Wenger czech adventure race

Niisiis sattusin suvel tsehhi seiklema. No võistluse raames ikka, mille kontrollaeg oli 55 tundi.

Esimene nii pikk ning minu suurim hirm on ikka ja endiselt jalgade niiskusele ja hõõrdumisele vastu pidamine. Seekord sai varutud hulgaliselt sokke ning plaastreid. Õnnetuseks muidugi unustasin koju koti, mis sisaldas lisaks eelmainitutele ka kõiki sööke ning põhilist lambiakude tagavara. Sõit Tsehhi poole sisaldas seega suures koguses närveerimist ja shoppamist. enamus puuduolevast sai asendatud.

Stardist toimus jagunemine ning meie paar suundus rattaringile. Ringivariandi asemel proovisime otse mööda väiksemaid radu minna ning need olid ikka järsud. Lisaks ei saanud ka päris õigele teeotsale pihta ning tuli nati metsa all ragistada. Aga ka edasine trass oli suht karm. Olgugi, et tegu matkarajaga ning osaliselt isegi rattarajaga oli sõitmine keeruline. Tõusunurk lihtsalt oli kivikänkraid ja puujuurikaid täis rajal niivõrd karm. Ja seda nii üles kui allasuunal. Viimane kolmandik etapist muidugi läks lennates, Mööda asfalti ning allamäge oli lausa lust vahetusala poole kihutada.
etapp 1:15 11km 456tm

Peale pisukest puhkust panime ratastega edasi ning koheselt tuli jälle tõusudega rinda pista. Õnneks oli esimene ots mööda kõvakattega ehk sutsuke lihtsam. Teises punktis oli ette nähtud koobastes ronimine. Väga kihvt oli ronida mööda kitsukesi ja sopilisi käike paarkümmend meetrit maa alla ning siis jälle üles tagasi. See oli minu jaoks esimene mitteturistikas koobas ning tahtmine ka edaspidi selliseid kohti avastada tuli koheselt peale.

Teekond kolmandasse oli valdavalt ülesmäge, kruusakas/kivikas ning käänuline. Kaks väikest laskumist mis vahepeal ette tulid lõhkusid ühe tiimiliikme rehvi (2 korda). Enne punkti veel üks tõsisem ratta lükkamise tõus. Järgmisse vahetusalasse liikumine oli küll valdavalt allamäge, aga poole peal hakkas paduvihma sadama ning mõnusus kadus hoobilt.
etapp 33km ~1000tm

Järgmine etapp oli minu lemmik. Rattaga singlitel http://www.rychlebytrails.eu/en/ tulistamine. Alguses muidugi tuli tulistada ülesmäge, aga doktor weismanni rajale jõudes muutus ka see nii nauditavaks, kui üks ülesmäge väntamine vähegi olla saab. Biskupsky rada oli mõningate huvitavate tehniliste lõikudega, aga tõsine fann hakkas pihta hoopis Superflow-ni jõudes. See allamäge kulgev rada võttis meil kokku ligi tund. Sisaldades lugematul hulgal künkaid, kaldkurve, droppe ja kõiksugu kujutletavaid rajaelemente. Sealt alla tulles teadsin, et kogu see ülesmäge rühkimine on end kuhjaga ära tasunud ning kui ei oleks võistlus, siis teeksin teise ringi veel.
etapp: 20km 588tm

Lükkasime rattad hunnikusse, kerge saiake kõhtu, kofola sisse ning jalgsietapile. Lisaks kogu aeg mäest üles ja alla trampimisele tuli selle etapi kestel teha läbi bols-cross rada. See oli siis takistusrada ronimiste, laskumiste ja ujumistega, mis võttis ümmarguselt pool tundi. etapi vahepealsed viis punkti asusid karjäärides kaljuseinte all, kuhu pidi liginema ujudes ning mida rohkem öö poole, seda külmemaks see vesi muutus. Paar viimast ujumist ka juba pimedas.
etapp 5h 650tm

Ees ootava 90km rattaraja algus oli taas singlitel. Seekord küll mitte nii üles ja alla, aga pimedas. Tempo oli sellest tingituna ka sutsu rahulikum. Kell oli mäletamist mööda kuskil 3 öösel, kui peale pikemat laugemat asfaldietappi tuli mulle üllatusena puhkepaus ühes bussipeatuses. Tegelikult oli see meie edasise kulgemise algus ehk siit edasi oli tegemist pigem kulgemise kui võistlemisega. Põhjuseks tiimiliikme probleemid kõhuga(tervisega) ja selle pidamisega. Reljeef läks järsult karmiks ning kõhuhäda röövis viimsegi energiavaru. Loomulikel põhjustel polnud seda energiavaru võimalik ka kuidagi täiendada ning nii me siis teosammul ja pidevate pauside najal edasi liikusime. Hommik ja päikesevalgus tõi küll natukene eluvaimu tagasi, aga suurt midagi see ei muutnud. Kriitiline pilk kaardile ja ajagraafikule ning jätsime vahele jalgrattaetapi viimase punkti. Hoolimata sellest liikusime eelviimasest vahetusalani 3 tundi.
etapp 9h 85km 1677tm

Haige kobis bussi magama, ülejäänud toimetasid rahulikult söögi ja varustusega. Mingil hetkel sai siiski üheskoos otsustatud vaadata kuidas kõht vastu peab ning jalgsietapile edasi liikuda. Mälu järgi olime vahetusalas suts alla kahe tunni.

Jalgsietapp algas otseloomulikult mäe otsa ronimisega ja siis alla ja siis jälle üles ja siis alla ja siis jälle üles. Ühesõnaga ühel meist oli kõht täiesti tühi, juurde süüa eriti ei andnud, palavik hakkas tõusma ning kui me peale pikka astumist mingi bussipeatuse juurde jõudsime, hakkas roppu paduvihma sadama, siis võtsime lõplikult vastu otsuse, et haigus oli seekord tugevam.
etapp 5h 20km 882tm

Kokku ~30h

Jalad olid ok, aga jalgsikilomeetreid väga palju ei tulnud. Järgmisele pikale üritusele lähen seega jällegi vastu teadmatusega, kuidas jalad pikalt märjana olemisele vastu peavad.

Hooaja lõpupauk - rajad

Hooaja lõpupaugu rajad said proovitud ning tagasiside oli hea. Kes tahab, see läheb ja proovib ise järgi.

1. Esimesed 6  tsooni kivil sisaldas rajavalikuid ja siis 10 järgmist jääl nati lihtsamat liikumist. Vahepealne üleminek kitsa traaversiga sai nii mõnelegi saatuslikuks.

2. Jäärada sai tehtud võimalikult paljude elementidega. Alguses külje peale koormamine, pikk aste üles kõrvale, kitsalt diagonaalis ronimine, kitsalt otse üles, madal traavers ning lõpuks üks pikem sirutus koos külje peale koormamisega. Viimase tsooni oleks pidanud 10-20 cm kõrgemale tegema, sest tundus kuidagi liiga lihtne.

3. Pidi olema kõige lihtsam kivirada, kuid üllatuslikult tuli sinna üks krutski sisse. 8..9-ndast tsoonist edasi liikumiseks pidi kasutama kas kehvade jalgadega külje peale koormamist või proovima õnne läbi vajuva praoga. Siin aitaks ilmselt külje peale suunatud inverted stein pull, aga ole mees ja leia see õige asend üles. Top on viimastest kriidijälgedest järgmise suure riiuli peal.

4. Pragu, mis köitis tähelepanu juba esmasel külastusel. Külmakraadidega oli muda ja savi täis, aga praegu suht tühi. Ülemine ots ebamugava laiusega, kus kirka toetust pole niisama lihtne leida. Enamus rajast on kergelt negatiivse kaldega. Nii alt, kui ülevalt pikendasin rada vingema tulemuse saamiseks paremale poole. Seda peaks veel nati puhastama ja siis uuesti provima.

5. Peaaegu piiranguteta rada, kuid järgib väga selget sinkavonka kulgevat kaljuserva. Siin on ühes-kahes kohas stein-pull abiks ning ka ülemine näiliselt positiivne seinaosa pole niisama lihtne.

Kaks viimast oleks survepesu kasutamise järel väga ilusad rajad ka suvel ilma kirkadeta ja sussiga ronides.

Seekord saadi selised tulemused:

1. Erkki: TOP, TOP, 9, 8, TOP
2. Peteri: TOP, TOP, 7, 7, 10
3. Meelis: 8, 5, 8, 8, 11
4. Joosu: 7, 11, 6, 7, 12
5. Sven: 7, 11, 6, 5, *

Hooaja lõpupauk 15.03.2014

Kui talv hakkas talve moodi minema, sai enda jaoks mõeldud, et kui ikka korraldaks sel aastal midagi. Et koht on ju hea ja potensiaali pikkade ja raskete radade jaoks nagu on. Siis aga tuli see mis tuli ning ilm keeras täiega pekki. Mingisuguse ime läbi on aga senimaani natukene jääd alles ning ma arvan, et osa sellest püsib ka tuleva laupäevani.

Niisiis otsus on tehtud ning see hooaeg saab lõpetatud ühise toksimisega Tallinna kandi kõige äkilisemas jääronimiskohas.

Aeg 15 märts algusega kell 11:00 Kes osaleda tahab peaks muidugi juba 10:30 kohal olema, sest siis jääb rohkem aega toksimiseks.

Kavas on teha flash stiilis üritus ehk siis kõik ronivad kõiki radasid, paneme tulemused kirja ning excel arvutab siis võitja välja. Praeguse seisuga on näha, et saab teha ühe jääraja. Ühe mixed raja ning siis lisaks veel 2-3 kivi peal turnimist. Sealsed kivirajad on ütleme nii et ... teistsugused. Kindlasti tasub proovida.

Kuna aga materjali on seinal vaid õite vähe järele jäänud ning koht on ametliku poole pealt kesiselt ligipääsetav (et mitte öelda suletud), siis seadsin osalejate arvule piiriks 16 ning katsub vaikselt ja viisakalt hakkama saada.

Kes ennem jõuab, see saab enne kirja. Kui 16 on täis, siis on 16 täis ja kõik.
Osalemissoovist anna teada kas mulle meilile, pane end kirja näoraamatus või anna mulle mingil muul viisil teada.


Nagu ikka, peab osalejal olema endal kiiver, vöö, kassid ja kirkad.

Osavõtutasu ei hakka küsima, aga kui keegi toksib kirka või kassiga vastu köit, siis tuleb maksta osavõtutrahvi 3€.

