xDream Pikasillal 19.08

Seekord otsustasime minna hommikul ning seda varasema algusaja ja lühema kogumisringiga, kui eelmine kord. Kell 6, kui mina Ülemiste parklasse jõudsin, oli udu tõttu raskusi parkla teist otsa näha. Igaljuhul saime seekord vist varem Tallinnast liikuma, kuid kuna tuli kaugemale sõita, siis Võistluslinnaku parklasse jõudsime ikkagi vaid napid 25 min enne starti.
Seekord aga olid riided juba varem selga topitud ning joogikotid valmis jooki täis. Starti jõudsime mõned minutid enne pauku.
Algus kanuudega, seekord olid korraldajad teinud hargnemise ning mei suundusime ülesvoolu kolmanda-neljandana. Enne teie punkti jõudmist aga jõudsime järeldusele, et üks peaks eralduma ja maad mööda liikudes võtma järgnevad kolm punkti. Muidu peab kanuuga väga palju tiirutama ja vedama. Tagantjärele mõeldes oli see paras viga, sest juba teise punktini jõudes möödusid minust kui sellest ühest õnnetust mitu paatkonda.
Kallas paistis paadist mõnus heinamaa, kuid tegelikult oli nn pokumaa ootamatute mudaaukudega, kuhu oli mõnus sisse kukkuda. Jõe vahetu äär oli võsavaba, kuid seeeest nii pehme, et seal liikuda polnud võimalik. Nii kui astusid olid põlvini sees. Nii ma siis ukerdasin teise punktini lõpus ka natuke ujudes, sest punkt oli katkise paadisilla otsas. Kolmandasse minnes lootsin kaotuse tagasi teha, sest teised pidid kanuusid tassima. Lootus aga suri, kui loodetava natuke soise ala ületamisel avastasin eest suhteliselt põhjatu mudajõe. Mitmel korral pidin end kõrkjatest hoides välja sikutama, sest olin kogemata mudasele kohale astudes vööni sisse vajunud. Enne teist jõeharu oli ka natuke tahedamat maad, kuid seal oli pajuvõsa nii tihe, et andis läbi pugeda. Ja loomulikult oli punkt teisel pool jõge ja mul tuli oma kaart hambus ujumisoskusi demonstreerida. See polegi nii lihtne, sest kui miskit peab hammaste vahel hoidma, siis ju vabalt hingata ei saa ning seega ka väsimus tuleb kiiremini. Järgmisessse punkti jõudsin ma maad mööda natuke kiiremini kui konkurendid kanuuga, sest kallas oli natuke tahedam ja kannatas natuke jooksusammu teha, kuid neljas punkt oli kaardil kujutatult natuke mööda pandud ning tiigi asemel oli see hoopis tiigi otsas. Nüüd tuli veel kanuus ootavate seltsimeesteni jõuda ning olekski saanud edasi minna. See aga oli kõige raskem osa. Segamini pokumaaga, sooheina väljadega, tiheda paju ja pilliroovõsaga tuli ka mudaaukude ja ojadega võidelda. Kui ma ükskord surmväsinult ja läbini mudasena silla all ootavate kamraadideni jõudsin selgus, et olime kuskil 13-ndad Niipalju siis heast liikumisstrateegiast. Kaks järgmist punktivahet olid lihtsad tõmbamised ning ma kogusin end sellel sõidul omajagu, sest seitsmendasse minekul tuli jälle üle poolsaare lõigata ning üle jõe ujuda. Viimase juures oli ujumine kõige lihtsam tegevus. Kõigepealt hüppasin kaldast nii kaugele, kui sain, roomasin kaart hambus nii kaua, kuni kõht ja jalad olid mudast lahti ning ujusin teisele poole. Kui aga muda hakkas kõhtu kraapima, tuli roomates edasi jõuda. Ka punktini jõudmine polnud kerge. Mööda "kallast" edasi liikudes jõudsin mingi aeg porimülkani, milles ka punkt püsti. Väga lähedale ei julgenud astuda, sest muidu ma oleks praegugi veel seal.
Kamraadidele vastu liikudes väga hull ei olnud, sest kõrkjates olid mõningad lohad juba sisse tallatud ning püdelamad kohad nägi paremini ära. Uuesti kanuus ja järgmine ehk kaheksas punkt oli see, millest kõik hiljem rääkisid ja mis oli põhiline ekstreemsus seekordsel etapil. Nimelt oli punkt pandud mudavälja keskele. Ei mingit vett, ei mingeid kõrkjaid millele toetuda või millest haarata, vaid ühtlane püdel muda. Kui meie sinna jõudsime oli seal ka teisi ning kuidagi tegutsemise käigus sai kolme tiimi ja kahe kanuuga see punkt ära toodud. Ikka, et ronid ühte kanuusse ja sikutada teist kannud edasi, siis jälle ronid teise kanuusse ja sikutad esimest edasi. Suhteliselt norm kiirusega saime punkti kätte julgen öelda.
