Uuendame teadmisi eesti jäämaastikust

Senini on mul olnud veendumus, et eesti kõige vingem ronimisjää on Valaste joa augus. Piisavalt kõrge ning mõned erinevad võimalikud liinid. Ainult et selle moodustumiseks on vaja palju ja käredat külma.

Hiljuti sattusin uudisele, et kevadel avastati Toila kandis uus juga ning lausa kõrguselt Eesti  teine (26 m). Nimeks sai talle Toilamõisa juga ning asub ta kuskil toila mõisa juures. Peilisin täpsema asukoha välja ning võtsin plaani seda talvistes oludes piiluma minna.

See hetk tuli kätte ühel talviselt käredal kolmapäeval. Tee pealt paarsada meetrit üle heinamaa kõndimist ning juba eemalt näitab õige koha kätte tuule ja külma poolt jääskulptuuriks muudetud põõsas. Köis läks sellesama põõsa külge ning igaks juhuks tagavara ots veel kaugemal oleva puu külge kah.

Allpool oligi jää. Kuigi natukene õhuline ja purikaline siiski ronitav. Ülemine pool oli rippuv purikas, mis õrnem ja osaliselt negatiivne, alumine pool seina peal olev jääkiht, mis tugevam, jupiti astmeline ning kerge positiivse kallakuga. Võrdlusena kõrguse ja liinide valikute poolest paistab igati Valaste masti koht olema.. Alt üles välja oleks tol hetkel saanud ronida kahte-kolme liini pidi. Põhipurikas ning natuke vasakul pool kivise osaga liinid..

Nüüd aga kõnnime kalda all 150m lääne poole ning avaneb uus pilt. 40m laiume ja 20m kõrgune jääsein on ühest otsast täiesti püstloodis. Teisest otsast on aga alumine ots lame ja ülevalt natukene keerulisem. Silma hakkab vaid üks laugem lõpuosa, kust julgeks altjulgestusega üles serva peale välja ronida. Ülejäänud osas on lõpp ilma jääta ja pigem karniisi moodi.
Minu seninähtu põhjal on see eesti kõige suurem ja võimsam vertikaalne jäämassiiv. Võrdluseks ehk niipalju, et kui Rannamõisa nõlv on kõik korralikult jääs ja see oleks vertikaalseks keeratud, siis oleks pilt midagi sarnast.

Kes leiab talvel vaba aega, soovitan kindlasti seda asja vaatama ja proovima minna. Viite asukohale panin ka kaardile.
Pildid pole kõige paremad, aga mu enda kaamera oli vahepeal "puhkusel" ja sealt pole veel õiget materjali kätte saanud.

Uiskudega Kesse-l külma trotsimas

Üks asi viis teiseni ning pühapäeva hommikul avastasin end mandrieesti lääneserval uisud jalas ja kott seljas Kesselaiu poole vaatamas.
Veel vaevalt poolteist tundi varem oli tõsiseid probleeme, et üldse kuidagimoodi kodunt minema saada. Auto käivitus hommikustest kolmandas kümnes olnud miinuskraadidest hoolimata siiski. Oli küll pikalt käiamist ja meelitamist aga liikuma ta lõpuks sai. Endaga sellist probleemi polnud. Korralikud riided seljas ning isegi soe tee termosesse valmis tehtud. Selle viimase muidugi unustasin koju kööki laua peale, aga pole hullu.

Niisiis, meri oli jääs, lund minimaalselt ning ilm mõnusalt karge. Kõik see kokku tähendas väikest uisuretke Kesse-le, seal väikest ronimist ning siis tagasi. Alguses rahulik sõit mööda siledat jääd. Vasakult puhub külm tuul ja sõrmed ei taha kuidagi paksudes sõrmikutes soojad püsida. Poole maa peal laiuni olen sunnitud siiski soojad sulelabakud kätte toppima. Edasine teekond on soojade sõrmedega. tegime laiuli päripäeva tiiru peale. Lõunapoolsel küljel olev jää oli kaunis krobeline, aga Muhu pool oli jälle mõnusam. Seal tekkis isegi mõte, et kihutame Muhku välja, aga kuskil poole peal lõppes hea jää ära ning kakerdama ei viitsinud minna. Seetõttu keerasime otsa Kesse panga poole ning suundusime lõunapausile.