Kui keegi osalejatest veel seda "salajast" kohta ei tea, siis küsige julgelt ja juhatan kohale.

Chillax

Kuigi pole teab mis ajast siseseinal ronimas käinud, võtsin nõuks proovida, kuidas ma võistlusradadel hakkama saan. Chillax kogunemise käigus oli Lasnamäe sisehalli seinal 11 rada erinevates kategooriates. Julgema olemise nimel kõik ülaköies. Ettevalmistusperioodil otsisin välja kõige kergema ning nii kui luba anti, hakkasin ronima.

Vasak punane. Korralikud nukid ja mitte väga suured vahed. Vaid ühes kohas pidi natikene pikemalt mõtlema ja sirutama. Lihtsalt üles kruisimisest oli asi aga kaugel. Väga hea soojendusrada kukkus välja.

Parem punane. Minu jaoks harjumatult pisikesed nukid, aga pingutades nihkusin vaikselt ülespoole. Suht lõpu eel oli pikk vahe, kus ainukese võimalusena paistis reljeefi kasutamine. minu näpud seal aga piisavalt pidet ei leidnud ning sahisesin alla. Hiljem selgus, et seal reljeefi nurgas kuskil pidi isegi nukk olema, aga seda polnud näha ei alt ega ka täiesti juurest. Kui näpp oleks nukile pihta sattunud, siis oleks veel kaks liigutust topini.

Keskel sinine. See üks kergematest radadest, kuid mõne keerulise elemendiga. Kolmandiku peal pika vahega upitamine, siis väsitamist ning lõpus väiksemate nukkidega pingutused. Jõudsin üles välja.

Parem kollane. Alt vaadates pisema poolsete nukkidega ja natuke nuputamist nõudvate asetustega rada. Ühe sellise koha peal muutusid näpud libedaks ning tulin kolinal alla. Teisel katsel kasutasin rohkem pulbrit, tegin ära kõrge aste, sinna järgi paremale sirutuse ning ennast ületades veel natukene ülespoole. See nukk oli aga nii lame, et suutsin küll sellest nati hoida, aga tol hetkel end ülespoole enam ei suutnud upitada.

Nurga taga sinine. peale kolmandat nukki oli iga liigutus paras võitlus. Seina kasutamise koha peal ei ulatunud kuidagi järgmiseni. Jalgade vahetus andis selle 5cm juurde ja sain näppudega kinni. See aga oli viimane piisk ning jalgu ülespoole liigutades libisesin. Teisel katsel tegin samamoodi, aga kõik liigutused ning jalavahetuse tegin kiiremini ja efektiivsemalt. Seega sõrmed hoidsid nati paremini ning sain jalaga kõrgemale ning siis edasi iga nukk omaette võitlus, kuni enam lihtsalt ei püsinud ja ei jõdnud. Selle saavutuse üle oli mul endal väga hea meel.

Keskel roheline. tundus olema rada, mis lihtsamate killast. See tundus nii umbes kuni poole rajani, kus tuli toimetada väiksemate nukkide, negatiivsema seina ja pikemate vahedega. Ja siis tuli ülemõistuse koht, mis ülejäänud raja raskusega kuidagi kokku ei tahtnud minna. tuli teha ülipikk sirutus kas diagonaalis paremale või otse üles, aga näpud pisikesel nukil ning jalad negatiivi all või siis väga laiali. Kaputt. ei pannud ka tähele, kuidas osavamad seda ronisid.

Vasak kollane. Jällegi üks lihtsamatest, suuremate sangadega, kuid paari pika sirutusega. Esimene dünaamiline maapinna lähedal õnnestus kõigil, keda mina nägin. Teine poole seina peal olev oli juba keerulisem, kuid jalad piisavalt kõrgele tuues sai nuki ilma hüppamata kätte. Järgmine liigutus oli aga jala sama nuki peale toomine ning sellega oli rohkem tegemist. Nibin nabin voltisin ennast kokku ja sain hakkama. Paar keskmise suurusega nukki TOP'ini kulgesid normaalselt.

Nurga taga lilla. Ei hellistanud väga lootusi, kuid üle ootuste jõudsin siiski 2/3 peale. Järgmine nukk oli vahelduseks vähe suurem, aga sinnani upitamisel ei pidanud sõrmed enam pisikestel servadel vastu.

Vasak roheline. Ei suutnud head strateegiat välja mõelda ja sudisin alumises otsas palju rohkem kui vaja oleks olnud. Kui keskel olevate väikeste nukkideni jõudsin, siis ühel hetkel lihtsalt higi hakkas tööle ja sõrmed libisesid. Ei olnudki väga keeruline koht. Teisel katsel toimus all otsas mingi jama ja oligi laul lauldud

Parem roheline. Arvasin, et kolmanda nuki puudutan ära, aga läks paremini. Kuigi jah kolmanda ja neljanda vahe oli palju raskem, kui neljanda-viienda.

Keskel kollane. Oli näha, et pikalt pole vaja pingutada, kuid mõned nukid ikka võtaks ära. Esimesel katsel sain ilusti püsti ja kolmandast kinni, aga jalg libises ära. Teisel katsel teised jala asendid ja tunduvalt parem. Neljanda pealt edasi liikudes näpud lahti.

Kõige selle peale tehti korraldajate poolt väikene excel'i arvutus ning arvati, et ma olen nõrgemas kategoorias kõige parema tulemuse saanud. Tänud teile selle arvamuse eest ning loomulikult tänud mõnusate radade eest.

Tulemused
Pildid siit galeriist

Näärilaks 2013

Eelmisel aastal oli midagi ees, aga seekord sai näärilaks kindlalt plaani võetud. Kahjuks küll talv veel tulemata, aga seigelda saab igasuguse ilmaga.

Stardist sai korralikult kaardi oletatav asukoht vaadatud, kuid ikkagi tuli mingi segadus sisse ning ratta selga saime üpris viimaste seas. Õnneks leidsin majast esimese punni suht kiirelt ning teise, kus ronimise tõttu pikk saba tekkis, sain komposteerida esimeste seas.
Kolmanda punkti külmiku leidsime väikese viitega, kuid siiski eesotsas. Väike põige kaevurõngasse ning siis edasi tiiruga neljanda poole.

Vihje neljanda asukoha kohta asus maja all kanalis, kus asuvalt ortolt üritasin võimalikult hästi punkti asukoha meelde jätta. Läks aga nii nagu alati, et attack pointi jõudes sai suure hooga õiges suunas ajama pandud, kuid tähelepanuta jäi asjaolu, et tegelik asukoht oli arvatavast asukohast jupi maad teises kohas. Niisiis sai seal tööstusmaastikul hulgem aega ringi kooserdatud ning kallist ressurssi raisatud. Positiivse poole pealt tasub märkimist, et lõpuks sai punkt siiski kätte ja aeg polnud päris maha visatud.

Viies tuli sirgelt, aga kuuenda juures jätkus otsimine täie hooga. Kõik panid hooga punktist mööda ning alles mööda serva tagasi tulles hakkas pisike punktitähis puu otsas silma. Sealt edasi liikudes sai ühel hetkel rattaketil mõõt täis. Päris ribadeks ei läinud, aga sõita ei lasknud ning tuligi parandustöö ette võtta. See ei võtnud küll ülemäära kaua aega, aga loomulikult sõitis selle ajaga kogu rong meist mööda.Vähemalt sai järgmise punkti juures rahulikult kivi otsas turnida, ilma et keegi oleks kogu aeg kuklasse hinganud.

Punktist lahkudes piilusin kella ja küsisin, et kas jõuame ikka veel midagi võtta või peab vahetusse minema. Otsus oli, et pigistame ka 9-nda veel plaani. Tegelikult aga oli see pisike arusaamatus ning vahetusse jõudsime 5,5 min hilinemisega. Kasutasime siinkohal ära 15 minuti krediidi võimaluse ning suundusime jalgsietapile mõttega, et tuleb teha kiirelt ja nurgad sirgeks.

Seetõttu juhtuski nii, et alles 13-11 vahel tuli mõte, et krt meil ju aega on veel piisavalt ja kui otse üle jõe saaks, siis tuleks enne veel 14 ja 16 kah ära võtta. Väikene mastaabi viga kah juurde ning peagi olime 11 juures, kus jões madal koht pidi olema. Haa... Kivirida paistis, aga selleni jõudmiseks tuli ikkagi munadeni vette astuda samal ajal kui tugev vool üritas sind igatemoodi pikali lükata. Ühes käes hoidsin kaarti ja teisega proovisin igasugu püsivatest objektidest kinni haarata. Niisiis juhtuski, et parem kinnas läbimärjaks sai. Kivide juures ei läinud asi paremaks, sest vesi oli endiselt jalgu kattev aga põhi oli see-eest konarlikum ja vool tugevam. Kui kivirida lõppes läks vesi vähe sügavamaks ning vool tugevamaks. "Õnneks" polnud ka kuskilt kinni hoida, niiet tegin mõned kiiremad sammud. Täielikust ujumisest päästis mind seekord kaldaäärne oksatüügas. Lamp ei kustunud, seega ilmselt jäid seljakotis olevad lambiakud veepiirist ülespoole.

Teispool jõge raja peale jõudes tegime vale otsuse 12 vahele jätta ning suundusime 10 kaudu otse vahetusse. Varu jäi kuskil 10 min, mille sees oleks õige planeeringuga jõudnud võtta nii 15 kui ka 12 punktid. Siis ma aga veel ei teadnud, et ülejäänud rajal ajalimiit enam määravaks ei osutu ning tahtsime järgnevale rattaetapile väikese lisa võita.

18 juurde sõitsime valesti majade vahelt ning silla juures boonuspunktidest leidsime vaid kahe asukoha. Kolmanda asukoha tuletasime legendi ja kaardi kõrvutamisel suht täpselt, pealegi jäi see niikuinii tee peale. Õnne peab kah olema.

19 oli raudteesilla posti piirdel, kuhu alt ei ulatunud ning ülevalt liginemist segas parasjagu silda ületav kaubarong. Rongi ja piirde vahel ol täpselt niipalju ruumi, et liibuvate pükstega sinna vahele liikuma mahtuda. Võistlusolukorras tuleb igasugu lollusi ette, niiet ärge seda kodus järgi tehke. Väheke ronimist ja punkt käes.