Ülejäänud kanuusõit oli suhteliselt sündmustevaene. Vaid sutsu enne lõppu pidime kanuuga "sõitma" kohas, kus polnud piisavalt vett ning põhi oli jalgadega lükkamiseks suhteliselt olematu. Tegime seal "tõukekat" -- üks jalg kanuus, teisega kõrvalt hoogu. Kui kõik kolm seda sünkroonis tegid, sai päris hästi edasi.
Kanuu lõpus tehti meile meeldiv üllatus öeldes, et oleme neljandad. Alguses ei osanud miskit arvatagi, aga pärast oli vägagi üleolev tunne. Sai ju ikkagi alguses roostikus mütatud aeg natukenegi tagasi võidetud. Koht paranes aga meil ratta alguses veel natuke. 18'nda punktini jõudes arvestasime endi kohaks 2, kuna aga seal SI jaam ei töötanud, siis ei jäänud sellest ka miskit jälge maha ning järgmises punktis olime juba ühe koha järgi andnud. 20 punkti asemel sai kogemata üks siht varem ära keeratud ning tulemuseks väikene ajaline kaotus. 22 punkt ja jalgsietapi algus tähendas meie jaoks meestest teisel kohal olemist, kuid tagant oli suhteliselt lähedal tulemas ISC, seega erilisi sansse ei olnud. Tavaliselt on meil võistluse keskel ja lõpupoole olevatel jalgsietappidel alati suhteliselt kehvalt läinud, sestap võtsime natuke rahulikumalt ning kaine peaga. Alustuseks saime kaardi millel peal vaid veed ja kõrgusjooned. Kulgesime alalhoidliku tempoga ning 6 esimest (23-28) punkti tulid enamvähem täppi. Vana lasketiiru otsimisega aga läks meil vähe nihu ning oma 5-10 min võib sinna keerata küll. samuti tuli paari minutiline vivitus punkti 31 (soo lõunanurk) otsimisega, kaldusime liigselt põhja poole.
Sellele järgnes nn. tavaline jalgsiorienteerumine, mille trajektoor meil võitjate omadega suures joones ühtib. Ainult mõnes kohas on natuke sihte mööda ringi mindud või suunaga eksimise tõttu väike look sisse tulnud. 40-ndas punktis pidi määrama torni kõrguse, mis minu pikkuse ja torni kõrval seismise kaasabil 1m võrra mööda läks. Tulemuseks trahv 1min.
Jalgsietapi lõpupunkti läks truubist võtma Jaak, kes kuskil truubis SI pulga olematusse pillas. Misikka, mina läksin allavoolu vaatama, et kui pulk vooluga välja tuleb, siis püüan kinni ning Jaak hakkas kätega truubi põhja kammima, et kaotatud asjandus üles leida. Halvim jäi tulemata ehk saime pulga kätte. Ajaline kaotus aga mitmeid minuteid.
Siis üks väikene golf ehk saalihoki kaikaga tennispallide ämbrisse ajamine. 3-st 2 ja see mis punnis tegi ilge napika. Korvpallist võrdlus oleks selline pall, mis teeb rõngal kaks tiiru ning siis kukub mööda. Trahviks liitrise purgi täitmine, milleks meil kulus kaks korda joogitopsiga ja üks kord joogipudeliga järve ääres käimist. Edasi panime ratastega veel viimaseid punkte otsima. Esimene pikem sõit kukkus meil enamvähem välja. Kuigi võtsime natuke ringi ja suuremaid teid ning kaotasime parimatele 6 minutiga olime "oma tugevusklassis" siiski normi piires. Veel natuke metsateedel sõitu, üks jõe läbimine, natuke alfalti, kruusa ning saabusimegi finishisse. Igati austusväärne 4-s koht ajaga 7:43:30. 8 minutit kiirem aeg ehk siis natuke vähem puterdamist rajal oleks meile toonud koha poodiumil, aga oleksid ei maksa ju midagi. Tuleb ikka trenni veel teha. Tegelikult aga oli see meie hea koht suuresti tingitud ikkagi õnnest ja teiste ebaõnnest. Võrdsete kanuuringide ja kaotamata SI pulkade korral oleks koht ilmselt 10 ringis tulnud.
Igaljuhul oleme meie oma sooritusega seekord peaaegu et rahul.

