Minu Monika lugu

Neljapäeva õhtul 23 paiku oli vaja hakata mõtlema kojusaamise peale. Taksojärjekorrad pidid aga olema tund ja rohkem ning sellele ma väga ei panustanud. Võtsin siis kergelt aja maha ning lasin alkokaloritel vaikselt ära põleda. umbes kell 1 jõudsin õnnelikult autoni ning hakkas mõnus ja lustlik teekond kodu poole.
Kuigi Monika (lumetormi nimi) oli oma tõelist palet juba paar tundi näidanud, siis Tallinna teed olid mõnusad. Lumest peaaegu puhtad ja kaasliikljetatest tühjad. Isegi tartu mnt oli puhas. tuiskas küll nii, et teed väga ei näinud, aga takistavat lund polnud ollagi.

Kõik muutus aga tol hetkel, kui ma suurelt teel maha keerasin. Esimesel ristil 50m kaugusel oli rekka risti ning paar autot ootas sabas. Peale mõningat olukorra hindamist sai labidaga paar strateegilist liigutust tehtud ning läbi rammitud. Minu jäljes tuli veel paar masinat. Nüüd õnnestus peaaegu pool kilti tuisuvaalude rammijat ja lumeujukit mängitud, kuni jõudsin sappa ühele kõhu peal istuvale tagaveolisele bemmile. Õnnetu masin oma õnnetu juhiga. Aitas vaid see, kui labidaga kõhualune vall ära lõhkuda ja madalamaks kraapida ning 4 meest tagant lükkamas. Hinnaguliselt poole tunniga saime selle 100m läbitud ning teised masinad said mööda.

Sõita polnud aga palju, sest juba 200m kaugusel oli järgmine õnnetu kraavi vajunud ning teda sealt välja sikutav maastur blokkis niigi kitsa läbipääsutee. Jällegi oli abi labidaga õigest kohast kraapimisest ning kambakesi tagant lükkamisest. Veel mõnisada meetrit edasi otsustasid eesliikuvad autod aga ära keerata ning loomulikult oli vaja selleks kõigepealt teele seisma jääda ning sissesõit lumest natikenegi puhtaks kraapida. Mina aga pidin selle tõttu ootama ning hiljem hangest läbi rammima. See hoo kaotus ja äkiline tuisuhoog, mis nähtavuse täiesti nulli keeras oligi põhjuseks, miks ma kahe kõrge hange vahelt läbi ei mahtunud Kui tuisk mõne aja pärast hajus, nägin mõlemal pool autot hange ning ees ja taga kitsast pilu. No ikka kitsam, kui minu auto. Massin ei liikunud ei edasi ega tagasi.

Labidas kätte ja kõhualust puhastama. Varsti sain ürituse mõttetusest aru ja hakkasin kõrvale parkimistaskut kühveldama. Väikese labidaga on see ikka nöök küll. Mingi aeg jõudis järgi paar asjalikumat masinat ning ka vastu tuli üks päris kõrge põhja ja asise jõuga kastikas. See mind siis 100m edasi tõmbaski, kuhu sain oma auto paremini tee pealt ära parkida.

Peale poolt kilti vantsimist jõudsin lõpuks kella 3 ajal öösel koju. Aknad aga olid sealkandis kõik pimedad, sest voolu oli emake loodus ära võtnud juba hulga aega tagasi. Niisiis viskasin veel mõned jämedamad notid kaminasse, kraapisin oma jäised teksad jalast ja pugesin voodi. Seda, et järgmisel hommikul pole vaja tööle minna ja saab kauem magada arvasin umbes täpselt 100 protsendiliselt.

Hommik. Mobiil lülitas oma plärakasti ikkagi käima, sest tema teadis, et on tööpäev. Taevas muutub heledamaks ja üks varajane naaber oli lumelabidaga väljas. Kuskil kaugemal oli näha optimistliku naabri autotulesid, aga need pandi varsti kustu tagasi. Kobisin uuesti magama.

Lapsed hakkasid kolistama. Õnneks pole elektrit ja telekat mängima ei saa panna. Piilusin veel korra aknast välja, aga muutunud polnud midagi. Tagasi magama.