Kogu panga peale on seal ronitavat seina mingi 10m laiusena. Kuid sealgi on tegemist suhteliselt pehme kivimiga, mis meenutab rohkem liiva- kui paekivi. Võtsime siis paar liini ette ning tegime mõned tiirud. Külmale ilmale kohaselt siis kirkadega, aga ettevaatlikult, et mitte kaljut asjatult kraapida. Sisenurgas soojenduseks lihtsam ronimine ja kohe sealsamas paremal väikeste ja harvade nurgakeste najal poole peale ja suurematel edasi.

Nurgast vasakul pool olev sein on natuke huvitavam. Aja puudusel sain seal teha vaid ühe liini, aga sellega oli kah kahe katse jagu nuputamist. Alumine ots harvade kirkanukkidega, aga kui juba asendid välja mõtlesid, siis lihtne. Ülemises otsas oli küll seinas palju auke, aga need ei hoidnud kirka teravikku paigal. Lõpuks sai välja mõeldud üks althaarde najal kõrgele üles astumine ja pikk-pikk sirutus.

Tagasitee uiskudel oli peaaegu nagu esimene ots. Ainult et alguses oli künklik maastik kus sai hüppeid  proovida ja külm tuul oli seekord paremalt. Otseloomulikult olid mul jälle sõrmikud ja käte soojendamine oli pidev teema.

Kokku umbes 15 kilomeetri jagu uisutamist. Umbes selle pärast, et lõunapausi ajal läks ka GPS pausile ja tagasi sealt enam ei tulnud.
Enne autoga kodu poole sõitma hakkamist nautisime veel rannaliival sooja tee ja kuivatatud aprikoosidega päikese pilve taha vajumist. Mõnna.

Lapsed jääl

Eelmisel nädalal sai kahjuks vaid paaril korral kirkat jäässe lüüa, ning needki vaid lastele köie üles panemise käigus. Põnnid tulevad ikka vahest lagedale jutuga, et võta meid kah ronima kaasa. Me nii väga tahame ja "Ei, meil ei hakka külm" ja "Ei, me ei väsi ära" ja kindlasti kohe "Ei, me ei hakka virisema, ausõna".
Algselt oli plaanis rohkem põnne kokku ajada ja teha midagi suurejoonelisemat, aga ilm on päris talviseks ära pööranud ning ükshaaval arvasid kõik lapsevanemad targemaks oma pesamunad soojas hoida. Niisiis, sai lihtsalt asjad seljakotti ja lapsed riidesse topitud ning minekut. Plaanis natukene matkamist ja natukene kirkaga jää toksimist.

Matkamise pool õnnestus hästi. Rongi alla ei jäänud, aga nägime teise sõidu ära. Lund oli, aga mitte ülemäära palju. Kraavis vett oli, aga kõva jääkoorik oli peal. Langused olid järsud, aga lund oli piisavalt ja sai liugu lasta. Ehk siis kõik see, mida lastele üheks toredaks talvepäevaks vaja on.

Lisaks panin ühe lühema ja lamedama koha peale veel köie üles ning proovisin põnnidele kasside ja kirkadega  jääl liikumise algtõdesid selgitada. Peale seda, kui ma ise olin haprasse ja kõvasse jäässe kirkaga augud ette toksinud õnnestus neil konksutamine enamvähem. Jalgade töö oli aga kõva jää ja mitte kõige paremini istuvate ja kergelt nüridapoolsete kassidega nigelavõitu. Kuigi poiss on 2 aastat noorem, õnnestus tal see osa ronimisest millegipärast hoopis paremini. Pole midagi, teritame kassid, harjutame ning küll hakkab tulema. Tahtmist igaljuhul oli ja soojema ilma ja paremate tingimuste puhul tuleb ka edust tingitud motivatsioon lisaks.
Ainult et see pidev kasside ja vöö peale-maha kruttimine on ilgelt tüütu. Peab ikka omale uued kassid muretsema...
Ja järgmine kord võtame supi tegemise jaoks vee kah kaasa. Seekord tekkis unustamise tõttu ilge jama ja peaeagu oleks läinud lahti see tegevus, mis sissejuhatuse kolmanda lubaduse järgi pidi olema välistatud.

Vesi lumes ehk Winter xDream 2012

Kolm päeva enne võistlust tõmmati sahinal meie plaanidele kriips peale. Ei mingit rattaga vuramist, sest just on sadanud hulga lund ja tuul selle kõik radadele kokku tuisanud. Niisiis tegime uue plaani ja liikusime jalgsi.