Avalikud tasuta kontserdid

Mind on pikka aega vaevanud üks küsimus. Kust saada infot Tallinnas toimuvate tasuta vabaõhus toimuvate kontsertide/ürituste kohta. Aegajalt on minuni infot jõudnud ajalehenupukeste, töökaaslaste või spämmi kaudu. Kui aga üritada Tallinna kodulehelt (või mujalt internetist) kinnitust või lisa otsida, on tulemuseks peaaegu alati suur ümmargune null. Sealt võib leida vaid tasuliste ürituste infot ning nendegi hulk on väga väike.
Eile toimus siis Kadrioru pargis Heliseva muusika laulude kontsert. Väga tore oli, kuigi suurem põnn tüdis varsti ja väiksem vaevleb meil nüüd gaasivalude käes, sai siiski peaaegu lõpuni oldud. Kohe alguses aga paistis silma, et kohale olid peale meie tulnud ilmselt vaid esinejate lähedasemad sõbrad tuttavad. Esinejaid oli seal 10 ringis ja pealtvaatajaid ma üle 100 küll väga ei julgeks pakkuda. Minuni jõudis info üllatuslikult asutuse siseveebis avaldatud uudisnupukese kaudu ning mujalt selle kohta infot ei leidnudki. Kahju lihtsalt, muud midagi. Kutsun üles selliste kontserttide korraldajaid üritusele ka väheke reklaami tegema. Kui mitte muidu, siis andke minule teada, et saaksin võimalusel vaatama tulla. Ja Tallinna kodulehele võiks ju kah panna. Või mujale ürituste kalendrit hoidvale/jagavale portaalile. Saavad esinejad tunnustatud, et neid ikka vaatama tullakse ja linnlased meelelahutust.

Ööfilm: V for Vendetta

"There is more under this mask than flesh and bones. There is an idea. And ideas are bulletproof."
Tänaõhtune(öine) film andis uue vaatevinkli terrorismile, vandenõudele, idealismile, eneseohverdusele, kättemaksule ning ühtekuuluvusele rõhuvatele filmidele. Lisaks eelolevale visati veel mitmeid mäletamist väärivaid lauseid. Tasub ehk süvenenult vaatamist. Kui paljalt pealkirja järgi ootasin miskit läilat vesterni tüüpi armastuse kättemaksu action filmi, siis kohe alguses anti mõista, et filmi sisu ja vorm ja tagamõtted on hoopis midagi muud. Lõpp oli küll suures osas etteaimatav, kuid siiski filmile kohane.
http://vforvendetta.warnerbros.com/