Esimene boonuspunkt 20 oli lihtne, 20-21-22 puhul oli mul kaart pahasti volditud ning usaldasin paarilise kaardilugemist. Nüüd valges ja rahulikult kaarti vaadates selgub, et oleks palju paremini saanud.

järgnevad 22 kabeli tornis tore punkt, 23 nääripuu oli see puuduv boonuspunkt ning 24 kivihunnikus olid kõik ühel joonel ning lihtsalt saadaval. 24->26 aga läks metsasihi leidmisega nati aega ning punkti lähistele jõudes hakkasin millegipärast rattaga otse läbi võpsiku rammima, samal ajal kui väikse ringiga sai palju lihtsamalt ja kiiremini. Polegi ammu rattaga sellises kohas liikunud, kus lenks puude vahelt läbi ei mahu.

Vahetusalasse jõudsime teabmitmendana ja seetõttu oli paadimehe saba pikk. Tegime raske otsuse ja panime jalgsietapile vastupäeva ringile. Esimesed neli punkti tulid ilusti vastu, aga 32-st proovisime väljuda kirde suunas. See karistati aga kohe ära, sest enne teed oli lai ja sügav kraav. Ujumisest selleks päevaks piisas ning ronisime mööda kaldaserva ringiga. 30 juures saime vihje ühe boonuspunkti kohta ning eelnevalt olime kaasvõistlejate lambitrajektoore silmates ka ühe teise boonuspunkti potensiaalse asukoha selgeks teinud. 31 ja 29 tulid seega kenasti kätte.

28  leidsime kenasti, kuid legendi järgi seal olevat boonusvihjet küll ei silmanud. Sai veel sutike mööda kaldaäärt vaadatud, kuid pikalt sellele aega ei raisanud. 27 leidsin ootamatult hästi ja ka vahetusalasse sõidu paati ei pidanud kaua ootama.

Viimane rattaetapp nõudis juba nati planeerimist, et kust kuhu ja kuidas. Peale 37 võtmist otsustasime minna paremalt poolt ringiga 39 peale ning siis superboonust põhja poolsest ristist rünnata. Seejärel  ülejäänud juba numbrite järjekorras. Kõik sujus kenasti, vaid 41 juures oli nõiaudu nii paks, et väikesed tänavad sulasid kõik virvarriks ja nati oli uimerdamist.

Lõpp saabus minu kella järgi 6:02 ning kogutud oli niipalju punkte, et saavutada igati asjalik kolmas tulemus.

Rada mulle meeldis. Mõnusalt nurgatagune ning tõesti oli huvitavaid kohti sisse pandud. See on just see, mida suure massi üritusega ei saa korraldada. Kujutan ette, et isegi kooskõlastuste ajamine oleks väga keeruline tegevus. Minu poolt 5+ Aasta lõpetuseks vägagi sobilik üritus.

Kuidas joostes ronida

Eelnevalt olin ühe korra suurt kummiringi proovinud ja teadsin vaid seda, et ühes kohas puud risti, tagumine pool suht sopane ning joostes on võimalik saada alla 20 min. Aga kas, kes ja kui paljud jõuavad seda joostes läbida?

Stardist võtsin rahulikult, sest teadsin, et niikuinii läheb kohe raskeks. Kaugeima nurgani jõudsin joosta ning aeg oli üheksa midagi. Järgneva lauge mudase "tõusu" kõndisin ning viimase sirge tegin vaheldumisi siledamate osade peal jooksu ning lompide ja mudarööbaste juures kõndi.
Seda on küll erinevate trasside tõttu raske hinnata, aga tahaks arvata, et olin paremas vormis kui eelmisel aastal. Kummi aeg 19:57 ehk täpselt see kuhu sihtisin.

Kiirkassid ja värskelt tehtud kiirrihmad andsid siinkohal edu. Isegi 2 raskuskotti mahtusid suht okeilt mu marsuudikotti ära. Esimesest ronimisest ei mäleta midagi muud kui seda, et ta sai kähku läbi. Teine oli pikem, kuid kirka leidis kogu aeg hea koha ning suuri pause ei tekkinud. varustuse sättimine + kahe ronimise aeg 6:11

Aga raske osa alles ees. Kõigepealt kummiga lühike ring, mis tähendas kahte tõusu. Kassid jätsin jalga, kuid selle mõtteni jõudmine võttis +10 sekundit. Teine üleliigne 10 kulus rihmade sättimisega. Esimene paun polnud hullu midagi, aga teisest tõusust üles rühkimine oli jube. Kirkad käes ja kassid jalas vedisin kummi nõlvast üles, ikka samm sammu haaval. Puhkasin vist 3 korda, kuid olin kaunis süsi ja kindlalt ei julge väita. Aega kulus 5:22 ja see oli ainuke etapp, kus mul polnud parim aeg. Nõrgad jalad?

Järgmiseks tuli varustus maha koukida raskuspaunad maha jätta ning tõsise raskuskotiga haaratsitõusule minna. Varustuse segaduses ringipakkimisega kulutasin üleliigsed 10 sekundit, kuid see oli võibolla hingamise taastamiseks vajalik, sest tõus oli raske. 19 kilone kott rebis keha jõhkralt taha ning see tegi mu muidu hea pikkusega lindi 5 cm liiga pikaks. iga sammu juures oli pingutamist et uuesti haaratsi sangast kinni saada. Mingi hetk tundus küll, et see ei tohiks ju nii raske olla ja siin peab mingi konks olema. Üles jõudes olid käed täiesti läbi ning mõtlesin hirmuga, et peale laskumist peab ju kohe ronima hakkama. Laskumist võtsin seega sutsu rahulikumalt. Enne ronima hakkamist kulus veel nati üleliigset aega varustuse sättimisele ning siis viimane etapp.

See on see hetk, kus mägedes kõige rohkem ja hullemaid vigu võib tulla. Kui oled juba päris väsinud, lõpp on juba siinsamas ja tuleb väikene lõdvaks laskmise hetk. Mul õnnestus seda vältida ning kuigi ei roninud päris lühimat trajektoori mööda, kulges liikumine siiski pidevalt ning ilma suurema ebalemiseta. Ülemises otsas tegin enne enesejulgestust veel paar fistjam'i. Tundus tol hetkel kõige parem ja turvalisem variant olema.

Kui ma ükskord enesejulgestusotsa uuesti lahti sain läks laskumine kiirelt.
haaratsi-ronimisetapp 14:28 Koguaeg 45:58

Kui mõningane pudistamine välja arvata olen enda sooritusega rahul. Tulemust oleks ilmselt parandanud natukene lühem haarava lint ning tõusuköie otsa raskuse sidumine.  Teisest küljest aga valmistas üllatuse järgnevad suured vahed. Oleks soovinud rohkem tasavägisemat tirimist ja sekundite lugemist. Eelnevalt (ja teiste sooritusi jälgides) arvasin, et vähemalt ronimisetappide parim aeg läheb kellelegi teisele, kuid millegipärast seda ei juhtunud.

Rada oli oma ülesehituselt hea. Parajalt vahelduv ning kui pressida, siis võimalik ennast ikka päris kapsaks tõmmata. Samas aga oleks saanud ka palju rahulikumalt teha. Võtmeks oli siinkohal planeerida, kus pingutada ja kus natukene hingamisruumi jätta. Pikkust võiks muidugi olla rohkem, kuid saan aru, et siis venivad vahed veelgi pikemaks, tuleb veel rohkem hunnikusse jooksmisi ning ka päevavalguse puudumine hakkab rolli mängima.
Igati mõnus laupäev oli.

Ametlik leht

Teletorni vallutamine

Lõppeks ometi olin sel ajal eestis, kui toimus Teletorni trepijooks. Panin nime kirja ning läksin kohale. Kaks päeva enne olin teinud jooksuotsa, mis sääred valutama pani ja ühe jala suur varvas tuikas, aga muud häda pold. Kuna nii pika trepi peal kogemus puudub, siis otsustasin alguses võtta rahulikult.

Kõigepealt, see teletorni trepp on vastik. Lühikesed jupid, kitsad käigud ja keeramised. Esimene vahekorrus (3) tuli nii kiirelt, et ei saanud arugi. Millegipärast võtsin seal siledal pinnal kah rahulikult ja ei jooksnud eriti.

3-13 korrustel sain kuskil poole peal enamvähem töötava sammutiheduse ja rütmi kätte, aga seda ei saanud kaua nautida, sest 13 tuli jälle vahekorrus, kus natikene horisontaalset pinda. Edasine oli ühtlane trepp, mis oleks võinud ka ühtlase sammuga minna, aga seekordseks takistuseks olid ettejääjad ehk siis aeglasemad eespool startijad, kellest sai mööduda vaid trepimademel ning sealgi tuli rütmi paus teha. Seda juhtus siis lausa kolmel korral.

Jama oli veel see ka, et tõustes ei teadnud, kui kaugel see finish on ehk siis kui palju peab veel jõudu säästma. Igaks juhuks ei julgenud väga pressida ning lõpus oli natikene poolik tunne. Jalad olid küll väsinud, aga mitte nii palju et oleks pidanud istuma või lamama. Ühesõnaga polnud tühi.

Küll aga oli järjekordselt vere maitse suus ja hingetoru vigane. See treppi mööda tulek kuivatab ikka kõik asjad seestpoolt nii ära, et lausa vastik. Paari päevaga ehk saab sellest üle, kui külmetust peale ei saa.

Kõik see kõlab nagu virisemine ja rahulolematus, aga tegelikult läks ikka hästi. Eelmise aasta tulemustega võrreldes on esimene ots oma aegasid nii 15-30 sekundi jagu parandanud. Osa tuleb sellest kindlasti ka kogemuse najalt, et mida oodata ja kuidas joosta.


Minu aeg tuli 5:54 mis üldkokkuvõttes 10-nes ja oma vanuseklassis M30 kolmas. Minu ette platseerus kaks jooksjat vaid 2 sekundilise eduga. Oma hinnagul oleks võimalik praeguse treenituse juures ehk 10 sekundit ajast maha võtta küll. Kas see ka tegelikult õnnestuks pole aga kahjuks võimalik testida.

Üldvõit tuli seekord aga lausa ajaga 5:14. Vot see on tase, milleni küündimiseks läheb kaua aega ja vaeva.

Tulemused
Ametlik Tallinna tõusujooksude sarja leht

Kaerepere xDream

Üldiselt oli VÄGA palav. minu 3 liitrit vett sai seljakotist otsa kanuu alguseks, kus uuesti 2L sisse panin. Lisaks kaanisin joogipunktides palju juurde. Enne lõppu oli jälle vaakum ning aitas vaid Kehtna lisaülesandest kaasa haaratud pudel jooki. Peale finishit sai vist veel paar liitrit joodud.

