel päeval puhkama läinud ning seetõttu saime jutule toreda müügimehega, kes oskas ka asjadest nii rääkida nagu tegelikult on. Nüüd on meil mõtlemiseks enamvähem sobiv disain ja värvivalik. Hind muidugi on soolane, aga karta on, et ega mujalt samaväärset asja odavamalt ei saa. Ja seda peab kah mainima, et kuigi neid värve ja dekoore ja spoone ja midakõike veel on salongides lademetes, ei leia oma värve komplekteerides üldsegi seda õiget üles. Ehk siis karkassi värv võiks teist tooni olla, aga lihtsalt ei ole midagi paremat võtta kah. Mõtleb homseni ja siis peab otsuse ära tegema.
Ja siis juhtus selline asi, et ostsime mõningad kipsplaadid. Plaadid naksti autokatusele, köiega kinni ja minekut. Õnnetuseks olin teadmatusest jätnud fikseerimata esiservad ning kui ma järvevanal 50 sisse sain hakkas pihta pahaendeline plagin ning tahavaatepeeglist oli näha lenduvaid kipsplaadilahmakaid. Seis oli 4-1 tuule kasuks ja kipsplaatide ja minu kahjuks. Nüüd on elu lõpuni meeles, et kipsplaatide vedamisel tuleb esiservad korralikult kinnitada, sest muidu võtab tuule alla ja panevad tiibade lehvides lõuna poole. Peale korralikku sidumist ja prahi teelt koristamist kaotusseis ei suurenenud ning olin õnnelik oma ühe terve ja lugematute tükkide õnneliku ehituspaika jõudmise üle.
Ja siis juhtus selline asi, et panin vahelakke villa. Tassisin parasjagu üht villaplaati pakist paigaldamiskohta ning ei olnud ülearu ettevaatlik. Mainimist vajab, et teisel korrusel pole meil muud kui paljad talad ja esimese korruse lakke on papinaeltega vaid kergelt soome papp kinnitatud. Kui ma seal tolmusel talal siis libastusin möödus murdosa sekundist ja mu alakeha oligi naksti esimesel korrusel. Minu õnneks jäi ülemine ots siiski talade peale kandma ning hoolimata katkisest jalast ja käest oli olukord kontrolli all. Peab meelde jätma, et kui toetuspind pole kindel, siis ole eriti ettevaatlik. Ma millegipärast kardan, et see jääb küll meelde, aga aegajalt ma seda omaenese nõuannet siiski ei arvesta. Aga villa panin peale lae parandamist edasi.
Ei saa ju lasta juhtumistel tuju ja töötahet rikkuda.

Selg, valu ja ravi

Reede õhtupoolikul tuli kohale suurem ports ehitusmaterjali. Siinkohal on rõhk just sõnadel "suurem" ja "ports", sest kogust ja gabariiti oli meeletult, kuid raskust osadel asjadel mitte nii väga. Kuna aga tänapäeva asjade soovimatu omanikuvahetusega on nagu on, siis kindlasti pidi asjad ööseks sisse silma alt ära ja luku taha saama. Nii siis oligi, et rassisin tassimisega hilisõhtuni välja. Tegelikult aga tahtsin kogu selle asjaga öelda, et õhtuks oli selja ülaosa nii valus, et ei saanud hästi peadki liigutada. kuidagi sain vaid end voodisse paigutatud ja enamvähem sobiliku magamisasendi leitud.
Kõige hullem oli aga hommikul, kui selgus, et voodist üles saamine ja isegi asendi vahetamine on suhteliselt vaevaline tegevus. Kuna aga elu tahab elamist ja maja ehitamist, siis polnud valikut, väikene hambad ristis venituste seeria ja lage ehitama.
Õhtuks oli kolmandik lage pandud ja selg korras. Lausa imepärane, kuidas mõnikord just need kõige vaevalisemad liigutused mõjuvad kõige paremini. Enne ei saanud selga ja kaela sirgeks ajada ja vahtisid ainult varbaid, lage lüües aga pidi kogu aeg üles vaatama ja selga painutama.
Ehk siis töö teeb haigeks ja töö parandab kah. Jõudu tööle.

Varasemalt olen seljaprobleemide korral ravimina kasutanud ronimist, sest selline rahulik venitustega liikumine tundub hea. Tuleb ainult tähelepanu pöörata sellele, et niiöelda raviperioodil proovida kasutada suuremaid nukke ja rahulikumaid ja vähesemat pingutamist nõudvaid liigutusi. Küll aga on head kõiksugu rippumised ja sirutamist nõudvad liigutused. Seega väga hea tasakaalu ja tehnika harjutamise aeg.