TON Ihasalu

Seekord sai naiskale usaldatud kodust koti kaasa krabamine ja bahilladele uue kummi õmblemine. Riideid selga ajades selgus, et kaasa son vaid üks bahilla ja seega tuleb leppida, et üks jalg läheb tõenäoliselt katki. Õnneks nii ei juhtunud, sest metsaalune (kaasa arvatud soised alad) oli täiesti kuiv ja tossud võis pärast rahuliku südamega seljakotti toppida. Kartmata seejuures koti määrdumist.
Jooksust.... Alguses esimese punktiga oli kohe väike jama, sest keerasin vale rajakese peale. Sealt oleks kah normaalselt punktini jõudnud, kuid mina panin uljalt õigest kohast mööda ja siblisin natuke tulutult metsa all ringi. Kohe näha, et paar nädalat on vahele jäänud. Kolmandasse minekul sai kah suund valesti võetud ning seetõttu ei leidnud rajakest ja kuivanud kraavi üles.
neljas punkt oli kaardil selliselt, et sealt sai kaks korda läbi joosta. Sellest segadusse aetuna panin Alguses viienda punkti otsingul hoopiski seitsmendasse (õnneks märkasin punkti numbri mittekokkulangemist) ning kui setsmendast tulin, siis oleksin kohe ka neljandas uuesti komposteerinud. Õnneks aga tsekkisin igaks juhuks nummerdust ja joonte katkemisi ning selgus, et lihtsalt punktide vaheline joon sattus sellise suunaga joonistatud olema, et jooksis üle teise punkti. kaheksa punkt tegelikult hoopis kaugel-kaugel. Seal loomulikult olin vist sapsus ja sabistasin mööda helerohelist ala natuke liiga kaugele.
Üheksa punkt oli paigutatud sügavale männinoorendiku võssa. Nähtavus paar meetrit ja seal tuli korra uuesti tee peale välja joosta, et õige suund võtta enne kui lõpuks punktini jõudsin. Ilgelt lahe punkti otsimine tegelt.
Kümnes sai jälle mööda joostud ning tagatipuks veel SI jaam ei töötanud kah, seega vanakooli komposteerimine kaardi serva. Seda tuli teha veel punktides 11 ja 17. Edasised punktid kuni lõpuni tulid suhteliselt kergelt, kuna polnud kuskilt vaja pikalt suuna peale minna. Ikka mingi kraavi või tee vahetus läheduses. 2 minti alla tunni. Suurematest vigadest mingi 5 minti ikka tuli, täpsemat aegade analüüsi seoses vigaste SI jaamadega ei saagi vaadata.
Aga ilm oli ilus. Pärast sai veel käia lapsega mere ääres kiva vette loopimas ning ämma juures pool-pidulikult sünnipäevatamas. Vein oli küll autos natuke soojaks läinud, aga hävitasime teise ikka ära.

Ehituse kurnavad mõjud

Ehitusmeestega sekeldamine hakkab vaikselt üle viskama. tähtajad on
kummist ja töö venib. Materjalide tellimisajad on pikad, kuid ikka
"avastatakse" alles suht lõpus, et nüüd kohe on vaja. Tegelik vajadus on
aga juba ammu teada olnud.
Hakka või ise ehitajaks pagan võtaks. Tegelikult ehitaks ise küll, aga
sellised tähtsamad konstruktsionid nagu vundament ja
seinad,vahelaed,sarikad laseks hea meelega proffidel teha. Hiljutiste
muljete põhjal aga hakkab kahtluseuss hinge närima...
Esialgu veel natuke kannatan.

Urr.... millegipäast oli Draftidesse läinud, nüüd lükkasin üles.

xDream öine etapp Kurgjal

Otsustasin siiski ka sellest võistlusest mingid mälestused kirja panna. Hiljaks on küll natuke jäänud, aga parem hilja kui lootusetult hilja.
---------------------------------------------
Sünnitusmajast sain naise ja lapsega koju kuskil 16:30 kanti ning juba pooleteist tunni pärat pidin hakkma Kurgja poole sõitma. Asjad olid mul juba eelnevalt igaks juhuks valmis pandud ning viimse hetkeni sai veel koduste asjadega toimetatud. Kui aga auto aia taha jõudis aretasime auto katusele omatehtud laiemate klmabritega veel ühe rattaraami. Kokku üritasime auto peale mahutada 2 tiimi jagu inimesi ja varustust ning selle kokkukorjamise ja paigutamisega läks ette arvatust sutsukene pikem aeg. Niisiis "juba" enne kaheksat olime me linnapiirist väljas panime Viljandi maanteed pidi minema. Loomulikult olid vahepeal mingid teetööd ning kuna me olime kõik ikkagi arvestanud söögipausiga, siis otsisime Türil mingitki kiiret söögikohta. Pidime leppima aga 15min ootusega.
Egas midagi sai see aeg kasutatud riiete vahetamiseks ja joogikottide täitmiseks.