Alguses tuli kohe rattahajutus ning see tõmbas kõik laiali. Mina lugesin stardikoha millegipärast valesti ja udjasin esimesse punkti kohe vales suunas (2,5 min)
2A->3A oleks pidanud valima ringi tee, aga õnneks suurt eksimist ei tulnud (1min)

 Edasine rattasõit oli kahjuks väheste valikutega ning kõik kulgesid ühes rivis. Ainuke valiku koht all vasakul nurgas raudtee juures. Meie läksime ringiga, aga pole veel aru saanud, kas see oli kiirem või aeglasem. Hoolimata sellest sai aga vigu tehtud siin parasjagu. 4->5 lõunasse sõidul ühest kohast panime otse elektriliini alla. (3 min) ja kaardi paremal all nurgas sõitsime minu vedamisel totaalselt valet teed mööda külast välja. (6 min)

Joonorienteerumine tuli päris hästi välja. Paaris kohas küll kaldus nati kõrvale, aga õigesse kohta tehtud kontrollvaatamised aitasid punkti leida ning otsest viga ei tulnud.

14->15 Rattaga põhja poole sõites sai liigselt passitud ja valesid teeotsi proovitud. lõpuks ikka ülevalt ringi. (1 min)
Trekkimisele minekul 16->17 ununes üks kiiver pähe ja tuli see rataste juurde tagasi viia (1 min). Üle raba minek oli küll aeglane, aga vähemalt suund oli õige ning ujumise algusse jõudsime ilusti.

Rabalaukas ujumine oli hoolimata krampis jalgadest ülimõnus. Mul oli 30L veekindlasse kotti pakitud seljakott ja ülearused riided ning natike õhku. Selle peale siis toetusin ühe käega ja teisega sõudsin edasi. Ühe korra päästis see mind suurest hädast, kui keset laugast vasak jalg järsku valusaks pulgaks muutus ja paremaga sai ainult natikene siputada. Lisaks oli koti rihma küljes hea kaarti hoida. Ujumisel tehtud krambipausid ning aeglasem liikumine läksid maksma hinnanguliselt 10min.

Peale lisaülesandeid valikorienteerumises rõhusime jooksmisele 91-90-99-97. Lootsime leida rabast laudtee, aga see oli tüng. Siiski oli kõvem pinnas, kui enne ujuma minekut ning väga palju ei hävinud. Võitjatel sama valik aga tempo kiirem. 91 ning 90 juures mõlemal 30 sek errorit kah.

Järgnev rattaetapp sisaldas üht pikemat lihtsat lõiku, natikene võsaste küngaste vahel turnimist ning siis üht juppi, kus tuli teha teevalik. Otse mingit normaalset rada ei läinud, Jäi kas lõunast või põhjast ringiga. Meie valik põhjast liikuda läks õnneks ja saime üle põllu lõigata.
 
Kanuu alguses proovisime veesõidukit rattale selga passitada ja sellega liikuda. Tundus aeglane ja loobusime sellest mõttest lauda juures. Lisaks leppisime ratturiga kokku paar treffpunkti, aga oleks pidanud kohe lõpuni minema. Mõttetu ajakulu kokku 5-6 min.

Roll&Ride esimesse punkti liikumisel otsisid ratturid mugavamaid asendeid, Selle käigus panime esimesest punktist mööda ja tulime tagasi. (2 min)
Kõige kiirem oli meie puhul nii, et üks istus sadula tagumisel osal ja jalad rippu või siis nati toetasid kuskile servadele ning teine väntas ja toetas nati sadula esimese otsa peale. Mina olin rullidega taga ning nügisin aegajalt tempot juurde.

Peale Kehtnas puu otsa ronimist tuli veel finishisse uisutada, skyrunneritega ümber staadioni komberdada ning oligi kõik.


Aeg 8:00:41 ning 9-s koht. võitjale kaotasime tervelt poolteist tundi, kuid esiotsa vahed olidki suhteliselt suured. Isegi meie tehtud vigade (31 min) maha lahutamisel poleks väga palju ettepoole saanud. Küll aga teeb meele rõõmsaks trahvideta sooritus. Kuu aja pärast viimane võimalus üldarvestuses ettepoole pressida.

Baaris ronimine

Seekordne paarisronimise trass oli seinale seatud selliselt, mis tekitas minus mõtte. Idee oli optimeerida kaaslase järel ootamisi, aga aimasin kohe, et ega see kohtunikele ja kaasvõistlejatele ei meeldi. Kõik oli aga määrustega kooskõlas ning turvaline. Seega miks mitte roigast sipelgapessa torgata, kui selleks selline võimalus antakse.
Niisiis, trass ise oma elementidega:

• kolme puuriga tõus kohtuniku jaama.
• Järgironija julgestamine.
• Tugiköit mööda järgmisse kohtuniku jaama liikumine. (julgestust ei pidanud olema)
• kolme puuriga pendli ülemisse otsa ronimine. Pendli paigaldus ja topeltköiega kohtuniku jaama laskumine.
• Pendel teisele poole.
• Haarava ja haaratsiga tõus mööda tugiköit kohtuniku jaama.
• Kaaslase alla julgestamine ja topeltköiega laskumine.

Kavalus või siis optimeerimine seisnes selles, et teise puuridega ronimise julgestus tehti esimesest baasist ning teise jaama sai lihtsalt vahejulgestuspunkt pandud. Selle lükkega kadus ära esimese ronija ootamine, et teine talle baasi järgi jõuaks ning teise ronija ootamine, et esimene pendlist topeltköiega laskudes puure välja keerab.
Hetkel, kui ma jaamast edasi liikusin ja puure hakkasin keerama, tõusis seina all selline sumin ja mõmin, nagu oleks laupäeva õhtusesse kesklinna õllekasse sattunud. Argumente oli nii siit kui sealtpoolt, kuid nagu arvata oli, siis põhiliselt ikka vastasleerist. Aga me ei lasknud ennast segada, sest oma plaan tuleb ellu viia ja öeldagu mis tahes see oli õige plaan.

Pendli aasa sidumist tegin kaks korda, sest esimene kord ununes köis läbi panna. kadu 15 sek.

Pendli hoidmisel jäi köis jaamast läbi juhtimata, ehk siis mina jaamas ja köis minu vöös olevas shellis. Selle tõttu siit mingi teadmata suurusega trahv.
Kõik kulges hästi, kuni pendli allatõmbamisel jäi kogemata köie otsa pool sõlme, mida ei ulatunud niisama lahti harutama. Võtsin ennast kiirelt zumaarist ja tugiköiest lahti, harutasime lahti pool köit, mis mul seljas ning tegime ajutise julgestuse millega köieotsale järgi ronisin. Sõlm väljas läks kõik vanast kohast edasi. Ajaline kaotus mõned sekundid üle kahe minuti. Kolmas apsakas oli üks lint, mis Markol viimasesse baasi tõusul alla pudenes, siit teine ajatrahv.
Laskumisaasa tegemisel ununes jällegi köie kaasamine. Selle üles tõmbamine ja aasast läbi ajamine järjekordsed 15 sekundit.
Laskumine läks enamvähem, kuigi jaama maha võtmisega oli pusserdamist päris kaua ning lõpuaeg 26:44 mis 2 sekundit aeglasem, kui parimal. Tol hetkel ma seda loomulikult ei teadnud, sest muu kisa ja vaidlus meie strateegia kohta oli nii vali ja intensiivne, et ma aja kohta mingit vastust ei saanudki.

Nüüd aga järgnes trahvide kokkuliitmise etapp, mis toimus kisa kära ja saladuskatte all. Sain alles 5 päeva hiljem teada, mis mu aeg ja koht olid. Ja seda, mille eest ja kui palju mulle trahvi tehti ei tea ma täpselt siiamaani.
Põhiline on aga see, et ma ei kuulnud mitte ühtki põhjendatavat ja loogilist vastuargumenti meie strateegiale. Ei julgestusliku ega reeglistiku koha pealt. Ainuke midagi sinnakonti oli ütlus, et rajameister oli trassi läbimist teisiti MÕELNUD.

Pigem võiks siinkohal tuhka pähe raputada need, kes pendli juurest topeltköiega alla tulid ja haaravaga ei julgestanud. Kui sul on vaja laskudes puure välja keerata, siis PEAB olema mingi asi mis sind käed lahti lastes paigal hoiab. Ei näinud, et keegi oleks laskumisvahendi puuri keeramise ajaks kinni sõlminud.
Illlustratiivne näide trassi tutvustmisel, et kuidas seda mägedes päriselt tehakse oli mudugi klass omaette. Kes nägid need teavad.

Aga suurt tolmu ei taha hakata üles keerutama. Punktid on jagatud ja medalid kaelas. Kui on midagi konstruktiivset lisada või küsida, siis kommentaarium on avatud. Selleks korraks hooaeg läbi ning tuleb varustus suveks ära konserveerida.

Tulemused JKA lehel

Öine heegeldamisklubi kokkutulek

Seekordsel öistel päästevõistlustel tuli kanderaam teha ise. Tõuke selleks andis ilmselt hiljutine sündmus idavirus. Selline punumise oskus võib aga mõnel ehk edaspidises elus kasulikuks osutuda ning võibolla elugi päästa. Kõik võtsid seda kui üht mõnusat võistluse elementi.

Tõsteaasa kinnitus.

Sündmuste käik algas kanderaami ehitamisega, mille tarvis puuroikad olid olemas. lisasime omalt poolt kolm kirkat, millel igalühel sidumiseks küljes kaks kahemeetrist repsujuppi. Siis üks ümmarguselt 15 meetrine 6mm repsujupp, millega punusime  kanderaamile põhja. Ettenähtud 10-ne risti täissaamiseks pidime seda veel lisajupiga pikendama, aga põhiline ajakulu oli seal siiski see, kui mul ei tulnud korduvatel katsetel seasõrg kuidagi välja. Nüüd veel kaks kruusakotti raamile, ning nööridega kinni. Peab tunnistama, et oma sõpra vist nii tugevalt raami külge ei seoks, aga samas pole ükski mu sõber siiamaani veel kahes tükis olnud. Viimase jupina läks raami külge tõsteaas, milleks olime eelnevalt ette valmistanud nelijala. ehk siis topeltaas, millest väljus iga kanderaami nurga jaoks üks köieots. Sõlm kenasti keskele ning otsad nurkadesse kinni. Raam valmis nii umbes 10 minutiga.