Kui kargud lõpuks all, siis esimese asjana läksin potiga õue ja tõin nati "puhast" lund. Kohvi krt oleks ju vaja, aga meie pumbamaja käib elektriga ning elektrit põle. Priimus, gaas, tikud, kohvi....

Selgus, et päkapikk oli suures tuisus kaduma läinud ning laste sokid olid tühjad. Luiskasime siis midagi rasketest ilmaoludest ja loodetavast hilisemast saabumisest. Varsti oligi päka salaja ära käinud ja soki sees olid maiustused olemas. Huhh...

Vahepeal sai ka saunakerisele tuli alla tehtud, et lava peal saaks lund sulatada. Oli ju tarvis vetsus kuidagimoodi need pruunid julgad oma teekonnale ära saata.

Ja siis tuli aeg vatid selga toppida ja õue lund kühveldama minna. Tormipüksid, jope, kapuuts, buff, müts, kindad. Õues on muidugi tore. Lumi tuiskab nii ja naapidi. Üldiselt ikkagi näkku, aga pikapeale saab rajatud läbipääs tänavani ja hulk aega hiljem ka "suure" teeni. See muidugi on samas või siis õite natukene hullemas seisus kui eelmisel öösel. Peale pikka aru võtsin siiski lumelabida ühes ja kõndisin autoni.

Auto ei olnudki lumme mattunud, järelikult lootus on. Olin mõnd maasturit näinud juba sõitmas, seega võtsin hoo sisse ja .... kõhuli lumes. Et siis auto mitte mina. Ega muud kui kaevasin keskmist valli madalamaks ja nii ma sealt jõnksu haaval kodupoole tulin.

Terve päev oli rookimist ja sumpamist. Siis kui päike ära kadus tuli jälle küünlad välja otsida ning jätkata kamina ja kerise kütmist. Õnneks tuli pooltutvuse kaudu elekter tagasi kuskil 18 paiku ning siis sai ka vett. Seega tuli ära teha see kogu päeva mõeldud saunategu. Poiss sai elus esimest korda leiliruumist õue lumele viidud. Vaatab, mis sellest saab.

Sahk sõitis suurt teed mööda nats enne magamaminekut, seega järgmisel päeval oli lootust liikuma saada.

Raskelt siseseinal

Eelmisel laupäeval oli nii ilus krõbe ilm, et lausa lust oleks olnud nurgast kirkad haarata ja jääd toksima minna. Selle asemel oli aga kavas mitu tundi siseseinal kõlkumist Raskusronimise võistluse raames.

Kokku oli kristiine ronimisseinale tehtud 14 rada, mida sai proovida nii alt kui ülaltjulgestuses. Mõni paistis lihtne, aga polnud seda. Teine paistis raske, aga tegelt ei olnud. Kolmas tundus ok ja isegi oli nagu paistis ning ülejäänud paistsid keerulised ja olid minu jaoks suht võimatud.

lõpuni sain 5 rada, aga ühel neist klikkisin kohtuniku arvates liiga hilja ning sain kirja vaid poolikud punktid.
Ühel rajal jõudsin viimase nukini, kuid viimase klikiga ei saanud hakkama. Muidu oleks täiesti ronitav olnud, aga jõudsin sinna alles viimasel tunnil ning väsimus oli peal.
Siis paar rada olid tehtavad, aga lugesin rada valesti (ei saanud aru, et rohepunane kivi on tegelikult punane) või siis lõpupoole oli sõrmedest juba mehu väljas ning pisikestel servadel näpud ei pidanud.
Ja noh, üks negatiivne must ja üks karniisi punane olid juba peale vaadates hoopis teisest klassist rajad.
Lõpetamisele ei jõudnud, mistõttu ei tea ka tulemusi, aga ju ma sinna tagumise poole sisse platseerusin.

