Elus ja ee... terve.

Liipan mina rahulikult koridoris, kui mul küsitakse
"Noh, käisid kah jooksmas?"
"No natuke sai käidud jah."
Ja et vastaspool ei ajaks mind kogemata sügisjooksu osavõtjaga segamini lisasin nii möödaminnes:
"Üks sada kilti tuli ikka ära"

Ehk siis Rogaini MM Karulas on selja taga. Saime karva võrra alla 200 punkti ning platseerusime 87-ndale kohale. Kokku oli vist 350 midagi tiimi tulnud maailma kangematega mõõtu võtma.
Ilm oli üle ootuste hea: vaid paar vihmatiba ja mitte väga külm öö tegid üritusest igati meeldiva. Vaid mõnel hetkel lageda peal lõõtsuv karge tuul tõmbas jaheduse keresse. Need olid aga nii lühikesed otsad, et ei hakanud isegi kilekat kotist välja võtma.

Plaan oli hea, vormi oli nagu kah natuke, aga endiselt ei oska ma jalgu niimoodi hoida, et need niiskusest üles ei punduks ja rakku ei läheks. Mille tõttu siis raja viimane kolmandik väga rahulik kulgemine. Tõesti tahaks kuskilt tarka ja toimivat nõu saada.

Tulemus: tugev neli, aga vähem kui 4+.

Natuke häbi on...

.. kuna olen peaaegu et põline Tallinnlane ja pole varem sattunud sellisesse poisilikult kihvti kohta, kuhu tänaseks otsaga jõudsin.
Aga parem hilja kui mitte kunagi. Igaljuhul viis tunnine jooksuots mind läbi Harku paekarjääri vanast osast, kus siis siin seal näha kerge paesein ja hunnikutes paelahmakaid ja klibu. Vot seal peal on hea rannaheeringat harjutada (sõnaseletust vaata siit). Vahepel läheb tormates, siis jälle aeglasemalt, kui pind kaunis kaldus ja klibune on ning kui liiga järsuks läheb, tuleb nelivedu sisse lükata ja kui kivilahmakate kõrguste vahed liiga suureks lähevad, siis tuleb kas hüpata või ronida. Ja loomulikult on sellisel liikumisel põhiliseks ärevuse tekitajaks kiirus. Tempot alla lasta ei tohi.
Adrenaliinilaks on garanteeritud.
Selliseid tasakaalu ja kordinatsiooniharjutusi võib ka rannakividel teha, kuid seal on üldjuhul mere poolt ümmargusteks uhutud kivid ja jalgealune palju-palju ühtlasem ja kindlam.
Peaks seal mingi toreda ringi välja mõtlema ning aega võtma, et oleks näha, kas järjepideval tegemisel ka arengu mõttes mingit efekti on.

Vesine värk

Puhkusele minnes panin kirja tegevused, mida tahaks ära teha ning seal nimekirjas oli ka kajaki/süsta sõit. Sellega läks puhkuse ajal nagu läks, aga nüüd kui ilmad jahedamad ja vihmasemad sain kutse tantsule, mille otsustasin vastu võtta. Õhtul jõe äärde, mõned algtõed, seletused ja paati. Aga koivad on mul pikad ja selle tõttu pidin tossud jalast kiskuma, et jalgadel enamvähem normaalne tunne oleks.

Tasakaal. See on oluline. Peaks ütlema, peaaegu et kõige olulisem. Natuke olulisem on veel see, et suudaks tasakaalu hoida nii, et üks süsta serv on üles keeratud ja kui kogemata vale serva üles keerab (valele poole kallutab), siis on jama.
Igaljuhul oli algus raske teha just õigeid liigutusi, set mõnel juhul on enesealalhoiuinstinktid teistpidi suunavad ja siis lõpuks käib sõiduvahend kuidagi sinkavonka ja ühelt küljelt teisele ja sina vaid vehid seal sees kuidagi abitult kätega. Samuti oli mul raskusi süsta otse juhtimisega, kuid see ilmselt kanuust süsta ümberistumise probleem.
Eelnevalt oli mul arusaam, et tulistame mööda jõge kiirelt alla ja ongi kogu moos, tegelikult aga sai iga käänu taga enamuses tahtlikult aga vahest ka tahtmatult nina teise suunda keeratud ja puhatud, tiirutatud. Niimoodi tuli manööverdusharjumus ja voolutunnetus.
Ühes kohas aga kaldusin vastuvoolu hoides valele poole ja vool sikutas mu võssa, kus oli tükk tegemist, et süsta õiget serva üleval hoida ja mitte ümber minna. Sealt lõksust välja punnimisel siis saingi hakkama. Üks hetk oli pea vee all ja eriti midagi ei näinud vaid tugevat voolu oli tunda, mis mind seljaga vastu süsta surus. Sekundi-kaks kestev peataolek möödus kohe, kui tuletasin meelde, mis peab tegema.
Sirutad end ette, haarad sangast, tõmbad põlle maha, surud käed külgedele ja tõukad end süstast välja.
Samal ajal hoiad kramplikult aerust ja üritad mitte hingata. Kui peanupp veest välja jõudis, oli mõneks ajaks kuulmine häiritud. Ilmselt kõrvad vett täis ja muud sellist.
Nüüd siis sain karistatud pikkade koibade pärast, sest ilma tossudeta seal kivise põhjaga jões ei olnud hea. Õnneks oli lähedusest üks saare moodi asi ja seal sai süsta tühjaks ja turvaliselt uuesti sisse ronida.
Edasine oli samatore või siis nati toredam, ainult et pea alaspidi sõitmist enam ei teinud, kuigi mõnel korral oli minek lähedal. Küll aga sai rohkem ja julgemalt keset voolu ringi keeratud ja kivi taga (taasivoolus) hulbitud(surfatud). Jõest välja tulles oli juba kergelt hämar ning riiete vahetamine toimus tänavalaterna all vihmasabinas.