Nõlvast üles minek nagu tavaliselt: julgus puu ümber ning neljast nurgast jupi kaupa üles tõstmine. Raami tassimine oli aga seekord raske. Jämedad raami pulgad, täissöönud paksuke kannatanu ning kehv füüsiline vorm. Puhkasime tihti, vahetasime pooli tihti ja aega läks palju, aga tehtud saime. Ühes kohas läbisime ka "mägioja" ning edasine rada tuli läbida märgade jalgadega.

Ootan üles tõstmist

Järgmisena sai tehtud mõned vigastatud tiimiliikme sidumised, peale mida suundusime kanderaami tõstmise juurde. Seekord sai esmakordselt (minu jaoks) kasutatud pikka plokki ehk rull kanderaami küljes ja köis jooksis ülesalla. Nii saab tõsta maksimum pool köiepikkust, kuid pole seda pidevat plokisüsteemi taasi tõmbamist. Samuti olin esimest korda kanderaami saatja. Ilmselt nende kahe asja koosmõjul läks meie raam nõlvast sujuvalt ja kiirelt üles.

Üles tõstmise algus

Järgmisena võtsime ette raami tugiköiel alla laskmise. Mina olin viimane laskuja ehk nägin alumise otsa asju vaid kaugelt, aga pilt oli sujuv. Ja piisavalt kiire, et mingit asjatut passimist sellest aastast nagu ei mäletagi. Laskumine topeltköitel oli aga vaevaline, sest köis oli juba nii palju mööda liiva ja mulda liikunud, et asi ei liikunud enam korralikult shellist läbi.

Kui mina alla jõudsin, oli kanderaam juba pulkadeks lahti ning oli jäänud veel köiskond kokku koguda, nööriga kinni siduda ja jooksuga Tabasalus ära käia. Mererannas esimesed 300m jooksime, siis sai jaks otsa ja kõndisime. Aegajalt pragusid ületades ning libedal jääl uisutades. Kogu aeg pidid otsime optimaalset trajektoori, et ei liiguks libedal jääl ja ei läheks liialt paksu lume sisse ning hoiaks eemale salakavalatest pragudest ning õhukestest kohtadest.
Üleval serva peal vaheldumisi libe jää ja lumepudru. Vaid viimased 300m sai normaalse asfaldi peal sörkida.

Viimase asjana seekord vigastatud tiimiliikme seljas alla laskmine. Kohustuslik element siinkohal topeltköiega topeltkarabiinpidur. Kõige peenem ja elastsem köis oli seekord ainuke variant, mis kahekordsest pidurist kuidagimoodi läbi jooksis. Napilt saime kätte prääniku ehk siis aja alla kolme tunni. Koos trahvidega (peale med trahvi pole aimugi, mille eest) tuli aeg 3:05 mis kindlustas käesoleval hooajal esikoha.

Mõned pildid on klõpsitud minu aparaadiga ja osaliselt tõmmatud siit.

Tulemused  Vaheajad tunduvad kole kahtlased, aga väga ei julge vaielda kah. Väga ebatõenäoline, et meie viimane "jooks" oli 20 min kiirem kui teise koha oma.

Iga sekund loeb

17-18 Märts toimusid järjekordsed kevadised JKA jääronimise võistlused.

Seekordsed kiirusronimise rajad olid tehtud natukene pikemad kui tavaliselt ehk siis keelatud ala, millele pidi ronides ringi peale tegema oli suurem kui tavaliselt. Ja see oli ainult hea. Esiotsa konkurents oli aga sellegipoolest üks tihedamaid, mis senini on olnud.

Esimesel rajal kolm parimat aega 5 sekundi sees, kuid kellelgi ei tulnud ronimine välja ideaalselt. Mul endal takerdus kirka mitu korda nööride vahele, toksimine oli ebaeffektiivne ning alla ronimine liiga väikeste astetega. Millegipärast ei haaranud silmad kiirelt häid kirkakohti ning teravik kraapis mitmel kohal pikalt jääd enne kui kinni jäi.Filmi pealt sooritusi võrreldes oli minu üles jõudmise aeg 15 sekundit nõrgem, kui parimal.
Vähemalt laskumine ning selle peale panemine ja maha võtmine läks hästi. Aeg 2:09 aga ilmselgelt liiga palju. Ideaalaeg sellel rajal ilmselt kuskil 1:55 ligi.

Teisel rajal, mis oli visuaalselt ja aegade põhjal jupi maad pikem, läks mul ronimine juba palju paremini. Iga hoop pidas ning sammud olid paraja pikkusega. Alla ronimisel kirkad õigetesse pesadesse ning ei mingit kriipimist. Vaid ülemisest otsast hakkasin liiga vara alla keerama ning oleks peaaegu keelutsooni sisse läinud. Laskumise sättimisel aga tuli kohe jama sisse. Kirkanöör jäi pahasti teiste asjade vahele, haarav ei installerunud kiirelt ning aeg kulus. Laskumisel ei jooksnud jäik köis kaheksast läbi ning lõpus kiilus üldse kinni.
Maha võtmisel ei saanud haarava karabiini pusast kätte ja pingul köie kaheksast kätte saamine aeglane. Kokkuvõttes eelnevaid ronijaid arvesse võttes siiski hea aeg 2:21

Peale mind aga ronis veel mõni tegelane ning lõpuheitluses langesin kolmandaks. Esimesele kaotasin 3 ja teisele 1 sekundiga.

Tulemused JKA lehel

Vesi lumes ehk Winter xDream 2012

Kolm päeva enne võistlust tõmmati sahinal meie plaanidele kriips peale. Ei mingit rattaga vuramist, sest just on sadanud hulga lund ja tuul selle kõik radadele kokku tuisanud. Niisiis tegime uue plaani ja liikusime jalgsi.

Nagu ikka,tekib kõrvemaa rogainidel ring. Meie tegime seekord vastupäeva üritades kasutada teid ja tallatud radasid. Loomulikult oli plaan kaart tühjaks noppida ehk siis midagi kuskilt vahele jätta ei tohi.

49->53 olime rongi ees otsas ning soise sihi peal sai peaaegu et jälge lükata. 2/3 tiimist said märjad jalad.
Enamus otsustas peale 57-t edasi 60 poole liikuda, aga meie proovisime teises järjestuses. Teekond 58-sse oli lõpu osas kohevasse lumme jälje tegemine ning punkti lähistel selle päris õige koha otsimine. Koheselt ei pannud kõrgusjooni päris paika ning 1 min tuli siit asjatut ajakulu. Kui rajameister välja arvata, siis olime siin esimestena. Edasine 60-59-56-55-54 oli lihtne väikeste kõrvalepõigetega teed mööda liikumine. Vaid 55-s väljudes sattusime üle vesise koha tulema ning olimegi mauhti poolest säärest vees. Külmetas jalgu ja jalad muutusid kaasas kantavast veest ja jääst tükk maad raskemaks.

52->51 polnud üldsegi nii jube, kui kaardi järgi arvata võis, aga suusarajad olid meie tulekuks juba päris pudruks tambitud. Ka samm oli tolleks hetkeks kaunis töntsiks muutunud. Kohe näha, et pole juba 3 kuud jooksutrenni teinud.

Algselt oli plaanis teha järjestuses 48-44-46-39 aga õigest kohast ei paistnud ärakeeravat sissetallatud rada ning vahetasime 46 ja 44 omavahel ära. Suurt vahet vist ei tulnud, aga tambitud rajal ikka lihtsam liikuda, kui metsa all paksus lumes rada lükata.
Lisaks pehmele rajale hakkas kuskil siinkandis ka ringi teistpidi tegevaid tiime vastu tulema ning üha tihedamini pidi trambitud raja kõrvale paksu lumme astuma. Kõige hullem oli suusatajatega vastamisi sattuda, sest need vehkisid kõige tipuks veel kaigastega kah.

Igatahes oli kätte jõudnud hetk, kus pidime ka kaardi ülemise otsa plaani lukku panema. Algselt mõtlesime küll nii ja naapidi, kuid väga head plaani ei tulnud pähe. Jäime oma esialgse juurde 35-31-32-33-36-37-40-38-41 Kui nüüd konkurentidega sama vahe aegasid ja trajektoore võrrelda, siis kaotasime siin 10-20 min lihtsalt planeeringuga. Lisaks saime "ujuda" pikal rabaületusel 31 ja 32 vahel. Uskuge mind, talvel külmakraadidega kilomeeter mööda vesist raba liikuda ei ole just teab mis rõõm. Ja kuna tahtsime vältida täiesti  mülgast kahe künka vahel oleval sihil, suundusime natuke põhja poolt oam jälge pidi. 32 leidmine sellest küljest lähenedes polnud kõige parem ning puutumatust, lumisest ja tuulemurrusest metsast läbi ragistades kulus umbes 7 lisaminutit.

Seljandik 33 ja 36 vahel oli pikk ja tüütu, kuid kõik punktid kenasti kättesaadavad, kui vähegi kaarti ja jälgi oskad lugeda.
Kui lõpuni oli jäänud veel kaks punkti, tegime ühe tobeda vea. Algselt mõtlesime 42->43 minna ilusti suusarada ja kõrgendikku mööda, aga kui otsustamise aeg käes, panime lihtsalt punktist õiges suunas juhatavat rada pidi minema. Kõik oli hästi kuni jõudsime ojani, mis tegelikult oli lausa jõe mõõtu. Kuidagimoodi saime sealt väheste kadudega üle, aga teispool oja sai ikkagi tükk aega poolde säärde ulatuvas porises vees sumada. Punktis väljudes valisime kindla peale minnes teise trajektoori ning ülla-ülla ei pidanudki ujuma.

Aeg hakkas aga juba pressima ning tegime kiiremaid samme kah. Veel viimane punkt, finishi eelne lisaülesanne tõukekelkudega ning viimased piiksud finishikaare all. Aeg 5:43:43 andis meile 26-nda koha ning mahtusime viimase kümne sisse, kes täispunktid korjasid.

Leian, et seekordne rada ja ilm olid igati kokku sobivad. Piisavalt lund ja nii mõneski kohas ka erinevalt realiseeruvaid rajaplaneeringuid. Oleks ainult ise nii tugev ja osav, et õige valik teha ja see kiirelt läbida. Kahju ainult, et suur kogus värsket lund suusatajatele ja ratturitele koti pähe tõmbas.

