rullid veeresid hästi

1:25:24.2 sai uhatud nii kuis jalad ja selg lubasid. Tulemuseks koht esisaja seas. Igati arvestatav, kui hinnata eelnevalt rullidel läbitud kilomeetreid.
Rada oli tore. Põhimõtteliselt oli kolmeks jaotatav. Esimene kolmandik lihtne allatuult ja allamäge, siis kolmandik vastutuult ja valdavalt ülesmäge ning siis kolmandik kus oli mõlemat.
Algus ei olnudki väga trügimine ja juba esimese 500m järel sai pika sammuga sõitma hakata. Muidugi oli seda kaassõitjate vahel laveerimist omajagu, aga see väga ei seganud. Pigem oli hea kogu aeg enamvähem tuules olles oma kohta ja positsiooni parandada.
Esimese ringi esimene kolmandik läks lennates, teine kolmandik paaris grupis ettepoole liikudes kah suhteliselt kenasti. Sellel lõigul sain teada, et kui teisele hakkad liiga lähedale vajuma, siis pole üldsegi patt eessõitjale käsi õrnalt seljale panna ja niimoodi hoogu pidurdada.
Siis aga hakkas suures grupis mingi juhmerdamine ja tõmblemine ja siblimine. Panin teise joogipunkti eel grupist jeehat. Ja niimoodi sai põhimõtteliselt üksi sõidetud esimese ringi lõpuni, siis teise ringi esimene kolmandik ja siis veel teise kolmandiku esimese tõusu poole peale. Selleks hetkeks oli mulle järgi jõudnud osa tagapool liikunud pundist ning nendega koos edasi rühkides sai jälle hingamise ja eluolu kontrolli alla. Pikal vastutuule otsal püüdsime veel paar gruppi kinni ning kuni viimase nn finishilõiguni tehti eesotsas kogu aeg vaheldumisi tööd ja veeti tempo üles.
Lõpu eel aga oli tugev vastutuul ja keegi ei tahtnud enam vahetult enne finishit vedamist enda peale võtta. eesotsas toimus uimerdamine, grupp paisus suureks ja siblimine tihedaks. Mõned korrad sattusin ka ise täiesti ette kogu gruppi vedama, kuid üritasin kah veidike valvsalt viilida.
Ümmarguselt kilt enne lõppu aga pandi pune peale ja siis ei olnud enam suurt tuules hoidmist ja passimist, vaid tuli täiega anda.
Igaljuhul surusin ennast veel finishisirgel mõnest mööda ja sain oma grupist teisena üle joone.
Nüüd peab mõtlema, kas tõesti muretseda endale suuremate ratastega rullid, või punnida nende pisikestega edasi. Vaid mõni üksik minu vahetus läheduses sõitjatest kasutas sama mõõtu rattaid kui mina. Kiirust ja stabiilsust tuleks kindlasti juurde.

Olen tagasi

Puhkus on nüüd läbi.
Surfama ei jõudnud, kuna tuul ja vaba aeg ei saanud kokku.
Matkama ei jõudnud, kuna ilus ilm ja vaba aeg ja mittehaige pere ei sattunud kokku.
Reisima ei jõudnu, kuna lihtsalt oli muud tegemist.
Ronima kah ei jõudnud.
Ja orienteeruma pole kah jõudnud
Üldse selline natuke mittejõudmise moodi puhkus oli.

Aga see-eest on majal katus peal, väljast krohvitud, seest peaaegu pahteldatud, elekter seinas ja laes, sitapütt kah maja ees maasse kaevatud ning veel mõningad tähtsad asjad aetud.
Edasi läheb jällegi nii nagu enne. Hommikul tööle, õhtul ehitama ja ööseks koju. Ootan juba pikisilmi aega, kui ei pea ööseks koju sõitma vaid võib rahumeeli objektile magama jääda. Aga sinna veel paar kuud kõva rabelemist.

Ma ei tea, kas olen mingi kiirustaja ja etteruttaja tüüp, aga igaljuhul loksub praegu autos uhiuus saunakeris. Saunaruum ise on veel olematu, sest osad vaheseinad ja vahelaedki veel puudu. Rääkimata loomulikult vee ühendamisest ja pesemisvõimalustest.
Aga tegelikult sai keris ostetud selle pärast, et millegagi ruumi kütta ja kuivatada. Pahteldamine ja muude segudega tegelemine teatavasti eraldab tohutult niiskust ning hallituse tekkimise vältimiseks peab ruumi pidevalt kuivatama. Senimaani kasutasime meetodit uksed-aknad valla, kuid see pole praeguse niiske ilmaga just kõige efektiivsem variant.
Aga nüüd vaja veel meetrike suitsutoru ning 100 kilo kerisekive.
Peab vist hakkama põldu kündma.