Eile panin poolteist ruutmeetrit vitsa seina. Ja loomulikult said selle peale vitsad otsa. Nüüd peab jälle võssa ragistama minema, et seinaehitus kauaks toppama ei jääks. Alguses oli tunne, et mis see vitstest punutud seinakarkassi tegemine siis ära ei ole. Mõned toikad seina ja ongi korras, kuid nüüd tekib tunne, et pane ja pane neid roikaid sinna postide vahele, kuid mingit erilist edasijõudmist küll ei paista. Ainult materjali hunnik väheneb kohutava kiirusega. Väänamist ja painutamist on aga omajagu. Iga toigast peab hindama, et mispidi ja millist kohta kuhu susada. Ikka kaks tükki tüükad ühele poole ja kask tükk tüükad teisele poole. Ja kui ühele poole tuleb jämedam roigas, siis peab vastukaaluks ka teisele poole jämedama panema. Muidu ju kisub seina väga inetult kiiva.
Aga enivei ei kahetse, et sellise seina tegemise ette võtsin. Veel mitte.
Eks kui sõrestik valmis ja saab hakata savi peale panema, siis ehk tuleb teisi mõtteid.

Vitsad seina

Eile (kolm päeva tagasi tegelikult juba) peale tööd oli nii ilus ilm, et kohe patt oleks olnud mitte loodusesse minna. Pakkisime siis lapsed autosse ja põrutasime looduse poole. Et aga mitte ajalist resurssi raisata, siis suundusime koos oksakääride ja nugadega sarapuuvõsasse, et sealt saviseina sõrestiku jaoks toikaid muretseda. Sõrestiku ehitamine niigi juba toigaste puudumise tõttu üle nädala seisnud.
Kui jõudsime arvatavasse sarapuude kasvupaika, selgus, et alles hiljaaegu on sealtsamast läbi käinud liinide aluste puhastamise kampaania. Kõrgepinge liini alune oli kenasti puhtaks tõmmatud. meil jäi üle vaid maas vedelevast oksalasust sobilikud toikad välja otsida, okstest puhastada ja autosse toppida. Noh eks sai ka ikka kõrvalt korralikumaid (pikemaid, sirgemaid ja ühtlasemaid) toikaid kah lõigatud.
Tegime nii palju näputööd, et pidi ka vasaku käega oksalõikamise ära õppima. Paremal nimelt hakkasid mõned nahapiirkonnad alumisest kihist irduma. Tagasi linna sõitmine oli omamoodi huvitav. Kõrvalistujat ei näinud, sest vahel oli toigastest laotud virn. Ja kogu aeg oli mingi krudin, sest puud nühkisid auto kõikumise taktis üksteise vastu ja nagisesid.
Nüüd saab jälle natuke pesa punuda :)

Väikese lapse sinine unistus

Unistused hakkavad ükshaaval selgemaid piirjooni võtma.
Nüüd on saanud iga päev peale tööd ehitamas käia. Jõle väsitav tegelt. Kui muidu oid peale tööpäeva tüdinud ja väsinud, siis nüüd on hilisõhtul koju jõudes veelgi rohkem väsinud tunne. Ühest küljest on see muidugi raske, aga samas on ehitusel nokitsemine ka tore tegevus. Näed, kuidas oma kätega midagi reaalset tehtud saab ning tunnetad oma kodu valmimist vahetult. Kui aga käed ploki saagimisest väsivad ja selg katusel tasakaalu hoidmisest spetsiifiliselt ära väsib, siis tuleb vahelduseks midagi muud teha.
Juba väga ammu olen tahtnud endale koju väikest ronimisseina teha. Sobilikku kohta ainult pole siiamaani olnud. Viimastel päevadel on saanud muude tööde kõrvalt natuke nokitsetud ning eile õhtul valmis esimene prototüüp. Hankisin endale keerulisi kanaleid pidi mõned OSB plaatidest tehtud euroalused ning nendest kätte saadud plaaditükkidest siis kavatsengi miskit head kokku meisterdada. Esialgu väga kiirelt kokku klopsitud ning lihtsalt proovimiseks sai 4 plaati üheks sirgeks (umb 4m) kokku pandud ning negatiivina vahelae tala peale toetuma pandud. Mõned puuklotsid kruvide ja naeltega külge ning saigi esimene proov tehtud.
Alguses panin kalde kohe optimistlikult liiga jõhkraks. Kui olin teist mõned korrad korrigerinud, sai juba paar liigutust teha. Potensiaali on, kuid nüüd tuleb veel plaadile mutri augud sisse puurida, löökmutrid paika toksida ja riidekapi põhjast ronimisnukid välja koukida. Ja suveks olen sellises ronimisvormis, et ...
Naisele muidugi ütlen, et see on lastele ronimiseks mõeldud, siis ta ei pahanda liigselt kulutatud aja pärast.