Julgestusega oli nii, et ma pole altjulgestuses väga palju roninud, aga tean, et mugavustunde saamiseks on seda vaja harjutada. Seetõttu sai ka eesmärgiks võetud ikka võimalikult palju julgust koguda ning asju õigesti teha. Kahes otsas olevaid radasid ronisin alguse poole ülaltjulgestusega, aga tegelikult poleks seda vaja olnud. Mida rohkem radasid olin roninud, seda usaldavam tunne tekkis ning pikema õhulennu saamise hirm taandus mingil määral.
Nüüd tuleb seda tunned veelgi taandada ning välja mõelda, kuidas ka jää peal piisavalt turvaliselt altjulgestust harjutada.

*pildid:  http://picasaweb.google.com/zomeone/DifficultyClimbingKristiine04122010#

Kolmapäeva õhtu tähistaeva all.

Läksin üksi. Mitte kedagi ei võtnud seltsiks kaasa. Seda muidugi mitte põhjusel nagu tahaksin ronides väga omaette olla, vaid olude sunnil. Millegipärast polnud kellelgi aega ega võimalust sellel kenal kolmapäeva õhtul jääd toksima tulla.

Aga see mind ei sega. vähemalt mitte niipalju, et hülgaksin mõtte õhtusest jääronimisest. Kuna Väo on viimastel kordadel väga märg olnud, siis seekord olen targem ja suundun teisele poole.

Harku karjääri serv on kivihunnikutest puhtaks lükatud, kuid õnneks on enamvähem õiges kohas üks suur lumehunnik. Lähedusest leian ka mõned suuremad kivid ning ongi jaama tegemiseks kõik vajalik olemas.

Tolle seina üks omapärasid on lai riiul 3-4m ülemisest servast allpool. Sellest allpool on tavaliselt jää ja ülalpool kivipudi ja kalju. Seekord on aga kogu riiul tihedalt lund täis tuisanud, mis maskeerib absoluutselt kõik kivid ja servad mis seal peaks olema. Laskudes sudin hoolega jalgadega, et võimalikult palju lund alla ajada ja ronimist lihtsustada.

Esimene ronimine kahe purika vahelt, et lihtsam oleks, aga üles lumeni jõudes on asi hull. Servasid või kive, kuhu taha kirkat sudida ei õnnestu selle pahna seast kuidagi üles leida. Lõppeb asi sellega, et ripun ühe kirka küljes ja teisega taon tuisanud lund kuubikuteks ja kühveldan servalt alla. Pikapeale jõuan nii sügavale, et saan kirkasid edasi tõsta ning ise kah riiuli ning mingi aeg hiljem serva peale välja.

Lumeankrud on ikka veel kenasti paigas ning laskun südamerahuga uuesti pimedusse. võtan veel paar tõusu nii siit kui sealtpoolt purikalt ning lõpuks on käed pakud valmis.

Ühest küljest on see iseenda "julgestamine" halb. Pole suurt kindlust, et kukkumisel kõik korralikult toimib, sest vedru on ikkagi asi mis võib jääd täis minna ja enam ei tööta. Köis läheb jäässe ja haarav enam nii hästi ei pea, Suurema kukkumisjõnksu saamisel võib aparatuur rikneda.

Teisest küljest on see aga hea. Saab ronida ka siis, kui sõbrad on sind hüljanud. Õpid usaldama ennast ja enda ehitatud süsteeme ning tahes tahtmata teed kõike natukene korralikumalt, sest see oled ju sa ise, kes seal köie küljes ripub ning kõik otsused ja tegemised on ainult sinu vastutusel.
Lisaks kõigele muule on minu kasutatav käsitsi liigutatav süsteem kasulik ka selles mõttes, et oled sunnitud vahepeal ühel kirkal rippuma ja teise käega köit sättima. See valmistab natukenegi ette selleks, mis tuleb läbi teha seinal puuride panemiseks. Ehk siis ronimine ei ole vaid kiirelt üles liikumine, vaid ka vahepeal käte lõdvestus ja asendi hoidmine.