Elutarkust muudkui koguneb.

Laupäeval oli üks juhtumiste päev. Kõigepealt juhtus see, et köögimööbli firmas oli mulle algse joonise ja projekti teinud töötaja just eelmisel päeval puhkama läinud ning seetõttu saime jutule toreda müügimehega, kes oskas ka asjadest nii rääkida nagu tegelikult on. Nüüd on meil mõtlemiseks enamvähem sobiv disain ja värvivalik. Hind muidugi on soolane, aga karta on, et ega mujalt samaväärset asja odavamalt ei saa. Ja seda peab kah mainima, et kuigi neid värve ja dekoore ja spoone ja midakõike veel on salongides lademetes, ei leia oma värve komplekteerides üldsegi seda õiget üles. Ehk siis karkassi värv võiks teist tooni olla, aga lihtsalt ei ole midagi paremat võtta kah. Mõtleb homseni ja siis peab otsuse ära tegema.
Ja siis juhtus selline asi, et ostsime mõningad kipsplaadid. Plaadid naksti autokatusele, köiega kinni ja minekut. Õnnetuseks olin teadmatusest jätnud fikseerimata esiservad ning kui ma järvevanal 50 sisse sain hakkas pihta pahaendeline plagin ning tahavaatepeeglist oli näha lenduvaid kipsplaadilahmakaid. Seis oli 4-1 tuule kasuks ja kipsplaatide ja minu kahjuks. Nüüd on elu lõpuni meeles, et kipsplaatide vedamisel tuleb esiservad korralikult kinnitada, sest muidu võtab tuule alla ja panevad tiibade lehvides lõuna poole. Peale korralikku sidumist ja prahi teelt koristamist kaotusseis ei suurenenud ning olin õnnelik oma ühe terve ja lugematute tükkide õnneliku ehituspaika jõudmise üle.
Ja siis juhtus selline asi, et panin vahelakke villa. Tassisin parasjagu üht villaplaati pakist paigaldamiskohta ning ei olnud ülearu ettevaatlik. Mainimist vajab, et teisel korrusel pole meil muud kui paljad talad ja esimese korruse lakke on papinaeltega vaid kergelt soome papp kinnitatud. Kui ma seal tolmusel talal siis libastusin möödus murdosa sekundist ja mu alakeha oligi naksti esimesel korrusel. Minu õnneks jäi ülemine ots siiski talade peale kandma ning hoolimata katkisest jalast ja käest oli olukord kontrolli all. Peab meelde jätma, et kui toetuspind pole kindel, siis ole eriti ettevaatlik. Ma millegipärast kardan, et see jääb küll meelde, aga aegajalt ma seda omaenese nõuannet siiski ei arvesta. Aga villa panin peale lae parandamist edasi.
Ei saa ju lasta juhtumistel tuju ja töötahet rikkuda.

Jää(puu)ronimine hooajavälisel ajal

Nüüd on jälle pikem vahe tulnud, sest nädala jagu viibisin koolitusel ja siis oli nii kiire, et ei saanudki midagi kribada. Samas on aga vahepeal käidud nii xdreamil ning ühtteist muud korda aetud. Otepää kuplite vahel seiklemisest panen kindlasti midagi kirja, aga täna tahan jagada üht nati teistlaadi kogemust.