HDT 2011 kvalifikatsiooni rajad

Kvalifikatsioonis oli 5 rada. kõigil märgitud alguse kirkade nukk ning jalad pidid olema seinal. Lõpunukk märgitud kalju serval ning TOP loetakse, kui mõlemad kirkad on sinna asetatud. Allpool siis radade kirjeldused nati mõtteid ja värvilise tesktiga minu enda ronimise kulg ning muljed. Pildid on tehtud peale võistlus ning jooned on veetud kriidijälgede järgi. Mõnes kohas oli aga pilt uduse kvaliteediga ning kõik tsooni jooned ei pruugi täiesti õigetel kohtadel olla. Üldmulje aga on ilust näha.

Esimene rada algas paari bolderingi liigutusega(negatiivsus ja sirutus) jalad kõhu all, kuid edasi juba mööda sirget ning korralike nukkidega seina üles. Viimane poolteist meetrit oli kirkadele vaid vertikaalne pragu.
2/3 jõudis lõpuni. Parim aeg 1:55
Ronisin suht puhtalt ning väga kaua nukke ei otsinud. Jalgu pidi hoolega vaatama, et kogemata tsoonist välja ei paneks.

Teine rada oli hoopis teist masti. Esimene jupp jällegi negatiivne. Kui kirka juba algusnukist 30cm kõrgemale saab, läheb nati lihtsamaks kuni diagonaalpraoni.
Sealt edasi pikem sirutus suurde prakku. See oli ligi pooltele osalejatest liiga pikk.
 Edasi tuli lihtsam osa üles ja vasakule liikumisega, kus lõpus korralik jalgealune ning ka kirkad võimalik puhkeasendi jaoks väga kindlalt prakku väänata. Puhkus aga oli oluline, set nüüd tuli lae alt välja ronida ning ennast kuidagi seinale upitada. See ei õnnestunud lõplikult ühelgi võistlejal, sest niiöelda "kolmas nukk" asus teisest natukene liiga kaugel. Samale pulgale jäi pidama lausa kolmandik ronijaid. Ilmselgelt liiga raske koht või loetamatu sein. Ülejäänud sein segu keskmistest ja väiksematest kirka nukkidest mis koos  korraliku jalatoega moodustas mõnusa diagonaaltraaversi.

Rada planeerides tundus algus küll nati negatiivne, aga mitte midagi hullu. Olin kahjuks aga arvestamata jätnud, et jalgadele polnud alguse nukist kirkadega hoides mingit loogilist kohta. Võttis nati võimlemist enne kui asjale pihta sai. Selle tõttu oli ronimine ka rohkem paremal, kui algselt plaanitud. Sirutus suurde prakku tuli pingutusega, kuid jäi veel väike varu. Kirka korralikult sügavuses kinni sai võetud väike puhkehetk ning alles siis üles ning vasakule riiuli peale.

Siin sättisin kirkad mõnusalt paika, jalad servale ning lõdvestasin põhjalikult. Lae välisnurgal paistis kaks nukki. Kõigepealt kirkad alumisele, jalad rippu, siis teisele edasi. Uurisin seina ja ühtki head järgmist nukki ei paistnud. Proovisin fig-4 teha, aga sattusin vähe pusasse ja käed olid kah nigelad. Ronisin uuesti kaks liigutust allapoole puhkekohta. Lõdvestus. Uuel katsel jõudsin kiirelt teise nukini ning sealt proovisin kõigepealt jalgadele mingitki toetust saada, aga sein oli nii kaugel eemal, et see tundus lootusetu. Seejärel jäi üle veel end üles tõmmata, lukustada ja üritada üks käsi edasi panna. Sihitud koht osutus liiga kõrgeks. Korra või kaks proovisin ka dünaamilist sirutust, millega sain sutsuke kaugemale, aga ikka jäi 10 senti puudu. Tulin kolinal alla. Karta on, et kui oleks ka kirka kuskile taha jäänud, siis tolleks hetkeks ikka juba kätes liiga vähe rammu ning kukkumist poleks saanud vältida.

Kolmas oli ilmselt nii mõnegi lemmikrada, kui ainult seda rajatähistuse segadust poleks olnud. Alguses lihtsam mööda korralikke nukke üles minek ning sisenurgas ülespoole turnimine. Lihtne osa lõppes aga järsult laega, kust pidi mõõdetud ja jõuliste liigutustega üle saama. Või tegelikult piisas ka mõõdetusest, kuid ronijatest ei hammustanud seda kreeka pähklit vist keegi katki. Tervelt 8 võistlejat jõudis panna kirka lae servale (tsoon 12), kuid järgmisesse tsooni ei ulatunud. tegelikult aga sai selle 12 üldse vahel jätta ning kokku võttes vähem jõudu ja energiat kulutada. Nipp loomulikult kirka lae alla toppimises (väga hea pragu) ja jalgadega kõrgemale ronimises(korralik eend). Edasine oli parajate servadega ning ühe vahepealse pisema nuki ja pikema sirutusega tsooni kaudu lõppu. See pisem nukk ja pikem sirutus said kah osadele saatuslikuks.
Esimese poole ronimisest ei oska miskit välja tuuagi. Igal pool korralikud toed ja tasakaal ei läinud kah paigast ära. Natukene enne lae alla jõudmist aga kippusid kirkad vasakule headesse pragudesse samal ajal, kui jalad pidid sõltuvalt tsoonist veel paremal püsima. Ükskõik kuidas ma ka ei püüdnud, ei tulnud ilusast ronimisest midagi välja ning tõmbasin ennast sinna lae all olevale nukile "istuma". Hetk puhkust ning ajasin end jalgadele. Püsti tõustes oli vöökoht juba laeäärega tasa ning sirutus kirkaga ülejärgmisse tsooni probleemivaba. Ei mingit serva peal rippumist ja üles punnimist. Kuni järgmise laeni oli jällegi suuri nukke, mida edukalt kasutada. Kui käed nii väsinud poleks olnud, siis võiks seda päris lihtsaks kohaks pidada. Ümber nurga ronides ilmnes jalgade probleem. nimelt liikusid käed küll pikemast sirutusest üles ja paremale, kuid jalgu polnud tsoonidest johtuvalt kuskile toetada. kuidagimoodi tasakaalu hoides ja käsi juphaaval ülespoole liigutades sain siiski kuidagi serva teisele küljele ning lõpp oli silme ees ja vaid vormistamise küsimus. Aga just siis tuli alt hüüe, et aeg on otsas. Puudu jäi kaks lihtsat liigutust. Tegelikult oli ajaarvestus natuke nihkes ja soorituse lõpuni veel vähemalt 1,5 min varu.

Neljas oli see rada, mille algus paistis vägagi hirmutav. Eks oli kah, aga eelnevalt nukid valmis vaadates ja läbimõeldult liikudes sai normaalselt ronida. Kahjuks keegi seda ei teinud või siis ei tulnud asjast miskit välja. Rada ise siis tunnelisuu paremast servast rippudes kuni keskkohani. Sealt riputatud palgi abi kasutades seinale, kus kohe tunneli kohal on suht mugav ha tõhus puhkekoht. Edasi keskmisi suurusega nukke kasutades kuni "lahtiste" kaljutükkideni, mille all hea seismise koht. Rahnude kasutamine oli piiratud vaid parema servaga, kuid see oli nagu korralikust sangast hoidmine. Teisest rahnust ülevalpool kaks järjestikust sirutust ning siis edasi paar liigutust kuni lõpuni. Jalgadele peaaegu igal pool korralikud servad. Hoolimata sellest, et ronida jõuti vaid raja alumist otsa jaotusid tulemused küllaltki ühtlaselt olemasolevate tsoonide vahel. Päeva esimene ronimine sellel rajal näitas muu hulgas ka, et teravate ja heade kirkadega ronides on seinale rippuma jäämise tõenäosus oluliselt suurem, kui tömpide isenditega.

Alustuseks proovisin nukid välja vaadata ja meelde jätta. Haa. Mõte oli ju hea, aga rippudes näeb sein hoopis teistmoodi välja ning õigeid kohti polegi niisama lihtne leida. Proovin parema jala kanda kivinukkidele sättida, aga see ei taha seal kuidagi püsida. Vaikselt kirkasid edasi asetades jõuan keskkohani, kus vaja rippuvas asendis kirkad 40cm ülespoole serva peale saada. Punnin ja punnin, hüppan ja kargan, aga sõrmed ei pea vastu ja tulen säuhti köide. ripun pea alaspidi ja ootan õudusega, et üles jäänud teine kirka mulle teraga kaitsetusse tagumikku kukub. Õnneks seda ei juhtu ning saan teise võimaluse. Tean, et olen suuteline sealt paremini ronima ning üritan seekord hoolikam olla.

nüüd on augud/servad juba tuttava väljanägemisega ning kand paigutub paremini kiviservadele. see võtab kätelt suurema koormuse maha ja on rohkem mahti õigeid auke ja asendeid otsida. Tunneliosa lõpus ei pane enam mõlemat kirkat suurde auku, vaid liigutan teise kohe otse kuuendasse tsooni. See tuli kuidagi poolkogemata välja, kuid tagantjärgi mõeldes ometi väga loogiline liigutus. Üks kand sinnasamasse servale toetama, korraks mõlemale käele kerge lõdvestus ning siis juba palgi kallale. Palgis oli küll omajagu auke puuritud, kuid neid kirkaotsaga kiikuval palgil taga ajada tundus lootusetu. Selle asemel lootsin parimat ning kasutasin teravat riista sihipäraselt. Kui mõlemad kirkad olid otsapidi puus, sai jalad juba seinale toetada ning kergemalt hingata. Raja raske osa oli läbi. Käsi kordamööda lõdvestades ronisin mööda palki ülespoole, kuid enne uuesti seinale jõudmist juhtus õnnetus ning üks kirka pudenes kuidagimoodi alla. Üle huulte vallandus paar krõbedat sõna, mida siinkohal kordama ei hakka ning olin sunnitud ronimise katkestama. Selle võib lugeda päeva suurimaks ebaõnnestumiseks. Samas aga sai vähemalt selgeks, et sealt ON võimalik üles ronida ehk see rada ei ole võimatu.