Kokkuvõtvalt sain vastuse küsimusele, kas muretseda endale tulevikus süst või kanuu.

Mäetrenn

Pole ammu puhast jooksutrenni teinud ja kuna ilm oli ju peaaegu et ilus (ainult natukene tibutas), siis tegin ühe väikese sutsaka. Aga et asi huvitavam oleks, siis oli plaan teha mägesid. Lähim korralik siis vanakas, aga seal kohapeal tundus teine kuidagi väga liivane. Tõmbasin siis natuke kõrvale ja otsisin välja natuke toekama pinnasega raja. Ikka ühest kohast üles, ja kohe lähedusest alla tagasi. Üles punnides väsis väga ära ja alla minnes ei saanud kuidagi puhata, sest kallak oli järsk ja pudine. Kui pidevalt jala panemisel hoolas ei oleks olnud, siis oleks näoli sodis lõpetanud.
Eelnevalt püstitatud eesmärgi 45 min joostes vastu pidada täitsin. Ja jalad ei olnudki pärast nagu pakud.
Peaks igaks juhuks veel mõned seansid tegema.

Paide xDream - Sprint

No vihma ladistas ja kõik oli märg, aga muidu oli ilm soe ja sai kerge varustusega rajale mindud. Minu puhul siis tähendas see ilma seljakotita liikumist, mida ma pole juba teab mis ajast teinud. vaid üks pudelike oli särgitaskus loksumas. Stardist sai igaüks oma punkti, kuid kõik olid mööda teerada punkti lähedusse ja tagasi jooksmine. Sealt siis kolmekesi koos rattaralli formaadis edasi. Meil aga polnud seekord ühtset vormi seljas ja suutsime kuidagi niimoodi üksteist rüsinas ära kaotada, et peale tulutuid kokkusaamiskatseid ja siit-sealt otsimisi sõitsime kahekesi edasi lootuses esimese punkti juures kolmandaga kokku saada. No see ka õnnestus, aga kogu selle jama aja ja närvikulu oli muidugi kohutav. Lisaks muidugi positsioonikaotus, mis ralli formaadis mängib olulist rolli. Kaotus 9min parimale.
Vahetusalast jooksime kiirelt läbi ja sukeldusime rappa. Kaardilt paistis kena üle lauka ujumine, aga kohapeal oli olukord hoopis roosilisem. Laukad olid kas kinni kasvanud või lihtsalt nii kitsad, et sealt sai ilma ujumata üle. Rabaetapp tuli meil enamvähem välja ja kaotus parimale 5min.
Nüüd jälle üks väikene rattajupp, mis läks meil väga aeglaselt, sest ühel rattal olid ketaspiduri klotsid kinni kiilunud ja edasiliikumine selle tõttu tunduvalt raskendatud. Lõpuks ei võtnud veel vahetusala punkti kah õigel ajal ära ja pidime veast aru saades rullidega mööda soppa ringi jooksma. Muidu suht lihtsa etapi peale kaotus 10min.
Aga rull oli hea. Protokollis on meil küll paremuselt teine aeg, kuid see on ilmselt selle pärast, et ratta viimase punkti võtmisel olid meil juba rullid jalas ja panime kohe ajama, ise arvan, et tegelikult oli 2-4min parimale.
Ja siis kiiruga järve äärde, vest selga ja üle. Loomulikult sai ikka mööda paadisilda võimalikult kaugele mindud ja sealt veel suure hooga edasi hüpatud. Mida vähem ujuda, seda lihtsam. Ujumise lõpus olime kohal 19. Nüüd tuli natuke orienteerumisjooksu, mis sisaldas endas hulgaliselt kraavide ja ojakeste ületusi, mudas sumpamist ning minutehtud väga paha rajavaliku tõttu 20-21 vahes ka mööda rägastikku turnimist. Viimasega siis sai kaotusele veel mõned minutid lisatud.
Torni juures läksin mina laskuma ja teised maastikule peidetud punkte otsima. Peab nentima, et üks punkt oli nii ära peidetud, et meil (mina kui laskuja välja arvatud) kulus selle leidmiseks tohutupalju aega ja sellega kogunes kaotust võitjale 10 min. jagu.
Nüüd veel üks pisike jooksuke vahetusalani ning algas valik kanuuorienteerumine.
Olin juba rulli ajal seal nati planeerinud ning jooksu ajal said selgeks ka ojade voolusuunad ning plaan paranes veelgi. Meie siis järjekorras 51-50-48-49 Peale esimese punkti võtmist sai õigel hetkel paat kaldale sikutatud ning järve kaudu lõigatud. Tagasi aga oja kaudu allavoolu. Siina aga magasin ülevedamise koha maha, sest millegipärast polnud kaardile märgitud kahte silda ja neid ühendavat teekest. Selle tõttu sai vähe rohkem mõlatud ja ajakadu hinnanguliselt 3-4 min. Aga muidu läks kanuu enamvähem kuigi kaotus parimale 9 min on ehk nati palju.
Ja ei olnudki enam muud, kui rattaga lõppu, üks väikene tõkkerada ja finish. Muide selle takistusraja juures ei olnud keelatud tõket pikali lükata ja sellest üle jalutada. Peaasi, et ise tõkke pärast püsti tagasi paned. Meie tegime kõigi tõketega nii, et esimene lasi tõkke alla, teised jooksid üle ja siis uuesti tõke püsti. Palju lihtsam. Lausa imelik oli vaadata, kuidas teised elu eest punnisid ja turnisid.
Lõpp 4:04 ja praegu seisuga oleme kohal 19, mis pole küll teab mis koht, aga üldseisus liigume ikkagi ettepoole.
Kokkuvõtvalt oli väga tore etapp. Oleks kiiremini jooksnud/rattaga sõitnud, aga sain tiimilt tagasisidet, et olen ülivormis. Tegelikult kahtlustan hoopis teiste alavormi või siis vormiriietuse puudumist, sest ma pole ju üldse trenni teinud ja puhata kah pole saanud. Viimaste päevadega on saanud näiteks kümmekond tonni killustikku laiali kärutada.