Uksed tellitud.

Tänaseks lõunapausiks oli planeeritud välisuste tellimine. Olime enne ikka natuke juba eeltööd teinud ja siit ja sealtpoolt natuke erinevaid uksi piilunud. Meil oli välja valitud, et sammume aga Haapsalu uksetehase salongi sisse, näitame näguga, et üks selline ja kaks sellist ning kõik klaar. Tegelikult aga kujunes asi selliseks, et sealsams kõrval oli AUM kontor, mis eelmisel korral kui sinnakanti sattusime juhtus juba kinni olema. Otsustasime siis igaks juhuks sisse põigata ning üle vaadata, et mis neil ka pakkuda on.
Vastuvõtt oli mõnusalt sõbralik kui võrrelda jällegi Haapsalu külma, ükskõikse ja väheke üleoleva suhtumisega. Seletati rahulikult nii üht kui teistsguseid uksi ning põhimõtteliselt pilt meeldis. Kuuldes, aga et tellimisaeg on megapikk, mis tähendab siinjuures seda, et kätte saaksime asjad alles augustis, tuli kurbuse tunne peale. Jutuks tuli aga, et neil pidi laos olema umbestäpselt just niisugune uks, nagu me soovime. Oli kellegil värvi või kujunduse poolest nati erisoove tekkinud. Tegelikult küll oli üks erinevus: soovitud kahe tihendi asemel oli see ühe tihendi variant. Mõtlesime ja arutasime, käisime ka laos seda valmis ust vaatamas ja näpuga katsumas ning otsustasime, et võtame. Ülejäänud kaks niiöelda kõrvalust võtame metalluksed ning nende tellimisaeg on ka tunduvalt lühem. Sellise kompunniga saame uksed ja aknad siiski kõik üheaegselt kohale ja paika. Ei teki selist seisu, et aknad on ees, kuid ukseaugust vilitab tuul ja ladiseb vihma sisse.
Ja lõppkokkuvõttes saime ka nati odavamalt. Ei saanud küll vitraaziga ust, kuid piisava tahtmise korral saab papirulli eest tulevikus ju klaasi ära vahetada. Tõenäoliselt jääb see siiski tegemata, kuid hea et on võimaluski.

Ja ronima ei jõudnudki

Peale töönädala lõppu sai mööduda vaid napp pooltund, kui jätkus minu teine töönädal majaehitusel. Vaja lõpetada tuuletõkkele prusside peale löömine ja kihi tuuletihedaks tegemine. Õhtupimeduses toppisin aga lambi otsaette ja köie katusele. Jällegi üks koht, kus köietöö teadmistest kasu sees. Ripud aga köie otsas, kiigud õigesse kohta ja toksid rahumeeli kämbla pikkusi naelu katusesse. Muidu oleks väheke jäisel kaldpinnal suhteliselt raske püsida.
Tegevus jätkus peale lühildast unepausi järgmisel hommikul. Nüüd oli valge ja hästi näha ka igasugu pisivead mis eelnevatel päevadel töö käigus tekkinud. Näiteks kaks naete toksimise tagajärjel tekkinud auku tuuletõkke plaadis. Samuti ei olnud külma ilmaga silikoon plaadi vuuke korralikult tihendanud. Need kõik sai nüüd korralikult üle käidud ja ka laenatud tööjõu poolt mööda löödud naelte kõrvale uued ja prussi kinni hoidvad taotud.
Kui aeg jõudis nii kaugele, et võis hakata kilet paigaldama, oli isand tuuleke oma tuure just üles keeramas ning esimene katse ebaõnnestus täiega.
Ronisin aga kilerulliga katusele,
kinnitasin nurga õigesse kohta,
rullisin nati kilet katusele laiali,
panin mõned (kerged) raskused kah peale ning avastasin, et olin noa alla unustanud.
Sättisin rulli kindlamalt prusside vahele ja ronisin katuselt alla.
Järgmine asi mis kuulsin oli hääl mida tekitab tugev tuul laperdava kile kallal ning siis üht vuhinat, kõmakat ja purje laperdamise häält.
Kõigepealt ülevalt, siis kõrvalt ja lõpuks alt.
Täitsa pekkis. Peale seda, kui olin kilelt jupi maha saaginud ja all oleva osa hunnikusse kaapinud pidasin natuke aru ja lükkasin kilepaneku edasi mõnele tuulevaiksemale ilmale.
Tegelt selle ühe kile ikka panin ära, aga mitte väga õnnestunult.
Järgmisel päeval oli mul õnneks abiks hoidev ja nõu andev kätepaar ning mitme peale tehes sai katus kilega kaetud. Vaid mõned klambrid tuleb veel lisaks panna ning siis juba liistud peale ja ongi olemas.
Ütleme nii, et tänane õhtu on sisustatud.