Viies rada oli mõeldud kolmeosalisena: raske, kus ennast pikalt mökutama jäädes rihmaks tõmmata, tehniline, kus täpsust ja osavust näidata ning kestev, kus pidi lihtsalt lõuni vastu pidama. Esimene osa suurte ja korralike nukkidega, kuid sein negatiivne ja ilma puhkekohtadeta. Vahele üks pikem sirutus ning nii mõnigi oli sunnitud seinale alla vanduma. Kui sein juba püstisemaks muutus, tekkis jalgadelt rohkem tuge ning sai kätelt koormust maha. Samas aga muutusid nukid väiksemaks ning peale samblast toekat serva oli meetrike suhteliselt siledat seina. Peale suurt pragu (mida ei tohtinud kasutada) oli edasi juba lihtsam nukke, auke ja pragusid leida. Enne lõppu veel kerge ümbernurga sirutus ja kirkad serva peale. Lõpuni jõudis kaks võistlejat. Kolmas jõudis ühe kirkaga lõppu, aga siis kukkus lahti. Enamus pudenes siledal osal või siis nati enne samblase nukini jõudmist.

Alguse tsoonid olid küll suured, kuid nukke täpselt nii palju, et paar esimest liigutust andsid kohe tsooni juurde. Ühe puhul ei ulatunud ma muudmoodi, kui dünaamilist tehes, kuigi proovisin ka parema käe lukustust.

Kuskil 5-nda tsooni kanti ei leidnud häid nukke ning mingi hetk tuli hetkel ainuke seinal olev kirka lahti. Mõnikord aga juhtub nii hästi, et teine kirka on seina lähedal ning kukkumise pealt haarab see juhuslikult mingist nukist kinni ning peab seal mingil imatabasel kombel kuni uuesti toetuse saamiseni. Minuga juhtus just seesama ning õnnestus ennast koguda. Siledal seina osal leidsin omast arust päris hea õnaruse, kuhu kirka toetasin. Kas siis liigutamise või nuki murenemise tagajärjel aga irdusin üks hetk seinast ning rippusingi köies.

Aega veel oli ning peale kerget kätelõdvestust võtsin ette teise katse. Algus oli nüüd tuttav ja tegin kohe dünaamilist. samas leidsin nati ülevalpool ühe vahepealse ja sobivama nuki mis viis mind sileda seina osani kiiremini ja väiksema jõukuluga. See kõik aga ei muutnud karvavõrdki lõpptulemust, sest korralikku nukki ma ikka ei leidnud ning enamvähem samast kohast sadasin ma alla ka teisel katsel. Karta on, et midagi ma ikka valesti tegin.


Tegelikult on ilmselt kõik rajad ronitavad, kuigi number 2 suhtes on mul kõhklusi. Kui nüüd suurt vihma või lund peale ei tule, kestavad radade tähistused ilmselt mitmeid nädalaid ning igaüks on teretulnud proovima ning muljeid jagama.
Võistlejatelt ootaks samuti tagasisidet, et mis antud radadel oli head ja mis oli halba. Mis oleks võinud teistmoodi olla ja mis mitte. kommentaaride kast on avatud ning loomulikult võib mulle selleteemalisi kirju ka postkasti toppida.
Kui keegi oskab antud radadele ka mingit raskust iseloomustavat numbrit öelda, siis palun väga. Mina isiklikult olen sildistatud drytool radadest roninud vaid üht 6-nda raskusastmega rada ning see oli midagi esimese raja sarnast. Küll nati pikem ja altjulgestuses, aga profiili ja nukkide tiheduse poolest sarnane.

HDT 2011 tulemused

Pühapäev täis kirkade kolinat ning kaljukriipimist sai läbi. Algsest prognoositud 10-st sai registreerimisel sujuvalt 17 osavõtjat ning ajagraafik venis arvatust jupi maad pikemaks. Lisades siia rajameistrite aeglasest tegutsemisest tingitud veidi hilinenud stardi oli ette näha pimeda peale jäämist.

Esialgu aga ei seganud see kedagi ning loos tehtud, rajad tutvustatud, sätiti end valmis ning turnimine võis alata.
Viis rada, millest kaks roniti lõpuni, üks eelviimasesse tsooni, üks kolmveerandi peale ning üks jäi päris kesiseks. Missugused need rajad olid, natuke hiljem, kuid kvalifikatsiooni tulemused on järgmised:

Kollased kastid on korrigeeritud järjekord kas aja või katsete arvu põhiselt. Mujal kas oli sama arv katseid või polnud protokolli vastavat infot märgitud.

Hoolimata ilusast ilmast ja pühapäevasest päevast valgus osavõtjate pere aga peale kvalifikatsiooni kildudeks. Finaali, mis toimus täiesti süütul, kuid siiski ülimalt potensiaalsel kaljul tuli vaatama ja proovima vaid käputäis.

Kruusist unustasin pildi tegemata, aga disain oli selline

Kohale jäänud võistlejatest julgesid enne täieliku pimeduse saabumist kirkad seinale toetada vaid Andres Hiiemäe ja Igor Lematško. Viimane neist jõudis rajal kaugemale ning teenis välja õiguse kasutada parimale välja pandud temaatilist kruusi. Loodetavasti meenub nüüd alati kuuma kohvi või teed juues mõnus pühapäevane rahmeldamine.

Tänud kõigile ronijatele kohale tulemise ning meeldiva päeva eest.

Võistluse eelinfo

Jõukatsumiseni on jäänud 5 päeva. Ilm tuleb esialgsete ennustuste kohaselt sademeteta, kuid talve eelselt jahe. Vesi on endiselt vedelas olekus.
Võistlejatel paluks kohal olla 10:30, kui hakkab radade ja korralduse tutvustus. Orienteeruvalt 11:00 hakkab pihta ronimine.


Kvalifikatsioonis on 5 rada, mille kallal igaüks saab kordamööda vaeva näha. Peale seda kui kõik on tiiru peale teinud selgitame tulemuste põhjal 4 paremat, kes lubatakse finaalrada proovima. Orienteeruv finaali aeg on ilmselt kuskil 13:00-14:00 vahemikus, kuid täpne aeg selgub võistluse käigus.

Kuigi ma pole radasid ise veel "roninud", on mul siiski nende läbimisel teatav eelis. Nukkide asukohad ja iseloom on mingil määral tuttavad. Sellega seoses taandan ennast niiöelda ametlikust arvestusest ehk kui jõuan finaali, siis ronin seal esimesena ning väljaspool arvestust. Ülejäänud neli paremat võistlevad aga omavahel.


Parimale on väike temaatiline meene ning esikolmikule paar pisikest vidinat.

Peale ametliku osa lõppu on soovi, sobiliku ilma ja päevavalguse olemasolu korral võimalik ka teistel finaalrajal oma võimeid proovile panna. Juures olev pilt on väike vihje finaalrajale.

Ronimisjooks 2011

29 oktoober toimus teist korda Ronimisjooks. Kui eelmisel aastal oli üritus kõigile uus ja keegi ei teadnud mida oodata, siis nüüd olid lood natuke teised.
Draituuli asemel oli seekord natukene raskem zumaaritamine ning laskumisel sõlme ületamine, kuid üldjoontes oli rada sutsu lühem ja kiirem.
Algus oli aga ikkagi sama. Kaks kummi järel lohisemas ning täie hooga punumine, ainult et tossude asemel pidid saapad jalas olema.
Aasta tagasi olin ma eelnevalt spetsiifilist trenni teinud ning teadsin enamvähem, kui kiirelt ma jõuan ringi joosta ning omasin paari vahepunkti.
Nüüd aga polnud varem kumme näinudki ning jooksutrennist olin viimasel ajal valusa kanna tõttu üldse hoidunud.
Peale starti panin muidugi kohe hea tempoga minema, kuid üpris varsti rauges hoog ning tükk maad enne esimest käänakut tuli kõnni peale üle minna. Edasi tegin nii, et sopastes kohtades kõndisin ning kruusastes kohtades, kus kummid paremini libisesid tegin kerget jooksusammu. Ringi lõpus oli toss ikka päris väljas. Aega kulus 17:23, mis oli 2 minutit parem, kui olin enda soorituseks arvanud. Kummivedamise ajad olid suht ühtlased, mahtudes käesoleval aastal enamvähem kõik 3 minuti piiridesse.
Järgmise etapina oli ronimine tunnelisuust paremalt ja sisenurgast üles. Enne alustamist tõmbasin kergelt hinge ning seina peal oli paar puhkepausi, aga pikalt ei mölutanud. Üleval tuli siis tugiköiel traavers ning köit mööda alla laskumine. Vigu ei tulnud ning vaheaeg 6:30, mis polnud küll parim, kuid peaaegu.
Võtmelõiguna kogu "treeningul" olin arvanud olevat järgmise: zumaaritamise ning ümberhaakimisega laskumise. Üles minek tuli enamvähem, kuid üks haaratsi ots oleks võinud 15cm pikem olla.
Laskumisel töötas algselt välja mõeldud plaan 100%liselt:
shell daisy kolmandasse aasa, haarav jala-aasa külge.
laskun haarava kuni 5cm kaugusele sõlmest.
riputan end 60cm slingi küljes oleva haaratsiga shellist ülesse poole köiele.
vabastan shelli pingest, tõstan haarava sõlme alla.
tõstan shelli sõlme alla.
panen köiele teise haaratsi, mille küljes olevale lindile astudes vabastan ülemise haaratsi.
Ülearused asjad vööle või üle õla ja laskun alla.
Tagantjärele mõeldes kasutasin küll tarbetult kaht haaratsit, kuid nii oli korralik ja ajavõit poleks väga suur olnud.
Kogu jupi üles-alla käimise peale kulus vaid 7:56. Ja see oligi võtmelõik. Osalejate ajad erinesid siin ikka väga suures ulatuses. Minul õnnestus etteotsa pääseda.
Kokku siis 31:49 millega edestasin teist kohta peaaegu kahe minutiga. Ausaltöelda poleks uskunud, aga Matkamaailma poolt välja pandud ilus kollane köis mis sellega kaasnes kulub väga marjaks ära. Kui raatsin, siis äkki juba 2 nädala pärast võistlustel läheb käiku.

PILDID

BAR 2011 Dundaga

Üle mitme aasta sai jälle lätis seiklemas käidud ning tulemuseks järjekordselt arusaamine, et sinna PEAB tagasi minema.

Start anti, aga öeldi vaid, et kaardi leiate vanast raudtehoone jaamast. Kellelgi polnud aimu kuhu poole peaks jooksma, aga joosti ikkagi. Kõigepealt ühele, siis teisele poole. mina sattusin mingisse võrguga piiratud aeda, kust lauavirna pealt paistis kena läbipääs. Sealt võrkaia august läbi hüpates ei näinud ülemist traati ja panin sinna pead ja rannet pidi otsa. Laup nüüd sinine ja muhklik, randmel veenilõikaja märk ning pöial ei kannatanud koormust mitu tundi.
Kaardi aga saime kätte ning Proovisime ka score-o punkte kokku arvutada. Pranglimine pole aga meie ala ning hakkasime vaikselt suuremate punktide poole liikuma. Mingi hetk rajal selgus, et kui ühe pisikese ära jätame, siis tuleb täpselt õige summa kokku ja peidetud väärtusega punkte polegi vaja võtta. Kui aga rajal ühest niikuinii mööda jooksime,siis selgus, et see asendas täpselt kahte teist punkti.