Puuderlumi

Mõtlesin teha ühe lühikese suusavarustuse testisõidu ning selleks ei hakka ju kuskile spets suusaraja juurde autoga vurama. Panin niisama maja ees suusad alla ja hopp. Autoteel on kehva sõita. Lumi on küll puhas(valge), aga kvaliteet on ebaühtlane. Uisusammuks on ühest küljest liiga poleeritud ja teisest küljest liiga krobeline. Võtsin siis klassika, aga mida pole on pidamine. Võtsin siis paaristõuked. Mäest üles on raske. Eriti nende igivanade ümmarguseks kulunud kepiteravikega. Silme ette ilmus katlamaja sein, kus viilid kõrvuti reas ripuvad.

Kaua sa ikka tee peal tõukad, tahaks midagi ehedamat. Pöörasin siis puutumatule heinamaale ja kohe oli mõnusam. Ei olnud probleemi pidamise puudumisest, sest niikuinii pidi värsket jälge sisse ajades astuma. Ka külm tuul ei vihisenud enam kõrvus, sest tempot polnud. Nooruspõlvest mäletan, et maal sai ikka ükslugu värskesse lumme rada aetud ning juba paari läbimise korraga muutus rada suht normaalseks. Niisiis tegingi testiks ühe lõigu 4 korda läbi ja ennäe imet. Viimasel sõidul sai juba paaristõuget kasutada.

Nüüd peaks kohaliku buraanimehe kontaktid otsima ja kodukandi ümbruskonda ühe paraja suusaringi organiseerima. Võiks ju ka ise sisse talluda, aga parem on korralik pressitud põhi alla saada. Kaigastel kah parem toetust leida. Ei meenu nagu eriti, et oleks talviti suusatajaid silmanud, aga ehk raja tekkides ilmuvad ka harrastajad.

Väo on in.

Ma valetasin. Enese õigustuseks pean ütlema, et tahtmatult. Ma tõemeeli uskusin, et nädalaga ei teki veel piisavat ronitavat jääd. Ja nii ma siis ütlesingi, et kui hästi läheb, siis jää tuleb ehk järgmisel nädalal.
See oli eelmisel nädalal.
Laupäeva õhtul tuli mõte hommikul varem kargud alla ajada ja väike jalutuskäik teha. Isegi lumesaju lubas ilmateade järgi jätta ja päikese välja ajada. Panin isegi asjad õhtul enamvähem valmis, et hommikul lihtsam oleks. Kella helisemise peale aknast välja piiludes paistis aga ikkagi tihe pilvkate ning lumesadu. Lootusetuses keerasin tagasi magama.
Pealelõunal oli aga juba paar korda vilksamisi päikest näidanud ning hooti oli isegi lumesadu järgi jäänud. See ajas mind asju uuesti kokku panema ning loodusesse.
Betooni tänav oli lahti aetud, aga parkimiskohta loomulikult mitte. Pole hullu, kui lumelabidas autos. Kott selga, räätsad alla ja minekut.
Vajun sisse vaid kuni põlvini. Lumi on hästi kohev ja ei paku isegi räätsaga erilist tuge. Siiski on lihtsam, kui ilma. Karjääri servale jõudes on hea meel, et köie ja kirkad kaasa võtsin, sest avanev vaade on jäine. Koheselt oleks ronitavad paar erinevat liini ning kivi appi võttes veel mõned. Valin välja kõige jämedama ning sean üles väikese tugiköie.

Üleval on lumine. Keskel on märg ja all on suisa vesine. Jalgadele leiab tuge vaid hästi seina äärest, sest sügavale lombile pole veel jääkoorikut peale tekkinud. Sätin seal serva peal omale julgestuse valmis ning proovin ronida kah. Köis on vahepeal pulgaks muutunud ning haarats ei kipu liikuma. Poole seina peal on sõrmed jääs. Liigun vaikselt ülespoole pidevalt sõrmi liigutades ning julgestusega võideldes. Kõigest hoolimata arvan üleval peale kinnaste vahetust, et sellest ei piisa ning laskun uuesti alla.

Teine kord on sõrmed soojemad, aga liin natuke raskem. Tulemus on sama ehk jõuan üles kogu varustusega. Algus on tehtud, ja tunne on .... mitte väga külm.

Kaks tundi autost autoni. Hulganisti lumes sumpamist ja nati ronimist. Kui nüüd enam hullult lund ei saja, siis liginemise rada on sisse tambitud ja üks parkimiskoht ära roogitud. Pole muud kui andke aga minna. Karta on, et Harku karjääris on seis midagi analoogset, aga seal on parkimiskoha sisserookimine raskem.