Eile õhtul sai siis välja kougitud talvine jääronimisvarustus eesmärgiga teha väheke puuronimist. Mitte niisama, vaid ikka asja pärast. Kaks haaba vajasid maha võtmist ning õnnetuseks (minu õnneks) olid need nii majade ja aia ja grillnurga ja muude asjade läheduses ja vahel, et niisama maha lasta neid ei soovitud. Ning kuna puudel olid oksad kuivanud ja esimese kümne meetri ulatuses teisi õieti polnudki, siis oli appi vaja natuke köietöö tundlikke inimesi.
Esialgne plaan oli loomulikult bravuurikas, kibekähku hopsti puu otsa, ja siis ülalt otsast hakata jupp haaval neid puid lühemaks nüsima. Töö käigus muidugi plaanid väheke muutusid, kuid lõppude lõpuks oli ikkagi seis, kus puud olid väiksemate ja suuremate tükkide haaval turvaliselt maapinnale jõudnud
Vöö peale, kassid jalga, slingid julgestuspunktide tegemiseks kaasa, kirkad kätte ja tuld. juba esimese slingi panemisel selgus, et jule raske on sileda tüvega puu ümber slingi panna, kui teise käega pead kirkavarrest tugevalt kinni hoidma. Ja kuna kasutasin seekord võõraid kasse, siis polnud ka kannakonksu, mis "purika" ronimisel on lausa et hädavajalik. Kuidagi sai siiski ka jalaga ümber puu tasakaalu hoitud ja slingid kinnitatud. Ei saa ka märkimata jätta, et kui jääronimisel on omad nõksud, kuidas kirkat korralikult jää sisse pidama saada nign seda pärast minimaalsete jõupingutustega vabastada, siis puu puhul on tunnetus ja käitumine hoopis midagi muud. Korralikult teritatud kirka läheb sopstigi puu sisse ning peab väga hästi, kuid töövahendi välja võtmine on selle võrra raskem. Mõnes kohas läks lausa minutike selle peale, et korralikult sisse löödud terariista uuesti puu seest kätte saada. Loomulikult on jõuvarud ja tasakaal ja kogu ronimise tunnetus sellega häiritud.
Kassidena olid kasutusel nn. horisontaalkihvadega variandid, kuid sellise pehme puu puhul nagu haab, ei tunnetanud väga suurt probleemi. Mõned korrad küll jah lõin jalad meelega viltu, et kihvad rohkem puu kiududega samas suunas oleksid. Kokku siis altjulgestusega kaks ronimist ja ülaltjulgestusega üks ronimine. See viimane läks eriti kiirelt, kuna segavaid oksatüükaid oli vähem ja kirkasid ei löönud enam nii tugevalt purikasse.
See oli mu senise elu kõige pikem ronitud purikas. Jää puhul ei julgeks ma sellise jämedusega nii pikka purikat altjulgestusega küll ronida, sest üpriski tõenäoliselt katkeb teekond enne lõppu jalgealuse kokkuvarisemisega. Suvel mööda puud turnides aga on tunne natukene kindlam.

Nüüdsest võin enda portfooliosse lisada ka puuronimise. Lausa kahekordselt.

Ja ku kellelgi on vaja turvaliselt puid maha võtta, siis "väikese tasu" eest võin kirkade ja kassidega kohale tulla.

Nimepäevak Jõelähtmel

Selle aasta esimest orienteerumispäevakut andis kaua oodata. Eks põhjuseid ole erinevaid, kuid läks niimoodi, et enne teisipäevast Jõelähtme oma ma metsa ei ole saanudki. Seega oli mõningane puterdamine ülimalt loomulik.
Jõelähtmel õigemini küll Maardu taga metsas on mul alati olnud probleeme lagendike ja metsatukkade eristamisega. Samuti ei suuda ma mitmel juhul kaardil olevaid ja maastikul paiknevaid kõrguserinevusi omavahel paika panna. Seekord üritasin ekstra hoolega pidevalt oma asukohta jälgida ja lagendikke ning seljandikke ja siile lugeda.
Peab nentima, et see õnnestus mul paremini, kui aasta tagusel üritusel, kuid siiski oli mõnes kohas selline ai-ai-ai tunne peal. Kõige suurem ajakadu tekkis 250 m lõigul 3->4 kus lihtsalt ei hinnanud läbitud vahemaad õieti ja otsisin punkti vales kohas. Seal kadu mõned minutid. ülejäänud eksimused väiksemad ja pigev oli takistavaks teguriks füüsiline vorm.
Ja viimase puterdamise tegin peale finishit. Selle asemel, et info lasta SI pulgalt maha lugeda, hakkasin hoopis juttu ajama ning panin vehkat. Nüüd ei teagi, kuidas ma teistega võrreldes perfoormisin.
Enda kell näitas ajaks 1:09 midagi ning pulss
AVG:153 MAX:186
Mul on aga kahtlus, et pulsivöö patakas on tühjavõitu ja kell ei saa kogu aeg südamelöögi signaali kätte, sest mõnikord kella vaadates juhtun seal ümmargust nulli või äärmiselt ebaloogiliselt väikest numbrit silmama. Ja kui kell on randmel ning käe välja sirutan, siis mõnikord on kell niiöelda levialast väljas ja ekraanil jällegi null. Lähemale tuues saab aga jälle signaali kätte. Niiet enne nädalavahetust peab energiaallika igaks juhuks ära vahetama.

Lühkarid ruulivad

Ja aasta sai täis.
Ja nohu on kallal ning keegi kõdistab kurgus.
Ja endiselt on aega palju vähem kui vaja oleks.
Ja magada pole enivei normaalselt saanud.
Ja põnnid on kah nohuga kes vähem ja kes rohkem lääbakil.
Ja mulle kingiti lilli. Nüüd peab mõtlema mis nendega pihta hakata.
Aga muidu on elu ilus.
Vaja ainult korraks peatuda ja ringi vaadata.
Ainult et pole aega ju...