Puhas vuuk

Pühapäeval metsas veedetud aeg läks asja ette. Juba trajektoori välja mõeldes ja pikkusi mõõtes tundus rada nati lühikesevõitu. Lõplik trajektoor on suts imelik põhjusel, et otsuse kõik punktid võtta tegime alles viimases joogipunktis. Nii siis oligi, et trassi lõpupoole võtsime valikusse kõik kaardil leiduvad punktid ning lõpetasime suts üle 7 tunniga. Ja selle käigus saime veel 2 kilo kukeseeni kauba peale. No ei saa ju metsas ilusatest kollastest seentest niisama mööda joosta. Ikka on vaja seljakotist kilekott otsida ning kübarad sinna sisse toppida. Õnneks andsin kiusatusele järgi alles raja viimase kolmandiku peal ja tassimist ei olnudki väga suures koguses ja pikalt.
Aga rada oleks võinud huvitavam ja raskem olla. Rajavalikuid ei tundunud kaardile vaadates just palju olema, kuid siiski õnnestus meil mõned osad ikkagi omamoodi järjestuses läbida. Omaette kaardiga metsas liikuda ikka toredam, kui kogu aeg kellegi teise sabas või jäljes tuiata. Mõnes kohas muidugi tegima ka rumalaid valikuid eelistades sihti rajale või keerates vara metsast rappa või midagi muud sarnast. Suuri vigu aga orienteerumises ei olnud, pigem sai nõrk füüsiline vorm kuskil poole maa peal takistuseks.
Tegelikult ei osanud ju nii kerge(lühikese) rajaga arvestada ning läksime metsa väikese SI pulgaga. See aga sai juba enne lõppu täis ning viimaste punktide juures ootasime kaasvõistlejaid, et oleks keegi, kes vajadusel meie punktis viibimist tõestada võiks.
Muidu aga oli tore. Jalad annavad tunda aga mitte ülemäära hullusti.Vähem kui kuu aja pärast tulev 24h aga tundub hetkel veel jalgade seisukohalt suhteliselt lootusetu.

Punkti päevale pani kodus hea kuum saun ja paar külma õlut.

Kollased kübarad

Käesoleval aastal on nii palju kukeseeni söödud, et ilmselt ületab see kogu mu elu jooksul söödud kukekate hulga. Mis tegelikult tähendab seda, et varemalt pole seda tegevust eriti olnud. Noh, lapsed suuremaks kasvanud ja saab nendega juba metsas käia ja on ka mõned potensiaalsed kohad leitud, kust aegajalt ikka miskit leiab. Viimase rogaini ajal sai finisheeritud suure seenekotiga ja pool nädalat hiljem olin moraalseks toeks naisele ja tassisin ka lapsed üle rabakraavi metsa seenele. Laenatud säärikutesse oli aga keegi mootorsaega augu sisse teinud ja tunne oli nagu oleks ühes jalas vett täis kummik. Ee.. oligi vist.
Igatahes on hakanud seente mõõt juba kergelt täis saama ja peaks proovima neid kuidagi talveks säilitada. Kunagi sai proovitud külmutada, aga need ei kõlvanud kuskile. Huvitav kas purki saab panna.., Peaks vist proovima, sest egas muidu külmkappi õlle jaoks ruumi ei saa.