Legendi jätsime esimeseks jooksuks rataste juurde, sest seal ju midagi olulist polnud. Tuli aga välja, et siiski oli seal inf etapi lõpu kohta, mis meil päris täpselt meeles polnud. Käisime sellel järgi. +4 min.

Enne ratastele saamist otsisime lossihoovist 5 vihjet järgnevate punktide kohta ning asusime kohalikke pinnima, et nende asukohtasid selgitada. Pikapeale saime nägemuse kokku ja hakkasime korjama. Tünnid->Puu->Lossimakett->Autod(sõitsime alguses valet teed mööda +5 min.)->Villavabrik. Seal oli ülesanne, kus pidi kahe hunniku peale kokku lugema unikaalsete toonidega lõngavihid. Uurisime hoolikalt lõngavärvide erinevusi, kulutades palju aega ja saime tulemuse 32.

Rattarogainil ei pööranud tähelepanu 117 ehk peidetud punkti legendile ja väärtusele. Selle otsimisele kulutatud aeg ja energia oli edasise tulemuse kõige suurem mõjutaja. Ajakulu hinnanguliselt +65 min ja tulemusena ikkagi punkti kätte ei saanud.
114 punkti liivakoobaste juurest edasi minnes proovisime leida kaardil kujutatud metsateed. Seda seal loomulikult ei olnud +10 min. Lisaks ununes uus ja vinge taskulamp koti kõrvale maha. Nati aja pärast avastasin ja sõitsin tagasi. Otsingud tulemusi ei andnud ning öö tõotas kujuneda pimedaks. kaotus +8 min.
Enne etapi lõppu nõudis vedamissüsteem oma esimese ohvri. Püksid terved aga kints katki. Kõrvalt vaadates tundus väga valus.


Rogaini lõpetasime ühtede viimaste seas, mis tähendas, et ees võiks palju tiime ja korralikud jäljed olla. Esimesed paar punkti lihtsad. Ainult sõida nii kuis torust tuleb. Pimedaks läks teise/kolmanda punkti vahel. Vahepeal pidi küll ratast puu otsa sikutama, aga meie õnneks polnud seal tol hetkel väga tunglemist.


Jalgsi rogaini pimedas reljeefi täis metsas tegime päris normaalselt.  123 juurde jõudsime peaaegu nii nagu olime planeerinud, aga siiski oli ilmselt selles suur osa õnne. Lõpus muidugi läks kiireks ning saime -2 punkti trahvi. Oma kella järgi küll vaid ühe punkti, aga kohtunike kell on 19 sekundit täpsem :)


40-nes punkt oli keset mittemidagi ütlevat metsa. Igaks petteks oli lisatud ka mingi vana vene kaart, kus paar peenikese katkendjoonega teekest peale joonistatud. Õiget rada otsides tegime oma variandi, mis kulges tihedas võpsikus ja külmas vees. Imekombel kõndisime peale pikka ekslemist ja siia-sinnapoole rügamist täpselt punktile pihta. Vale teevaliku tõttu hinnanguliselt +30 min. Kuidas me lõpuks ikkagi punktile pihta saime ma ei tea, aga üks hetk helkis miski 100m kaugusel ja 10m kõrgusel otse meie ees.
Edasi jällegi natuke lihtsamat orienteerumist, mis oli kompenseeritud raskesti ligipääsetava punktiga. Mööda teed punkti lähistele, siis läbi võsa sügavale orgu, üle jõe, teisest järsust nõlvast üles, punkt, uuesti nõlvast alla, purret mööda üle jõe, võsasest nõlvast üles tagasi tee peale.
42 punkti esimesest karjäärist sai alguses puudesalu kujule tuginedes natukene kaugelt otsitud. Ajakulu +3 min. Teises karjääris aga oli lisaks punktile ka veel lisaülesanne, kus pidime viimase rogaini kaardi tükke otsima. Õnneks olid eelnevad tiimid seal puhta vuugi teinud ning kõik tükid olid piistu pandud. seega jäi meil otsimine ära ning saime täiesti terve kaardi väikese ajakuluga kätte.


Joonorienteerumise algusesse jõudmine oli kaardipildi järgi täiesti tehtav, aga meie panime natukene liiga pikalt mööda kraavi äärt lõunasse ning diagonaalis liikudes olime juba teeotsast möödas. Iga samm mis me mööda võsa rattaid tassides tegime viis meid hoopistükkis sihtmärgist kaugemale. Mingi hetk hiljem saime sellest aru ja suunaga põhja leidsime siiski ka otsitud tee. Kaotust võib siin ilmselt +20 min arvestada.

Joon-foto orienteerumine oli ise aga omamoodi. teekonda jälgida oli lihtne, kuid fotosid pimedas metsas üles leida ja ära tunda mõnel juhul küllalki keeruline. Üks rippuv puu oli vahepeal alla kukkunud ja üks truup oli uue korraliku killustikukatte saanud. Viimane tõi meile ka ühe miinuse (-1 p).



Jõekääru punkt 44 ei olnud mitte teest vasakul nagu algselt arvasime, vaid paremal. Oma ja punkti täpse asukohta selgitamisega kulus nii +5 min. Teekond järgmisse punkti oli minu jaoks arusaamatu. Kompass näitas jumal teab mida, kaart oli nagu 20 aasta vanune niidikera joonis ning lamp oli tuhm. Kuidagi jõudsime kohale, aga mõtte ja ringikeeramise pause tuli ilmselt +8 min jagu.

45->46 võib kokku võtta kui läbikukkunud teevalik. Või noh valisime hästi, aga välja kukkus nagu ikka. Jõest kuni "Koshrags" asulani liikumine koos ringikeeramiste ning ratta tõstmiste ja lükkamistega võttis +9 min.

Nüüd tuli etapp, mille pidime läbima 2 rattaga. Siin oli meil seiklusi palju ning ilmselt moraal langes alla mõistliku piiri.
Kõigepealt  jõe delta punkti ei tahtnud kohe kuidagi läbi vee minna. Olematu ületuskoha otsimisele kulutasime oma +6 min. Hiljem kaotasime mitmel korral oma järje teederägastikus teekonnal 52->47 ning teenisime sellega jälle +18 min. Teine pool läks küll puhtamalt, aga tempo siiski madal. Õnneks läks etapi lõpus valgeks ning üldine tuju hakas kohe tõusma.

Enne järgmisele etapile minekut muidugi pidi veel korra tornis ära käima. Rattaga saime lihtsalt väljapoolt köiega tõmmates, käe SI pidi aga ise torni väliskülge pidi ronima. Eks kõrgusekartus sai seal seljatatud ning esimesed ronimistehnilised liigutused proovitud, kuid lõpuks sai piiks tehtud ning võisime sadulasse istuda.

55-s punkt terviseraja otsas oli imelikus kohas ning sellest panime esimese hooga mööda. Peale punkti võtmist mõtlesime veel alternatiivse väljumise peale, aga see osutus vesiseks tupikuks. Vigade saldo sai juurde +7 min.

Majakani, kust algas 56 juurde viiv matkarada tahtsime minna mööda kaldapealset metsateed, aga poole peale oli keegi sinna viimase 80 aasta jooksul(jah, nii vana kaart oli meil) karjääri kaevanud. Keerasime ringi ja tegime tiiru kruusaka peale. Tulemuseks +4 min. Matkarada ise oli ametlikult suletud totaalselt lagunenud trepi ja laudtee tõttu. Tegime täistiiru peale, millest esimene pool oli mahalangenuid puid täis ning teine pool laudteest täiesti pehkinud ja katki. Järsust kaldaservast lagunenud treppi mööda rattaga uuesti üles ronimine võttis tossu välja. Lõpuni jäi veel 3 punkti, ning kaks rogaini. Aega aga oli meil järgi veel vaid tund:nelikümmend. Otsustasime liikuda mööda punktitrassi nii kiirelt kui võimalik ning vaadata, kuidas kulgeb.



Kohe järgmise punkti juures oli lisaülesanne, kus punkt tuli mahajäetud majast üles otsida. See oli aga pandud katusele ning loomulikult pidi sinna väikese köieülesandega minema. Mina siis julgestasin, juhendasin ning tassisin ratast mööda katuseharja. Vahepeal olin ise kah julge.

Nüüd oli selge, et meil on väga kiire. Panime tuisates edasi ning kuna järgmine punkt jäi niiehknaa tee peale, siis otsustasime selle ära võtta ja sealt otse lõppu kihutada. Otseloomulikult oli see "teepealne" punkt aga puu otsa pandud. Kiirelt hindasime olukorda ning arvasime, et suudame selle ära võtta kiiremini, kui 9 minutiga, mis oleks olnud võtmata jätmise korral miinuste hind. Ma pole küll päris kindel, aga arvan, et saime sellega hakkama. Igaljuhul jäi tiim kes seal enne meid pusis veel peale meidki pusima.

Lõppu sõitsime nii kiirelt kui jõudsime lükates, vedades ja igasugu muid nippe kasutades. Finishisse hilinesime 20:10 ehk siis -7 p. Ühe vahelejäänud punkti eest saime (-3p). Lõppsaldo 16 punkti paigutas meid võistlejaterivi keskele 13-ndale positsioonile. Hiljem lõplikus protokollis olime aga 23 punniga kaks positsiooni ettepoole tõstetud.

Kokku sai siis jamasid arvestatud 206 minuti jagu, mis oleks tähendanud rabarogaini läbimist ning osade viimase rogaini punktide võtmist. Lisaks on need kaotused veel hinnangulised ehk siis träki ja SI aegade pealt vaadates tuleks ilmselt lisagi. Väsimust ja tempo aeglust pole vigade sisse arvestatud ehk siis tugevamaks saades on tulemus veelgi parem. Kõik see aga juba järgmistel võistlustel. Seniks tuleb aga talihooaeg mürinaga peale.

Kogu selle õnnetuste jada lõpuks tuli ka üks rõõmus teade. Keegi ol ikkagi mu lambi sealt koobaste juurest üles korjanud ning korraldajate kätte toimetanud. Ja mets saab jälle valgeks.