Nagu ikka,tekib kõrvemaa rogainidel ring. Meie tegime seekord vastupäeva üritades kasutada teid ja tallatud radasid. Loomulikult oli plaan kaart tühjaks noppida ehk siis midagi kuskilt vahele jätta ei tohi.

49->53 olime rongi ees otsas ning soise sihi peal sai peaaegu et jälge lükata. 2/3 tiimist said märjad jalad.
Enamus otsustas peale 57-t edasi 60 poole liikuda, aga meie proovisime teises järjestuses. Teekond 58-sse oli lõpu osas kohevasse lumme jälje tegemine ning punkti lähistel selle päris õige koha otsimine. Koheselt ei pannud kõrgusjooni päris paika ning 1 min tuli siit asjatut ajakulu. Kui rajameister välja arvata, siis olime siin esimestena. Edasine 60-59-56-55-54 oli lihtne väikeste kõrvalepõigetega teed mööda liikumine. Vaid 55-s väljudes sattusime üle vesise koha tulema ning olimegi mauhti poolest säärest vees. Külmetas jalgu ja jalad muutusid kaasas kantavast veest ja jääst tükk maad raskemaks.

52->51 polnud üldsegi nii jube, kui kaardi järgi arvata võis, aga suusarajad olid meie tulekuks juba päris pudruks tambitud. Ka samm oli tolleks hetkeks kaunis töntsiks muutunud. Kohe näha, et pole juba 3 kuud jooksutrenni teinud.

Algselt oli plaanis teha järjestuses 48-44-46-39 aga õigest kohast ei paistnud ärakeeravat sissetallatud rada ning vahetasime 46 ja 44 omavahel ära. Suurt vahet vist ei tulnud, aga tambitud rajal ikka lihtsam liikuda, kui metsa all paksus lumes rada lükata.
Lisaks pehmele rajale hakkas kuskil siinkandis ka ringi teistpidi tegevaid tiime vastu tulema ning üha tihedamini pidi trambitud raja kõrvale paksu lumme astuma. Kõige hullem oli suusatajatega vastamisi sattuda, sest need vehkisid kõige tipuks veel kaigastega kah.

Igatahes oli kätte jõudnud hetk, kus pidime ka kaardi ülemise otsa plaani lukku panema. Algselt mõtlesime küll nii ja naapidi, kuid väga head plaani ei tulnud pähe. Jäime oma esialgse juurde 35-31-32-33-36-37-40-38-41 Kui nüüd konkurentidega sama vahe aegasid ja trajektoore võrrelda, siis kaotasime siin 10-20 min lihtsalt planeeringuga. Lisaks saime "ujuda" pikal rabaületusel 31 ja 32 vahel. Uskuge mind, talvel külmakraadidega kilomeeter mööda vesist raba liikuda ei ole just teab mis rõõm. Ja kuna tahtsime vältida täiesti  mülgast kahe künka vahel oleval sihil, suundusime natuke põhja poolt oam jälge pidi. 32 leidmine sellest küljest lähenedes polnud kõige parem ning puutumatust, lumisest ja tuulemurrusest metsast läbi ragistades kulus umbes 7 lisaminutit.

Seljandik 33 ja 36 vahel oli pikk ja tüütu, kuid kõik punktid kenasti kättesaadavad, kui vähegi kaarti ja jälgi oskad lugeda.
Kui lõpuni oli jäänud veel kaks punkti, tegime ühe tobeda vea. Algselt mõtlesime 42->43 minna ilusti suusarada ja kõrgendikku mööda, aga kui otsustamise aeg käes, panime lihtsalt punktist õiges suunas juhatavat rada pidi minema. Kõik oli hästi kuni jõudsime ojani, mis tegelikult oli lausa jõe mõõtu. Kuidagimoodi saime sealt väheste kadudega üle, aga teispool oja sai ikkagi tükk aega poolde säärde ulatuvas porises vees sumada. Punktis väljudes valisime kindla peale minnes teise trajektoori ning ülla-ülla ei pidanudki ujuma.

Aeg hakkas aga juba pressima ning tegime kiiremaid samme kah. Veel viimane punkt, finishi eelne lisaülesanne tõukekelkudega ning viimased piiksud finishikaare all. Aeg 5:43:43 andis meile 26-nda koha ning mahtusime viimase kümne sisse, kes täispunktid korjasid.

Leian, et seekordne rada ja ilm olid igati kokku sobivad. Piisavalt lund ja nii mõneski kohas ka erinevalt realiseeruvaid rajaplaneeringuid. Oleks ainult ise nii tugev ja osav, et õige valik teha ja see kiirelt läbida. Kahju ainult, et suur kogus värsket lund suusatajatele ja ratturitele koti pähe tõmbas.

