Õhtune jalgade test

Suvi on lähenemas ja hädasti oleks vaja pikemaid otsi teha. Selle tarvis printisin nati kaardimaterjali, tegin sutsuke joonlauatööd ja oligi tiiru kondikava enamvähem valmis. Plaan 3 tunnikest jooksusammu teha ning selle sees minimaalselt asfalti pruukida oli kaardi järgi peaaegu et võimalik.
Algus nõmme suusarajalt tunnelist Harku poole ja mööda neid küngaste peal looklevaid rajakesi mõisa poole. Seal ümber tiigikese ja jällegi metsavahele ära. Paar lõiku tuli ka tihnikust läbi pugemist ja mingi jupp nati võsast kraavipealset rada, aga üldjuhul oli seal kõik ka rattaga liigutav, kui mõnikord peaks tahtmist olema.
Enne laagrit natuke majade vahelist tänavarägastikku (sutsuke asfalti) ja siis Pääsküla jõest üleminekul otsustasime kallasrajast maksimumi võtta. See muidugi tähendas, et ühes kohas tuli lõukoer ette ja läksime õunapuuaiast läbi ja väravast välja ning teises kohas sai niisama mööda kenasti pügatud ja hooldatud muru liigutud. mõne meetri kaugusel tige koer keti otsas lõrisemas. Aga Pärnu maanteele jõudsime kenasti välja.
Nüüd jälle pisuke asfaldiots, et majade vahelt läbi saada ja siis jõe äärt pidi nii kaugele kui saab.
Ei saanud, sest kraav tuli ette ja nii lai, et üle ei hüppa ja purdematerjali kah kuskil näha polnud. Mööda kraaviäärt siis niikaua, kuni jõudsime teeni ja siis ringiga jõe äärde tagasi lootusega leida ületuskoht Hiiu parkmetsa pääsemiseks.
Silla asemel leidsime aga koprapesa ja üleujutatud jõekääru. Kalamehekummikuid polnud ja väga sopaseks jõest läbikahlamisega ei tahtnud end teha, seega muutus trass jällegi tagasi ja ringijooksmise tõttu sutsu pikemaks.
Turbaväljade vahelt, metsatee, männiku liivatee, hõre männimetsa alune ja porine singelträkk juhtisid meid kraavini, mille ületamisel loomulikult jalg mudaravi sai.
Edasine oli seoses hoogsa ajakulu, hämardumise ja puiste jalgade tõttu lühendatud rajal juba asustuse piirides väikene rajakene, parkmets ja linnatänavad. Lõppu veel nõmme männimets ja suusaraja lõik.
Planeeritud 3 tundi tiksus täis ja nati ülegi. Õhtul olid lihased valusad, aga järgmisel hommikul teostatud trepist allakõnnitest näitas kiiret taastumist.
Tuleb kestvusi pikendada.

Seiklustrenn või treeningseiklus

Selle päeva tarvis võtsin töölt ületundidega auga välja teenitud vaba päeva ning panin kokku pisikese trennikava.

Alguses pisike rull, siis pisike jooks ja siis pisike ratas. Kokku plaanisin pisikeste vahetusala peatustega kulgemist nii 8 tunni ligi.

Peale seda, kui olin varahommikused töökohustused (mäletate seda vaba päeva ja ületundide juttu eespool) ära toimetanud oli veel sebimist maha ununenud asjade ja ratta hooldusest äratoomisega. Tulemusena sai kella käima panna ligi poolteist tundi algselt planeeritust hiljem.

1. etapp rulluisk Kakumäe-Muraste. Soojenduseks ja rulli osa pikendamiseks sai algusse lisatud üks Kakumäe ring, mis alade pikkuse tasakaalustamise mõttes oli igati õige otsus. Tegelikult oleks võinud isegi 2 teha. Siis kakumäe-tabasalu vaheline tänavate labürint, kus vahepeal tuli 50m kruusal kalpsata ja üle laudadest silla minna, kinnisest territooriumist väljapääsu otsida ning lõpetuseks tabasalu mäest üles ukerdada. Edasi oli mõnus sile ja puhastatud kergliiklustee kuni muraste kirikuni ning sealt mitte nii sile ja mitte nii puhastatud lühike tee kuni vahetusalani. Vahetusalas väikene lonks juua, tossud jalga, rullid puukuuri ja minekut. Stardist möödas 1:20