Winter xdream ja katusel turnimine

Ilgelt kiire ja palju tegemist on olnud. Kirja pole saanud midagi panna, kuid seda, mida kribada on hunnikutes. Mõned napisõnalised ja eredamad nopped.
Nädalavahetusel sai lisaks jääronimisele käidud ka Haanja järvedega tutvumas. xDream klubi nimelt korraldab juba komandat aastat talvist rogaini. Ilm oli mega ja rada oli super. Napilt enne lõppu sai ka natuke puutumatut metsa trambitud. Kui mujal oli igal pool vajalikus suunas minev rada juba sisse tallatud, siis viimasesse punkti minnes oli üks sihike jäänud puutumata ning sealt siis panimegi läbi põlvini lume õiges suunas. Vinge tunne on minna jäiselt sillerdavas lumes ilma et ühtegi jälge ees näha oleks. Peaks ikka kuskile metsa matkama minema enne kui lumi ära sulab. Tulemuse saime normaalse. Meestest 18 ja üldises järjekorras 26. Rajavaliku osas sai natuke mööda pandud, kuid üldkokkuvõttes ei olnudki väga hull. Ja Korraldajate hoiatus, et lisaülesandel võivad kindad märjaks saada osutus peaaegu õigeks: need kindad, mis mul olid igaks juhuks kaasa võetud ja põue sooja pistetud, olid finishisse jõudes ikka täiesti läbimärjad.

Teisipäevane päev möödus Lafarge katuste kohta infot saades. Külastasin koos ühe töökaaslasega tehase poolt pakutavat katusekooli. Räägiti siis betoon ja savikividest, paigaldusest ning muust tarvilikust asjast. Rohkem küll juba kogenud katusepanijatele nipide ja parema info edastamiseks, kuid sain ka mina nati targemaks. Nüüd võib südamerahuga hakata ise katust panema, enamvähem kõik tarvilik inf on olemas ja ülejäänud selgub töö käigus. Proovitud sai ka wakaflexiga korstna tihendamist, Vot see on küll väärt kogemus. Mul ju vaja kaks korstent tihendada.
Tasuta koolitusele sai kauba peale veel kolme käigulise lõuna, paksu kausta koos abiks materjalidega ning meenepudeli millega kuumal suvepäeval saab janu kustutada.

Kolmapäev ja neljapäev olid aga pikad päevad mis möödusid juba püsti olevatele sarikatele tuuletõkke peale ehitamisega. Mõned töökäed ja tööriistad olid abiks laenatud, kuid siiski oli panemine nati vaevalisem kui oskasin oodata.
Plaadid pole päris täisnurksed,
ehitajad on sarikaid pannud nagu juhtub,
ilm oli silikooniga tihendamiseks nati külmavõitu,
tellitud puidumaterjal hilines pool päeva,
lisaks olid prussid osaliselt vettinud ja jääs ning loomulikult kõverad,
ja muidugi läks õhtupoole pimedaks ja töötada tuli lambi valgel.
Kaks kaheteist tunnist tööpäeva ja oligi tuuletõke peal. Nüüd vaja veel mõned panemata prussid kohale asetada ja kõik korralikult naeltega üle käia.
Ehitaja küsis mult sellise töö eest 15000 ja nädal aega. Mina sain tunduvalt vähemaga ja hea tuju veel kauba pealegi. Kuna ülakehale tehtav treening on viimastel aastatel tahaplaanile jänud, siis oli täna hommikul liikumine suhteliselt kange. Õhtuks hakkab keha juba enamvähem tööle, kuid nüüd vaja uuesti lambi valgel katusele turnima minna. Ei tea, kas jõuabki pühapäeval jääd ronima. Kile vaja ikkagi katusele peale saada.