Ilmal on meeldivad vimkad varuks

Mainisin, et hooaeg on läbi.
Aga oligi ju. Kuni tänaseni, mil lõpuks ometi võtsin kätte(leidsin aja ja paarilise), et minna Rannamõisa olukorda tsekkima.
Jääd oli rohkem kui minu viimase kontrollreidi ajal ja tegin ka ühe kiire sutsu ära.
Kuna vahepeal on kõvasti liiva alla varisenud, siis on nõlv veelgi lamedamaks muutunud ja teist korda enam alla-üles ronima ei kutsunud.
Olin küll esimene kirkajälgede tekitaja, kuid meie lahkumisel saabus sinna ports rohelisi kahe köiehundi juhendamisel.
Õhtuks ilmselt on jää päris pudruks toksitud.
Mina aga lähen homme hoopis kuskile mujale. Ja loodan, et seal mõnd toredat seltsilist kohtan ja et jää pole minu kohalejõudmise ajaks veel päris ära ronitud.

Nüüd aga varsti koju lastega lumehange hullama.

Vildi koht on kapi all.

Nädalavahetusel klopsisin vanadest mööbliplaatidest ühe ajutise kapi kokku. Et põrandat kaitsta sai sinna alla vildiribad liimitud. Ja et neid vilte mitte värske liimiga koos kokku pressida, siis sai kapp liimi kuivamise ajaks ilusti selja peale seisma jäetud.
Poiss va kurinahk ja osavnäpp aga avastas, et neid vildiribasid on väga tore sealt kapi jalgade küljest maha kiskuda. ja siis selle liimise vildiga kõik kohad ära mäkerdada.
Oi ta selle eest sai....
Aga kappi ju vaja ja põrandat vaja kah kaitsta. Liimisin ribad tagasi.
Poiss va kurinahk leidis jällegi ühe hetke ja naksti oli enne minu kiiret kohalekargamist kaks vildiriba kapist irdunud nagu eimiskit.
Nüüd sai poiss veel rohkem ja pikemalt...
Aga lootus, et minu uuesti külge liimitud ribad püsivad oma kohal oli ennatlik. Üks hetk tuli põnn jälle minu juurde kurtma et näed mis jama mul siin käe küljes on ja üldse ära ei tule. Kuna ta rääkida veel eriti ei oska, siis kostus see nagu temperamentse väljamaalase tähtis jutt. Eino siililegi selge, et see on liim.
Ei olnud isegi niipalju pealehakkamist, et oleks poisile andnud...
Õnneks läks ta nüüd varsti magama ja vildid said oma kohtadele.

Kahekesi ikka parem kui üksi

Ronimas käiakse teadupärast ikka vähemalt kahekesi. Sestap siis peetakse ka paarisronimise võistlust, kus põhirõhk erinevatel ronimistehnilistel nüanssidel.
Kevadistel (jää)ronimistel oleme meie nüüd kolmandat aastat. Kahel eelmisel oleme saanud teise koha, kuid nüüd võtsime endid korralikult kokku.
Aega meil asju läbi arutada oli, kuna loos pani meid viimaseks paariks ja sai siis kogu trass ja tegevused enamvähem täpselt paika pandud.

Kõigepealt altjulgestusega ronimine (must) kuni baasini 1. Pidi panema 3 julgestuspunkti, millest üks mul kogemata kombel kehvasti juhtus ja see köit sikutades välja tuli (+1 trahviminut).
Siis pidi tegema vähemalt kolmest punktist baasi ja paarilise üles julgestama.
Peale seda tegime esimese eesliikujavahetuse nii, et alt tulija pani kohe mööda fikseeritud köit edasi (sinine) üles kaljunuki poole.
Kui ka mina üles jõudsin liikusime sama fikseeritud köit mööda tagasi omatehtud baasi juurde.
Siin siis järjekordne eesliikujavahetus
nii, et mina läksin haarava ja zumaariga mööda diagonaalköit üles (kollane), seadsin pendli köie paika, laskusin tagasi baasi ja tegin pendli baasi number 2, mis oli juba kohtunike poolt paigas.
Kui julgestus valmis, siis sai teisel pool baasi maha võtta ja pendliga järgi sõita. Siin tekkis meil teine apsakas ehk siis pendli alguspunkt asutus liiga madalaks ning paariline ei jõudnud baasini.
Ronimise ja käe ulatamise kaasabil (umbes nagu juuresoleval pildil) saime aga kenasti jälle kokku ning asusime pendlit maha võtma.
Siinkohal kolmas apsakas või siis õigemini kerge segadus. Nimelt oli meil pool köit selga keritud ning see juhtus just see pool olema, mis oleks sobinud pendli mahavõtmiseks läbi tõmmata. Väikene peataolek päädis sellega, et võtsime teise otsa lahti ja tõmbasime 30m köit läbi.
Nüüd jälle eesliikujavahetus ja zumaariga mööda tõusuköit üles (punane).
Üles puu külge baas, ja selle pealt üles julgestus.
Nüüd veel laskumine (roheline), kus mina viimase tulijana puterdasin eraldusköie, haarava ja kaheksaga natike rohkem, kui oleks pidanud ning all me õnnelikult olimegi.

Aeg mälu järgi koos trahviminutiga 31:32 ja esikoht ligi 3 minutilise eduga järgmiste ees.
Tänusõnad siinkohaaal peaaegu et uhiuuele 60m köiele, mis kahjuks natuke mudaseks sai.