Parklasse jõudsime ümmarguselt 20 min enne starti. Meil oli jänud veel rattad töökorda sättida, varustus lõplikult pakkida, numbrid hankida, ennast metsatukas kergendada ja muud sada tegevust mis alati viimasele minutile jäävad. Seetõttu kukkuski välja nii, et kui kõlas stardipauk, olime meie alles rataste rattaalasse paigutamisega ametis ning startisime absoluutselt kõige viimastena. Nagu kiuste olin ma veel nii loll kah, et jätsin ähmiga rattakiivri pähe ning et mitte 10-15 km metsas kiivriga ringi joosta silkasin tagasi rattaalasse ja viskasin selle sinna kus ta oleks pidanud kohe olema. Nüüd olime siis kohe raudselt kõige viimased. Seega potensiaali positsiooni parandada meil oli.

Esimene punkt tuli suhteliselt hästi, kuigi õigele sihiotsale ei saanud koheselt pihta, kuid juba selle lõiguga olime järele jõudnud ja möödunud nii mõnestki tiimist (vist kah kerged starti hilinejad). Edasi sai mindud suures osas enda suunaga ja natuke olemasolevat jälge piiludes, kaardilt vaatas vastu küll mitu jõeületust, kuid nagu kiuste sattusid iga kord kui me jõekaldale jõudsime sellesse kohta mingi sild või tamm. Esimene vette astumine toimus mul silla all oleva truubi punktis, kuigi ka sinna oleks ehk paremal üritamisel saanud kuiva jalaga minna.

Järgmine punkt viis meid jällegi diagonaalis läbi metsatuka ja ühest kahest tiimist mööda, ning veel järgmine oli juba nn. tuumikgrupile järele jõudmise punkt. Nii mõnigi tuttav nägu hakkas juba hämarduvas metsaaluses silma. Kuna aga meie tulime tagantpoolt ja olime täkku täis sai kogu pundist mööda rebitud ning järgmine alguses üle aukliku raiesmiku ja siis pikalt mööda teid kulgev punktivahe viis meid jälitajatest aina ette ja ette. Loomulikult tuli ka eestpoolt aegajalt uusi tiime nähtavale. Jooksuetapi viimased punktid sai võetud ikka mööda pimedat metsalust võsa lõigates ning sellega läks meil seekord enamvähem. Vähemalt ei pannud mööda ning etapi lõpus olime juba enamvähem normaalse positsiooni saavutanud. Kerge sumamine jahedas vees kus minul ka korraks väga konarlikul põhjal astet otsides tasakaal kadus ning sulpsti olin ka ülakeha märjaks saanud.