HDB 2010 tulemused

Selle sügisene Harku Drytool Boulder on läbi. Võistlus koosnes seekord kolmest kvalifikatsiooni rajast, mis erinevalt eelmistest kordadest olid lihtsamad, kuid selle võrra hulga pikemad. Sellele järgnes finaalrada, mida roniti samaaegselt ning toimus nn tagaajamismäng.
Pikkade radade ronimise hõlbustamiseks oli lubatud ka vahepeal seinal enesejulgestusse puhkama jääda, kuid ekstsentrikutega tuli see punkt ise kirka küljes rippudes meisterdada.


Põhiradade ronimise järjestus oli kahe esimese raja põhjal väga tasavägine, aga kolmanda raja lõpus oli nelja võistleja märgid poole meetri sees ning seal toimus väikene kohtade ümbermäng. Kokkuvõttes jagunesid punktid järgmiselt.

Viljar Grauen 4
Tõnis Peljo 6
Johannes Vind 11
Andres Hiiemäe 12
Peteri Grauen 15
Madis Reinumägi 17
Sven Oja 19
Erkki Aadli 23

Lõpuni said ronitud kõik rajad, kuid ainult Tõnis tegi seda 100 protsendiliselt ehk enesejulgestuses puhkamata.


Finaalis said neli paremat seinale ja esimene ohver Viljar langes 1:57 teise vahepunkti sisenemisel. Tõnis langes konkurentsist 4:39 täpselt samas kohas. 3-4 minutit hiljem sa pidu läbi, kui kahe viimase võistleja vahe nullini vähenes.
Võitjaks sai teist aastat järjest Andres Hiiemäe.

Kui üks väike viperus finaalraja teise alguspunktiga välja arvata, siis võib üritusega rahule jääda. Tänud võistlejatele, kes võtsid vaevaks kohale tulla ja kirkaga kivi kraapida. Peale võistlust väikese arutelu käigus käidi välja mitmeid võistlusformaadi parandamise aspekte mida võimalikel tulevastel üritustel rakendada.

Mõned pildid kah olustiku edasi andmiseks.
Minu kaamerast
Madise kaamerast

Head kirkahooaja algust kõigile.

Omani reis -- esmane ekskursioon

Hommik algas telefonihelinaga. Tuli välja, et me elasime veel egiptuse ajas ja seega pool päeva juba möödas. Kiired söögid hotellis (täitsa nämma), mõningad asjad kokku  ja istusime jällegi meie külalislahke kohaliku autosse. Kindlat plaani polnud, kuid soov oli näha, mis pealinnas ja ümbruses toimub.

Esmajoones viidi meid vaatama kalaturgu. No jah, kilu ja räime seal polnud. Oli hoopis omajagu erinevaid värvilisi ja mittevärvilisi kalu. Sekka mõned kombitsatega asjapulgad ning paar suuremamõõdulist jurakat. Lisaks kalade ostmisele sai seal lasta oma ost ka ära puhastada-fileerida. Selleks oli lausa suurem hulk pakistaanlasi/hindusid kokku kogutud. Lõikelaudade kulumise järgi vaadates oli neil tööd palju. Siinsamas kõrvaltänavas pidi olema ka üks kalarestoran, kuhu saab siit turult ostetud kala küpsetamiseks viia.

Kalahaisu seest suundusime edasi aga riigi tähtsaima mehe kodu kaema. Sultanipalee asub Muscati vanalinnas ning on viimaste aastate jooksul kõvasti ülesvuntsimist saanud. Põhiliselt just palee ümbrus. Kahjuks nii lähedale, kui Kadriorus lihtinimesi ei lasta.