Pildid meist on virutatud internetist, ülejäänud nagistasin ise.

Kiiresti üles-kiiresti alla

Nädalavahetus on läbi.
Ja selle hooaja (jää)ronimishooaeg on kah nagu kirjade järgi läbi. Lõpetuseks oli siis Künnapi igakevadine võistlus mis sel aastal oli kaljude peal.

Laupäeval kiirusronimine: kirkade kassidga mööda seda kõige tavalisemas ronimiskoha olevat kõige lihtsamat pragu mööda üles. No mitte päris üles, vaid ikka ainult sinnamaani, kust alates ronimine juba natikenegi keerukamaks muutub. Seal siis enesejulgestus, laskumisköiele külge haakimine, laskumine ja all enda köielt lahti haakimine. Ja kõik loomulikult aja peale.
Minul ebaõnnestus asi täiega.

• Ülesminekul ei taibanud õigel hetkel jaamaköiest haarata ja ennast üles tirida, vaid ronisin korralikult kirkadega mis võttis omajagu kauem aega.
• alguses hakkasin ennast vale köie peale laskumiseks kinnitama.
• laskumiskaheksa karabiin oli pahasti vöös ja laskumisköie sain karabiini värava mittetäieliku avanemise tõttu pandud alles pika pusimise peale.
• all ei tahtnud haarav korralikult hargneda

Ja kõige selle tulemusena sain aja 3:08 ehk siis palju.
Kuna ise ei oska veel endast pilte teha, siis virutasin internetist.

ega jää puudumine takista

Homme on jää totaalse puudumise tõttu igakevadine võistlus asendatud kaljuvõistlusega astangul.JK alpiklubi leht ütleb, et tegemist on esimese selleformaadilise võistlusega vabariigis, aga ma kahtlustan, et nn drytooling KIIRUS-ronimist on maailmas üldse suhteliselt vähe harrastatud. Lausa nii vähe, et esialgne guugeldamine ei andnud ühtegi viidet mis näitaks ingliskeelse ronimiskommuuni sees sellise formaadiga(nimega) võistluse toimumisele.

Aga ega see ei ole märk halvast üritusest. Eks mingem kohale, ja ronigem nii hästi/halvasti kui oskame ja võtame pakutavatest radadest maksimumi. Ja siis pärast õunte pealt vaatame, kas oli sobiv nimi või mitte. Kõik oleneb ju rajavalikust, kas ja kuidas seal kirkadega ronida annab. Mõnes kohas tõesti pole muud kui konksutada aga kirkaga sanga taha ja sikutad, teises kohas aga peab tera õiges asendis prakku panema ja kinni väänama, et koormata võiks. Selle nädala algul põhironimiskohas proovimas käies hakkas igaljuhul silma, et sein on mõne koha pealt kassidega ikka väga kriimuliseks kraabitud, seega harrastajaid nagu oleks.

Ise olen kohal (kui juhtumisi teravaid jääpuure taevast alla sadama ei hakka) ja üritan mitte köide kukkuda.
Tulge teiegi.

Kas teistmoodi siis ei saaks?

Täna siis mõtlesin, et alustaks lõunaste jooksuotstega ja nagu algusele kohane võtaks rahulikult ja vaikselt. Algselt oli plaan teha kergelt mööda teid ja radu, kuid välja kukkus nagu alati. Tagasi tulles olid tossud muda täis ning jalad põlvini märjad ja sopased.
Aga nüüd ma vähemalt tean, et valge sokiga ei õnnestu stroomi rannast ilma teid kasutamata al'mare bowlingu majani jõuda. Ja kui valida selline rada nagu mina seda tegin, siis lõpetad kindla peale kuskil tupikrajal roostikus. Ja tagasi enam ei viitsi minna ja jalad on niikuinii juba märjad ja siis panedki sips-sops läbi vesise võsa kalda poole.
Igaljuhul võtsin tossud dushi alla kaasa ehk kuivavad isegi homseks uueks ürituseks ära.
Nüüd lähen ja topin jalanõud kuivatuspaberit täis.

2008 Rjukani kokkuvõte

Enne reisi panin kirja mõned eesmärgid. Kui nüüd hiljem neid loen ja tehtuga võrdlen, siis tundub, et olin eesmärke seades õigel teel.
Linnukesed saan teha kolme kose/raja ja ühe piirkonna taha. Ühe nimekirjas olnutest tõmbasin kohapealseid olusid arvestades maha ja ühe asendasin kose hõivatud oleku tõttu teise samaväärsega. Ülejäänud lihtsalt ei mahtunud graafikusse.

Plaaniväliselt lisandus küll juba eelmisel aastal tehtud Gaustatoppeni mägi, kuid mul polnud suurt valikut, sest ega ju üksi ronima ei saa minna. Võtsin seda kui mahutreeningut.

Ja ei saa märkimata jätta, et sel aastal sai ju esimesel ja viimasel päeval ka rootsis päris korralikult ronitud. Vaata mis nurga alt tahad ikkagi oli reis õnnestunud ja oma kulutusi väärt.
Kui järgmiseks aastaks mingit muud sihtmärki ei leia, siis vist jälle Rjukanisse. Seal on veel nii palju head mida ronida. Ja mida tugevamaks osavamaks ma saan, seda kihvtimaid radasid ronida suudan. Oleks ainult eestis ka enne natuke külma, et vähemalt mingisugusegi tunde kätte saaks.

Kõik selle aasta Rjukani reisiga seotud postitused