Edasi suundusime rattaetapile kuhu meie tiimist mina ainukesena panin pehmendusega püksid. Ju mul siis on kõige kehvem sadul :)
teine ja kolmas punkt olid kõige hullemad. nimelt tuli mitmest kehvast trajektoorist valida üks ning meie puhul sattus see üks olema küll suhteliselt otse, kuid enne meid polnud sealt vist keegi läbi läinud, sest teed rajasime endile läbi lepavõsa ise. Kohati oli kõige parem liikuda mööda kuivanud kraavi põhja, kuid kraavi langenud oksarisu kohtades oli järskude kallastega kraavist piin välja turnida ning pärast uuesti sisse ronida. Sellist lõiku oli küll ainult mõnisada meetrit, kuid aega võttis see meil tublisti. Ei olegi täpselt uurinud, kuidas see meie positsioonile mõjus, kuid halvasti küll mitte. Enne punktini jõudmist sain aga veel korra pimedas kitsal metsarajal üle lenksu lennata ning korra pedaaliga jala pihta sellise litaka, et tükk aega ei tulnud sõitmsest midagi välja. Aga ega seal rajal väga sõita ei saanud kah. Edasi mõningad erilised punktid nagu joostes punktini ja tagasi ning puu otsast kompostri otsimine. Viimasest tagasi tulles sattusin hooga jalaga oma käe pihta äsama ning SI pulk oligi lännu. Õnneks oli kadumise koht suht täpselt teada ning rohi AINULT rinnuni. Igaljuhul sai pulk leitud ja järgmise punkti poole ajama pandud. Pikk asfaldi lõik mis lõppes silla alla punkti järele ronimisega. Kaardilt paistis edasine olema kaunis tuim kruusaralli millele pakkus vaheldust Ristol lõhkemud tagumine kumm. Õnneks seekord ainult sisekumm ning natuke aega hiljem ja mõned positsioonid tagapool, saime jälle liikuma.

Järgmine punkt tõi endaga kaasa selle ürituse meeldejäävama osa ehk siis mööda laudteed ringi tegemise ja kuskil keskel rabasaarelt punkti toomise. Kuna seekord oli pulk minu käes ja keegi teine vabatahtlikult vette ei tahtnud hüpata hakkasin riideid seljast koorima. Kindad ja rattapüksid jäid kaldale, ülejäänud selga. Vesi oli ülipositiivselt soe ning kui oleks aega laialt käes olnud, siis veest ei oleks välja tulnud. väljas hakkas aga jahe ning seetõttu tegime ülejäänud laudteel väheke kiiremat sammu ning saime sealt hea ajaga tulema.
Edasine oli jällegi suuresti mööda kruusakaid sõitmine, ainult vahepeal oli ka natuke metsavahelist sabistamist, kuid rada oli piisavalt hästi näha ja eksimist polnud karta.

Jõudsime nooleviskepunkti, kus ka meie pidime kehva visketäpsuse tõttu osalema liivaluidete madalamaks kündmises ehk siis mõnesajameetrisel mööda tähistatud rada ülesalla kulgeval liivasel rajal jooksma. edasi algas nn joonorienteerumine, kus pidi liikuma mööda etteantud trajektoori ning rajal võis paikneda punkte. Olgu siin mainitud, et meie tegime selle raja 100%'liselt õieti. See nõudis meil küll ühe koha peal tagasi sõitmist ja õigest teeotsast sõitmist, kuid vähemalt oleme ausad. Väga palju oli tiime, kes panid otse ning isegi siis, kui said veast aru ei läinud tagasi vaid leppisid lõikamisega. Kahjuks aga ei olnud kõrvalistesse kohtadesse punkte pandud ning karistust nad seega ei saanud. Pärast söögilauas sai rajameistriga juttu aetud ja selgitus, et muidu oleks B raja SI pulgale mahtuv punktide arv lõhki läinud, tundus suht usutav ja ka mingis mõttes arusaadav. Igaljuhul oli seal vahel üks jalgsietapi moodi lisaülesanne. Nimelt anti meile vahepeal kätte jooksu kaart, kus vaid osa kaardist oli alles jäetud. Nimetati seda vist koridor-orienteerumiseks. Igatahes sai esimesse punkti mindud mööda teed ja sihti, teise mööda sihti tagasi ja siis mööda teed. Kolmas oli aga natuke nutikam, sest kaardilt polnud tee kulgemise kohta väga palju lugeda. Alguses natuke mööda teed, siis aga pidi keerama hommikuselt vesisesse padrikusse. Imelikul kombel polnud seal praktiliselt üldse jälgi, kuigi tervelt 9 A raja tiimi olevat meie ees olnud. Juu siis läksid nemad mööda teist rada. Jõudsime aga enamvähem kenasti kallasrajale kust avanes kena vaade jõekesele ning varsti ka punktini. Järgmised kaks punktid tulid lihtsalt. vaid jalgades oli jõudu vaja leida, et kohale jõuda.