Edasi väikene rõudtrip mööda kaldaäärset maanteed. Ilusad vaated kaljusele rannikule. Saame teada, kus on sadam, kus on sukeldumiskeskus ning ette näidatakse ka üks ilus avalik rand. Vaikselt anti aga mõista, et ujuma minge sinna eurooplaste kohta, mis on "secure" (sissepääs 3 riaali), mitte siia avalikku randa, kus kohalikud kah käivad. Eestlase mõistusele jäi küll nati arusaamatuks, mida mõeldakse turvalisuse all, aga noogutasime igaks juhuks mõistvalt kaasa.
Saime ka õpetust, et kui sõidad mööda müügiputkast, kus müüjaks on hindu, siis võid signaaliga teeninduse autosse tellida, kui aga müüjaks on araablane, siis pole see viisakas.

Tagasi linna jõudes parkisime auto mereääse tee serva ning astusime sisse ühest pealtnäha mittemidagiütlevast kangialusest. Sealt edasi avanes meie ees lõpmatute käikude jada, mis oli mõlemast küljest ääristatud igat sorti käsitöö kaupadega. Enamus muidugi mingi tilu-lilu nagu meilgi kunagi Kadaka turul ainult et India-Pakistani võtmes. Mõistus ei suutnud kohe aga kõike haarata ning esialgu sai põhiliselt info talletamisega tegeletud. Jätsime koha meelde ilmselge tagamõttega siin hiljem põhjalikumalt ringi vaadata.

Sobivalt saabus ka siesta aeg, kus kõik poekesed kinni pannakse ning rahvas põhjusmõtteliselt koju pikutama suundub. Meie võõrustaja oli kah seda nägu, et ta tahaks puhata, aga võõramaalased olid näljased. Kuna olime Omanis, siis tahtsime loomulikult midagi kohalikku maitsta. Kohalike kommete kohaselt sõitsime selleks läbi terve linna, sest sadama pool ei pidavat midagi muud peale india ja sarnaste toidukohtade olema.

Maandusime söögikohas nimega "Restaurant for Omanifood", mis paistis üllatavalt araabialik. "King fish" ja mingi riisi asi läks 2,4 riaali, maitses hea ja oli tubli kõhutäis. Niiöelda magustoiduks kutsuti meid "parima sõbra" juurde. Tegelikult oli see siis üks neist mitmetest keldris asuvatest suitsuurgastest, kus araabia mehed käivad salaja sishat (vesipiipu) imemas. See pole küll päris minu teema, aga kogu selle kõrvale käiv ilmselgelt "turvalises" keskkonnas käiv jutt andis mingit arusaamist, mismoodi kulgeb ühe omaani "pintsaklipslase" (pole neil ei pintsakut ega lipsu) rutiinne tööpäev. See tundus igaljuhul suht lühike ja pikkade ja tihedate pausidega.

Nüüd tegime ühe pisikese pausi, et meie võõrustaja saaks koju magama minna. Meie ühtede õigete eestlastena aga siestat ei pidanud vaid tegime selle asemel ühe väikese jalutuskäigu hotelli juurest sadamani ja tagasi. Selle aja peale oli siesta läbi ning meie endid läbinisti higiseks ajanud. Otseloomulikult nõudis selline hetk kohe ujuma minemist. Kohalikku innukusega sõidutati meid jällegi linna teise serva ning ühe koha peal siis näidati, et seal kaljunuki taga on üks tore ja varjatud abajas, kus on sobilik (poolpaljana) ujuma minna. No me siis läksime. Ja ujusime. Kuni päike mere taha ära vajus. Pildil toimuv dws oli tore, aga lõppes sulpsatusega kohe, kui üks krabi serva tagant mu sõrmi uudistama tuli.

Õhtul tutvusime veel kohaliku kaubandusvõrguga ning võiski päeva lõppenuks lugeda. Muidugi kohaliku arusaam korralikust poest oli natuke erinev meie omast, seega võtsime ükshetk kätte ja lahkusime meile ette näidatud keskusest ning proovisime omal käel õnne. Lõppes asi sellega, et võtsime takso ning lasime endid viia Carrefour poe juurde. 1 Riaal ja tükk aega autosõitu hiljem olime alguspunktist mõnesaja meetri kaugusel teiselpool kiirteed, kus tõepoolest asuski sellenimeline pood. Nüüd saabus õnn meie õuele koos kõige sellega, mis seal poes pakuti.