Kõige külmem uudis Eestis täna

Pühapäeva hommikul köögis pooleldi rikkis tremomeetrit silmitsedes hakkas seal silma number -12,4 tundus kuidagi paljuvõitu, sest lubatud oli  ainult pool sellest.

Et aga kahtlus kaua hinge ei näriks lippasin korraks välja vana head elavhõbedatoru vaatama. Tükk aega ei saanud pügalatest aru, et kuidas siis nüüd niimoodi. Uurimine-puurimine ei muutnud aga midagi ning värviline sammas oli peatunud ei vähema ega rohkema, kui 17 miinuskraadi juures.

Selline number pani kohe mõtted tööle ja enne õhtul täieliku pimeduse saabumist võtsin vähe aega ning käisin uurisin olukorda.

Jaa ka Väo karjääri oli öösel talv tulnud ning kaas oli ta võtnud hulgaliselt jääd. Kuna ma ettenägelikult vööd ja köit kaasa ei tassinud, siis tegin kiirelt kaks soolotõusu. Kirkad ja kassid on ju igaühel kogu aeg seljakotiga kaasas, et võimaluselt kuskil harjutada saaks. Üks liin esimese pildi keskelt ja teine viimaselt pildi paremalt servast. Viimase ülemine ots oli alt vaadates küll jäine, aga väga lüüa kuskile polnud. Ikka rohkem hoolikalt servade peale panemine. Karjäärimeeste hiljutisest tegevusest tingituna küll mitte väga kõrged, aga mõned meetrid sai ikka ronida.

Ajanihe on hetkel ilmselt kõige korralikumas seisus, kuid seal on seina alune vett täis. Paremal pool on päris palju jäätunud nirekesi, kuid seina alumine osa täidetud ning liinid lühemad. Ühtteist peaks aga ikka leidma. Nüüd on tõesti talv kohal ning kalju peal ronimisest nüristunud kirkad tuleb uuesti viiliga teravaks ihuda.

Kuidas sepikuid tehakse

Proovisin möödunud aastal oma treeningtundidel silma peal hoida ning  kirja panna. Olen seda ka varem üritanud, kuid ikka on laiskus must võitu saanud. Nüüd on aga peaaegu aasta stabiilselt kõik kirjas. Märkima hakkasin peale talvise hooaja lõppu ehk aasta alguse jääronimised jäävad siit välja. Nüüd tuleb ainult joont hoida ning edaspidigi korralikult arvet pidada.

Numbritest selgub, et midagi nagu oleks tehtud, aga selle pealt mingit vormi paranemist küll loota ei tasu. Hea, kui päris sepikuks kätte ära ei lähe.

Kokku 115 korda ja 269 tundi
Kõige produktiivsem kuu oli august oma 52 tunniga.
Kõige populaarsem ala rattasõit 37 korda. Suurt rolli mängivad siin rattaga tööl käimised.
Kokku  20 kirja pandud erinevat tegevust. Paar tükki pole päris sport, aga kehaline aktiivsus ja värskes õhus viibimine küll. Vähemalt on vaheldust olnud ning koormust on jagunud kõikidele kehaosadele.

Õnne peab olema

Aasta alguses tuleb alati teha kõik selleks, et edaspidi ikka õnne kah oleks. Vanad eestlased kasutasid selleks tulekollet, tina ja veeämbrit. Või noh selline on vähemalt minu arusaam asjast.
Et kõik sujuvalt toimiks sai töökaaslaselt õngetina valamise jaoks varutud lehest tükk haugatud, lapsega koos plekitükist korralik tinavalamise kulp meisterdatud ning kaminasse korralikud kuumad saarepuu söed tekitatud. Kui õige aeg käes, sai igaüks midagi valada ning ämbrist urgitseda.

Üldiselt oli õnn segane, kuid poisi ja naise puhul oli kõik selge. Ühel tekkis korralik mõõk ja teisel veetilga kuju. Minul ja plikal mingid ebamäärased kõverikud (nimetame neid jääkoskedeks eks).
Kõigest sellest saab järeldada vaid üht: Poiss lõikab noaga miskit katki, mille peale Margit nutab. Mina plikaga aga oleme kuskil segastel asjaoludel ära. Ilmselt kuskil ronimas, sest juba laupäevast pidi külmaks minema.

(head)Õnne kõigile uuel aastal.