Tagasi rataste juurde jõudes võtsime natuke aja maha, et Jaak saaks oma joogikotile teipi peale tõmmata. Oli teine kuskile orgi otsas vist katki läinud. Sellega läks aga nii kaua aega, et vahepeal möödus meist posu konkurente. Tulemsut aga ikkagi ei olnud. Kott lekkis ja jooki sees hoida ei kannatanud. Õnneks oli ratta lõpuni jäänud veel ainult väikene jupp ning selle kannatas Jaak kuidagimoodi ära.
Edasi oli jõkke veetud lintidega mingi rajake ning seda läbides selgus meie valik. Üks tiimi liige pidi rattaga(meie puhul kahega) sõitma kanuu lõppu ning teised kaks võtma kolmanda ratta kanuusse ning sellega mööda vett kulgema. Truisime ratta ikka korralikult kanuu külge kinni ja hakkasime Ristoga koos mõlama. Jaak pani kahe rattaga mööda teed. Kanuu sõidust polegi palju rääkida, kui siis seda, et esimene punkt oli kavalalt pilliroo padrikusse peidetud ning et jõgi oli lai ja rohtu täis. ahjaa, seda kah, et möödusime nendest tiimidest, kes meist kotilappimise ajal möödusid.

Kanuu lõpus juhatas Jaak meid kenasti valmis vaadatud rada pidi kuiva jalaga punktinin ning panime rattaga ajama. Esimese punkti juures oli meile järele jõudnud "JAH tiim" ning tundus, et neil on hirmkiire tempo ning kohe jõuavad meile päris kannule ja panevad mööda. Tõstsime ka ise tempot maksimumi juurde ning läbisime kõik järelejäänud punktid täie auruga. Mina kui meie tiimi kõige nõrgem rattur sain Ristolt ja Jaagult veel aegajalt abistavaid tõukeid, et rong kiiremini liikuma saada. Rajal olles tundus, et jälitajad jõuavad kogu aeg üha lähemale, kuid pärast aegu analüüsides selgus, et tegelikult oli meie lõpuspurt ikkagi kokkuvõttes võimsam.
Kokkuvõttes siis sai metsas oldud 11 tundi ja igati normaalne 11-nes koht. See on juba rohkem meie taseme moodi, mitte nagu selle aasta esimene etapp. Loodetavasti saab järgmisel korral kah rahuldava tulemuse.

Rattaga rae rabas

Oli plaan avastada uusi rattaradu piirkonnas, kuhu hakkan tulevikus tihademini sattuma. Seadsin siis ratta suunaga rae raba poole. Lennujuhtimistorni juurest Mõigu ja lennuvälja vahel suundusin mööda teekest metsa. Kuigi seal oli (natuke põõsa varjus) silt, et tuleohu tõttu metsa mineks rangelt keelatud tegin otsuse seekord ikkagi sõit ära teha. Tikke ju kaasas polnud ja mingit väikestki ohtu minu metsas käimine loodusele ei oleks põhjustanud.
Alguses sõitsin kuni ülemiste kanalini ning siis keerasin kuskilt keskelt metsa vahele. Võib öelda, et selliseid radu kus rattaga sõita saaks seal väga palju pole, kuid on mõningad jalgsi liikumiseks kasutatavad teekesed. Samuti on metsaalune mõnes kohas suhteliselt hõre ja tasasse maapinnaga. Kui natuke raja äärest oksi õgvendada ja ehk mõned rajad tugevamini sisse sõita, saaks sealkandis mõnusa ringi valmis meisterdada. Profiili küll pole, kuid mätaste ja mändide vahel ukerdamist oleks piisavalt.
Kui metsa vahelt välja tulin, olin kaetud ämblikuvõrkude ja päevakoertega. Seljakoti põhja olin aga naisele saanud mõned murakad.
Varsti lähen uuesti radu otsima, kuigi esialgu oleks vist kaardi ja kompassiga ninga ilma rattata rajakeste otsimine tulemuslikum.