2. etapp jooks Muraste-Kakumäe. Nõlvast alla ja metsa vahele. Seal mõnusad metsarajad, mis hetkel mõnes kohas veel natuke porised. Ainuke küsitav lõik sel trassil oli Piirivalvekolledzist mööda pääsemine, aga sinna olin muu tee puudumisel planeerinud "rannaheeringa". Ootamatult sattusimegi militaarterritoorimumile, mille vahetust lähedusest andsid märku püssipaugud ja erinevat tüüpi piirimärgid. Selle peale võtsime ette mereäärse riba ja kalpsasime seal liiva ja kivide ja puude ja vetikate vahel. Isegi jääd ja lund oli veel mõne koha peal alles. Rattaga saaks sealt küll läbi, aga ilmselt mitte eriti mugavalt. Jalgsi liikudes võib aga seda trassi soovitada küll. Uuesti teele jõudsime mitmed kilomeetrid hiljem ning siit edasi siis mööda kaldapealset teed/rada Ilmandu-Tabasalu-Tiskre. Tiskre oja ületasime seekord vahelduse mõttes lõunapoolset silda pidi, osaliselt ilmselt ka lühema teevaliku tõttu. Stardist aega kulunud 3h.

3. etapp ratas Kakumäe-Muraste-Kakumäe. Oma olemuselt rullide päästmise etapp, aga mitte nii lihtsakoeline, kui kirjeldusest võiks arvata. See etapp ei olnud eelnevalt korralikult läbi mõeldud ja seega kulus palju aega ka kaardi uurimisele ja metsas õigete teeotste valikule. Alguses Harku järve tagant Paldiski maanteele, sealt Astangu ülemist serva pidi kadaka puiesteele (tegelikult tahtsime tähetorni tänavale jõuda, aga norm kaarti polnud ja metsarada juhtis meid omasoodu).

Läbi Harku metsa mõisani ning sealt pisemaid teid mööda Vääna poole. Auklikud kruusateed, metsaveoga mülkaks muutunud teed ja mõnusad päikselised ja tuulevaiksed metsateed möödusid. Paari kilomeetrine lõik kaardi järgi sõidetavat, aga tegelikkuses suht võsast metsarada/kraaviäärset ragistamist polnud rattale küll meeltmööda, aga järgnev 4-5 km pikkune mudane ja rööpas metsavahetee pani velo nurruma. Minu kann muidugi arvas teisiti, aga tema käest ei küsi keegi.

Nüüdseks oli kell armetult minuteid tiksunud ja kiirustasime (vahetus)alasse. Seal haarasime kiiruga rullid kaasa ja panime finishi poole ajama. Algselt planeeritud raja jaoks aega polnud ja nii me seal suure tee äres vurasime. Minul olid rullid kaelas (üks selja ja koti vahel ja teine rinna ja kotirihmade vahel) ja põlv tahtis kogu aeg vastu saabast kolksuda. Seetõttu oli sõiduasend imelik ja jalad käisid kogu aeg harki. Viimane ponnistus ja finishisse jõudsime 6:15 peale alustamist. Viimane etapp kujunes hoolimata teekonna ratsimisest oma kolme tunniga kõige pikemaks. Kilomeetreid polnud just eriti palju, aga selle võib ühe söögipausi ja "huvitavate" teeolude kaela ajada :)

Tegelik trass erines algselt väljamõeldust oluliselt ja seda just eelkõige rattaetapiga seoses. 

Astangu-Tähetorni metsas sõitsime vales suunas. 

Ära jäi türisalu panga külastus ja seal tehtav lisaülesanne. Samuti Suurupi rannaäärne rada.

Muraste keerdtrepi ratastega läbimine ning 

Tabasalu ning Kakumäe rannaäärset teed mööda ratastega kimamine.

Aga suvi on alles ees ja eks neid ületunde on mul rohkem tehtud mistõttu seiklustrenne saab edaspidigi orgunnida. Elu on lill.

Jõelähtmel kanni testimas

Laupäeval Jõelähtma rattamaratoni avatud raja sõidule minnes oli kihk peas ja pauer jalas.

Esimesel teelõigul sain ühes lahtise kruusaga kurvis selgeks, et mu ratta kummid pole just kõige paremad. Külili käimise kartuses tegin ulja poogna heinamaal. Edasi esimesel nätskel tõusul selgus, et ka sellisel pinnal pole vedamine kõige parem, sest suss käis kogu aeg ringi, kui pehmel pinnasel vähe kõvemini pedaalile pressida.

10 kildi juures olin juba esimesed korrad keti kodarate ja kassetti vahele kerinud ning see kordus hiljem mitmeid kordi, peab piirajat regullima.

20 kildi peal oli kann ebamugavast sadulast valus ja selg andis märku, et niipalju raputamist pole esimeseks tõsiseks treeninguks üldsegi hea.

Ja kui sai sõidetud 25 kilti, sai selgeks, et korvidega pole ma üldsegi konkurentsivõimeline, sest peale jala järsust kohast üles astumist läks mul tükk aega, et jalad korralikult pedaali saada. Mispeale tuli suts rohkem vaeva näha, et grupile taas järgi jõuda.

Poole maa peal tehtud puhkepausiks olin suhteliselt läbi. Ei-ei, pauerit mul oli, aga mitte sellist paugutamise oma, nagu seal eesotsa grupis tehti. Mingi hetk käis kurjakuulutavalt tuttava heliga "plinn", aga miskit kolisema ei hakanud ja pressisin edasi. 

Ja kui Kalevi-Liival teejuhti sisaldav grupp puude vahele kadus silitasin kergelt oma haiget kanni, sirutasin selga ja keerasin otsa Jõelähtme poole tagasi. Rahulikult oma tempoga kerides sai ka lihased enamvähem konditsiooni ja võis rahulikult minna ämma juurde ahjupraadi sööma. Üks kodar oli sõidu käigus muutunud kaheks mittefunktsionaalseks kodaraks ning ülejäänud kasseti äärsed olid suht mineku peal. Remondilaks garanteeritud.

Rada muidugi oli super, oleks väga tahtnud ka ülejäänud trassi näha, aga misteha, kui jaks üle ei käi. Eks siis mõni teine kord proovib uuesti. See ida poolne osa tundus kirjelduste ja juttude järgi vägagi meelitav rada olema.

Pampudega Pirita jõel

Ühel heal päeval leidsin poest soodsalt pisikese päästevesti. Pikalt ei mõelnud vaid toppisin letile ja tõin koju. Niisiis oli plaan paat vihaseks ajada ja lastele jõeelu tutvustada. Laupäeval käisime niisama piilumas, et mis see jõgi endast kujutab. Väikene jalutuskäik looduses ei tee ju pädarikele paha eriti, kui saab roikaid ja tigusid ja käbisid vette loopida ja lompides solberdada. Pühapäeval aga jõudsime asjad valmis ja toimetused tehtud suhteliselt hilja, niiet päikest enam polnud ja ilm oli suts viludam. Aga ega siis pole halba ilma vaid vale riietus ja vähe viina.

Viimase asemel võtsime seekord siiski sooja teed ja küpsist.

Jõele Vaskjala veehoidla alt ja esialgse lõpppunktina mingi jõekäänak,mida jooksvalt reisi kulgemise käigus muutsime. Esimene ots oli rahulik ja kuna aega meil oli keskendusime rohkem ümbruse jälgimisele. Ümbruses oli põhiliselt parte ja kobraste näritud jämedaid puid, aga leidus ka paljaid naisi, kalamehi ja mõned erinevad veelinnud. Rääkimata siinkohalt kõiges sellest värgist mis vees hulpis ja laste tähelepanu püüdis.

Ühs kohas siis ka väikene kärestikuelement astangust alla sõitmise näol. Selleks lõiguks sai naised-lapsed kaldale aetud ja pärast kenasti paat veest tühjaks kallatud. Muidu aga oli kulgemine vaikne ja rahulik  Lagedile lähenedes hakkas vaiksel voolukiirust üles kruvima ja mõlamine muutus mingi hetk vaid sooja andvaks  ja tüürivaks tegevuseks. Aga siis tuli ka autosild ja meie retk saigi läbi.

Nagu kokku lepitud läks ka samal ajal pimedaks ja hakkas vihma sadama.

Täna ostsin teise laste päästevesti kah ära, et ei peaks enam naabrilt laenama.

Ööfilm: Into the Wild

Vaatasin eile õhtul filmi. Täitsa tore oli ja ilus ja mõtlema panev. Harjumatult pikk, aga mitte karvakestki lohisev. Kuskil poole peal tekkis kaisuloomaga diskussioon, mille tulemusena formuleerisin mõttetera. Umbestäpselt sarnase mõtteterani jõudis filmi peategelane tund aega hiljem, vahetult enne ainulaadset kogemust inimese elus.

Aga väärt mõte oli, vaadake ja mõelge ka Into The Wild

rohi haljendab

Varestele meeldivad siilid.
Eriti sellised, mis on juba avatud ja soolikad turritavad kõhust välja.
Neid on hea nokaga toksida ja sealt maitsvaid palukesi naksata.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida..
Tegin hooaja esimese jooksutrenni ja nagu ikka panin üle. Paras oleks olnud tunnike lidumist, aga mina sain sellest aru siis, kui tund hakkas täis saama ja ma olin just tagasipöördekohas. Pealegi oli musamasin voolu otsa lõppemisel vait jäänud ja pinnas pea igal pool veel pehme ja märg. Kõvakattega teel jooksmine aga hakkab jalgadele. Siinseal sai küll teeserva kasutada, aga soppa üritasin vältida (see oli nüüd küll esimene kord ...)
Jooksusamm on plätsiv ja mingist pehmest ja madalast sammust pole haisugi. Selleks peab vist ükskord jalad tõsiselt ära väsitama, et ökonoomset sammu hakkaks jälle tegema. Aga polemidagi, kevad on alles tulemas ja küll läheb paremaks. Igaljuhul tekivad peakolus juba aastaajale iseloomulike plaanide algeid.